Kaladki tunnevad valu

13. Oct 2011


Külm nagu kala. Haugi mälu. Tumm nagu kala. Nõnda iseloomustame meile ebameeldivat inimest. Kala on meie jaoks pigem mis kui kes. Loomakaitsjate armee ei võitle kalaõiguste eest. Keegi ei karda, et kuivale jäetud kala võiks piinelda või kala, kes on alla neelanud õngekonksu, tunda valu. Alles sel sajandil on teadlased kalade maailmataju tõsiselt kätte võtnud. Ja avastanud, et kala tajub end ning tunneb ka valu.

Paljud meist on tulnud kalalt. Kuid kõik me oleme tulnud kaladest. Kala tundub meile nagu tulnukas, kuid on väga pika staažiga maalane: esmakordselt ilmus ta meie planeedile 450 kuni 500 miljoni aasta eest. Kalu elab praegu Maal umbes 30 000 liiki. Imetajatel on kuus korda, lindudel kolm korda vähem liike.

Kalad toidavad meid, aga ka lummavad. Nad jäävad meile ikka omamoodi mõistatuseks, sest vesi ei ole olnud inimlaste keskkond. Kuigi Ernst Haeckel ja Ernst von Baer väitsid, et inimese loode läbib oma arengus eellaste, sealhulgas kala staadiumi, ei ole see leidnud kinnitust. Mida nemad pidasid lõpusteks, on vaid märgid arenevast kurgust.

1970. aastatel arutles filosoof Thomas Nagel oma essees, kas oleks võimalik tõeselt teada sada, mis tunne on olla nahkhiir. Teda huvitas, milline teadvus on elusolenditel, et mõista inimese teadvust.

Ammugi ei suuda me lõpuni mõista, kas ja kui siis milline teadvus on kalal. Kalu püütakse veest välja lugematul hulgal, ja tavapäraselt jäetakse nad tundideks õhku ahmima. Kalu püütakse harpuuniga ja kõikmõeldavat sorti õngedega. Inglismaal on pühapäevakalastajatel keelatud püütud kalu enda omaks pidada ja nõnda siis võetakse kala suust konks välja ja lastakse ta vette tagasi. Kõik see toimub nõnda, sest inimene on ikka arvanud – kala ei tunne valu.

Kala ei unusta

Kala ajus ei ole ajukoort, halli ainet, mis annab meie ajudele iseloomuliku mägise ja lainja välimuse ja kus pesitsesid kuulsad Poirot’ hallid ajurakud. Me teame, et keelt ja sellega kaasnevat töötleb meie aju vasak pool, nägemisega tegeleb parem pool. Kahe ajupoole erinevuse tagavad ajukoores toimuvad protsessid. Kas see tähendab, et kui kalal ajukoor puudub, siis pole ta aju kahel poolel erinevusi ja ta ei ole võimeline tundma valu?

Itaalia teadlaste Angelo Bisazza ja Giorgio Vaqllortigara sajandi algupoolele avaldatud uuringud näitasid, et nõnda see ei ole. On kalaliike, kelle esindajad piiluvad naabrite või vastassugupoole esindajate poole ühe silmaga, samal ajal teisega jälgides, ega ei ole lähenemas ohtlikke röövleid.

Tavaarusaam joonistab kalu kui mõnesekundilise mäluga olendeid. Kuid uuringud on näidanud, et kalade mälu kestab päevi või isegi aastaid, nii nagu näiteks lõhe rännakute puhul. Noored kalad jätavad lõhnade järjestuse meelde ja nõnda naasevad täiskasvanuna oma kodupaika.

Valu, mida loom tunneb, võib olla meie kogemusest üsna erinev, kuid on üsna ebatõenäoline, et loodusliku valiku käigus see aisting välja ei arenenud. Valu annab ju teada, kuidas käituda, millist kehaosa kaitsta. „Kui eksperiment on õigesti korraldatud ja sisaldab põhimõtteliselt lihtsaid küsimusi, mida loomad mõistavad, suudame ületada keelebarjääri ning pääseda looma mõistusesse,” kirjutab USA Penni Ülikooli ja Bergeni ülikooli professor Victoria Braithwaite oma möödunud aastal ilmunud raamatus „Do Fish Feel Pain?” („Kas kala tunneb valu?”). Oluline on teada saada, kas kala on teadlik, et neil on valus.

Alateadlik reageerimine kahjustusele on omane isegi selgrootutele. Kuid valu on emotsionaalne seisund, teadmine, et mis on kahjustatud, see valutab. Nõnda siis on valul alateadlik ja teadlik staadium.

Inimesel on erilised närviretseptorid ja närvikiud, mis reageerivad vigastusele. Uurimisaluseks valiti tursk ja püüti selgitada, kas võimalik valuallikas mõjutab kuidagi kala hingamissagedust ja söögiisu. Rahastajate soovil keskenduti suule ning avastati, et kalal on kolmiknärv nagu inimesel, mis lähetab infot ajju.

Eneseteadlik kala

Selleks, et teada saada, kas kala tunneb valu, tuleb välja uurida kolm asja. Esiteks, kas kaladel on valulike sündmuste tabamiseks vajalikud retseptorid ja närvikiud. Teiseks, kas valulik stiimul vallandab närvisüsteemi aktiivsuse. Ja kolmandaks, kas võimaliku valuliku sündmus mõjutas kala käitumist ja tehtud otsuseid.

Valuaistingu esilekutsumiseks tilgutati kala nahale äädikhapet ja mesilasmürki. Ühed paigutati seejärel valuvaigistiga rikastatud akvaariumisse, teised tavalisse. Esimeste hingamiskiirus kahekordistus ja söögi vastu olid nad kaotanud huvi. Samuti ei kartnud nad vette asetatud legoklotsidest objekti, nii nagu tavaliselt ettevatlikud tursad teevad. Kavalaid nippe kasutasid teadlased teisigi ja järeldasid, et kalad peavad teadvustama oma valu.

Õnnestus näidata, et kalad suudavad kaardistada oma ümbruskonda ning õppida läbima labürinte.

Kalad suhtlevad üksteisega ning isakalad on suutelised meelde jätma, kes osutus neist võitluses tugevamaks, kes nõrgemaks. Ning kala ei olegi külm kui kala ning on suuteline kogema emotsioone.

Kalad on suutelised ka sotsiaalseks suhtlemiseks ning tegema koostööd. Nagu näiteks teevad seda angerjakujuline mureen ja suur ning lai kivikoha. Nad elavad korall rahude ümbruses ning jahivad kalu, kes end korallide vahele peidavad (vt graafik).

„On piisavalt alust arvata, et kalad on eneseteadlikud,” järeldab Braithwaite ja lisab: „On veider, et peaaegu kogu uurimistöö, mida tehakse loomade valu alal, on suunatud püüdele mõista paremini valu meis endis.”

Kuid vaidlus kalavalu üle kestab. Wyomingi Ülikooli professor James D. Rose näiteks väidab, et kuna kala aju on erinev meie omast pole tal teadvust nagu meil ja kui ka kala vastab valule umbes nagu meie, on sel vastusel teised põhjused.

Miks on kalade valutundlikkus hakanud teadlasi huvitama alles hiljaaegu? Vastus on lihtne. Me tunneme kaladele vähem kaasa kui lindudele ja imetajatele. Kalu tunnetame kui väga erinevaid olendeid.

Ka imetajate seas on ühtesid, keda me sööme, teisi, keda me vihkame ja kolmandaid, keda me armastame ja kalli raha eest ravimegi. Loomade ja inimese suhete uurija Hal Herzog Lääne-Carolina Ülikoolist on oma hulgalistes teadustöödes näidanud, et suhtumine eri liiki loomadesse, nende hind meie silmis poel midagi püsivat, vaid kõigub ja muutub ajas.

Tiit Kändler

Fakte ja lauseid: Kalade kaval maailm

Prantsuse filosoof René Descartes julgustas 17. sajandi jahi- ja kalamehi ning farmereid, kinnitades, et loomad ei tunne valu, kuna neil puudub teadvus.

Aristoteles lõi maailma hierarhilise pildi – asetas olendid ritta täiuslikkuse järgi. Inimene oli kõige tipus, siis tulid imetajad, linnud, kõigusoojased nagu kalad. Siis selgrootud, taimed ja elutud objektid. See pilt on meie alateadvuses tänini.

„Küsimus pole selles, kas nad mõtlevad või kas nad räägivad, vaid kas nad kannatavad,” sõnastas inglise filosoof Jeremy Bentham 18. sajandil.

Esmakordselt ilmusid kalad meie planeedile 450 kuni 500 miljoni aasta eest. Kalu elab praegu Maal umbes 30 000 liiki. Imetajatel on kuus korda, lindudel kolm korda vähem liike.

Ujuva kala ette tekib vöörilaine nagu ka paadi ette. Osa sellest lainest peegeldub kala läheduses olevatelt kehadelt ja jõuab tagasi kala külgjooneni, mille erilised tajuretseptorid selle laine omadused määravad ja nõnda tajub kala oma ümbrust.

Nõnda on kala avastanud sonari põhimõtte 500 miljonit aastat enne inimest.

Kalakasvatus on igivana tegevus. Sellele on vihjeid Piiblis, kolm tuhat aastat tagasi kogusid hiinlased pärast üleujutust kuivale jäänud kalad kokku, viisid nad tiikidesse, kus toitsid siidiussikasvatuse ülejääkidega.

Pärast stressitekitavat sündmust vallandavad meie kehad verre kortisooli. Nõnda ka kalad.

Kolmiknärvi suuremas närvikius liigub valuaisting ajju kiirusega 5-30 meetrit sekundis, pisemas kümme koda aeglasemalt. See tekitab esmase valuaistingu ja teisese aistingu.

Inimese ajus on 100 miljardit närvirakku, kala omas vähem, kuid pole teada, kui palju.

Kalade püügikultuur

Kui saakkala kivikoha lõugade eest korallide vahele pakku pääseb, ei jää suurel kivikohal üle muud, kui oodata. Kuid selle asemel otsib kivikoha üles päeval magava noolja mureeni ja annab talle märku, oma pead raputades. Sageli ujuvad nad koos paika, kuhu saak kadus ja mureen lipsab asja uurima. Pooltel juhtudel pääseb saakkala mureeni käest ja satub ootava kivikoha lõugade vahele. See näitab, et kalad on võimelised mõtlema oma toimingute üle. See käitumismall on kandunud põlvest põlve kalakultuuri kaudu. Piltidel ülal mureen, all kivikoha.

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri