Eestlastel ja indiaanlastel on kolmandik eellastest ühised

16. Dec 2013

 

 

Kulunud mõttemallina  viib teadus ellu ka kõige julgemad unistused. Kui ka mõnikord ei vii, siis vahel kinnitab teadus mõne levinud müüdi asjakohasust. Nüüd on saanud tõeks väide, et eestlaste ja indiaanlaste vahel on suurem sarnasus, kui kahe juhislikult võetud rahvatõu vahel. Geneetikud tõestasid äsja, et vähemasti geneetiliselt oleme Ameerika põlisrahvastele lähedasemad, kui senine teaduslik mõttemall väitis.

„Kuigi Ameerika põlisrahvad näivad olevat geneetiliselt lähimad Ida-Aasia rahvastele, pole konsensust, millisele Vana Maailma populatsioonile on nad lähimad,“ kirjutavad Kopenhaageni Loodusajaloo Muuseumi Geogeneetika keskuse teadlane Eske Willerslev ja tema 30 kolleegi teadusajakirjas Nature äsja avaldatud artiklis. Autorite hulgas on kaheksa Eesti geneetikut, nende seas Eesti Geenikeskuse teadusdirektor, geneetik Mait Metspalu, kes ütles: „Organiseerisime võrdlusbaasi proovide kokkukorjamist, genotüpiseerisime DNA kiipidega võrdlusbaasi proovid ja tegelesime ka Maljta poisi genoomi analüüsiga.“

IndianeestlaneUlatusliku koostöö tulemusena, milles osales veel teadlasi Venemaalt ja USAst, jõuti järeldusele, et Ameerika indiaanlaste genoomidest ikka ja jälle leitud Euroopa geneetilised mustrid ei ole sinna sattunud mitte alles pärast seda, kui portugallased Lõuna-Ameerikasse ja Kolumbus Ameerikasse jõudsid. Vaid et viimase jääaja aegsed Euroopa kütid-korilased segunesid Ida-Aasiast, eelkõige Ida-Siberist pärit rahvastega ja seejärel rändasid edasi Ameerikasse, kust neist said inimesed, keda meie tunneme indiaanlaste nime all.

24 000 aastat tagasi elas „seal Siberis Baikali taga „ – sedapuhku täpselt, mitte üldistatuna nagu laulus –, paigas, mida praegu tuntakse Maljta külana (j tähistab siin pehmendusmärki), üks nooremapoolne mees. Suri ära, kuid tema luud leidis Belaja jõe kaldalt üles tol ajal kuulus Nõukogude arheoloog Mihhail Gerassimov, kes kaevas seal aastatel 1928–1958. Ajal, mil nõukogumaal oli geneetika vaenulike jõudude salasepitsus, kuid see-eest tuli igal sammul tõestada, et venelased olid igal pool juba ammuilma ees olnud. Rahvaste sugulus ja päritolu on olnud poliitiline teadmine paljudel aegadel.

 

Iidsete luude teine kõne

Tol ajal taastas Gerassimov ajalooliste isikute näokujusid, ka Stalini käsu peale, kuid tema 1964. aastal ilmunud Siberi rahvaste arheoloogia raamatust oli abi veel nüüdseski uurimuses. Maljta küla leiud – nooruki luud ja Veenuse kujud ja muu inimkäte tehtu viidi Leningradi Ermitaaži muuseumisse hoiule. Nii nagu ka sellest hiljem, 17 000 aasta eest lähikonnas Afontova Gora kandis elanud inimese luud.

Kümmekonna aasta eest, kui geneetikud olid ära õppinud iidsete luude pealt nende omaniku genoomi järjestuse määramise keerulised nipid, hakati laiemalt ringi vaatama, kust leida materjali, mille abil saaks geneetiliselt tõestada, kellega üks või teine rahvas on lähedane ja seega teada saada, kuidas rahvad on muiste rännanud. Aastal 2008 jõudis Willerslev järjega Peterburi Ermitaaži muuseumi ja avastas selle hoidlast kaks kõnealust, eelmise sajandi esimesel poolel Siberist välja kaevatud luud. Geneetikaga tegelemine pole Venemaal enam kuritegu, nii nagu ka võõramaalastega teaduskoostöö. Nõnda sai Siberi leiud ette võtta ja kamba peale nende genoom määrata. Luud hakkasid kõnelema teist korda.

Tõe huvides tuleb ütelda, et genoom järjestati esimeses lähenduses, ent ometi piisavalt, et teha järeldusi geenimustrite võrdlemisel. Luude vanus määrati radioaktiivse süsiniku meetodil. Enesele MA-1 nimeks saanud 24 000 aasta vanune nooruk on vanim anatoomiliselt nüüdne inimene, kelle geenid said järjestatud. Tema emaliini genoom on mustrilt sarnane Euroopa küttide-korilaste genoomide mustritega, isaliini genoomi muster nüüdsete lääne-eurooplaste ja enamiku Ameerika põlisrahvaste genoomi mustritega. Mis oluline – Ida-Aasia rahvaste genoomi mustrist on MA-1 oma hoopis erinev.

Nõnda tuleb välja, et eurooplased elasid seniarvatust palju enam kirde pool. Ning elasid seal püsivalt, mida kinnitavad MA-1-st seitse tuhat aastat noorema leiu genoomi samalaadsed mustrid. Kõige selle põhjal saavad teadlased nüüd kindlalt väita, et kolmandik, täpsemalt 14 kuni 38 protsenti iga indiaanlase esivanematest on pärit Euroopast. Ja teistpidi võttes on umbes kolmandik meie genoomist sama, mis indiaanlastel. Mis tähendab, et umbes kolmandik meie ja indiaanlaste esivanematest on ühised. Ka eestlastel ja indiaanlastel. „See kehtib kõigi loode-euraaslaste kohta, kuid 24 000 aastat on nii pikk aeg, et mingitest tänapäevastest populatsioonidest pole mingit põhjust rääkida,“ kinnitab Metspalu.

Tiit Kändler

Artikli lühendatud variant ilmus Eesti Päevalehes 28. novembril

 

 

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri