“Lugu Igori sõjaretkest” pole võltsing

30. Jun 2006

Vana-vene kõige tuntuma kirjandusteose “Lugu Igori sõjaretkest” või “Lugu Igori väest” (Slovo o polku Igoreve) ümber on peetud tõsiseid filoloogilisi lahinguid. Skeptikud on pidanud “Lugu” hiliseks võltsinguks. See arvamus toetub osalt sellele, et “Slovo” algne käsikiri, mille leidis 1795. aastal kollektsionäär Aleksei Mussin-Puškin ja mille ta 1800. aastal avaldas, hukkus 1812. aastal suures Moskva tulekahjus. Tekst mõjus tollal kummaliselt nii oma romantilise tundelisuse kui kummalise, tükati raskesti mõistetava keele tõttu. Hüpoteesi sellest, et tegu võib olla võltsinguga, toetas ka teise tollal ülipopulaarse teose, James Macphersoni “Ossiani laulude” lugu, mida autor esitas ehtsa muistse teose pähe, mis oli aga tema enda vaba looming vana iiri-šoti luule ainetel. XIX sajand tunneb teisigi ehtsate muinasteoste pähe esitatud võltsinguid nagu tšehhi “Zelena hora käsikiri” 1817. aastast. Karmi pilguga vaadates võiks võltsinguks nimetada ka Kreutzwaldi “Kalevipoega” ja mõningaid tema ning ka Faehlmanni töid, mida kirjanikud ise ehtsa rahvaloominguna esitasid. Rangelt võttes ei ole ka soome rahval kunagi olnud eepost “Kalevala”. Ometi on selle eepiliste võltsingute sajandi esimesel aastal välja antud “Igori lugu” siiski ehtne. Seda on lugulaulu keeleliste iseärasuste alusel väitnud mitmed tuntud filoloogid nagu Roman Jakobson.


Vene kunstnik Viktor Vasnetsov maalis 1880. aastal pildi, kus kujutatud lahinguväli pärast Novgorodi Igor Svjatoslavovitši lahingut Türgi rändrahva polovetsidega 1185. aastal.
Viimasena on loole pikema uurimuse pühendanud üks tänapäeva nimekamaid Venemaa keeleteadlasi, akadeemik Andrei Zaliznjak. Zaliznjak, kes on tegelnud põhjalikult vanade Novgorodi tohukirjadega, näitab oma 2004. aastal ilmunud raamatus, et “Igori loos” esineb selliseid sõna- ja vormikasutusi, mida tuntakse veel ainult tohukirjade keeles. Need avastati aga alles XX sajandil. Nii on raske kujutleda, et XVIII sajandi võltsija oleks võinud õigesti kasutada muistseid, XII — XIII sajandi vanavene keele vorme, mida tollal keegi veel ei tundnud, mis aga, nagu nüüd selgub, olid tollases elavas keeles kasutusel. Nii on “Slovo” kahtlemata ehtne vanavene kirjandusteos ja kuulub sellisena maailmakirjandusse koos prantsuse “Rolandi lauluga”, hispaania “Lauluga minu Cidist” ja karjala eepiliste lugulauludega, millest Elias Lönnrot kokku pani “Kalevala” ja mis on pärit ligilähedalt samast ajalooperioodist kui vanavene “Slovo”. On ehk mõtet nimetada, et nimi Igor on skandinaavia algupära, algne vorm on meile hästi tuttav Ingvar ning üht otse Ingvari-nimelist vürsti mainitakse ka lugulaulus endas. Nii on vanavene riikluse ja eks siis ka kultuuri seosed viikingitega ja nende mereteega Läänemerelt Mustale merele “Slovos” veel tajutavad.
Jaan Kaplinski

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri