René Descartes ja tema kuus tundmust

26. Oct 2014

See Tiit Kändleri käsitlus ilmus lühendatult ja muudetult ajalehes Eesti Ekspress 15. oktoobril.

RDescartes

René Descartes

Hinge tundmused

Tõlkinud Andres Raudsepp

Järelsõna Ilmar Vene

Ilmamaa, 175 lk

 

 

„Hinge tundmused“ koosneb 212-st artiklist. On siis loomulik sellest kirjutada artiklites.

¤

¤

¤

1.artikkel

„Hinge tundmuste“ lugemise viisidest

 

„Hinge tundmused“ (1649)  on Descartes’i (1596–1650) viimane raamat. Seda saab lugeda kui romaani. Nagu romaanil ikka, on puänt etteaimatav – maises elus sõltub kõik hea ja halb üksnes tundmustest. Kuid viis, kuidas selleni jõutakse, on nauditav ka siis, kui ei olda nõnda masohhistlik, et lugeda nüüdisaegset Prantsuse filosoofiat oma narratiivide, diskursuste, dekonstruktsioonide ja muu moodsa sõnavaraga. Descartes on Suur Sõnameister ja selge mõtlemise geenius. Siin on ta eriti selgelt nüüdisaegne kirjanik, kes jagab oma teksti lühikestesse artiklitesse, mis on loetavad eraldi ja mis tahes järjekorras.

 

2. artikkel

Kuidas „Hinge tundmused“ võivad eksitada

 

Mööngem, et „Hinge tundmustes“ esitab Descartes hinge ja keha omavahelist mõju nende arstiteaduslike teadmiste põhjal, mis tulenesid inglise arsti William Harvey (1578–1657) avastatud vereringest ja omaenese teostatud lahkamistest. Iga asjatundja võib nüüdisaegsed seletused juurde mõtelda. Olulisem on see, et hinge ja keha koosolemist tuleb seletada keha talitlemisest. Inimene sureb, kuna sureb keha, mitte kuna sureb hing.

 

3. artikkel

Hinge kuus tundmust

 

Descartes „märkab hõlpsalt“, et hinge tundmusi on kuus: imestus, armastus, viha, iha, rõõm ja kurbus – ülejäänud on mõnest neist kokku pandud või on nende liigid. Iha on ainus, millel pole vastandtundmust. Kas mitte seepärast ei ole inimtegevust üha enam vallutamas tippsport, meelelahutus, seks ja poliitika? (Minu, mitte Descartes’i küsimus.)

 

 

4. artikkel

Kuidas on Decartes siiani oluline

 

Selles, kas oli Descartes esimene või teine või kolmas uusaja mõtleja, on praegu vaid filatelistlik väärtus. Olulisem on, et ühena väga vähestest filosoofidest lähtus ta oma järelduste tegemisel iseenesest, mitte ei maskeerinud neid millegi „objektiivsema“ taha. Nagu tegi seda tema kaasaegne Galileo Galilei, aga eriti tema mõttekaaslane Albert Einstein oma mõttelistes eksperimentides: mis oleks, kui sõidaksin footonil või kukuksin liftis? Descartes järeldas vaimu ja keha kaksikolemuse. Seega ei jäänud tal üle muud kui tõestada Jumal ja panna seda kuristikku ühendama. Einstein järeldas erilise ja üldise relatiivsuse. Tal ei jäänud üle muud kui välja mõtelda kosmoloogiline konstant.

 

5. artikkel

Mida tegi Descartes enne „Hinge tundmusi“

 

Kõigepealt avaldas Descartes „Arutlusi meetodist“ (1637), kus ta tõestas, et iga mõõtetegevus on läbi viidav ühte laadi korrastatud viisil. Sellega koos kolm esseed „Meteoorid“, „Dioptika“ ja „Geomeetria“. Siis avaldas ta „Meditatsioonid esimesest filosoofiast“ (1641), kus ta kinnitas, et Jumala ja hinge tõestus tuleb anda pigem filosoofia kui teoloogia abil. Ta järeldas, et ta ei tea midagi muud, mis puutub tema olemisse, kui mõtlemisvõime.

Iga loom kasutab oma koordinaatide süsteemi, et enesele olulisi asju kaardistada. Descartes avastas koordinaatide süsteemi, kolme üksteise suhtes täisnurkselt paikneva pulga süsteemi, mis on praeguseks inimese pähe istutatud nõnda kindlalt, et on raske end sisse elada mõnesse muusse, universumi geomeetriaga sobivamasse süsteemi.

 

6. artikkel

Millest tunneb ees- ja järelsõnade nõrkust ja tugevust

 

Descartes’i raamatud on pälvinud hulganisti ees- ja järelsõnu. Nende tugevus on see, et neid lugedes jääb mulje, justkui oleks Descartes sellega saavutatud. Tegelikkuses eksitavad ees- ja järelsõnad lugeja Descartes´i maailmast segasesse tihnikusse, milles kasvab kõike läbisegi, mida maailmas üleüldse on kasvanud. Descartes on võetav kui iseenese taust ega vaja muud kunstilist tausta rohkem, kui vajab tausta mind ründav lõvi või eksitanud Boroni ürgmets.

 

7. artikkel

Kuidas on Descartes Eesti ajaloo tegelane

R.Descartes.Kristiina

Decartes elas igaks juhuks enamiku elust Hollandi Vabariigis. Loobus raamatute lugemisest ja astus oma raha eest armeesse, et saada aega mõtlemiseks. Et erinevalt Galileost vabaks jääda, jättis avaldamata oma esseed „Maailm“ ja „Inimene“. Peaaegu kõik oluline on nüüd eesti keeles olemas. 1650. aastal sõitis Descartes külla Rootsi (sealhulgas Eesti) kuningannale Kristiina Vasale Stokholmi. Teda ei hirmutanud, et 1644. aastal sinna sõitnud Hugo Grotius oli haigestunud kopsupõletikku ja surnud. 1632. aastal kuueaastasena Rootsi trooni Gustav Adolfilt pärinud Kristiina eest valitses riigikantsler Oxenstierna. Kristiina oli teaduste ja kunstide huviline ning naissooarmastaja. Ta sundis Descartes’i alustama tundidega külmal talvel kell viis hommikuti, ehkki too oli hiline töömees. Descartes haigestus kopsupõletikku ja suri. Kristiina hakkas katoliiklaseks ja pidi seetõttu loobuma 1654. aastal troonist. Descartes oli ainus katoliiklane, keda ta kohtas või kellega oli kirjavahetuses. Kristiina järel tuli Karl X, Karl XI, seejärel Karl XII, kes selle asemel, et aastal 1700 jälitada Narva alt taganevat Vene armeed, suundus lõunapoolseid maid vallutama ja kaotas seetõttu 1710. aastal Eesti.

Maalil: Pierre Louis Dumesnnie (1698–1781) maalil on kuninganna Kristiina keskel, Descartes paremal. See on maalitud peaaegu sajand pärast Descartes’i surma.

 

8. artikkel

Hinge tundumused kui eneseabiõpik

 

Imestagem, et Descartes kirjutas oma raamatu nii, nagu praegu kirjutatakse eneseabiõpikuid. Kuid et Descartes oli matemaatik, leiutades analüütilise geomeetria, mis ühendab algebrat ja geomeetriat nagu Jumal hinge ja keha, siis teadis ta, et kolmnurk on kujundina mõistetav inimesele ka siis, kui ta ei tea, et nurkade summa on kaks täisnurka ning muid kolmnurga teoreeme. Sellest hoolimata on need teoreemid tõesed.

 

9. artikkel

Lõpmatusest ja tühjusest

 

Descartes ütles, et lõpmatust ei ole võimalik tunnetada, seda saab vaid arvesse võtta, tühjust aga ei ole olemas. Vaakum ja singulaarsused on siiani inimmõttele kättesaamatuks jäänud. Esimese jaoks on välja mõeldud vaakumist välja ja jälle sisse lupsavad osakesed (ei ole tühi), teise jaoks renormeerimine (lõpmatus võetakse teatavaks ja eemaldatakse).

 

10. artikkel

Mis sellest kõigest kasu on

 

Descartes’i viimane lause: „Kuid tarkus on kasulik peamiselt selle poolest, et õpetab meid oma tundmuste isandaks saama ning nende üle nõnda osavalt valitsema, et nende põhjustatud hädad osutuvad päris talutavateks ning me isegi tunneme kõigist neist rõõmu.“ The rest is silence. On tunne, justkui ma kirjutanuks raamatust, mis on ilmunud äsja.

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri