Digimaailmaga tuleb kohastuda

16. Nov 2015

See Tiit Kändleri essee ilmus lühendatult Maalehes 12. novembril. Hakkan selles lehes kaks korda kuus lehekülge kirjutama.

 

Digimaailm võtab üha enam võimust. See on kaotanud paljugi, mis alles äsja oli loomulik. Muutused puudutavad nii maad kui linna. Mida teha? Kohastuda.

 

Leonardo da Vinci, 500 aasta tagune inimene, joonistas Vitruviuse eeskujul välja inimkeha proportsioonid, ei lahendanud neid aga kunagi numbriliselt. Nii nagu ta ei andnud arvulisi andmeid on lõpututele masinavärkidele – alates veejõul töötavatest seadmetest ja lõpetades lendavate paatidega. Ta oli veendunud, et pildid annavad paljusid seoseid edasi  paremini kui  keel. „Oo, kirjanik, milliste sõnadega suudad sa anda seda kujutist edasi  nii täiuslikult, nagu teeb see joonistus siin?“ kirjutab ta ühe oma inimese südamejoonistuse juures. „Ma annan sulle nõu: ära näe sõnadega vaeva, kui  sa ei räägi just pimedaga.“

Da Vinci eksis haledal kombel. Mitte ükski tema leiutistest tööle ei hakanud, tema freskod nagu  „Püha õhtusöömaaeg“ kippusid krohvilt maha pudenema ning valitsejatele osava joonistajakäega visandatud relvad ei tapnud kedagi. Kuid see-eest maalis ta staariks Mona Lisa. Da Vinci vaatles, joonistas. Kuid ei arvutanud.

 

Digitaali armutu pealetung

Arvude ja katsete ajastu tuli sajandi pärast Da Vincit ühes koordinaatide süsteemi leiutanud René Descartes’iga, teleskoobi taevakehadele suunanud Galileo Galileoga ja oma laboris katseid teinud Isaac Newtoniga. Arvudeajastu võimaldas tehnikarevolutsiooni ja demokraatliku riigikorralduse. (Pidagem silmas, et arve tunnustanud kreeklased ja  nende järel roomlased olid siiski orjapidajad.)

Ja siis, aastal  1971 saadeti  esimene e-kiri, 1981 sidus modem koduarvutid, 1991. aastaks  leiutas Tim Berners-Lee esmalt hüperteksti, siis World Wide Web’i ja 2001 leiutati Wikipedia.

Värkvara areng tõi selle, et autod sõidavad paremini, kombainid koristavad täpsemalt, külvimasinad hoiavad kokku seemet ja enamik meist ei kujuta päeva algust ette, avamata oma arvutit või nutiseadet.

Et e-kiri vallutab suhtlemiskanalina maailma, ei osanud selle leiutaja Ray Tomlinson arvata. Mida on teinud Facebook ja Twitter, ei teadnud nende leiutajad ammugi mitte: vähemasti on need kõrvalsaadusena pakkunud kõvasti teemasid paberajakirjandusele, kus visandatakse selle jätkuvat kadu.

Bombardier.VedurijuhtEesti tahab olla edukas digimaa. Tore on. Kuid kui riik nihutab teenused digimaailma, kas siis ei peaks ta ka hoolitsema, et inimesed saaksid aru, mis toimub. Korporatsioonide meelevallas arvutivangid on sunnitud üha kiiremas ja kiiremas tempos vahetama oma programme ja arvuteid. Ning meie muudkui õppima. Pole ju midagi uute vidinate vastu, ent riigi poolt tehnika ja tarkvaraga kindlustatud ametnikud ei mõtle, mida see tavainimesele maksma läheb. Mis juhtub, kui ühel heal päeval tabavad muutused tavainimest nii kiiresti, et nad ei  suuda neid enam kinni maksta? Mis juhtub, kui ühel heal päeval pole enam võtta inimesi, kes oskaks üha keerulisemaks muutuvad digimaailma hallata? Niigi  ei ole võimalik suhelda ühegi pangainimesega või riigiteenistujaga, kui arvutiprogramm ei ühildu või e-allkiri ei suju. Me oleme piisavalt näinud suutmatust hallata oma digimaailma nii superrikaste pankade, e-riigi kui ka  lugematute vähemate firmade poolt. Kaotajaks jääb ikka tavainimene. Vigade põhjus mätsitakse kinni ja lastakse edasi  samas tempos.

Ühel heal päeval peame me hakkama mõtlema, mille jaoks me digitaali kasutame – enne, kui see meid enese alla matab. New York Times kirjutas 2014. aasta septembris, et Kansas City varustati nii kiire Google’i fiiberühendusega, et keegi ei teadnud, mida sellega peale hakata. Tulemus: laaditi alla enam kui kuussada kassipilti millisekundis. Wall Street Journal kirjutas samal aastal, et Google Fiber on üha enam ühiskonda lõhestav: keskklass ja rikkad suudavad sellega ühineda, vaesed mitte.

USAs paljude juhtivfirmade digitaalturunduse tegevjuhina20 aastat tegutsenud Andrew V. Edwards asutas 2004.aastal USA Digitaalanalüütika assotsiatsiooni, et mõtiskleda selle üle, mille on digitaalmaailm inimeselt ära võtnud. On kirjutatud suur hulk raamatuid ja traktaate selle kohta, mis on digimaailma inimesele andnud. Ent mille oleme me kaotanud?

Kaotused ulatuvad pea igasse inimese tegevusalasse. Lendurid istuvad kabiinis vaid kõige erakorralisemate olukordade jaoks, töö teeb digitaal. Sama kehtib rongijuhtidega. Nüüd kõneleme isesõitvatest autodest. Ise nad muidugi ei sõida, neid juhib digitaal. Number on muutunud inimesest olulisemaks.

 

Ainus võimalus on kohastuda

Edwards toonitab, et omadussõnast „digitaalne“ on saanud nimisõna „digitaal“. Kas digitaal hävitab kõik? Tema arust on hävinud muusikatööstus, kõrgharidus (digitaal annab küll teadmised, ent mitte oskused), paberajalehed, inimsuhtlemine (tavaline pilt: neiuke kohvikulaua taga, läpakas nina ees, naabril samamoodi). Digitaal on peitnud pangateenused nii keerulisse võrgustikku, et enam ei suuda keegi sellest sotti saada. Digitaal võimaldab mõõta kõike digitaalselt, ka TV-auditooriumit, andmata aru, et on asju, mida arvudesse ei anna kanda. Nagu näiteks teadusharidust ja loodusarmastust.

CERN.Comp3Kõige hullem on mu meelest see, et digitaal imeb enesesse targemad ajud. Ja need keskenduvad digitaalsele! Arvudele keskendujad ei ole aga leiutajad. On kadumas mõtlemine mõtlemisest. Kui Galileo aeg oleks olnud digitaalne, meil teleskoopi poleks. Ta oleks selle asemel välja mõelnud mõne tapatalgumängu. Sellepärast ei tegelda reaalse maailmaga, vaid simulaakrumiga. Pole juhuslik, et meil pole  edusamme uue energeetika alal, patareide ja akude arendamisel. ELi aju tegevuse simuleerimise suurprojekt arvutil katkestati, kuna ilmnesid valskused.

„Appide ehitamine on triviaalne nonsenss,“ kuulutab Edwards. Oleme saanud Facebooki, ent selle tasuta värgi eest kaotanud tükikese vabadusest. Kui otsid midagi Google’ist, on tulemus ette määratud sinult kogutud andmete põhjal, see ei ole nagu entsüklopeedia juhuslik lappamine. Müra puudub. Vaid reaalses elus toimuvad õnnelikud juhused, Google välistab need.

e-hääletamisel pead usaldama iga inimest, kes seda haldab, kontroll puudub. e-raamatut ju rendid, ei osta. Raamatukogu või poe võimalus puudub. Üha enam ümbritseb meid digitaalne – lennujaamades ja bensiinijaamades, haiglates ja poodides.  Foto  on muutunud dokumendist ebausaldusväärseks, see on manipulaatorite paradiis. Me kaotame oma ajalugu: see ei  salvestu, kuna mälukandjad üha muutuvad ning kestavad paberist vähem. Painduv ketas, nelinurkne ketas, CD –kes neid enam ümber salvestab? Andmete hoidmine pilvedes pole turvaline: pilved muudavad oma kuju, unustad maksta, ja oled andmeist ilma.

Edwards soovitab mõtelda: millal me enam üksteisest ei hoolinud? Ta arvab, et digitaal jätab puutumata ehitamise, parandamise, kunsti. Ja hüüatab: „Tarbige vähem digitaalset! Väljuge digitaalse mugavustsoonist!“

Kuid kuidas on see võimalik, kui lehmigi hooldab digitaal, mitte inimene? Facebook pakkub meile sõbraks lähedase pitsabaari ja reisifirma. Inglise keele ja loova kirjutamise lektor, „uue põlvkonna mõtlejaks“ tituleeritud londonlane hoiatab: oleme vabatahtlikult pööranud ümber oma koduuksesilma. Väljast sisse näeb, seest välja mitte nii hästi.

Interneti meemid õitsevad, sest neil on meeletu kiirus, ehkki väike eluiga. Me peame seda silmas pidama, selle asemel et nuriseda Facebooki agressiivsuse üle: „14vaatavad seda hotelli  just praegu!“

Otsigem lohutust sakslaselt Friedrich Nietzschelt, kes 150 aasta eest hüüdis: „Saagem keskpäraseks!“ Vaid siis saab mõista võimu, sealhulgas digitaali võimu.

Arvude ajastu ettekuulutaja, prantsuse imelaps Blaise Pascal tunnistas õudusega: teleskoop ja mikroskoop tõid lõpmatuste teoloogilise õuduse inimesele nähtavaks. Nagu näeme 350 aastat hiljem, on see nõnda ka Facebooki ja muu digitaaliga. Õudne! Kuid inimese osa on oma vallandatud tehnika- ja kliimamuutusega kohastuda.

Fotoallkirjad:

Fotod: Tiit Kändler

Ülal: Järgmisel suvel avatav maailma pikim Gotthardi raudteetunnel läbi Šveitsi Alpide tegutseb digitaali  juhtimisel.

 

All: WWW sünnipaik – Euroopa Tuumauuringute Keskus Genfis. Selle leiutas 1991. aastal vaid üks mees Tim Berners-Lee oma kolleegidega suhtlemiseks.

 

 

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri