Nahkhiired ja iidne vulkaanilise tuha kiht laagri tunnelis

10. Feb 2006

Eesti Päevalehes ilmus 6. veebruaril artikkel Laagri maa-alustest käikudest kui võimalikust turismimagnetist, vt http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=311460
Sellega seoses uuris teadus.ee asjatundjatelt nende allmaakäikude tähtsust.

Mis on Laagri maa-alused käigud? Kui olulised need geoloogia jaoks on? Kuidas on olukord käikude riikliku kaitsega? Kuidas hetkeolukord geoloogilise uurimisega? Kuidas suhtuda nende avamisse turistidele?

Vastab geoloog Olle Hints TTÜ Geoloogia Instituudist:
Kõik kõnealused tunnelid — koobasteks ei tahaks neid nimetada — on rajatud meie aluspõhja Ordoviitsiumi vanusega lubjakividesse Peeter Suure merekindluse Pääsküla positsiooni ehitamise käigus 20 saj. algusaastatel. Kuna Põhja-Eesti klindist lõunasse jääval alal on aluspõhja paljandeid vähe, siis kujutab iga selline koht endast väärtusliku “akent” meie geoloogilise minevikuga tutvumisel ja selle uurimisel. Laagri käikude piirkond — geoloogid tunnevad seda ala Pääsküla kõvikuna — oli oma paljandite poolest tuntud juba 19. saj. keskel, ammu enne merekindluse ehitamist.
Lisaks sellele üldisemale geoloogilisele huvile seondub Laagri tunnelitega üks palju konkreetsem asjaolu. Nimelt on tunnelites jälgitav ca 30 cm paksune kollakas savikiht, nn Kinnekulle metabentoniit, mis tekkis hiiglasliku vulkaanipurske tagajärjel suurt ala katnud vulkaanilisest tuhast. Arvatakse, et on tegu Fanerosoikumi (viimase u 500 miljoni aasta) suurima vulkaanipurskega. Lõuna-Rootsis on sama kihi paljandeid mitmeid, seal küündib selle paksus mitme meetrini. Eesti alal ja kogu Balti ürgmere idapoolses osas on aga Laagri tunnelid ainsaks kohaks, kus Kinnekulle metabentoniit paljandub.

Laagri käikude laes on haruldane mälestus iidsest vulkaanipurskest.
Foto: Olle Hints

Metabentoniidi vulkaanilise päritoluga seondub terve hulk geoloogilisi probleeme ja võimalusi nende lahendamiseks. Näiteks on vulkaanilised kihid praktiliselt ainsad, millest saab määrata meie aluspõhja kivimite arvulist vanust (viimased dateeringud annavad Kinnekulle kihi vanuseks u 455 milj. aastat).
Sellele lisandub rida mineraloogilisi ja geokeemilisi aspekte (millal üks või teine mineraal tekkis, millised olid Ordoviitsimi merevee omadused jne). Samuti on võimalik uurida, kuidas mõjutas paksu tuhakihi settimine tollast põhjaelustikku ning selle erinevaid esindajaid. Nende küsimustega on geoloogid Laagri tunnelites viimastel aastatel tegelenud ning küllap tegelevad ka edaspidi.
Kõige olulisem on ehk siiski asjaolu, et väga lühikese aja jooksul tekkinud vulkaanilised tuhakihid võimaldavad geoloogilises mõttes ühe ajahetke uurimist ning modelleerimist väga suurel alal. Sellest tulenevalt on Laagri tunnelid, täpsemalt tunnel 4. varjendi kohal valitud ühe geoloogilise ajalõigu, Keila ea, tüüpläbilõikeks ehk stratotüübiks, mis sellisena väärib erilist kaitset ja säilitamist.
Geoloogilise objektina ei ole tunnelid jt paljandid Laagris praegu siiski kaitse all, küll aga olulise käsitiivaliste talvitumiskoha ning muinsuskaitseobjektina.
Kindlasti tuleb hea seista selle eest, et käigud oleksid teadlastele, sealhulgas geoloogidele, ka edaspidi ligipääsetavad. Turistidele võiks avada käikudest siiski vaid ühe lõigu, näiteks 1. varjendist põhja suunas kulgeva käigu, kus tingimused nahkhiirte talvitumiseks on tõenäoliselt kõige halvemad, kuid mis oleks väga sobiv militaarse ajaloo ja arhitektuuri, aga ka meie geoloogilise mineviku tutvustamiseks.


Kui olulised on Laagri tunnelid nahkhiirte jaoks? Kuidas neid praegu kaitstakse? Kuidas hetkeolukord nahkhiirte ja nende uurimisega? Kuidas suhtuda nende avamisse turistidele?

Vastab nahkhiirte uurija Matti Masing:
Peeter Suure Merekindluse (PSM) maa-alused käigud (nn koopad) Laagris, Irus jm
(kogupikkusega ca 9 km) rajati Tallinna ümbrusesse 20. sajandi teisel kümnendil. 1947. a peale on neis käikudes teada nahkhiirte talvekolooniad, 1989. a peale on need käigud looduskaitse all. Osa PSM koopaid on 1994. a alates nahkhiirte riikliku seire paik. Koobastes viibimine ilma asjatundjast giidita on ohtlik, ilma loata viibimine ohustab nahkhiirte talvekolooniaid. Kaitse-eeskirja järgi ei tohi koopaid ilma loata külastada nahkhiirte talvitumise ajal (septembrist mai alguseni); koopa-avade ümbrus peab olema looduslik, sinna ei tohi ehitada maju ega teid.
PSM käigud on tähtsad nahkhiirte talvitumisel, nahkhiired koonduvad siia vähemalt 100 km raadiusega alalt. Kõigis käikudes kokku (Laagris, Irus jm) talvitus vahemikus 1964 — 1988 igal talvel hinnanguliselt 900 — 1000 nahkhiirt 5– 6 liigist.
Ehitajad, turistid jt huvilised peavad teadma, et tegemist on kaitsealadega, kus inimene peab täitma kehtivaid kaitse-eeskirju.
Koopa seinal magavad TIIGILENDLASED.
Nende und ei tohi häirida! (PSM, 2002).
Foto: Matti Masing

Laagri käikudes pole nahkhiiri loendatud ca 20 aastat, kuid avade puudulikkuse ja linna läheduse tõttu on seal nahkhiiri praegu ilmselt suhteliselt vähe. Seda olukorda saaks parandada, kui nahkhiireteadlastelt tellitaks käikude ja nende seisundi uuringuid ning nende uuringute põhjal taastataks vanad sissepääsuavad, ümbritsedes need kaitsevööndiga, mis on valve all ja kus inimesed ilma loata ei või liikuda. Need on nahkhiirte kaitsekorralduse tööd, mida tellimata ja teostamata pole võimalik nahkhiirte talvekolooniaid inimmõju eest kaitsta.
PSM käigud peaksid olema ka muinsuskaitse objekt, kuid selles osas pole seni veel märgatavaid tulemusi näha. 1990. aastate keskel või lõpus lõhkusid betoonvarjendite rüüstajad laed enamikus varjenditest, eemaldades sealt raudkonstruktsioone ja kukutades põrandale bituumenikuhilaid.
PSM käikude puhul peitub lahendus looduskaitse ja muinsuskaitse koostöös. Kaasates nahkhiirte eksperte, on võimalik osa käike (eriti pool-maapealseid varjendeid) inimestele eksponeerida, kuid enamik käike — eriti sügavaid, veisiseid ja talvel sooje — tuleb jätta nahkhiirtele, kuhu turiste ei lubata.

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri