News | Sotsiaalteadus | to.imetaja

Elagu tõeväänamisvägivallatu Eesti!

1. May 2019

Elagu tõeväänamisvägivallatu Eesti!

Tiit Kändler

valeväänaja

 

Elagu 1. mai! Ja Teine Mai ja Kolmekümne Esimene ka!

Tunnistan nüüd, viimaks, ilma igasuguse häbita, veel vähem uhkuseta, et olen kannatanud koduvägivalla all. Kaks naist. Kellega elasin, on mind kunagi tugevalt, väga tugevalt löönud, korduvalt. Ma ei räägi sellest psüühilisest vägivallast, mida nad olid suutelised rakendama. Ma ei oska öelda, kas olen psüühiliselt mõnda naist vägivaldselt kohelnud. Ammugi ei kavatse minna ja üles anda need, kes on mind peksnud. Tühiste asjade eest, kaine peaga. Kindlasti ei kehti see kõigi naiste kohta. See juhtus ammu, mu noore mehe eas.

Mina ei ole oma elus löönud ühtki naist ega meest, ei kodus, ei tööl, küll oma väikseid poegi, mille üle mul ka ei ole häbi, kuna olen nendega sel teemal rääkinud: nad ei mäletagi! Aga mina mäletan. Ja üha enam imestan, kust kohast võtavad meie poliitikud selle justkui automaatse tõe, et koduvägivalla all kannatavad ainult naised? Nad valetavad, või leebemalt: väänavad tõde. President on tõeväänaja, naisõiguslased on tõeväänajad.

Inimese mälu on moonutav, see on ilmselge. Punkt, ma ei hakka siin tooma viiteid hulgalistele uuringutele. Mida kaugem on sündmus, seda erinevamalt selles osalenud inimesed seda näevad. Kes on näinud Calude Lelouche’i filmi „Mees ja naine“, see teab, millest räägin. Kogu väärtkirjandus on rajatud tegelikult mälule kui tegelikkust moonutavale organile.

„Guardian“ kuulutas viie aasta eest: üks kolmest Euroopa naisest väidab, et teda on alates 15. eluaastast füüsiliselt või seksuaalselt vääralt koheldud. 8 protsenti on kogenud kuritarvitamist viimase 12 kuu jooksul. Taanis alates 15. eluaastast kinnitab kuritarvitamist (abuse) Taanis 52, Soomes 47, Rootsis 46, Poolas aga 19 protsenti naistest. Vaat nõnda. Jutt on üldvägivallast! Kas me teame, kui palju selle seas esineb koduvägivalda? Meil väidavad tõeväänajad, et kõik see ongi koduvägivald. Muidugi mitte. Ei, me ei tea seda ja ei hakka ka teada saama. Piisab sellestki. Mida kaugem minevik, seda õudsemad tunduvad asjad olnud olevat. Kõige õudsem on naiste elu Taanis, Poolas on lausa lust ja lillepidu! Kas tõesti? Mida ütleks selle peale Miłosz? „Näib sedamoodi, et Looja, kelle eetilistes motiivides on inimesed õppinud kahtlema, juhindus eelkõige soovist, et oleks võimalikult ilus ja lõbus.“

Selle peale ma nõuan, et meie President lõpetaks ometi tõeväänamisvägivalla! Minu ja minu rahva kallal. Ma ei saa nõuda, et selle lõpetaks ära Kaja Kallas või veel vähem Jevgeni Ossinovski. Sest sotsialismile on sisse kirjutatud vale, seda tean ma ilmselgelt. Nii teoreetiliselt kui kahjuks ka praktiliselt. Reformierakond on sotsialismi kannul päris edukalt. Lõpetagu ära! Kui nad ei suuda jääda mikrofonide ja kaamera ees väärikaks ning täita ametiga kaasnevaid käitumisreegleid. Mis siis, et mina ei ole Presidenti valinud, vaid tol ajal võimul olnud poliitikud, ja milliseid leppeid nad omavahel tegid, pole teada. Nii nagu ka ei ole teada siiani, mida meie President Kremlis tegi.

Kui palju meil faktiliselt ajakirjanike lahti lastakse? Mina olen üks neist, aga siis ei karjunud keegi, et appi! Veelkord: olen andestanud ja ehk ka mõistnud, ent mitte unustanud. Ma ei tea täpselt, kuid arvan, et see protsent on üsna väike. Kui palju mõni meie avamusajakirjanikest arvestab tegelike faktidega? Ent osatakse end sättida ohvri rolli, kannatajaks Kristuseks. Mis seal ikka, mina luban enesele kahelda, kas Kristus ikka tuli Lobjaka näol Maale tagasi. Pigem on tegu sellega, millest kirjutas mu lemmikluuletaja Ernst Enno aastal 1909: „Hõõguvas lootuses ütleme: tere! Ent küll nii mõnigi, keda tervitanud oleme, ida punasesse värvipotti ära on uppunud…“

Sotsid ei valitud sedapuhku maha mitte niivõrd õllepoliitika tõttu – kuigi ka see näitab nende valelikkust, sest aktsiise tõsteti ikka raha saamiseks, mitte kellegi tervise kaitsmiseks, millest on faktiliselt teda, et aktsiis ei avita  – vaid eelkõige seetõttu, et välisminister Mikser valetas rahvale rändelepingu kohta. Salgas ja valetas. Ja salgavad siiamaani. Ning valetavad siiamaani. Te teate kõik ise, kuidas, ja kui ei oleks olnud Isamaad, oleks sotsid saanud vale seljas sõita edasi, nagu nad on ilmselt teinud seni. Me ei teagi, milliseid leppeid ja kellega Mikser on kokku mäkerdanud. Mul on häbi, et ka President ühines salgajate kambaga. See on fakt, mitte see, et mina istun ja ootan peret, kelles saaksin vägivallatseda.

Ma võin seda kõike kõnelda, sest mulle on õndsal sotsialismi ajal pistetud nina alla tühi paber, keeratud rautatud uks kinni ja kästud kirjutada oma kontaktidest. Paber jäi mõttetühjaks, ei tea, ei mäleta, kirjutasin. Mind on lõputult mõnitatud igasugustes komsomoli- ja parteikomiteedes (ehkki olin ka ise komsomol, seda nüüd küll). Mind on praegune võimumees karistanud selle eest, et mõnitasin Nõukogude liitu selle 50. aastapäeval. Mind on selle eest ülikoolist välja visatud, ainult et selgus, et olen juba sealt cum laude väljunud. Mind kaitses Endel Lippmaa oaas, vaba mõtlemise oaas, sest nõuti mu töölt vallandamist. Ma ei soovi mingeid „meetmeid“, ärge olge absurdsed. Kristlasena olen andestanud. Kuid Kristus ei  nõudnud, et peab unustama, ja ma ei kavatsegi unustada seda, mis sotsid meie rahvaga on teinud ja tahavad teha edaspidigi. Muidugi on sotsialism nakatav, ja see ongi nakatanud reformiinimesed, seda enam, et ajalooline pinnas on soodne. Nüüd te ütlete, et mis ma jaman, Soomes ja Hispaanias ja kus veel on just sotsid pääsenud võimule. Ärge tulge mulle rääkima Soomest ja Hispaaniast. Soome YLE oli kommunistlik nagu Eesti Raadio (tollal veel õnneks mitte rahvusraadio). Mida ütles Mika Waltari oma „Riigi salduse“ viimases lauses? „Ma oli näinud ristilöödud Jeesust kahe röövli vahel. Aga tema riiki seal enam ei olnud.“ Mis Hispaaniasse puutub, siis nemad võivad katsetada, tegid seda isegi kodusõjas. Me meenutame Gerge Orwelli nägemust „1984“, kuid tema „Ülistus Katalooniale“ on hoopis vägevam. See oli sündmus, kus Orwell loobus olemast sots ja pöördus näoga inimese poole.

Ärge siis imestage, et ekreistid on pääsenud rusikatega vehkima! Kas arvate, et mulle see meeldib? Muidugi mitte. Ent selle eest vastutavad sotsid, reform ja President. Mina olen edumeelne konservatiiv ja ei arva, et loodusteadus tuleks ümber kirjutada mingite tüüpide tahtel, olgu siis nad presidendi või partejuhtide nahas.

Ma avaldan teile saladuse: kliima muutub. Kuid kuidas, seda meie ei tea ja saame teada alles takkajärele. Ja kui palju on selles inimese teenet, seda ei saa teada saamagi! Pole mõtet kõike maailma hädasid kliimamuutuse kaela määrida. Kliimapagulus on täielik nonsenss, kliimamuutusest suurenenud katastroofide arv samuti. Astroloogia, kui tahate võrrelda.

Kuid faktiväänamine ei ole astroloogia. Lugege omati midagi, lugege rootsi arstiteadlase Hans Roslingi möödunud aastal ilmunud raamatut „Faktfulness“ („Faktitäius“), seal näitab Rosling meile võluvalt ette, kui vähe me tegelikult maailma suundumustest teame. Me arvame teadvat, et teame, isegi kõige tähtsamat otsustajad oma Davosis ei tea. „Kümme põhjust, miks me arvanne maailmas valesti – ja miks asjad on paremad kui arvate,“ lubab Rosling. Paremad? Jah, paremad: me ei teagi, et enamik inimesi elab keskmise sissetulekuga maades (hõiskame, et meie oleme seal!), et oodatav keskmine eluiga maailmas on 70 aastat (hõiskame, et meil on), et looduskatastroofides hukkunute arv on saja aastaga kaks korda vähenenud, et tiigrid, pandad ja valged ninasarvikud ei ole enam ohustatud loomad, et 80 protsenti inimestest saab ligi elektrile, et maailmas vaktsineeritakse 80 protsenti üheaastastest lastest. Ja et koduvägivalla hiiglaslik hulk on üsna tõenäoliselt mälu moonutus. Mitte et see oleks talutav, loomulikult mitte, ent sellega ei saa hakkama tõeväänajate erakonnad ega ametkonnad.

Veelkord tsitaat: „…paistab sedamoodi, et me oleme murrangu ajajärgu tunnistajad ja osalised, samasuguse nagu paganlusest kristlusesse üleminek Rooma impeeriumis,“ kirjutas Miłosz 1. veebruaril 1988. Ja oma Nobeli kõnes aastal 1980: „Hea on sündida väikesel maal, kus loodus on inimlikku mõõtu, kus aastasadu on külg külje kõrval eksisteerinud eri keeled ja usutunnistused.“ Ta pidas silmas Wilnot ja Leedumaad. Mina Eestit. Tõeväänamiseta Eestit.

Elagu Esimene Mai. Ja Teine ja Kolmekümne esimene ka!

Treppojal, 1. mail, 2019.

 

Ajalugu | Filosoofia | lugemis.vara | News

Miłoszi üleajalooline aasta

1. May 2019

 

Miłoszi üleajalooline aasta

 See raamatuessee ilmus Postimehe AKs 13. aprillil 2019.

Czesław Miłosz

Jahimehe aasta

Tõlkinud Hendrik Lindepuu

Hendrik Lindepuu kirjastus, Edmund Burke´i seltsi toetusel, 2018, 350 lk.

 

 

Kui sulle linnud tõepoolest meeldivad, siis arvan, et sellest ei tohi kõnelda. Muidu hakkavad kõik neid küttima.

Czesław Miłosz on oma „Teeäärses koerakeses“¹ osutanud, et linnu sära ilutseb tema nimes, mitte linnus. Nõnda et kui näen praegu mööda oma sõbra, iidse männi krokodillikoort pea alaspidi ronivat (laskuvat) puukoristajat, nimega Sitta europea, millega Lamarck teda õnnistas, peaks see nimi linnu mulle justkui säravamaks tegema. Aga eestlasele vist ei tee, ehkki Miłoszi näide – Emberiza citrinella võib-olla teeb, kuigi selle taga siutsuv „talvike“ on mulle säravam.

Puukoristaja nimele sattusin juhtumisi, et oma lugu „Jahimehe aastast“ kuidagi alustada. Mulle toob selle raamatu pealkiri mälusilme ette Karel Čapeki „Aedniku aasta“², autor ise väidab, et pealkiri pärineb Włodzimierz Korsaki samanimeliselt jahimehe käsiraamatult. Minule, kes ma sõltuvalt Čapekist ja sõltumatult Miłoszist avaldasin raamatukese „Õueonu aasta“³, viitab nii linnu kui raamatu nimi keelelooduse fraktaalsele, enesesarnasele iseloomule. Kirjandus pole pelk looduse jäljendamine, see on omaette loodus ise.

Oma „Jahimehe aasta“ vältel matkab Miłosz 1. augustist 1987 kuni 30. juulini 1988, Californiast Berkley’st Poola Henrykówisse, millenimelisi paiku on Poolas lademes, ent siin tähendab Varssavi äärelinna osa. Muuseas, 13. Sajandil ilmunud „Henrykówi raamatus“, mis pajatab ladina keeles tsistertslaste kloostri ajaloost Alam-Sileesias, leidub esimene trükitud poolakeelne lause aastast 1270: „Lase, ma vaevan end, ja sina puhka.“ Läti Henriku kroonika kirjutati veidi varem, ja seal on sees eestikeelne lause: „Laula, laula, pappi!“, vaat siis.

Oma „Jahimehe aastal“ saab Miłosz 77 aastaseks. „Ma ei teadnud, et Berkeley künkad jäävad viimaseks,“ tsiteerib ta oma jahireisi alul iseenese luulerida. Kus või millal ka Miłosz ei kirjutaks, reisib ta läbi oma elu ajal elanud Euroopa ja selle ajaloo. Elades Ühendriikides, sikk-sakitab ta Uue ja Vana maailma vahel, mälus vaid see esimene, Vana. Olgu Pariis või London, Rooma või Varssavi – ikka otsib ta väsimatult põhjust, miks kõik on läinud nii, nagu läks ning ta pidi uisa-päisa ja ribu-rada põgenema oma noorusest, mille kohta ütles ta oma Nobeli auhinnakõnes 1980. aastal: „Hea on sündida väikesel maal, kus loodus on inimlikku mõõtu, kus aastasadu on külg külje kõrval eksisteerinud eri keeled ja usutunnistused.“ Ta pidas silmas Wilnot ja Leedumaad.⁴

Miłoszi „Sünnimaa Euroopa“⁵ on meil eesti keeles võtta aastast 2012 ning see on üks hädavajalik lähiajaloo üldõpik eestlasele, kes on läbinud umbes sama ajakadalipu nagu poolakas Miłosz. Lisa pakub muidugi tšehh Bohumil Hrabal oma romaanitriloogiaga, mis on tõlgitud inglise keelde⁶. Ja servapidi mehhiklane Sergio Pitol oma romaanitriloogiaga⁷, mida saame ka lugeda inglise keeles. Tõsi, kummastki kirjanikust saab maitsta Loomingu Raamatukogu raamatutest⁸,⁹.

Ma ei pääse kuidagi „Jahimehe aastasse“, sest taust tükib esile, minu taust, ent lohutan end mõttega, et Miłosz on mõtleja, kes, vahel tundub, et vaid tausta annabki, läbi tausta tuleb lugejal enesel leida tee – siis kuhu? – kuhu ise soovid. Miłosz abistab meid „Teeäärses koerakeses“:  „Näib sedamoodi, et Looja, kelle eetilistes motiivides on inimesed õppinud kahtlema, juhindus eelkõige soovist, et oleks võimalikult ilus ja lõbus.“ Kolm aastat hiljem ilmunud „Jahimehe aasta“ enam nii lõbus ei ole. Aastad lähevad, ent mõtleja ei muutu: Miłosz arvab jätkuvalt, et inimeste kujutlusvõime on sama piiratud nagu nende teadmised. Ning et inimene eelistab pigem mittemiskit kui religiooni koos selle poliitilise kurjusega.

Kui järgida inimese kehtivat kommet jaotada oma kogutu eri sahtlite vahel, siis mina looksin Miłoszi jaoks sahtli: „Vabameelne katoliiklane“. Ta teab, et luule ja igasugune kunst on hälve. Mina tean, et teadus uurib vaid hälbeid. Inimene tahab kanda kõike, süüa kõike, reisida kõikjal, kogeda kõike, mida kogevad teised. Ja Miłosz on inimene, pole kahtlust.

Ta reisib mööda kirjanduse maastikke nagu hullunud liblikapüüdja, otsides ennenägematuid liike ja vehkides oma liblikavõrguga maade ning merede kohal. Jõuab servapidi Eestissegi: 1. juulil 1988 märgib ta oma päevikusse, et 1918. aasta juunis naasis ta repatriandina Venemaalt, „täpsemalt Dorpatist, aga läbi bolševike territooriumi,“ nagu ta kirjutab. „Valitud luuletuste“ järelsõnas mainib Lindepuu, et Miłosz on poola keelde tõlkinud Ivar Ivaski „Balti eleegiad“ ning temast mälestuskillu, mõlemad 2003. aastal.

On imeilus, et saame võrrelda, mis toimus luulegeeniuse hinges, samal ajal, mil meil Eestis, teadagi, vallandus omamoodi närviline vabanemine sellisest lähiminevikust, mida ei sooviks kellelegi ega kunagi. 15. augustil 1987 kirjutab ta: „Tuleb jõuda minu meeleheite põhjusteni. Kui kellegi elu on kulgenud avalike ja eraelulise õnnetuste tähe all, siis ei ole mingi kunst neid üles lugeda. Aga mõtlemapanev on asjaolu, et ma elasin riikides, mida enam ei eksisteeri.“ Nõnda nagu eestlase mälu elab viies sellises riigis: Tsaari-Vene, Saksa keisririik, EW, Ostland, NSVL. Samal päeval, 15. augustil 1987 moodustavad endised poliitvangid eesotsas Tiit Madissoniga Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamise Eesti grupi, MRP-AEG.

Mis on luule, kui see ei suuda päästa

Rahvaid ja inimesi?“

Nii küsib Miłosz aastal 1945. Kuid esineb lootus, et siin Miłosz eksis. Lõppude lõpuks tema ju pääses oma uskumatute seiklustega läbi  Hiiglaste ja Liliputtide maa. Ei saa mõttest välja Ernst Öpikut ja tema peret, kes pääses võib-olla samadel põhjustel: ülim mõte, mis temal vormunud teadusesse ja muusikasse.

„Jahimehe aastat“ lugedes tuleb end suruda läbi poola kultuurinimeste nimede metsa, jäädes tähelepanelikuks, et ei jääks märkamata Miłoszi arvamus üksteise armutut õgimist etendavast loodusfilmindusest, mis solvab inimese moraalitunnet: „… juhtmõte kõlab järgmiselt: kas näete, kuidas looduses asjad käivad, ja sellepärast on see loomulik ja meie oleme osa loodusest, me kuulume evolutsiooniketti ja peaksime võtma maailma sellisena, nagu see on.“

Miłosz arutleb nagu üks korralik filosoof kunagi inimese jagamise üle hingeks ja kehaks (Baudelaire tiirleb keha ja teadvuse vastuseisu ümber, ütleb ta, Descartes lahendas küsimuse ratsionaalselt: need kaks on eraldi, kuid neid ühendab Jumal, lisan mina. Imelik et keha ja hinge dualism on ikka veel „XX sajandi metafüüsiline külg“, imestab Miłosz.)

Konverentsid ja seminarid on õudsed igal alal, nii füüsikas kui ka nagu selgub – kirjanikele. Kuid, Miłosz on maininud, et kusagil mujal ei maksta luule lugemise eest nii hästi kui Ameerikas. Huvitav, kuidas oli Venemaaga? Lennukites võib-olla une ja ärkveloleku vahel kirjutatud päeviku osad omavad seost maisega väga lihtsal põhjusel: tänu oma päritolule teab Miłosz, misasi on põld, mets, põllutöö, metsatöö.

Ka geenius on erapoolik: Miłosz sarjab Mandelštami imperiaalse patriotismi pärast („Siis, kui kogu maailma lapsed õpivad vene keelt.“) 1914, mil Piłsudski leegionid valmistusid Venemaast lahku lööma, oli too imeline vene juudipoeet vihane, meil aga on põhjust küll takkajärgi rõõmustada, et suure osa oma vabadusest on Eesti saanud tänu poolakatele, kes suutsid Trotski punaarmeele vastu panna ning nii jäi Narva rinne nõrgemaks.

Miłosz lendab läbi kirjanduse kui „mäletsejaliku eksistentsi eituse“, ent ometi mäletseb pidevalt läbi omavahelisi Poola tülisid, pahastiütlemisi, eiramisi. Saatuse mängukann, балован судбы – nõnda nimetanud teda, kahekümneaastast, üks Wilno kirjanik (sõnamäng, mängukann on баловен, puupea on болван). Ja talle jäi eluks ajaks meelde. „Jahimehe aasta“ on detailide möll, ajapommist üles ja segi paisatud ajakildude kaos, milles püüab Miłosz korda luua, ent ilma lugeja samasuunalise pingutusega kaoseks see jääbki. Pitol tormab oma romaanides, mis on esseelikud nagu Miłoszil, kah läbi kirjanduse nagu Miłosz, kuid ometi on ta lend silutum. Nagu nahkhiirel ööliblikaga võrreldes.

„…paistab sedamoodi, et me oleme murrangu ajajärgu tunnistajad ja osalised, samasuguse nagu paganlusest kristlusesse üleminek Rooma impeeriumis,“ kirjutas Miłosz 1. veebruaril 1988. See, mis oli filosoofia, on liikunud kirjandusteadusesse. Ta tõdeb, et venelased võtavad allutatud maid kui ansamblit või liitu, see on nende hell koht. Selgub, et kõiki kommunismivastaseid hakkas „fašistideks“ nimetama poola filosoof Tadeusz Krónski, kes pärast sõja lõppu koonduslaagrist vabastamist Pariisi sõitnult läks üle Poola Rahvavabariigi saatkonna poole.

Tuleb ometi rõõmuga tunnistada, et isegi Miłosz on inimene. Kui ta on lehekülgede kaupa materdanud filmikunsti kui labast kunsti, lisab ta: „Aga – võib öelda – on filmikunstiski šedöövreid.“ Muuseas, kui Brexiti kutsusid esile poola torumehed, siis 1920. aastate Pariis tegutsesid les bandits polonais, teatab Miłosz meile suvel 1988, mil Eestis toimusid öölaulupeod.

Lõpetuseks: „Miks ma jätan teemasid teistele?“ küsis Miłosz endalt „Teeäärses koerakeses“. Ja vastas umbes nii – selleks, et tekitada inimestes huvi.

 

¹ Czesław Miłosz, „Teeäärne koerake“, tõlkinud Hendrik Lindepuu, Hendrik Lindepuu kirjastus, 2011.

² Karel Čapek, „Aedniku aasta“, tõlkinud Lembit Remmelgas, LR, 40/41, 1964.

³Tiit Kändler, „Õueonu aasta“, Teaduslugu, 2013.

⁴ Czesław Miłosz, „Valitud luuletused“, tõlkinud Hendrik Lindepuu, Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2013.

⁵ Czesław Miłosz, „Sünnimaa Euroopa“, tõlkinud Hendrik Lindepuu, Hendrik Lindepuu Kirjastus

⁶ Bohumil Hrabal, Dancing Lessions for the Advanced in Age, Vintage, 1998;  Cutting it Short, Penguin, 2017; Harlequin’s Millions, Archipelago Books, 2014.)

⁷Sergio Pirol, The Journey, 2015; The Art of Flyght, 2015; The Magician of Vienna, 2017, Deep Vellum Publishing.

⁸,⁹ Bohumil Hrabal, Ma teenindasin Inglise kuningat, tõlkinud Küllike Tohver, LR 24 – 27 /2013; Sergio Pitol, Mefisto valss ja teisi jutte, tõlkinud Ruth Sepp, LR 19 – 20, 2108.

 

 

Ajalugu | Filosoofia | lugemis.vara | News

Kõik teed tulevad Roomast

19. Jan 2019

See Tiit Kändleri arvustus ilmus Postimehe lisas AK 17. jaanuaril 2019.

 

 

Rémi Brague

Euroopa, rooma tee

Tõlkinud Tõnu Õnnepalu

EKSA, 2018, 176 lk

 

 

Kui te ikka veel püüate nuputada, nagu soovitas Lennart Meri, et kes me oleme ja kust me tuleme?, siis pole paremat kaaslast kui äsja eestikeelses tõlkes ja Edmund Burke’i seltsi raamatusarjas ilmunud „Euroopa, rooma tee“. Euroopa üle on viimastel aastatel jahutud nõnda palju, et hakkasin juba kahtlema, kas Euroopa on üldse olemas ja kui, siis kus. Selle mõistatuse lahendust olen käinud otsimas teiste linnade seas Prahas ja Lissabonis, Viinis ja Firenzes, Veneetsias ja Istanbulis. Igas paigas leidsin otsitavat.

Üksi pole lahendust lihtne leida. Jah, alati võib muidugi lugeda Descartes’i. Kuid ka üks nüüdisaegne 71-aastane prantsuse filosoofiaajaloolane, kes on keskendunud keskaja araabia, juudi ja kristluse religioossele filosoofiale, võib olla inimene, kes sellele küsimusele vastuseid pakub. Juhul, kui ta on vaba prantsuse kultuurimarksistide tavahaigusest, mis on juhtinud nende mõttevoolu: miks otse minna, kui ringi saab.

Lähenen Rémi Brague’i raamatule spiraalselt. Itaalia keele ja kultuuri keskmelinna Firenze lõunamäel asub Santa Miniato al Monte kirik. Pärast seda, kui märter Miniatol aastal 250 Rooma keiser Deciuse käsul Arno jõe ääres pea maha raiuti, roninud ta, pea kaenla all, mäkke ja sinna see kirik rajati. Esmased viited pärinevad aastast 783. Kiriku ees olevalt rinnatiselt avaneb Firenzele krestomaatiline vaade. Toetun rinnatisele ja imetlen vaatepilti. Näen, kuidas arhitekt Filippo Brunellesci rajatud kuppel Santa Maria del Fiore katedraali (Püha Lillede Maria) otsas, siiani maailma suurim telliskuppel, justkui õilistab linna, mis kupli valmimise ajal, aastal 1450, sünnitas renessansi ja ühes sellega ka Euroopa nüüdismaailma. Minu kõrvale nõjatub itaalia mees, küllap firentslane, kes juhib mu tähelepanu all terrassil olevale surnuaiale ning selle ääremüüris kõrguvale kaarukselisele hauakambrile. „See on meie kuulus kinomees, Zeffirelli,“ tähendab ta uhkusega. Kergitan kulmu. Teen rõõmsa näo, kuigi ei mäleta seda režissööri. Meie vestlus kulgeb tumm-itaalia keeles, tänada oskan ikka ja ütelda avaneva vaate kohta: suurepärane, kultuuri häll! Olen vist härrasmehe hinge rõõmustanud, taipame teineteist! Hiljem vaatan järele, tõepoolest: Franco Zeffirelli, kelle perekonna kabelist jutt, sündis 1923, elab siiamaani ning on muuseas aastal 1967 Elizabeth Taylori ja Richard Burtoniga filminud Shakespeare’i ainetel näidendi „Tõrksa taltsutuse“ siiani parima versiooni.

Aastal 292 e.m.a. konsul olnud ja umbes 280 surnud Lucius Cornelius Scipio Barbatus (Habemik) laskis rajada Rooma lõunapiirile via Appia äärde hauakambri, milles enam kui 30 tema järglase kirstude seas on tema oma kõige suurem. Epitaafil on kirjas: „Cornelius Lucius Scipio Barbatus, oma isa Gnaeuse järglane, vapper ja tark mees, kelle välimus vastas tema virus’ele. Ta oli teiste seas konsul ja tsensor ja ediil. Ta vallutas Samniumilt Taurasia ja Cisaunia. Ta allutas kogu Lucania ja võttis pantvange.“  Nõnda kirjeldab oma 2016.aastal ilmunud (2017. aastal eesti keeles) raamatus „SPQR. Vana-Rooma ajalugu“ Cambridge’i Ülikooli klassikalise filoloogia professor Mary Beard. Tema käsitluse võib lühidalt kokku võtta kui „tuhat aastat vägivallakultuuri.“ Vabariiklikku poliitikat iseloomustab ta näitega: „neid iseloomustasid poliitiline kirglikkus, häälekas entusiasm ja väga vali  lärm. Ühel juhul, 1. sajandil e.m.a olevat karjumine sellisel koosolekul olnud nii võimas, et mööda lennanud vares oli uimasena maha kukkunud.“ Vrdl: hale virin Toompeal! 3. sajandil e.m.a. ilmutas roomlastele kreeka kirjandus, et kirjutamist saab kasutada ka muul moel kui arvepidamiseks. Ajaloolane Suetonius ei kirjeldanud oma „Keisrite elulugudes“ („The Twelve Caesars“) kõikide Rooma keisrite ajastu õudusi, võttis vist neid kui loomulikku ja esitab vaid kõrvalekaldeid.

Jah, hauakamber, meid roomlastega siduv element – kuni baltisakslasteni! Brague leiab lihtsa lahenduse: tee paganliku Kreeka, juudiusu ja kristluse kultuurist suubub meieni vaid tänu roomlastele, kes kõik need kultuurid kokku keetsid ja edasi jagasid. Roomlased avastasid läbi Kreeka tekstide kirjanduse, läbi Kreeka ülesehituse arhitektuuri, kunstid. Nad säilitasid algallikaid, et üha enam neisse süüvida. Vastupidiselt käitusid araablased: kord Aristotelese (neile vajalikud) kirjakohad tõlkinud, ei hoolinud nad enam originaalist – tõlge oli ju olemas, mis Koraaniga sobitus, ja mis seal enam urgitseda. Sestap jõudsid nad füüsikas vaid optikani, matemaatikas siiski kreeklastest edasi india toel nullini.

Siit leiame ka kahe kultuuri põhierinevuse: kristlastele pakub huvi originaal, selles üha uue otsimine, islami õpetlasele ei tule aga tekstide edasiarendamine üleüldse pähegi: Koraanini ja kõik. Nende ulatuslik tõlkeliikumine kestis vaid sajandi. Siis, XI sajandil lakati tõlkimast.

„Mõistagi saab iga kultuur, nagu iga elusolendki, näha maailma vaid oma vaatepunktist,“ kirjutab Brague võimaliku eurotsentrismi kohta. „Samas pole ükski kultuur iial olnud nii vähe keskendatud endale ja nii palju huvitunuid  teistest kui Euroopa,“ väidab ta. Hiina nägi end „Keskriigina“, Euroopa mitte kunagi. „Eurotsentrism on ebaõnnestunud sõnamoodustis, veel enam, ta läheb tõega vastuollu,“ järeldab Brague.

Euroopa on oma olemuselt roomlik. Roomlased lõid endise uuena. Uusaja Euroopa jaoks oli Bütsantsi päritolu auväärne, islamimaailm enam mitte. Renessanss algas siis, kui araabia vahendust enam vaja ei olnud.

Kas keel kannab väärtust? Euroopas mitte – kultuur jõudis pärale, keel jäi.

Kui ma olin jõudnud leheküljeni 128, leidsin selle vahelt kokkumurtuna musta järjepaela. Kujutage ette, nagu vanas Euroopas! Sellel leheküljel on kirjas, et kui tuntud prantsuse antropoloog Claude Lévi-Strauss möödunud sajandi keskel küsis Brasiilia sisemaa indiaanlaselt, mille poolest erinevad „eurooplased“ indiaanlastest, siis ütles ta, et peamiseks vaheks on see, et indiaanlased ei korja iial lilli. Mis eristab euroopa „tsentrismi“ teiste sarnastest hoiakutest, on puhtalt kvantitatiivne, järeldab Brague.

Selliseid pärleid on raamat parasjagu täis. Kas moslemite puhul saab kõnelda humanismist, milles püütakse luua maailma, kus toimimise keskmes on inimene ja kust Jumal on välja lülitatud? Humanist on Euroopas lihtsalt üks viisakam sõna ateisti kohta. Teatud mõttes võib araabia filosoofias humanismist rääkida, kinnitab Brague üllatuslikult: näiteks Koraanis on kirjakohti, kus räägitakse inimesest kui Jumala asevalitsejast maa peal.
Mu meelest on Brague’i olulisim sõnum: Euroopa tsivilisatsiooni eripäraks on see, et ta on sisserändaja iseenda juurde. Ses mõttes on Euroopa kultuur üksainus renessansside rida.

Siit raamatust saab lugeda selget ja mõistetavat islami kultuuri esitlust. Euroopal on „häda, et see on ainus keskaja kultuur, mis iial teiste kultuuride vastu huvi ilmutas, kirjutab Brague.  Huvi võõraste vastu sai üldiseks. Erinevalt islamist keeldub kristlus olema ühtaegu usk ja riik. Seetõttu võin spekuleerida, et Euroopale on „rändekompakti“ taolised aktsioonid eriti solvavad. Kui juba spekuleerima hakkasin, tuleb lõpetada: raamat on nüüdse sõlmeläinud aja lahtiharutamiseks üsna hea abiline.

 

 

Informaatika | News | Psühholoogia | Tehnoloogia | to.imetaja

Digimaailm võib muuta meie tsivilisatsiooni

18. Jan 2019

See Tiit Kändleri esse ilmus 10. jaanuari Maalehes

 

Olen aasta alul ikka püüdnud leida nii seda, mis teaduses avastati uut ja head, kui seda, millised leiutised meid ees ootavad. Kuid mis siis, kui mõtelda, mida meil tehnoloogiast karta on?

 

Unustage kliimamuutus, liikide häving, ohjeldamatu migratsioon ja väidetav kurjuse valitsemine. Mõtelge pigem sellele, kuidas jääte ellu peatselt saabuvas digimaailma despootias. Nõnda võib liialdades kokku võtta mõnede tunnustatud mõtlejate soovituse.

Kujutlege, et olete enesele ostnud pardli, külmkapi ja muruniiduki. Vahel tuleb ju uued osta. Kuid poes selgub, et on müügil vaid  kodumasinad, mis töötavad, olles ühenduses internetiga. Olete saabunud asjade interneti maailma. Tore on, uuenduste vastu pole teil ju midagi. Sõidate autoga, rongiga, lennukiga, kasutate äratuskella ja moblaplaneerijat, olete ühenduses internetiga. Loete lehti ja vaatate telekat, ammutate uudiseid internetist.

Üha enam ilmub põhjalikke raamatuid auväärsetelt kirjastustelt ja  tunnustatud teadlastelt, kes muretsevad digimaailma pealetungi  üle, selle üle, milliseks üha kiirenev suurandmete kogumine ja üha edenev asjade internet ühiskonna muudab.

Inimesed üldiselt ohtu veel ei tunneta. USA Pew Uurimiskeskus avaldas 2018. aasta kevadel uuringutulemused: mida inimesed kardavad teaduse ja tehnoloogia innovatsioonis (vt graafik). Enim kartsid inimesed töökaotust robotitele ja biomeditsiini manipuleerimist. USA Chapman University küsitlusest selgus, et üldiselt kardeti enim korruptsiooni, oma rahapuudust, enese ja lähedaste võimalikku haigestumist. Vaevalt, et Eestiski inimesed oskavad karta, et digimaailm hakkab neile üle jõu. Kuid märgakem, mis meil, reklaamitud e-riigis toimub. Paar tühist näidet. Möödunud aastal lubati Tartu linnatranspordis muuta liiklus nutitelefonide põhiseks: reisija pidanuks saama infot sõidukite liiklemise kohta ja tagatipuks ka ilma kaarti  kasutamata saama registreeritud. Projekt tunnistati läbikukkunuks. Eesti uus ID-kaart on paljudel taskus juba kuu aega, kuid seda pole suudetud kõigiks ülesanneteks, millega vana hakkama saab, veel rakendada. USAs istub arst patsiendi vastuvõtul umbes kolmandiku ajast ja suhtleb arvutiga. Vaevalt, et Eestiski olukord teine on.

Ma ei ole digifoob. Ma ei karda ei uusi transpordivahendeid ega digiseadmeid. Kuid  ma kardan seda, et üha enam olen nende tootjate poolt ahistatud: osta uus tarkvara, osta uus seade, osta uus uus! Ma ei näe, et rahvaesindajad mind selle ralli eest kaitseksid. Ja miks ka peaksid: neile on nii digitooted kui teenidus tasuta. Toon ühe näite: paljukiidetud  pakiautomaadid. Iseenesest tore. Kuid postiteenus oli inimlikum: kui auto või sa ise haigestusid, said helistada ja paluda postkontorist kullerit või pikemat hoidu.

Ma ei näe ohtu, et robotite tulekul kaovad töökohad. Ei need kadunud autode, rongide ega aurumasinate ilmumisel. Töökohad näivad kaduvat vaid omanike survel: enam ei ole võimalik helistada kohtadele ei panganduses, ei postinduses: oled ühenduses vaid ühe operaatoriga, kes su palve sisu ei pruugi mõista.

 

Digitaalne muutub sotsiaalseks ohuks

Kuid vaatame, mida pelgavad asjatundjad. USA 20-aastase kogemusega digitaalturunduse tegevjuht, Digitaalanalüütika Assotsiatsiooni juht Andrew W. Edwards kirjutab 2015. aastal raamatus „Digitaalne hävitab kõik“¹: muusikatööstuse; ajalehe; tööturu; inimsuhtlemise; kõrghariduse; linnaelu; demokraatia; digitaalturu; tahte luua midagi mittedigitaalset; finantsteenused; ametid; privaatsuse. „Appide ehitamine on triviaalne nonsenss,“ kinnitab ta. Ajud tõmmatakse suure palga läbi digimaailma ülalhoidmisse, ja seetõttu  on pidurdunud näiteks rongide ja lennukite arendamine. Lisan: ei osata enam teha tuletikkegi.

Edwards on veendunud, et targad ajud keskenduvad digitaalsele. Kui Galileo aeg oleks olnud digitaalne, meil teleskoopi poleks. Ta oleks välja mõelnud mõne digitaalse tapatalgumängu. Näide: kui Kansas City’s loodi 2014. aastal kiire Google’i kaabelühendus, siis juhtus see, et hakati saatma 600 kassipilti nanosekundis. Häda on selles, et digitaalset mõõdetakse digitaalselt, klikkide põhjal, ja hävib inimlik mõõde. Näide: TV auditooriumi mõõtmine toimub Eestiski laigipõhiselt ja nõnda kaob telepildist kõik, mis pakub ajule tööd.

Google’i otsing pakub teile linke teie enese andmete pealt määratud järjekorras, see ei ole nagu entsüklopeedia juhuslik lappamine. Müra puudub. Haridus on muutunud: antakse pigem teadmine miinus kogemus. Oled muutunud traatide ja kiipide pikenduseks. e-hääletamisel pead usaldama iga inimest, kes seda haldab, kontroll puudub. E-poodidest on saanud õuduste poed: näiteks e-raamatut ju rendid, ei osta. Aju uurimise projektid simuleerivad aju arvutil, aju otsene uurimine on selle taha varjunud. Digisigrimigri on varjutanud panganduse, nõnda et keegi ei saa aru, millised tehingud on tegelikult tehtud ja mis tegemata. Keegi ei  tea, mis on krüptoraha taga, kes juhib ja vastutab Taxify eest.

Pole just meeldiv pilt. Vaatame, mida ütleb Inglise keele ja loova kirjutamise lektor Lawrence Scott, „uue põlvkonna mõtleja“.² „Ukse ette on pandud vastupidine piiluauk: väljast sisse on näha, välja mitte. See on digitaalne revolutsioon,“ resümeerib ta. Me ootame rahutult e-maili, facebooki kommentaari nagu messiast. Need on saanud elurütmi osaks. „See on laevahukk pudelis. Ütleme „kliimamuutus“ ja meile langeb pähe kamakas süüdistusi.“

Mesilased kaovad, meie muutume nende sarnasemaks. Digielu röövib meilt peidupaigad. Muudab maailma mürasemaks, nii et keegi ei suuda enam vaikust taluda. Hotellid on nagu kummitavad gooti kindlused, teatavad teile: „14 teist vaatavad seda hotelli just praegu“. On tekkinud võltsnutjad, võltslaikijad …

 

Suurandmete valitsus

„Kui info koguneb hirmkiiresti, siis on praktiliselt võimatu seda  analüüsida, järeldusi teha,“ arvab laialdase ülemaailmse haardega inglise visonäär Peter Townsend³ ning järeldab, et digitaalne ähvardab meie  tsivilisatsiooni, nii nagu me seda tunneme. „Mõne lähima aasta jooksul kas digimaailm kas hävitab demokraatia ja sotsiaalse korra, nagu me seda tunneme, või suudab poliitika kehtestada oma mõju digimaailma üle.“ Nii kirjutab inglise teaduskirjanik Jamie Bartlett, interneti varjatud nurkade uurija⁴. Ta täpsustab, et räägib moodsast liberaalsest esindusdemokraatiast. On tekkinud tume internet nagu tumeaine, mida tavakasutaja ei näe, ja kus toimub oluline osa tehingutest.

Mis on moodiläinud sõna suurandmed all nähtav andmekogu: olgu see Hubble’i taevateleskoop, olgu see CERNi suur hadronite põrguti, olgu see Eesti geenivaramu – kõik on üks suur kogu, kogumise teel saadud andmed.

Varanduse kogumine on veel süütu asi, võrreldes sellega, kuidas digimaailma kaudu kogutakse meie kohta andmeid, mille abil manipuleerida ühiskondi, kasvõi nn demokraatlikel valimistel, tappes demokraatiat.

Ettevaatust! „Mis näib esmapilgul abistavana, see nõrgestab sind pika aja jooksul,“ hoiatab Bartlett, kes pakub ka hulk ideid demokraatia päästmiseks. Eelkõige: plaanige oma aega hoolikalt, muidu muutute internetisõltuvuse orjaks, makstes oma jõu, keskendumisvõime ja sihiseadmisvõime vähenemisega.

Mina lisan: ärge siduge oma kodumasinaid võrgustikesse, ärge muutke oma maja targaks. Ärge uskuge jäägitult digimaailma prohveteid, enne kui olete veendunud, et nad ei promo omaenese palka. Tark maja pole röövlite eest rohkem kaitstud kui vana talumaja puumuukidega lukk. Vähe sellest: õnnetuse hüüdes võte oma tarka majja kinni jääda.

Allikad:

¹Andrew V. Edwards, Digital is Deastoying Everithing, What the tech giants won’t tell you about how robots, big data, and algorithms are radically remaking your future, Rowman and Littlefield, 2015

²Laurence Scott, The Four-Dimensional Human, Ways of being in the digital world, William ja Heinenemann, 2015

³Peter Townsend, The Dark Side of Technology, Oxford University Press, 2016.

⁴Jamie Bartlett, The People Vs Tech, Penguin Random House, 2018.

 

Füüsika | News | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia | to.imetaja

Milleks Eestile ajud? Et suurusjärke tabada

13. Oct 2018

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilmus 13. oktoobril 2018 Postmehe Arvamuse/Kultuuri lisas.

Üks inimese imepärasemaid võimeid on tabada lennult mitmesuguste füüsikaliste või matemaatiliste suuruste suurusjärke. Et püüda palli või sõita jalgrattal või osta poest toitu, ei ole vaja pidevalt arvutada, et seejärel vastuse kohaselt tegutseda. Piisab vajalike füüsikaliste suuruste suurusjärguliste väärtuste tabamisest. Parimad teadlased, kunstnikud, poliitikud, ärimehed on seda näidanud läbi põlvede, ja näitavad edasi.

Itaalia geenius, tuumafüüsik Enrico Fermi oli oma kolleegide ja õpilaste seas tuntud kui parim tulemuste ettenägija. Maailma esimese tuumareaktori 1942. aastal oma kätega kokku ja tööle pannud Fermi arvutas ahelreaktsiooniks tarviliku massi, ja kriitilise, plahvatuse tekitava massi peast, suurusjärguliselt – ja ei eksinud. Kui Manhattani projekti kulminatsioonina pandi Los Alamose lähedal New Mexico kõrbes 16. juulil 1945. aastal kell 5:29 plahvatama esimene aatomipomm, viibis teadlastest ja sõjaväelastest jälgimisrühm eemal kaevikus. Keegi ei teadnud täpselt, kui tugev saab plahvatus olema, selle peale veeti kihla. Kui pauk käis, rebis Fermi paberilehe tükkideks ja viskas varjendist üles vaba õhu kätte. Jälgis paberitükkide lendu, kui plahvatuse laine nendeni jõudis ning mõõtis nende lööklaine poolt eemalepaiskamise kauguse . Ja ütles: kümme kilotonni trinitrotolueeni. Täpne vastus oli 20.¹

Fermi meetodiks nimetati tema viisi lahendada ülesandeid hoolika, suurusjärgulise hindamise teel. Idee oli leida ligilähedane vastus minimaalse keerulisuseta. Selleks oli vaja hulk teadmisi, matemaatilisi oskusi, intuitsiooni ja vaimset võimekust. Fermi ootamatud küsimused oma õpilastele:  „Kui suur on lammaste arv Nevadas? Kui paks peab olema mustus aknal, et see välja kukuks? Kui palju on klaverihäälestajad Chicagos?“ olid arvutatavad vaid suurusjärkudes, üldteadmiste põhjal. Tema abilised oli vaid väike kalkulaator ja lükati.

Eesti multitalent Ernst Öpik oli võimeline arvutama välja peast üsna täpselt nii Andromeda kauguse Maast kui tõenäosuse, et maalähedased kehad tabavad satelliiti, aga ka venelaste esimeste Sputnikute salastatud ja eksitavalt esitatud orbiidiandmete tõelisi väärtusi. „Milleks mulle aju,“ ütles ta ikka, kui talt veel 1980. aastal küsiti, miks ta arvutit ei kasuta. Astronoomia on suurusjärkude teadus. Sajaprotsendiline  möödalask pole mingi takistus, et täheteadust edendada. „Matemaatika ja arvutite kasutamisel on ainult esteetiline väärtus.“ ²

Oma kogemusest mäletan oma õpetajat, akadeemik Endel Lippmaad, kes oli võimeline üsna paljude asjade kohta väikese järelemõtlemise peale tulema lagedale suhteliselt õige suurusjärgu kas siis mingi tegevusele/katsetulemusele/tagajärjele või mõne ettevõtmise mõttekusele/mõttetusele. Seda on näigi ka igaüks, kes tema poliitennustusi jälgis.³

Miks ma sellest räägin? Lihtne: sellepärast, et mulle tundub, justkui ei oleks Eestis otsuste tegemisel ja tutvustamisel kõik korras just nimelt suurusjärgulise mõtlemisega. Kui palju oleme kuulnud ametnikelt, kellelt küsitakse lihtsaid suuruste hinnanguid, et selle või teise teadasaamiseks tuleb tellida mingi „ekspertiis“. Kuid reegel on lihtne: esmalt tuleb paika panna ettevõtmise mõju suurusjärk, alles seejärel otsustada, kas on vaja moodustada komisjon/eksperthinnang. Milleks raha raisata, kui ettevõtmise suurusjärk väljub meie kodumaa suurusjärgust?

Mõned asjad on Eesti jaoks lihtsalt liiga suured. Näiteks saab tuua Emajõe-äärse hüpoteetilise tselluloosivabriku, Rail Balticu, Saaremaa silla, Helsingi – Tallinna tunneli, etc nii nagu ka kunagi vene ajal ja veel mõniteistkümmend aastat tagasi plaanitud tuumajaama rajamist. On selge, et põlevkivi pole iseenesest ei halb ega hea, asi on mahtudes, suurusjärkudes. Ühtviisi loll on kõnelda selle kasutamise lõpetamisest kui ka hoogustamisest.

Selle asemel, et punnida mõttetute äppide loomisel (kus on sokid?) või närbuvate idudega idufirmade vorpimisel, võiks leiutada viise, kuidas põlevkivist loodussõbralikumat energiat ja tooteid kätte saaks. Sama lugu on raudteeliikluse ja mitmesuguste sildade/tunnelitega.

Kui palju digimaailm energiat tarbib? Kas teab seda keegi? Kui palju tarbib seda elektriauto? On selge, et elektri tootmise kasutegur on vähemalt 30 protsenti pisem, kui otse bensiinist sisepõlemismootoris.4 On imekspandav, kui palju tõhusamaks on bensiiniauto poole sajandiga muutunud. Edasist muutust piirab digipainaja. Suur osa inimkonna ajuvõimest tegeleb digimaailma laiendamisega, sest selle eest tasutakse hullult (on selle poolt vangistatud) ning nn tavatehnikaga tegeldakse üha vähem.5

Nüüdisajal saab insenerist insener tavaliselt sel moel, et ta unistas lapsepõlves lendamisest, aga teismeeas avastas, et tiibu ei ole. Siis otsustab ta teha paberist ja arvutimälust tiivad ning insener ongi valmis.6

Ühel päeval me loeme, et Eestis on tööpuudus, teisel päeval, et napib töökäsi. Kuid miks siis töö“andjad“ (lehm on piimaandja) ei paku tööd seal, kust tööst on puudus? Loeme, et Hispaanias on noorte töötus 23 protsenti. Kuid ei tea, et sinna alla on loetud ka üliõpilased, kes ei otsigi tööd.7

Isegi näiliselt usaldusväärsel graafikul on väga lihtsalt võimalik moonutada

suurusjärku, valides näiteks püstteljele kantud arvud suuremas/väiksemas skaalas või koguni logaritmilises skaalas. Vaid vaataja oskus mõtelda suurusjärguliselt päästab teda manipuleerimisest.

Elektri säästmiseks on ainuvõimalik tee elektrit mitte kasutada. Muu jutt on ülemakstute loba, nii nagu on seda näiteks nullenergiamajad. Kes tahaks elektri puudumisel lämbuda oma tuppa? Fossiilkütuste kasutamise vähendamiseks tuleks ära keelata vaid mängulise lõbu pärast toimuvad igat sorti jõuvankrite võiduajamised. Millisest piirangust keegi ei söanda mõteldagi. Selle asemel topitakse kütusesse piiritust. Ja üteldakse, et see viis protsenti, mis esimesel aastal lisatakse, ei tee mingile mootorile miskit halba. Kuid vaat’ järgmisel, kui lisatakse kümme, läheb asi tõsiseks. Muidugi teeb ka viis protsenti, küll kaks korda või kümme korda enama aja jooksul, sõltuvalt sellest, kes seos on lineaarne või logaritmiline. Ja kust tuleb piiritus? Põllult. Sealt, kus peaks kasvatatama toitu. Muld on taastumatu väärtus, selle viljakus kas väheneb ja kaob, muutub viljakandamtuks, kui seda ei väetata taastumatute väetistega. Nõnda on meie autobensiini solkimine võib-olla koguni enam taastumatuid ressursse hävitav, kui otse naftabensiini kasutamine.

Kuuleme, et Eestis on välismaalaste seadust nii tihti muudetud, et digirahvas ei saa kannul püsida, ja kogu töö tuleb ametnikel endisel moel käsitsi, ilma arvutita teha. Vaat sulle siis eesrindlikku digiriiki! Ühel heal ajal on kõik maailma inimesed rakendatud digimaailma kütke, ja kogu kupatus kukub kokku.

Seda ainuüksi seepärast, et ei osata arvutada suurusjärke. Vaatame Saaremaa võimalikku silda. Näide on ees: Saaremaa sadam (loe: süvasadam). Praegu on see 99 protsenti ajast laevavaikne. Muidugi ei leia Saaremaale kippuvaid kruiisitare. Ent kui saar saab silla, saab sellest ka läbiva kaubatranspordi tallermaa – nii nagu on seda näiteks Paldiski maantee olgu Keila või Kloogaranna kõrval. Juba praegu kaalutakse Saaremaa sadamast teha puiduveosadam. Suurusjärk töötab ja surub peale: sadam on Saaremaale liiga suur, nõnda siis tuleb takka anda ja hiiglasliku suurusjärguga seda ohustada.

Sama lugu saab olema ka Soome tunneliga: juba praegu ei varjata, et see toob Tallinnale uue hiiglasliku äärelinna, olgu siis Irumäe, Muugamäe või mis. Kes seal elama hakkab, võite ise arvata. Nii ei ehitata ka Euroopasse suunduvat raudteed elanike jaoks, kes rongiga reisida tahaksid, muidu oleks seda plaanitud suurusjärk pisema ja paindlikumana. Üleelusuurune magistraal teeb meile selgeks, et Eesti on transiidimaa ja kõik. Ning seda tulevad ehitama meist oskuslikumad. Vait olla ning edasi vedada!

Kuni eestlased suurusjärguhullust tajuvad, pole hullu midagi: mõne „võitja“ mõnitused, et me ei soovi arengut, jätame lihtsalt suurusjärkude alla vedelema. Soovime küll, kuid mitte üleelusuuruses arengut. Võrdlus Soomega on kohatu. Vaadakem kardile: see riik on pindalalt meist kaheksa, seega siis suurusjärk suurem! Muidugi saab selline riik lubada enesele õige mitut suurt tselluloositehast.

Inimesed ei ole Eestis hiigelasjade vastu mitte ainult suurusjärgu põhimõtte pärast, vaid ka seepärast, et nad ei usu siin riigis enam kedagi. Kas pole siis korduvalt nähtud, et nii kui jääd uskuma ja sõrme annad, siis teevad ikka nagu ise tahavad. Hiigelraudtee puhul õnnestus kogunisti meie eest varjata, et linnas ehitatakse loomaaeda (kui vihjata Arvi Siia kunagisele nõukogude valemasina vastasele luuletusele), kuni selgus, et lõvid on juba paika tassitud. Kes, kus ja kuidas, pole selle kirjatöö raames oluline, oluline on sõnum, et me ei tohi unustada oma igioskust mõtelda suurusjärkudes, muidu kaotame võime palli korvi visata sootumaks.

Eesti on väikeriik Euroopa serval, et mitte öelda kolkas, ja olgem selle üle uhked. Toon meeleolu ülendamiseks näite planeedi Maa kohta: too asub Linnutee galaktika keskmest 27 000 valgusaastat eemal, suhtelisel väikese Päikese süsteemis. Oleks me planeet olnud suurem või pisem, olnuks Kuu olemata, olnuks me galaktika keskmes olevale mustale augule Sagitarius A*-le lähemal, poleks elu saanud tekkida, meie ammugi mitte. Ja need teised, kellele mõned loodavad, intelligentsed elukad mujalt universumist – kui nende esinemise tõenäosus on lõplik, mitte null, küsigem koos Enrico Fermiga: kus nad siis on? Ei maksa unustada, et looduslik valik ei töötanud õnne, vaid ellujäämise kasuks.8 Nõnda ongi tore, et Eesti ei kuulu õnnelikumate riikide sekka. See annab lootust, et kestame, mitte ei ela, nägu laial kohtlasel naerul. Seda ei luba juba meie karmivõitu loodus ise.

Elu sai tekkida Maal, kuna see oli parasjagu väike, ja parasjagu Linnutee kolkas. Elame vaid tänu meist sõltumatult tekkinud kosmose kolkamentaliteedile. Võrrelgem siis ikka ja alati ihaldatud asjade suurusjärke oma enese, pere, küla ja riigi suurusjärkudega ning ärgem mingem püüdma paljunemiskurge kirvega, vaid mõnusa, suurusjärguliselt kooskõlalise riigiga.

 

Kirjandus:

¹ Gino Segrè, Bettine Hoerlin, The Pope of Physics, Picador, 2017.

² Ernst Öpik, Meie kosmiline saatus, Märkmeid kosmosefüüsikast (1969), Ilmamaa, 2004.

³ Tiit Kändler, Endel Lippmaa. Mees parima ninaga, Ajakirjade Kirjastus AS, 2012.

Peter Townsend, The Dark Side of Technology, Oxford University Press, 2016

5 Andrew V. Edwards, Digital is Destroying Everything, Rowman and Littelfield, 2015.

6 Tiit Kändler, Teadusaabits. Universum ühe minutiga. Argo, 2017.

7 Daniel J. Levitin, Valede välimääraja, Argo, 2018.

8 Yuval Noah Harrari, Homo Deus, A Brief History of Tomorrow, Harper, 2017.

 

Bioloogia | News | Sotsiaalteadus | to.imetaja

Võõrtöösipelgate Eesti

13. Sep 2018

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilmus septembrikuu Eesti Looduses.

Sageli on inimesele mõistetavam sipelgas, kui inimene ise. Olgu siis nii. Oletagem, et mingil põhjusel hakkab Eestis sipelgate arvukus vähenema. Põhjus pole oluline, kuid sipelgate tööjõudu me vajame, ehkki kahjuks ei rakenda nad oma osavust ja meelekindlust mitte alati meie jaoks sobivates kohtades, toimetades näiteks ka elamutes ja supelrandades. Kas hakkame seepeale sisse tooma sipelgaid muudest ökosüsteemidest? Ökoloogid oskavad täpsemalt öelda, kuid mulle tundub, et isegi kui võõrsipelgad on vormiliselt sama liiki, mis meie sipelgad, tuleb nende ja kohalike vahel löömist ning kui nad on sigivamad, siis kaovad kohalikud sipelgaliikide geneetilised modifikatsioonid ja kes teab, kuidas uued käituma hakkavad.

 

Eestisse on inimene toonud võõrliike, kelle käitumisega oleme suisa hädas. Sõitke Venemaal näiteks Kuldse Ringi teedel, ja te näete, milline oleks Eesti, kui meil ei võideldaks Siberi karuputke vastu. Jah, võõrtöölised on meiega samast liigist. Kuid ometi geneetiliselt veidi erinevad. Ja kultuuriliselt enamgi veel. Mitte halvemad ega paremad, vaid erinevad. Ka katoliiklased ja protestandid käituvad teatus olukordades erinevalt. Kristlased ja ateistid samuti. Kuid see ei ole Euroopa kultuuri kõikuma löönud. Naeruväärne on seda väidet vastustada jutuga, et kristlus hävitas ja tappis kohutaval kombel. Seda on ikka olnud, olenemata religioonidest, võibolla eriti just ateistide juures. Praeguseks on katoliiklased, protestandid, juudiusulised, ateistid ja ükskõiksed tasakaalu saavutanud, kui jätta välja „õige“ usu pretensioonid maailmavalitsemisele. Kristlus on liikumas ateismi poole, kirjutab oma essees Toomas Paul, mille avaldas hiljuti Edmund Burke Selts oma portaalis burke.ee.Lugege, ja ehk te ei kahetse!

Mis juhtub moslemite, hindude, hiinlaste usundite sekkumisel, seda servapidi näeme juba praegu. Eri geneetilise või memeetilise pagasiga sipelgapesad peavad olema üksteisest piisavalt kaugel, et mitte üksteist hävitama asuda.

 

Võib-olla on Eesti üks põhilisi vigu suurushullustus. Me ei taju, kui väike on me riik, kui imeline see väiksus on. Meil on rahvast, nimetagem neid euroinimesteks, kes ei taju euro suurust, kuna on sidinud Brüsseli ülemakstud tsoonis, rahahulluse okupatsioonitsoonis. Ja see on nüüd viinud Eesti selleni, et isegi arstid on unustanud oma vande ja pajatavad, et Eesti-suurusel riigil saab olla vaid üks haigla. Mõned pseudoakadeemikud pajatavad ühe ülikooli paratamatusest, mis pealegi olgu ingliskeelne. Meile kõlbab vaid hiigelraudtee, ning kindlasti on vaja tunnelit Soome silla alla, mis toob omadega kaasa Tallinna praeguse kuju ja toimimise totaalse hävingu.

Kui kanavabrik teha, siis kindlasti sama suur kui Saksamaal, ja puidu „väärindamise“ tehas ehk tselluloosikombinaat olgu sama suur kui Rootsis.

Kogu see suuruse jahtimine viibki selleni, et meil on tekkinud miljonäride kamp, kelle ainsaks sooviks on saada miljardäriks, mistap tuleb Eest rekoloniseerida võõrtöövägedega. Ütleksin koguni, et Eesti tuleb „väärindada“ võõrtöölistega – olen nõnda aru saanud, et meie omad ei kõlba. Minu meelest on sõna „väärindama“ väärakas. Sest kõige väärtuslikum puit on kasvav puu, seejärel läheme juba trepist alla. Palgist  saab teha tuhat ja üks asja, prussist sada ja üks, toolist vaid tooli (liialdus: saab ka lauakese jms, kuid see on juba väärkasutus).

Eesti on jõudnud nõnda kaugele, et riigi raha eest tuleb 160 kõrgepalgalist ametniku saata kaheks nädalaks vaatama, mis asi on Virumaa. Sest nemad, vaesekesed, ei näe mujale, kui Brüsseli eurotsooni. Olen pärinud mõnelt meie Europarlamendi saadikult, et mida huvitavat Brüsselis kunstist, teatrist või muust kultuurist esineb. Pole mõtet! Kas teate, neil on nii kiire, et pole aega uurida, kes oli see Wiertz, kelle nime kannab tänav, mis läheb Brüsselis kahe europarlamendi maja vahel läbi. Antoine Wiertz oli 19. sajandi kunstnik, kes maalis piibellikke stseene vanamoodsalt, nõnda et Pariisi salongis visati ninaga. Siis läks ta Brüsselisse, kirjutas sajandi keskel hoogsaid esseesid, kuidas Brüssel tõrjub Euroopa pealinna kohalt Pariisi ja linn kinkis talle ateljee, mis seisab siiani avatuna Europarlamendi maja kõrval. Nii juhtuski, ja nemad ei tea!

 

Pole siis ime, et nagu Siberi karuputk, on meil võimust võtmas eurotulnuklus, ja las käia – siis ka võõrtöölised. Samal päeval, mil kirjutan seda lugu, ilmus Postimehes artikkel Hispaaniast: kuidas see maa vajab võõrtöölisi! Sest tööjõust, kas teate, tuleb puudus! Siiani ei ole ma lugenud muud, kui hala sellest, kui palju on Hispaanias töötuid. Kui vaja, pistetakse töötute sekka ka üliõpilased, ja et samas halatakse, et Eestis ei ole enamikus Eesti pindalast tööd. Täna loen lehest, et tööpuudus Eestis kasvab! Teate, kauplusi ei ole mõtet avada padumetsas, ja tööstusi tuleb ehitada sinna, kus inimesed elavad. Eesti ei vaja üledimensioneeritud, kerget raha toovat tööstust, vaid mobiilset tööstuse võrgustikku. Kui me tahame ikka Eestit, mis poleks mitte Brüsseli või Saraatovi, vaid Eesti nägu.

Väikeriik peabki haridusele ja tervisele ja kultuurile suhteliselt enam peale maksma. Samuti ka loodusele. Riigile on hukatuslik mõte, et siia ei mahu enam kui üks haigla. Jõuame varsti olukorrani, kus on üks apteek, üks postkontor, üks pangakontor. Olgu siis ka üks riigikogulane. Valitsus on kohustatud toetama hädas olevaid maakondi ja punkt. Selle asemel, et unistada võõrtöösipelgate ümberasustamisest, tuleks valitsusel tegelda meie, Eesti venelaste ja teiste rahvuste osavamale tööle rakendamisele. Narvas on tööpuudus? Tänan väga, meelitage siis töökohad Narva ja Valka, mitte kusagile niigi ülemõõtmestatud Tartusse või Tallinnasse.

Heatahtlik lugeja võib ehk pärida, et mis puutub Eesti loodusesse euroraha lõhna nuusutanuid ametnike ülbus või omandatud suurushulluse sündroom. Otseselt puutub. Otsustajad on kaotanud suurusjärkude taju. Parimatel teadlastel on see alati olemas olnud. Näiteks toon Ernst Öpiku, kes oli võimeline peast arvutama Sputniku orbiidiparameetrid või Enrico Fermi, kes suutis lihtsa eksperimendiga, lastes vaatluskaevikust plahvatuse ajal lendu paberilehe, peast arvutada esimese tuumapommi lõhkejõu. Ise saan meenutada Endel Lippmaad, kes tavaliselt kunagi ei eksinud ka temale suhteliselt kaugete katsete suurusjärkudes. Tean, et mu väide on meelevaldne, aga olgu: suurusjärke tajuvaid teadlasi on Eestis ka praegu. Ja on selge, et pole vaja hakata tegema mingit ohuanalüüsi hiigeltselluloositehasele (justkui Emajõge ja teise Eesti jõgesid poleks mitut-setut puhku läbi uuritud, küll Moskva, küll Brüsseli rahadega) või mammutraudteele või lollidemaa tunnelile. Suurusjärkude pealt on selge, et Eestile on need lihtsalt liig suured. Las see kolmik jääda kolmeks, neile saaks lisada veel ja veel, metsani välja – näe, jõudsimegi loodusesse. Seni aga libiseb keskkonnakaitse keskkonna kaitsmiselt inimese lolluse eest lolli inimese kaitsmiseks keskkonna eest.

Mida lohutuseks öelda? Kel meel kurb, see ärgu kasutagu arvutit, vaid oma pead. Pea teab, et sipelgaid on Maal kaalult sama palju kui inimesi. Mitte täpselt, kuid sama suurusjärk ometi.

 

Fotod:

Brüsseli kuningalossi lähedases pargis kohtab inimese mõistuse kohaselt kasvama väänutatud puid. 2013.

Tiit Kändler

Prahas Vinoharady äärelinnas asub maja, mille ehitasid ja kus elasid enne 2. maailmasõda kirjanik Karel Čapek ja tema vend, kunstnik Josef Čapek, kes muu seas leiutasid sõna „robot“. Praegu elavad selle maja teisel korrusel inimesega sümbioosis ka mesilased.

Foto: Tiina Kaljundi

Füüsika | lood.teadusest | News

Enn Mellikovi mälestuseks

5. Aug 2018

See minu artikkel ilmus 2010. aasta kevadel. Ei hakka seda ajakohastama. Võibolla saavad huvilised siit lugeda ühe ülitööka ja meeldivalt sooja inimese, Enn Mellikovi töö tausta. R.I.P.

Tiit Kändler

 

Eesti teadlased tõhustavad keskkonnahoidliku elektri tootmist

 

Kütuseelemendi töötemperatuuri õnnestus alandada ja kasutegurit tõsta ning päikeseelemendi kasutegurit tõsta ja hinda alandada.

 

Kui Briti teadlased William Nicholson ja Anthony Carlisle avastasid 1800. aastal, kuidas vesi lahutada hapnikuks ja vesinikuks, ei aimanud nad, et annavad panuse ühele elektri tootmise viisile. Nemad juhtisid veest läbi elektrivoolu ehk teostasid esimese elektrolüüsi. Kuid läks 38 aastat ja William Robert Grove tegi vastupidist. Ta avastas, et kui pista kaks plaatinaelektroodi üht otsa pidi väävelhappesse ja teised otsad hapniku ning vesiniku mahutitesse, siis voolab elektroodide vahel konstantne elektrivool. Mahutites oli lisaks gaasidele ka vesi ja Grove märkas, et voolu voolates vee tase mõlemas neist tõusis.

Liites sellised elektroodide ja mahutite paarid järjestikku patareiks, lõi ta seadme, mida tema kutsus gaasipatareiks, praegu aga nimetatakse kütuseelemendiks. Sellest elemendist, mis toodab elektrit olgu siis vesinikust või maagaasist või mistahes süsivesinikkütusest, loodetakse juba aastakümneid abi majade kütmisel ja valgustamisel, autode sõidutamisel ja koguni lennukite lendamisel. Selle nimel on töötanud ja töötavad tippteaduskeskused kogu maailmas, sealhulgas Eestis. Ent lihtsat ja töökindlat ning odavat lahendust pole veel leitud.

 

Kütuseelemendi ja päikeseelemendi eellased

Muidugi poleks kütuseelement saanud ilmuda, kui Itaalia anatoom Luigi Galvani poleks 1791. aastal torkinud surnud konna närve erinevatest metallidest tööriistadega. Ta märkas, et seda tehes hakkasid konna jalalihased tõmblema. Tema pidas nähtust loomse elektri fluidumiks. Kuid rõhutas, et selle avaldumiseks on vaja, et kaks töövahendit oleks eri metallidest. Alessandro Volta otsustas asja katsetada iseenese peal ja võttis appi mündid. Ta märkas, et kui keele peale panna hõbe- või kuldmünt, keele otsaga aga puudutada tina- või pliiplaadikest, siis tekib hapukas maitse. See avastus innustas Voltat leiutama sammast, mis hiljem tema nime pälvis ja oli maailma esimene patarei. Selles 1799. aastast pärit patareis oli rida rakke, milles igaühes tsingist ja hõbedast elektroodid, eraldatuna soolavette kastetud papiga.

Ei kütuseelemendi, ammugi siis patarei leiutajad teadnud midagi aatomite ehitusest, saati siis elektronidest, mis nende seadmetes elulist osa etendavad. Kuid nende leiutiste nüüdisaegsed täiustajad peavad aine ehitusest ja neis toimuvatest protsessidest teadma vägagi palju. Sellepärast ongi kütuseelementide ja tavaliste patareide edasiarendamine nõnda teadmiste mahukas, et vajab teaduse tippkeskustesse kogunenud teadlaste ühiseid jõupingutusi.

Patareid on küll täiustunud, ja kummatigi töötas juba 19. sajandi lõpul esimene autogi just elektripatareil. Ent elektrijõul töötavad autod on siiski väga kallid ja ei sõida laadimata kaugele. Seepärast kujutavad akudel töötavad elektriautod endast tegelikult hübriidautosid, milles leidub ka bensiinimootor, mille abil sõidetakse kaugemale ja ühtlasi ka laetakse auto akut.

Siin loodetakse läbimurret just kütuseelemendilt, mis ei vaja kütuseks bensiini, vaid vesinikku ehk mõnda teist vesiniku sisaldavat kütust nagu näiteks metaan. Vesinikul töötavaid sõidukeid ongi juba siin-seal liikumas näha, kuid see on alles algus.

Möödunud sajandi alul sai selgeks, et elektri tootmiseks ei ole tingimata vaja ajada katlasse fossiilseid kütuseid või ehitada veejõul töötavaid elektrijaamu või vuristada ringi tuuleturbiine. On veel üks loomulik võimalus, mille on meile kinkinud seesama allikas, tänu millele oleme elus meie nagu kogu elusloodus. See on Päike. Osavalt ehitatud päikeseelement valmistab elektrit otse päikesevalgusest.

Kuidas üldse saab päikese valgusest tekkida elekter? Selle tõsise küsimuse lahendas 1905. aastal Albert Einstein, kes näitas, kuidas valguse kvant footon aatomis neeldudes võib sellest vabastada elektroni. See saavutus tugines Max Plancki 1900. aasta avastusele, et absoluutselt musta keha kiirgus on kvantiseeritud ehk siis pole pidev, vaid kiiratakse portsude kaupa, mida footoniteks nimetama hakati. Need avastused tegid lahti tee kvantmaailma avastamiseks, mille toimimist selgitab kvantmehaanika ja mis on võimaldanud leiutada nii transistorraadio, mobiiltelefoni, arvuti kui säästupirni. Ja päikeseelemendi ehk fotovoltelemendid, milles tänu erilistele materjalidele vabanevad elektronid, kui need suplevad päikesevalguses.

 

Lihtsad keerulised asjad

Nii et põhimõtteliselt on nii päikeseelemendid kui ka kütuseelemendid üsna lihtsad. Ent kui püüda ehitada selliseid elemente, mis oleksid ka lihtsad hooldada ja lihtsad toota, siis selgub, et asi pole sugugi nõnda lihtne. Lühidalt öeldes teeb asja keeruliseks see, et nende elektrit tootvate elementide ehitamiseks vajalike materjalide otsimist ja siis veel hingeelu tundma õppimist võib võrrelda kui mitte just nõela, siis vähemalt kruvikeeraja otsimisega heinakuhjast. Kuid ometi ei ole teadlased jäänud eeslina pidama kahe heinakuhja vahele, vaid on kindlalt otsustanud olemasolevaid seadmeid täiustada.

Et täiustada, peab teadma, mis on olemasolevatel siis viga. Muidugi on nagu alati esimene viga nii kütuseelemendi kui päikeseelemendi kõrge hind. Optimistide meelest hind muidugi langeb, kui vaid tootmine kasvab. Kuid ikkagi tuleb neis kasutada nõnda haruldasi materjale, mis sisaldavad Maal nõnda vähe esinevaid elemente, et hind paratamatult jääb kõrgeks. Seepärast otsitakse uuemaid ja odavamaid materjale. Kütuseelementide puhul on raske see, et nende käigushoidmiseks vajalik vesinik pole just kõige ohutum gaas. Sestap otsitakse turvalisemaid võimalusi nende kütmiseks. Päikeseelementide puhul on põhiline murelaps nende vähene kasutegur. Seetõttu ka elektri kõrge hind ja suur ruumivajadus. Kütuseelemendid on raske juhus seetõttugi, et need toimivad hästi vaid suhtelistelt kõrgetel temperatuuridel, mis küünivad tuhande Celsiuse kraadini. Nii et Volta elemendi sarnaselt neid juba tasku ei pista.

Kuid pole ju kahtlust, et hästi teadaolevatel põhjustel tuleb otsida uusi tõhusaid energiaallikaid ja sealhulgas elektri tootmise viise, mis oleksid keskkonnahoidlikud ja samas ka võimaldaksid muuta energia tootmise struktuuri. Mida edasi, seda selgemaks saab, et ülisuured kontsentreeritud jõujaamad pole alati kõige parem lahendus ei tarbija, ei tootja, ammugi siis julgeoleku kaalutluste poolt vaadates. On siis loomulik, et ka Eesti teadlased tegelevad nende nii riigile, Euroopa Liidule kui kogu maailmale oluliste probleemidega.

 

Kütuseelemendi jahutamine

Tartu ülikoolis on üks tugevalt ja tulemuslikult arendatud teadusharusid elektrokeemia. See aga on üsna otseselt seotud kütuseelementide tootmisel ette tulevate teadusprobleemidega. Nõnda laiendati alates aastast 2000 TÜ keemia instituudis elektrokeemilisi uuringuid – ja sealjuures nii alus- kui rakendusuuringuid.

Kütuseelemendi elementaarrakk koosneb katoodist, millel toimub hapniku redutseerimine, anoodist, millel toimub kütuse oksüdeerumine ja nende vahel olevast elektrolüüdist, mis need elektroodid eraldab, aga ka nende vahel voolavat elektrivoolu juhib. Elektroodid on suure poorsusega materjalid, mida võib liigitada nanomaterjalide alla – nende poorid on nõnda väikesed. Suur poorsus on aga vajalik kütuseelemendi kasuteguri tõstmiseks.

Tartu teadlased valisid oma uurimise ja arendamise objektiks kütuseelemendi, mille elektrolüüt on valmistatud haruldaste muldmetallide oksiididest, milles toimub hapniku anioonide suunatud liikumine. Selliseid kütuseelemente kutsutakse tahkeoksiidseteks kütuseelementideks (solid oxide fuel cell, SOFC). Selline kütuseelement töötab küll suhteliselt kõrgel temperatuuril, ent seevastu on teoreetiline ja ka saavutatav kasutegur palju kõrgem kui madal- või keskmisetemperatuurse kütuseelemendi kasutegur. Et aga kõrgemal kui 900 kraadil korrodeeruvad materjalid kiirelt, siis on oluline töötemperatuuri alandada – milline eesmärk ka püstitati.

Tööd ei tee Tartu ülikooli keemia instituudi direktor, professor Enn Lust ja tema kolleegid üksi, nendega on liitunud teadlased Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudist akadeemik Endel Lippmaa ja Juhan Subbi kolleegidega ning rakendajana AS Elcogen. Ettevõtmist on rahastanud ja rahastab Eesti Ettevõtluse Sihtasutus EAS.

  1. aastal alustati ja võeti eesmärgiks alandada SOFC töötemperatuuri 900-lt kraadilt 500–700 kraadini. Koostati ka SOFC komplekssed ühikrakud. Teisalt uuriti, kuidas saaks täiustada väga suure elektrilise kasuteguriga energiasalvestamise seadist, milleks on elektrilise kaksikkihi kondensaator. Selline energia salvestamise seade on hädavajalik, et tsükliliselt töötavate päikeseelementide või tuulegeneraatorite energiat salvestada ja seda siis tarbijale pidevalt edastada. Ühtlasi uuriti, kuidas saaks mürgist lahustit asendada loodussõbralikematega. Nende tööde eest pälvis Enn Lust 2008. aastal Eesti Vabariigi teaduspreemia.

Kokkuvõttes õnnestus töötada välja metoodika kütuseelemendi ülisuure eripinnaga poorsete katoodide sünteesiks ja uuriti nende käitumist huvialuses temperatuurivahemikus. “Elcogenil on hetkel üks patenditaotlus, mille sisu üks osa on katoodi valmistamine,” ütleb 2001. aastal loodud AS Elcogen juhataja Enn Õunpuu. Ta lisab, et Elcogeni poolt Tartu Ülikoolilt tellitud tööd ongi põhiliselt keskendunud katoodi uurimisele.

„Oleme modifitseerinud mikro-mesopoorsete katoodimaterjalide sünteesimeetodeid ning selle peale ongi AS Elcogen’il meie poolt väljaarendatud patendid –USA, Euroopa ja sisseandmisel on ka Vene Föderatsiooni patent. Oleme need katoodid ise sünteesinud ja karakteriseerinud, kasutades röntgenstruktuuranalüüsi, skaneeriva elektronmikroskoopia, lämmastiku adsorptsiooni, tsüklilise volatmperomeetria ja elektrokeemilise impedantsi meetodeid,” selgitab Lust, „meie olime ühed esimesed, kes otsustasid sünteesida mikro-mesopoorseid katoode, kasutades selleks haruldaste muldmetallide mitraate ja poorimoodustajat.

Katood on kogu elemendi töötamise efektiivsuse kohalt suhteliselt oluline. Samas ei saa vähemtähtsamaks pidada anoodi ja ka muude funktsionaalsete kihtide osakaalu elemendi töös. “Elcogeni viimaste aastate tegevus on keskendunud laboris väljatöötatud materjalikombinatsioonidest elemendi tööstusliku prototüübi väljatöötamisele,” ütleb Õunpuu, “tänaseks on meil tulemus käes. See ei ole loomulikult lõplik, sest pidev arendustegevus on hädavajalik ning see ka jätkub. Lisaks Tartu Ülikoolile ja KBFI-le oleme kaasanud firmasid ja uurimisasutusi USA-st, Saksamaalt, Hollandist, Soomest ja Sloveeniast.”

Tänaseks välja töötatud prototüüp on läbinud testid Soome riiklikus uurimisasutuses VTT-s ning tulemused on väga head. “VTT omab väga head ülevaadet kogu maailma tasemest ning meie elemendi kohta antud hinnang oli, et “ Elcogen’s cell performance is in average about 10% better than known best available commercial cell in world”. Rõhutame, et Elcogeni elemendi töötemperatuur on 650 ̊C.

Selle aasta eesmärk on Elcogenil käivitada esmane tootmisliin, mis võimaldaks elemente toota väikestes seeriates. Plaanitav aastane tootmismaht oleks esialgu kuni 2MW elementide elektrilises väljundvõimuses. Ühe elemendi võimsus on kuni 250W. Neid ei plaanita autotööstuse jaoks, vaid loodetakse rakendada hajutatud energiatootmisel väikeettevõtetest kodumajapidamisteni välja.

“Kasutatavad materjalid kogu elemendis on kõikidel arendajatel ligilähedaselt samad, mõnevõrra erinevad on kihtide valmistamise tehnoloogiad, mis kokkuvõttes määravad elemendi efektiivsuse ja hinna,” ütleb Õunpuu.

Kõige olulisemaks yulermuseks peab Lust seda, et saadi teada, et katood peab olema mikro-mesopoorne, st hierarhilise struktuuriga, kus on olemas nii reaktsioonitsentrid kui ka transportpoorid. Samuti tehti kindlaks, et strontsiumiga aktiveeritud lantaankobaltiit ja praseodüümkobaltiit sobivad keskmisetemperatuurse kütuseelemendi katoodideks – neist valmistatud kütuseelemendid töötavad madalamal temperatuuri kui traditsioonilised lantaanmanganiidil baseeruvad kütuseelemendid, mis võimaldab kütuseelementide koostamisel kasutada odavamaid konstruktsioonimaterjale – kalli keraamika asemel odavamat roostevaba terast. „Näitasime, et Eestis võib teha edukalt kütuseelementide alast arendustegevust ning isegi sellealaseid patente ette valmistada,” võtab ta kokku.

 

 

 

Päikeseelement kui liivapaber

Päikeseelementide puhul on asi veidi teistsugune – nende hinna määravad mitte ainult tehnoloogiad, vaid ka kasutatavad materjalid. Standardsete, räni baasil valmistatavate elementide puhul on kõige energiamahukam ränikristallide puhastamine – kristalli lisandite arvust sõltub kasutegur.

Tallinna Tehnikaülikooli materjaliteaduse instituudi direktor, akadeemik Enn Mellikov ja tema kolleegid ongi aastaid uurinud ränitehnika alternatiivide rakendusvõimalusi. Üheks võimaluseks on kasutada elektrit juhtivaid polümeermaterjale fotovoltelementide puhverkihi materjalina keskkonda saastava kaadmiumsulfiidi (CdS) asemel. Valmistatigi mitmeid hübriidseid mitmekihilisi päikeseelementide struktuure.

Veel üks võimalus on aga ehitada päikeseelemendi valgustundlik kiht monoteradel. See tähendab tillukestel üksteisest eraldi olevatel kristallidel, mis on ühendatud omavahel elektroodidega. „Meie oleme oma pingutused suunanud vaakummeetoditel põhineva õhukesekilelise päikeseelementide tehnoloogia asendamiseks odavate ja suure tootlikkusega pulbriliste tehnoloogiatega,” ütleb Mellikov, kes ühes oma kolleegidega nende algsete tööde eest 2006. aastal Eesti Vabariigi teaduspreemia pälvis.

Kõnealuste pulbrite terade koostises oli tavapäraselt kolm elementi – vask, seleen ja indium –, kuid seda viimast on looduses väga vähe. Eesti teadlased võtsid eesmärgiks indiumi  asendamise mõne teise elemendiga. Lõpuks jõuti tehnoloogilise lahenduseni, mis võimaldab odavatest keemilistest elementidest kasvatada pulbri jaoks ühtlase ümara kujuga ja siledate pindadega kristalle. Kasvatamise kestvusega, temperatuuriga ja sulandaja keemilise koostisega saab reguleerida kristallide suurust ning kuju. See tehnoloogia on nüüd kaitstud patentidega kõigis Euroopa maades, USAs ja Jaapanis.

Monoterapulbri pooljuhtomaduste muutmiseks on aga vaja teadlikult suunata nende terade koostist, milleks muudetakse sulandaja keemilist loomust ja termilist järelkäsitlust erinevates gaasikeskkondades. „See lõi aluse monoteramaterjalide suunatud sünteesiks, mis on kaitstud patenditaotlustega ja patentidega enamikes juhtivates tööstusmaades,” ütleb Mellikov.

Töö monoteraliste päikeseelementide arendamiseks käib edasi, selles osaleb ka firma Crystalsol, mille asutaja ja peateadlane Dieter Meissner on praegu ka Tallinna Tehnikaülikooli materjaliteaduse instituudi säästva energeetika osakonna professor. „Meie eesmärk on saada hea kvaliteediga kristalli, selleks kasvatame seda sula-soolades,” ütleb ta.

Koostöö algas 1990. aastatel, mil selgus et kahel pool raudset eesriiet oli töötatud samas suunas. Monoteraliste membraanide tehnoloogiat edendati nii Philipsi teaduslaborites Eindhovenis valgustundlike lülitite tootmiseks kui Venemaal sõjaliseks tarbeks. Mellikov töötaski paarkümmend aastat selles viimases suunas. Meissneri töörühmad aga püüdsid leiutada päikeseelementi vasest, indiumist, galliumist ja seleenist moodustatud kristallidest. Koos töötades on jõutud odavama ja tõhusama variandini, kus kristallid moodustatakse vasest, tinast, tsingist, väävlist ja seleenist.

Kui need kristallikesed on kantud grafiitelektroodiga kaetud epoksiidist aluskihile, ja siis neile peale kantud tsinkoksiidist elektrood, ongi päikeseelement valmis. Silmaga vaadates meenutab see õige peeneteralist liivapaberit. Ainult et siin pole tegemist ränist liivateradega, vaid vasest, tsingist, tinast, väävlist ja seleenist moodustunud, juuksekarvast paar-kolm korda peenemate terakestega.

Teadlaste sõnul on nad saavutanud kasuteguri, mis ulatub 5,8 protsendini ja mis on maailmas tipmine. Eesmärk on kasutegurit veelgi tõsta. Selleks on rahastamisel abiks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus EAS ja investeerimisfondid Soomest ning Norrast. Selle aasta veebruaris sai Crystalsol selle tehnoloogia arendamise eest Austria riikliku keskkonna- ja energiatehnoloogia auhinna ning võitis Austria wirtschaftservice´i grandi fotovoltmoodulite arendamiseks.

„Hind, tootmise maksumus, kasutegur,” kordab Meissner päikeseelemendi kõige olulisemaid parameetreid. Kuna iga monotera on juba ise tilluke fotovoltelement, siis pole vahet, kui suur on lõplik moodul. See on võrreldes teiste õhukesekileliste tehnoloogiatega eeliseks – seal läheb mooduli iga suurendamine kalliks. „Selliseid päikeseelemente saab toota nagu trükimasinal raamatut trükkida,” ütleb Meissner, „ja valmistada neid tellija soovi järele nagu ülikonda.”

 

 

 

 

Folkloristika | Füüsika | Geograafia | News | to.imetaja

Kalevipoja seiklused ja e-riik

25. Jul 2018

Kalevipoja seiklused ja e-riik

See Tiit Kändleri essee ilmus juuni/juuli Eesti Looduses

 

Eestlastel on üks suur ja kindel usk – et eestlased ei ole usklikud, või kui, siis vähimal kombel maamunal. Ometi oleme olnud kui ei muud, siis umbusklikud, see usk on meid säilitanud. Nüüd on seegi lahtunud, nüüd oleme digiusklikud. Oleme e-usklikud, nii nagu ei keegi muu Maa peal. Usume oma ID-kaarti enam kui ajatollad Koraani. Usume, ja oleme kütkes, peame muudkui vahetama oma usuvahendajat, milleks on tarkvara, ja et tarkvara töötaks, siis ka värkvara.

Me usume, et mälu ei ole vaja, me teame niigi kõike, ja me ei tea enam, mida me ei tea, sest kõik on ju ometi „võrgus kirjas“. Meie jumalakoda on nutitelefon, meie inglid on äpid ja jumalasõna on „Eduka programmeerimise e-raamat.“

 

Nõnda oleme unustanud Kalevipoja mõtte ja mõttekuse/mõttetuse. Kreutzwaldil ei olnud nutiseadet ja sestap ta mõistis ning kostis vastu, kui paluti Kalevipoja lood ühte eeposesse kokku panna. Kui püüan meenutada, mis mees see Kalevipoeg oli, siis mäletan oma poisipõlvest, mil esmakordselt tema tegudest lugesin, et ta tundus minu jaoks liiga suur. Liiga suur, et olla tõsi. Arvan nüüdki, et Kalevipoeg oli Eesti jaoks liiga suur. Nii nagu on liiga suured euroraudtee, eurotselluloosivabrik, e-riik, eurotunnel, nullenergiamajad, puuhalgude mürgid, üheainsa haigla, üheainsa postkontori, üheainsa apteegi ideed, ning leivaküpsetamise terviseohtlikkus. Need kõlbaksid, kui Eesti oleks üks oblast, mitte üks väike riigike.

Kalevipojast on jäänud meie looduses siiani järele tema tegude jälgi. Millega ta põhiliselt tegeles? Põhiliselt viskas ta kive, kündis, magas või võitles tuuslarite, huntide ning oma lollustega. Ei ole lugeda, et Kalevipoeg oleks kunagi ka külvanud. Või kui, siis metsamarju.

Hunte tapsid Kalevi pojad koerte Irmi, Armi ja Mustu abil tosinate kaupa, nahkagi nülgisid. Alati olid hundid Kalevipoja vastu. Murdsid tema hobugi maha. Nüüd on tänu digimanipulatsioonidele saanud huntidest meie rahvusloomad. Tore lugu küll!

Neeruti ja Porkuni, Vooremaa ja Peatskivi, Haaslava Uniküla. Need on vähesed näited ohtratest paikadest, mis Kalevite pojaga seotud. Sain Vikipeediast huviga lugeda, et. Kalevipoja säng on „II tüüpi muinaslinnus“. Ja et Kalevipoja künnivaod on „mandriliustiku sulamisel settinud ooside rida.“ Mida imet! Tavaliselt heitis Kalevipoeg pärast kündmist magama. Ja üleüldse pärast igat sugu töid. Nagu öeldud, pole leidnud allikaid, et Kalevipoeg oleks künnivagude vahele midagi külvanud. Peale jõhvikate, murakate ja mustikate. Saati siis saaki koristanud.

Fotol: Kalevipoja pesulõksud, M 1:100

Oma ainsa saagi tõi Kalevipoeg seljas Venemaalt: koorma laudu. Miks just Venemaalt, pole teada, kuid võitluses Sarvikuga purustas ta osa oma laudadest. On arusaamatu, miks Kalevipoeg tassis lauad üle Peipsi seljas, kui oleks need ometi saanud kimpu siduda ja nõnda kenasti Peipsiveerde purjetada ja vilet lasta. Ometi sõitis ta ju pärast maailma otsa „Lennukiga“, mille oli laevale eksikombel nimeks pannud! Muuseas – harva on Eestis olnud mõnda maalikunstnikku, kes poleks maalinud või joonistanud, kuidas Kalevipoeg seljas laudu tassis! Olen pärinud kunstiteadlastelt, nemadki ei tea, palju meil selliseid maale on. Hea teema doktoritööks, kas pole!

Tegu, mis Kalevipojale eriti meeldis, oli loopida kive laiali. Terve Eesti on neid nüüd täis. Eksikombel nimetatud rändrahnudeks, ehkki on hoopis viskrahnud. Milleks Kalevipoeg neid loopis, enamjaolt ei tea – kui spordi pärast, siis edestas ta Pierre de Coubertain’i sajandite võrra. Ehkki, jah, tänu sellele ta kuningaks saigi.

Kalevpojal läks tegelikult kõik vussi. Vägistas kogemata Saarepiiga, mispeale too end ära uputas. Laskis Soome Tuuslaril oma ema Linda varastada, mispeale pikne tolle maha lõi ja ema kiviks muutis. Siis läks Soome sepa juurde ja tappis tema poja. Seejärel murdis tamme pooleks ja tegi sellest Soome silla. Milleks küll, kui seda enam pole ja tahetakse Soome sild hoopis maa alla uuristada? Kas keegi teab, mis Kalevipoeg tõi lauad just Venest? Et näidata sajanditepikkust sõprust? Ja milleks tal laudu vaja oli? Et lihtsalt sarvikuid maha lüüa, ja sedagi Siili näpunäitel. Ta ema Linda vähemasti nuttis pärast oma mehe surma Ülemiste järve kokku ja tassis ka Toompea kõrgeks mäeks. Kes olid aga kaks tema kolmest pojast? Kalevipoja vendadest pole peast ei jalust märki ja ei tea nende nimesidki.

Purask kandis kellelegi Alevipojale Kikerpära sohu varanduse, Kalevipoeg suutis sundida tollel see varandus Soome sepale mõõga tasuks vedama. Siis tassis Kalevipoeg kaks jalga laiad ja kolm tolli paksud lauad Pihkvast kohale ja muidugi jäi magama. Mille peale sorts hooramarjade abil mõõga ära varastas. Miskipärast oli sorts mõõga Kääpa jõkke pillanud. „Kes sind enne ise kannud: Siisap mõõka, sõbrakene, Murra tal jalad mõlemad!“ sajatas Kalevipoeg Soome sepa juures. Ometi oli ju ka sorts seda mõõka enne ise kannud, mis sest et vähem kui Kalevipoeg, ja pealegi: miks üle Peipsi sammunud liigsuur mees mõõka madalast Kääpa jõest üles ei korjanud? Kas Kalevipoeg soovis säilitada Eesti põlismetsi, kui lauad Pihkvast tõi? Kus sa sellega. Kord murdis männi, kord tamme, kord lauad, kuni särgitu siil teda õpetas, mispeale Kalevpoeg oma särgist tükikese siilile kinkis. Sõgedas tapluses sai ta seljakotti võetud mehike surma, aga Kalevipoeg tahtis jälle magada, kasvõi sohu. Rahvusloom hunt vahepeal lambaid mudis. Kalevipoeg seejärel Vene silda Peipsisse viskama hakkas. Kui kaugele jõudis, saame Peipsi ääres Nina külas näha.

Jõudis aga Kalevipoeg oma lauakoorma jäänustega vaid Endla järveni, kus nägi allmaailma lõket põlemas, aga tuli jälle uinuda. Viskas lauad maha, lõpuks päästis põrgust kolm piigat, need tõstis lauakoorma otsa.

Lõpuks oli Olevipoeg see, kes linna ehitama hakkas, kui Kalevipoeg laudu ja tammepuid ja kive kokku tassis. Põhiliselt tahtis Kalevipoeg aga magada ja põrgusse sisse piiluda.

 

Kalevipojal ja renessansi-aja igakülgsel vaimugeeniusel Leonardol oli miskit ühist: uudishimu ja see, et kumbki oma töödega eriti lõpuni ei jõudnud. Ka Leonardol polnud naist, kuna oli omasooarmastaja. Kes olid Kalevipojale Olevipoeg, Sulevipoeg ja Alevipoeg? Kaks venda tal oli, kuid need haihtusid kusagile. Nimesidki me ei tea. Nii nagu Põhja-Itaalia linnad Milano ja Firenze Leonardole, nii oli Eesti Kalevipoja jaoks liiga väike. Sestap mõõk ta lühemaks, parajamaks lõikaski.

Võib vaid rõõmustada, et Kalev pole koju jõudnud: küllap pole veel kõik peerud kahel otsal lõkkele löönud, küllap pole isegi „Eesti 200“ piisav selleks. Kuid mis tõmbas Kalevipoega just nimelt Põrgu poole? Põrgupiigad teda ju ei huvitanud. Võib vabalt olla, et juba Kalevipoja ajal valitses Põrgus nutimaailm, digimaailm. Ja et Kalevipoeg oli uudishimulik, siis tahtis seda näha. Ja muidugi robootikat.

Elasid ju põrgus raudalased-robotid, kes meelitasid: „Keda rannast raudalased/ saatnud kaupa sobitama.“ Need olid kindlad: „Võimuvoli sinu käessa/ tarkus meie taskutessa/ mõisterikkus meie kotis.“ Selge see, et jutt käis nutiseadmetest põrgulistest robotite kotis. Taara mõtles välja küll kavala nipi panna Kalevipoeg põrgu väraval meid raudalaste ja nutiasjade eest kaitsma, üteldes: „Et ei selli sidemesta,/ kuri pääseks kütketesta,“ kuid ometi Taarameeste lootus, et Kalevipoeg „kaitseb kütkes teiste kütkeid“ kas pole täitunud või on, kuna tõeline digikuri pole veel meie maile saabunud.

 

Kosmoloogia | lugemis.vara | News | vänge.lugu

“Läbi musta augu” on Eesti 2017. a kauneimate raamatute seas

8. Feb 2018

läbi-musta-augu (1)

 

 

 

Eerik Kändleri joonistatud/kujundatud ja Tiit Kändleri  kirjutatud raamat valiti Eesti kauneimate raamatute 2017 sekka viie lasteraamatu  hulgas.

Auhinnaõhtu neljapäeval, 8. veebruaril 2018 kell 17 Eesti Rahvusraamatukogu 6. korruse näitusesaalis. Ülal 3. märtsini.

Lugege ühes lastega ja lisaks põnevusele saate tõsikindlaid teadmisi unversumist.

teadus.ee

 

lugemis.vara | mis.uudist | News

Tiit Kändleri lasteraamat: Reaali 2. Lastelugu “Andruse õnnepäev”

1. Feb 2018

“Andruse õnnepäev” on lugeda nii koolilapsele kui tema vanematele

Tekstid Tiit Kändler

Pildid Eerik Kändler

Toimetamine Karl-Martin Sinijärv

Esikaas

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Äsja ilmus trükist Tiit Kändleri lasteraamat “Andruse õnnepäev”. See viib kokku nii mineviku, milles elasid lapsevanemad, kes ehk mäletavad Eesti esifilmi “Andruse õnn”, kui ka nüüdsed koolilapsed. Sedapuhku ei ole tegu teadust populariseeriva raamatuga, vaid teosega, mis püüab kirjutada sellest, kuidas koolilaps lahendab mõnesid oma muresid. Tegevus toimub Tallinna kesklinna hoovis, Simunas ja Tallinna Reaalkoolis. Mis on loogiline, kuna raamatu kirjastas värske Reaali Kirjastus oma Reaali lastelugude sarja 2. raamatuna. 1. raamatu kirjutas Jürgen Rooste. Mõlemad on Reaalkooli vilistlased. Kolm momenti, imepall, Kawe purk, ausambapoiss ja muud tegelased.

teadus.ee

tunnustatud teaduse populariseerija teadus.ee suvekool Vikipeedia