Teadus muutub ühes maailmaga hägusamaks

10. Nov 2015

See Tiit Kändleri essee ilmus Postmehes 4. novembril. Minu illustratsioon lisatud siia.

 

Kui ma näen, et teele, mida mööda olen tavapäraselt sammunud kümnete aastate vältel (mõnel harva, mõnel tihemini) on ilmunud värav sildiga „Eramaa“ ja seejärel mõne aja pärast ilmub väravale lukk, siis ässitab see mind üle aia ronima ja oma teed jätkama. Tavaliselt mereranda. Südamele on kuidagi lahe mõelda, et mõistetamatud jõud pole veel minust jagu saanud.

Kui ma hakkasin süsteemselt kirjutama teadusest, siis ühel hetkel tajusin, et ühele selle teele on pandud värav. Seejärel ilmus sinna lukk ja silt „Eramaa“. Või „Meiemaa“, vahelt pole. Leppisin sellega, et mul pole sinna teele, mis viib teaduse rahastamise allikateni, asja. Olgu siis peale, sellest sildist juba üle ei roni, tõdesin.

Kuid mida edasi, seda enam tajun rahutust. Miks, küsin eneselt, mis on siis lahti? Kas ma tõepoolest uskusin, et pärast ENSV kadumist ja iseseisva Eesti Vabariigi loomist kaovad valed, kus kurat? Tunnistan, et uskusin küll – mitte et kõik valed kaovad, aga olulised, põhilised valed. Vähemasti teaduses, kus tuli juhtidel olla komparteis ja humanitaaraladel tsiteerida marksimi-leninismi klassikuid. Kes, kui me Marxist kõneleme, alati nii väga rumalat juttu ei ajanudki. Olin valmis selleks, et kui meil tuli dissertatsioon kirjutada vene keeles ja õppida venekeelsete õpikute järgi, tuleb edasipidi kõik see teha inglise keeles.

Kuid kindlasti ei olnud ma valmis teadlaste parteistumiseks. Eriti et oli õnn töötada Eesti ühe vähese, kui mitte ainsa mitteparteilasest direktori instituudis. Nüüdseks on teadusjuhtide parteistumine reaalsus ja sellega ei ole mõtet võidelda, tagasi niikuinii pääsu pole. Selge see, et inimesel on oma parteilised eelistused, ent sellepärast ei pea ju veel parteisse astuma, mis tähendab ju loomulikult mingi distsipliini järgimist. Kuid kuidas sellega hakkama saada, nii et teadus tunduks ausana?

Kas Giordano Bruno oli aus või lihtsalt loll, et pani oma elu Rooma Lillede Väljakul tulle? Küsimus, millele pole vastust. Niikuinii muutub teadus maailma muutudes. Teaduse jõud ei ole mitte tõe väljaselgitamises, vaid selles, et seda saab kontrollida ja ümber lükata. Selleks on vaja vaid teadusel toimida, ja ta teeb oma töö ära. Eesti füüsikute tulemusi saavad kõik maailma füüsikud kontrollida, kui need on fantastilised, siis tahavad ka. Ajaloolastega ja filoloogidega võib-olla pole see alati nii. Sestap on vaja sisemaist paralleelsust – ja muidugi mitte ainult selle pärast. Miks on vaja neid tüütuid putukaid nagu sääsed ja parmud, metssead ja hundid? Hävitame ära. Liike on maailmas niigi liiga palju, keegi ei jaksa putukaliike kokku lugeda.

Välismaine ekspert pole alati see kõige õigem. Võibolla on Eestile vaja enam ekspertarvamuseks võimelisi inimesi? Tuleb aga silmas pidada, et ekspert mõtleb vähem kui algaja. Ta teab paljusid asju ja ei hakka neis kahtlema. Seepärast on looduteadustes olnud pigem algajad need, kes on leidnud uue lahenduse.

TTÜ.RektorKui on vajalik, et ülikooli rektor pannakse paika valitsuse poolt, siis tuleb sellest ka teada anda. Ja midagi poleks hullu. Pannakse, siis pannakse. Lõppude lõpuks oli TRÜs Fjodor Klement ja Arnold Koop, isegi viimasega sai kuidagi hakkama. Ja Konstantin Päts pani paiks akadeemia esimesed liikmed ja rektorid.

Tõsiasi on see, et vale tungib teadusesse. Või on see seal alati olnud? Mingil määral kindlasti. Valetatud on omaenese sõgedusest, vaimupimedusest, olles jäänud armsa paradigma küüsi – aga see on ikkagi mõistetav. Leidub pahatahtlikkust, kuulsaks näiteks saksa matemaatikut Georg Cantorit 19. sajandi lõpul kiusanud Leopold Kronecker, kes ei tunnistanud Cantori uuritud lõpmatust ja pidas matemaatikas ainsaks uurimisväärseks hulgaks täisarve. Selliseid näiteid võib tuua sadu ja sadu, ka Eestist. Teine valetamise põhjus on soov elu jääda – kah mõistatav. Õieti on tegu ausamate inimeste salgamisega, mis nad on välja mõelnud – nagu näiteks Mikołaj Koperniku ja René Descartes’i puhul. Mis pole mõistetav, on valetamine või salgamine rahastamise saamiseks. Vähemasti riikides, kus nälga naljalt ei surda nagu Eesti.

Olin ajakirjanikuna selle juures, kui Eestis pandi kokku kolm ajalehte. Loodeti, et nüüd tellijate arv kolmekordistub. Aga juhtus see, et hoopis vähenes. Miks peab ülikoolidega juhtuma teisiti? Mis juhtus, kui otsustati kokku panna paar ministeeriumit ühte majja? See, et lõhuti maha tugev ja esinduslik ning ilus maja ja samasse ehitatakse nüüd uus. Seda ei nimetata kahjurluseks, selle eest kohapeal maha ei lasta, vaid valitakse hoopis parlamenti. Ju siis nii peabki toimima, järeldan.

Teaduse kommertsistumine on vältimatu, kinnitatakse. Olgu, kuid kui sellega kaasneb vale uute ravimite peatse väljatöötamise kohta, uute raviviiside peatse juurutamise kohta?

Ravimite kiirus pole meie otsustada, kallidus ka mitte, need näivad tegevat Eesti-suurele maale tegelikult ravimini jõudmise võimatuks. Mis ei tähenda, et selle poole mingis mahus pole mõtet pürgida. Mahu ei määra muu, kui teaduse sisemine organism.

Need visionäärid, kes kinnitavad visalt, et Eesti on väike, mistap vajame vaid maailmatasemel teadust, kas on teaduse unustanud või pole seda kunagi teadnud. Ainult tippteadust pole võimalik teha ei USAs, ei Soomes, ei Eestis. Enamik teadusest on keskpärane. Kui asi sellega piirdubki, on midagi korrast ära, kuid keskpärasust ära koristada ei saa, see on loodusseaduste vastu tegutsemine.

Sama asi on nn ülikoolide edetabelitega. Kas tõesti pole keegi uurinud, mille põhjal ülikoolid reastatakse? Aga palun, tulen appi. Hinnatakse sõltuvalt  pingerea koostajast nelja-viit näitajat, millest teadustöö ja õpetamine on kaks ja töökoha saamise võimalus kolmas ning neljas rahvusvaheline nähtavus. Pingeread tehakse väidetavalt selleks, et abistada üliõpilaseks soovijaid valikul. Siit tuleb selgelt välja, et Tartu Ülikoolil pole mingit lootustki pingerea esimestesse sadadesse saada, kuna rahvusvaheliseks nähtavuseks saab see nullilähedase arvu, töö perspektiivi kohta ilmselt samuti, seega kaotab juba sealt neljandiku kuni pool. Peaaegu sama lugu on Tallinna ülikoolidega. Pole mingit mõtet loota, et meie ülikoolide nähtavus suureneb, kui need ka kõik kokku pannakse. Isegi Riia ülikoolist ette ei saa. Kui Eesti ülikool ei viida just Londonisse.

Siit tuleb mis? Oma töö tähtsuse ülepaisutamine, maailma tausta salgamine. Keegi, isegi mitte Einstein, ei ole teinud teadusavastust üksi. Vahel püütakse esitada oma tulemusi selliselt. Ei viidata eelkäijatele ja kõrvaltormajatele. Veel vähem rahastajatele – kui need on väljaspool ETAGi ja EL teadusprogrammi.

Teadlane ei räägi seda, mida partei kuulda tahab. Olgu see milline partei tahes. See on reegel.

Ma imetlen tõeliselt neid inimesi, kes tõsimeeli kinnitavad, et nad peatavad oma parteilise kuuluvuse ja siis jälle taastavad. Ei saa ju olla, et kõik nad lihtsalt valetavad. Või et parteilise ladviku seas olemine ei tule edaspidi enam neile meeldegi. Isegi kõige lihtsam kodumasin mäletab oma ajalugu, autost või robotist kõnelemata. Avariid, kukkumised jätavad oma jälje ka kivile.

Üksvahe oli Eesti Teaduste Akadeemia presiidiumis vähemasti kolm tipp-poliitikut. Üks neist juhtis ministrina üht TA osakonda. Võib-olla on see loomulik olukord, kuid võib-olla seletab see ka, miks me pole TAlt kuulnud eriti  midagi teaduse rahastamisest ja muust – kui president välja arvata, kes sellest Sirbis kirjutas. Me ei saa enam loota TAlt ühtset arvamust, sest see kaldub vahel kehtiva valitsuse tegude vastu ja võib-olla rahajagamiste tõttu ei ole selle moodustamine ka võimalik. Nii et sellele ei maksa loota.

Teaduse ajaloos on olnud aegu, kus sellega tegelesid peamiselt vaimulikud. Ja kus kirik teadusmõtet suunas. René Descartes tegelikult ju põgenes 17. sajandi keskel võimaliku inkvisitsiooni eest Haarlemist Stockholmi, teades, et ei talu külma ja varajast tõusmist. Kuid ta vajas kuninganna Kristiina kaitset. Arvestas ometi valesti ja suri paari kuuga.

Katoliku kirik üritas kontrollida teadust, kuid ei saanud sellega hakkama. Protestantism, eriti kalvinism üritas kontrollida teadust, kuid ei saanud sellega hakkama. Eestis üritas teadust kontrollida Konstantin Päts. Raske öelda, kuidas ta sellega hakkama sai, sest eksperiment jäi pooleli. Stalin sai teaduse kontrollimisega hakkama, Hitler samuti. Esimene lõpetas kvantmehaanika ja relatiivsusteooria ning geneetika, teine matemaatika ja suuresti ka füüsika, kuna nood olid suuresti juutide tehtud. Stalini-järgne NL suutis kontrollida osa humanitaarteadusi nagu ajalugu ja sotsioloogia.

Kuid ometi oli tolgi ajal laialt juttu, et filoloogidele teevad liiga füüsikud. Sellest lahknevusest kirjutas ka Charles Percy Snow möödunud sajandi keskel oma kuulsas raamatus „Kaks kultuuri“. Lootus, et humanitaarid ja loodusteadlased koostööd tegema hakkavad, pole Eestis siiani täitunud. Võibolla pole ka mujal, ei tea täpselt. Võib-olla poelgi see võimalik.

Jutt sellest, et nn OKK raporti puhul on tegu vaid ettepanekuga, tundub olevat vale. Kas see on tõepoolest „kasiinosõltlase maailm“, nagu üks kommentaator nimetas? Kas on see tõepoolest vaid „tehnitsistlik nägemus“, nagu mõned on kirjutanud? Ma arvan, et asi on tõsisem. Sest kuidas on juhtunud nii, et mingit otsust vastu võtmata, vaid ühe teaduskauge inimese idee peale on äkitselt tuua kolm tegelikkuseks saanud näidet. Eesti Keele Instituut, Ajaloo Instituut ja Kunstiakadeemia, mille kohta on tehtud olulised otsused liitumises või siis elementaarsete töötingimuste loomisest loobumises. Enne nn diskussiooni algust.

Neist kõigist on füüsikuharidusega minul kahju: ajalugu ei ole asi, mida saab teha ainult ühes paigas ja keel vajab hoidmist. Kunstnikke muidugi kontrolli alla ei saada, nii nagu teadlasi on saadud: nad on vaigistatud, istuvad oma laborites, et mitte tulevastest toetusrahadest ilma jääda. Teadus vajab investeeringuid, vaba kunst muidugi mingil määral ka, aga mitte nii, et loovisik peaks ilmtingimata mõnda parteid kummardama.

Teadus hägustub mitte ainult poliitika poole. Idufirmade, erafirmade ja riigiülikoolide segapudru pole mitte ainult Eesti mall, vaid Läänele iseloomulik olukord, mille kohta jälle ei oska öelda, milleks see hea on, kuid selge, et lahti ei saa.

Kokkuvõtteks ei oska öelda muud, kui et maailm muutub ja teadus institutsioonina koos sellega. Küllap pole Eesti siin mingi erand. Alati leidub jõude, kes tahaksid teaduse tulemusi kas eirata või neid vähemasti mitte kuulda võtta ning sooviksid neile sisuliselt mõistetamatut teaduse rahastamist halli kardinalina suunata. Kui teisiti ei saa, las nad siis teevad. Kuid meie võime endale toimuvast aru anda. Tegelikult ja üldjoontes pole ju Eesti teadusel häda midagi, võib-olla tõesti on mõnes valdkonnas püramiidi alus liiga lai ja sein liiga lauge, aga selle korvamiseks saame rõõmustada, et meil on vähemasti asjatundjad, kes on tuttavad teaduse olemusega ning kes võivad asuda tööle muudele aladele kui teadus, kus haritust tundub nappivat, kasvõi poliitkasse, miks mitte.

 

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri