Miks mitte Eesti Rahvaste Muuseum?

17. Dec 2012

Esmaspäeval, 17. detsembril ilmus EPLis minu kolumn Eestiu rahva Muuseumi võimalikust sisust nüüdissajandil. Siinkohal toon ära tervikteksti, mis ei lahkne avaldatust, lihtsalt mõned kõrvalliinid on Päevalehes võibolla et õigustatult kõrvale ehk eemale jäänudki.

Tiit Kändler

Kui korjate sarapuult pähkli, siis võite küll imetleda selle kaunidust, kuid varem või hiljem tuleb tahtmine tuumani jõuda. Ja kui see pole just ussitanud, siis maitset maitsta. Jutt on see kooruke, õpetus on see iva kehtib ka maailmalõpupajatuste sogaseks aetud keskkonnas. Ootan kannatamatult, tuleks see lõpp ometi kiiremini, siis saaks ehk alata tuumast, mille ümber ehitada koor.

Praegu tundub küll nõnda, et meil Eestis on pigem vastupidi. Tallinna Ülikooli rektor teatas õnnelikult, et näe, nüüd on uus maja valmis, küllap siis tulevad selles töötama hakkavatele teadlastele ka mõned head mõtted pähe. Narva kolledži üliõpilased olid õnnelikud, et nüüd uue maja sees tuleb tuju ka õppida. Eesti Rahva Muuseumi uus direktor nentis, et nüüd tuleb uus maja ka sisuga täita. Temal on selleks ka parim võimalus, on ju maja vaid arhitektide ja tellijate ja teadlaste peades – nagu maailmalõppki, mis eksisteerib kindlasti, ent meie kõigi peades. Ja kindlasti on Tõnis Lukasel ka lahket tahet, mida ta näiteks haridus- ja teadusministrina ilmutas.

Aegadest, mil Õpetatud Eesti Selts ja Jakob Hurt sõnalise ja ainelise vanavara kogumisel oma uskumatult tõhusat tööd tegi, kogus ja kirjutas, mõtles ja meenutas kaasa suur hulk rahvast. Eesti rahvast, maarahvast, eestlasi. Aga küllap ka teistest rahvustest rahvast. Nüüd on käes 21. sajand, ja ehkki algtingimused on ERMi jaoks samad, on taust muutunud. Isegi kõlkssõnad, mida kasutame, kui mõtted otsa saavad, on muutunud – postmodernismist on saanudu skeene, narratiivist osalusdemokraatia. Muutunud on Eesti rahva sisu. Loodan väga, et seda tunnetavad ERMi taasülesehitajad. Loodan väga, et see muuseum ei piirdu vaid eestlaste etnograafilise skeene eksponeerimisega – kui nüüdisaegselt ütelda. Kõik, mis meil on, see on kokku tassitud, maha saetud, üles raiutud, õmmeldud ja ehitatud, treitud ja müüritud väga erinevatest rahvustest inimeste poolt. Miks ei peaks siis uus, nüüdismõtteline muuseum keskenduma – ja just nimelt keskenduma – nüüd ja eelkõige sellele, mida Eestis on eri rahvad koos valmis teinud. Pole ju meie rahvariidedki nii väga meie, ikka mõjutustega siit ja sealt. Kõnelemata paatidest või isegi suitsutaredest. See on hämmastav, kui palju erinevate riikide vermitud münte on Eestis läbi aegade käibel olnud.

Nõnda võib Eesti Rahva Muuseumist kujuneda tõeline nüüdisime, ühe rahva, eesti rahva kaunis panus Euroopa kultuuri. Eesti Rahvaste Muuseum. ERM ikkagi, ja ega seda pea siis sellepärast isegi lahtikirjutatuna ümber nimetama. Pole vaja, rahvas on tõlgendatav ju mitmeti. Meil kahjuks pigem rahvusena, mis mitmete riigiasutuste eesliitena möödunud sajandi algaegade rahvussotsialismi pärandina meid kollitab. Kuid näiteks angloameerika kontekstis on see ju hoopis miskit muud, ongi rahvas, rahvad.

Kui esmakordselt lennusadamasse sisse sain, ei uskunud oma silmi. Õieti ei näinudki silmad midagi. Pimedusega harjudes tuli välja, et eestlased on olnud ikka kohtuavad sõjardid. Ei mingit kalapüüki, mõni jääpurjekaõit, aga muidu pommid ja miinid, kahurid ja kuulupildujad, ristlejad ja mis need kõik olid varjutasid vesilennuki, mida olin vaatama tulnud, kuid mis häbelikult oli tõmmatud suure toa viimasesse pimedasse nurka lae alla, ja millele ligineda ei lubanud sild, mis auhinnaga pärjatud disainerite soovil on eluohtlikult järsk. Selgitusi ei lasknud lugeda pimedus ja aeg-ajalt kostuvad sireenid. Sest sõda käib, kas teate. Nüüd on kuulda, et patarei vanglast peab tulema sõjamuuseum. Vägev maailmariik see Eesti, ja kui sõjakas on teine olnud.

Pole selle sõjakuse vastu edukas paljaste kätega sõdida. Muidu kui lootes, et rahumeelne Eesti Rahva Muuseum jätab Mahtra sõja kaikad ja Vabadussõja vidinad, mida Laidoneri muuseum Viimsis niigi pilgeni täis, rahule ja keskendubki rahule – sellele, mis meist on teinud säherdused eestlased nagu me oleme.

See ainus asi on töö: lihtne ja keeruline, teaduslik ja ebateaduslik, hariv ja noriv, mida on teinud eestlaste kallal ja eestlastega koos venelased ja sakslased, juudid ja rootslased, taanlased ja lätlased, leedukad ja poolakad, soomlased ja igasugu muu rahvad. See on ainus asi, mis meil tõeliselt pakkuda on maailmale, mis kipub lõhkema kultuurikonfliktidest ja uppuma ajalootõlgenduste rahvusvahelisse mutta.

Eesti Rahva Muuseumi sisu on minu meelest paras aine üldriiklikuks debatiks, poliitikaüleseks debatiks, kus asjade laheda käigu juures osaleksid ühel või teisel moel kõigi Eesti rahvaste huvilised. Ei tule korrata lennusadama viga, kus asi tehti avalikkuse selja taga lihtsalt ära nagu mingi omaenese aiatagune lehtla. ERM aga ise võiks selle läbi saada oma uude majja esimese ja parima eksponaadi – üldrahvaliku ja kolkliku, rahumeelse ja ägeda, vaimuka, ent mitte võimuka arutelu.

Vaata artiklit siit:

http://www.epl.ee/news/arvamus/tiit-kandler-miks-mitte-eesti-rahvaste-muuseum.d?id=65415006

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri