Pulseeriva teadushuvi universum

7. Oct 2014

See Tiit Kändleri essee ilmus Eesti Ekspressis 10. septembril

Aisoposel on mõistujutt astronoomist, kes läks igal öösel õue tähti vaatlema. Ühel ööl, kui ta linnast välja jalutas, paelus taevas teda nõnda, et kukkus sügavasse auku. Kui ta seal hädaldas, tuli mööduja ja oleks mehikese august välja aidanud, kuid saanud teada, et too on astronoom, tõdes: „Kui sa tõepoolest vaatasid taevasse nii pingsalt, et ei näinud isegi seda, kuhu su jalad sind maapinnal kannavad, siis oled mu meelest oma saatuse ära teeninud.“

Eesti psühholoog Endel Tulving tõestas, et inimene on ainus olend ilma peal, kel on võime kronesteesiaks, see tähendab, kes on võimeline siduma möödaniku sündmusi omavahel ajalises järgnevuses, nägema mineviku aega, seostama sündmusi minevikus toimunuga. Kui meie siin Eestis kõneleme teaduse rahastamise mõneti mõistetamatust muutmisest ja koguraha vähenemisest, siis minu meelest pole paha küsida, kas auk, kuhu meie teadus näib olevat kukkunud, on muu Euroopaga ühine või meie oma auk. Teadusrahastamine on seotud teadushuviga, huvi teaduse vastu aga muutub ajast aega.

Parim eesti teadlastest teaduse populariseerija Ernst Öpik avaldas 1960. aastal USAs raamatu, kus ta esitas pulseeriva universumi idee. Nüüdseks on see vananenuks tunnistatud – universum paisub kiirenevalt.

MILLEST POLE RÄÄGITUD, on et huvi teaduse vastu meile paremini teada olevas maailmas ehk siis Läänes ja Venemaal pole viimase sajandi jooksul olnud jääv, vaid pigem pulseeriv. Kui pulseerib avalikkuse huvi, pulseerib mingi faasinihkega ka rahastamine.

Huvi saab tunda asja vastu, mida mõistetakse, teisisõnu: osatakse mõistetavaks teha. Tühjuse kartus, horror vacui  sai otsa pärast hobuste kurnamist Magdeburgi poolkerade katses 17. sajandi keskel. Nüüd koormatakse Euroopa rahakotti Suure Hadronite Kollaideri ülivaakumiga. Vaatetoru, mille hollandlased 17. sajandi alul leiutasid, oli meelelahutuslik riist, kuni Galileo seda veidi täiustades teleskoobina Kuu ja Saturni peale suunas. Nüüd koormavad teleskoobid nii ESA kui NASA eelarveid. 18. sajandi Louis XV huvitus teadusest, kuid meelelahutuslikult, lastest üksteisel käest kinni hoidvast seitsesajast mungast läbi elektrilaengu. Sai palju nalja. Lõpuks sai sellest naljast Eesti Energia.

Kvantmehaanika tulek muutis teaduspildi tavainimese jaoks mõistetamatuks. See avaldas mõju maalikunstile puäntilismi ja impressionismi näol, aga ka kirjandusele dada liikumise kantuna. Dadaistid tegutsesid enne Esimest maailmasõda Zürichi vanalinna õllekeldris, kust sadakond meetrit üles mäkke minna elas teisel korrusel Lenin. Nüüd on mälestustahvel dadaistidele kõrtsiukse kõrval käeulatuses, Lenini tahvel teisel korrusel kahe akna vahel käeulatusest väljas.

Teadus tekitas hiiglasliku huvi, kui Einsteini üldrelatiivsusteooria üks ennustusi – et gravitatsioon muudab ruumi kuju –, leidis tõestust tähelt lähtunud valguse kõrvalekaldumise näol Päikese gravitatsiooniväljas. Einsteinist sai üleilmne superstaar, kelle USA loengute edu kasutasid sionistid ära oma riigi loomiseks vajaliku raha kogumiseks.

Siis teadushuvi vaibus, kvantmaailma inimmõistusele mõistetamatuse tõttu. Kuid kvantfüüsika rakendus tuumarelvana ja seejärel tuumaelektrijaamades vallandas tehnoloogilise tsunami ning teadushuvi plahvatusliku kasvu mõlemal pool raudset eesriiet.

SIIS HUVI TAANDUS, taibati plaanide utoopilisust. Huvi tõusis uuesti arvutustehnoloogia imbudes kodudesse, ent see muundus mitte niivõrd huviks teaduse, kui uut moodi tarbimise vastu. Huvi tõstis uuesti lakke geneetika ülespumpamine kahe võistleva inimgenoomi projekti ning sellega seotud lootuste läbi. Kui palju lubati uusi ravimeid, ei saa sõnas jutustada ega kirjas kirjutada, jätkus neid lubadusi Eestissegi. Vaikselt hääbunud on needki lubadused, mis ei tähenda, et tulemusi poleks olnud.

Teadlane.Näpp

Leiutised, ka teaduslikud avastused võib jagada arengut hüppeliselt muutvateks ehk arengut katkestavateks ja kohastuvateks, mõneti etteaimatavateks. Viimastel aegadel ei ole katkestavaid avastusi teaduses ette tulnud, üha enam käib töö kohastuvate avastuste kallal. Keegi ei tea, mis on tumeaine ja tumeenergia, keegi ei tea, kuidas saaks tõhusalt tööle panna tuumareaktori ITER. Maailmapilti katkestavad avastused nii kvantmehaanikas kui astronoomias tehti aastakümnete eest. Eksperiment on läinud üle jõu käivalt kalliks. CERNi avastatud Higgsi boson on esimene füüsikaavastus, millele anti Nobeli preemia, ilma et sõltumatu katse oleks seda kinnitanud. Tulemus võib olla õige, samas oli seda vaja CERNi hingeshoidmiseks.

Teadlaskonnal ei jää teadustegevuse rahastamise vähenedes ikka veel üle muud, kui otsida arenguks väljapääsu eri valdkondade veel suuremas koostöös. Kuid see on loosung, mida hüüti nii kaua, kui mina mäletan, üle poole sajandi taguse teadushuvi tõusu ajastulgi.

HÄDA POLE mitte selles, et kõik on teaduses juba ära tehtud, vaid selles, et äratehtu kohta teatakse üha vähem. Veel vähem osatakse see teadaolev üles leida. Hea näide on nn kvantarvutite juhtum: need arvutavat ülikiirelt ja paralleelselt. Kuid kvantarvuti, isegi kui selline õnnestub teda hävitada püüdva kaootilise maailma taustal ehitada, pakub mustmiljon lahendust, mille seast tuleb õige üles otsida. Kuidas, ei tea keegi.

Rootsi Karolinska Instituudi rahvusvahelise tervise professor Hans Rosling tõi suvel Euroopa Teadusfoorumil kõneldes oma loengus „Faktidel põhinev maailmapilt“ välja suureneva lõhe selle vahel, kuidas suur osa inimestest maailma näeb ja selle vahel, milline maailm tegelikult on. „Keegi ei mõista tulevikku, kes ei mõista olevikku,“ kuulutas ta, tuues näiteid küsitlustest, mis käsitlesid maailma rahvastiku kasvu, selle vanuselist koostist ja jõukust ning mis paljastasid suure lõhe arvamuste ja tegeliku maailma vahel. Näiteks arvatakse Euroopas, et maailmas on vaktsineeritud 15 protsenti inimestest, kui tegelikult on 80. Meil ole enam nõnda palju ruumi edeneda, kui arvame olevat.

Kvantmaailm on ennustatav, kuid hoopis teises mõttes kui meie tavapärane maailm. On selgunud veider, kuid ometi keerulise matemaatikata hoomatavat tõde: on küsimusi, millele polegi täpseid vastuseid, on nähtusi, mille seletamine sõltub taustast.

Nüüd arutletakse, kas teadus saab otsa. Seda arvati ka Briti tööstusrevolutsiooni järel, siis veidi enne kvantmehaanika ilmumist – noil aegadel, mil inimeste teadushuvi tundus otsa saavat. Teadushuvi ei paisu kiirenevalt nagu universum. See pulseerib. Isa Brown ütles oma seriaali ühes osas, et kui Piibliraamatut sõna-sõnalt võtta on maailm üsna ohtlik koht. Tundub, et see kehtib ka Teadusraamatu kohta.

 

 

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri