Doping kui inimkultuuri osa

10. Apr 2016

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilus Maalehes 7. aprillil.

 

Me ütleme „doping“ ja arvame, et teame, millest räägime. Kuid keemiliste ainete ja arstlike meetodite kasutamine on nõnda mitmekesine, et pigem tekib kiusatus pärida, kas on üldse mingit ainet või meetodit, mida ei saaks dopinguks nimetada.

„Ei saabu  aega, mil inimesed suudavad ennetada keemia kasutamist sportlike saavutuste parandamiseks,“ nendib Essexi Ülikooli spordi ja kehakultuuri biokeemiaprofessor Chris Cooper oma raamatus „Run, Swim, Throw, Cheat.“ („Jookse, uju, heida, peta.“) Ta kirjutab teadusest spordi ja ravimite taga. Sellisest käsitulest on puudus ka ingliskeelses maailmas, saati siis Eestis. Me ei tea, miks üks või teine aine on doping või ravim.

Andy Miah, Glasgow Ülikooli teaduse ja meditsiini tuutor, räägib oma raamatus „Genetically Modified Athletes“ („Geneetiliselt muundatud atleedid“) geenidopingust ja selle taga olevast bioeetikast. Inimkond on sportlasi valinud ehk aretanud nagu paljulüpsvaid lehmi. Me räägime uhkelt spordidünastiatest. Me teame, et lühike mees korvpalli reeglina ei sobi, nii nagu pikk tõstmisesse. Me teame. et inimesel on kaht sorti jooksulihaseid: kiirelt ja aeglaselt kokkutõmbuvaid. Ühe või teise rohkus määrab, kas atleedist võib saada kiirjooksja või hoopis pikamaaläbija. Mis on inimesele loomulik: inimene muutus sadade tuhandete aastatega aeglaseks pikamaajooksjaks, et väsitada oma saakloomi rohtlas.

Doping kultuuri osana

Meil on vabaaja ja sprotlike saavutuste, aga ka vaimsete võimete tõstmise aineid. Vaid hiljuti hakati osasid neid keelustama. Oopium oli tavaline mõnurohi Osmanite impeeriumis, nii nagu koka või beetlilehed teisal. Coca Cola kompaniid koguni sarjati alul, et too paneb oma jooki vähe kokat sisse. Nüüdseks on kokaiin selles asendatud kofeiiniga.

KofeiinAlates 2004. aastast on kofeiin tippspordis lubatud. Inimesele, kuid mitte võidusõiduhobusele.  On selgeks saanud, et kofeiin parandab üle 5 minuti kestvaid sooritusi. Sest see mõjub asju neurotransmitteritele, ainevahetusele, lihasesignaalidele. Parandab emotsionaalset seisundit, füüsilist sooritust, kuna Eemaldab adenosiini (vt graafik).

Histreliin omakorda lükkab puberteedi edasi. Lapsed spordis on tema, mis aktuaalne võimlemises, iluuisutamises, vigurhüpetes.

Klassikalise muusika tippesitajad ja dirigendid teavad, et beetablokaatorid vähendavad südamelöökide sagedust, vererõhku, stressi. Marihuaana, alkohol, ja muud narkootikumid on rokkinud ja jäävad rokkima. Muusika nagu sportki on meelelahutus. Kuid võtame teadustöö, õpingud. On olemas ajustimulante, mis suurendavad tunnetusvõimet, piiramata aeroobset tegevust. Modafiniil hoiab ärkvel suurt osa USAs tudengeid intensiivsel õppeperioodil.

1904. aastal võitis Thomas Hicks olümpiamaratoni, süstides strühniini brändiga.

Praegu kasutavad atleedid treeninguperioodil lõputul hulgal toidulisandeid. On nippe, kuidas treenida, siis nälgida ja siis veidi süsivesikuid tarbides parandada keha hapnikuomastamise võimet. On EPO, et lihased saaksid verd. Kuid on kõrgmäestikutelgid ning moodsamad hapnikutelgid. Oli FastSkin ujumiskostüüm, mis küll keelustati.

Ma ei saa siinses lühikeses jutus ette võtta dopinguainete biokeemilisi kanaleid, mida nad kasutavad, et sportlane saaks realiseerida olümpiadeviisi: „Kiiremini, kõrgemale, kaugemale!“ Amfetamiinid, benzedriin, anaboolsed asteroidid THG, LSD analoogid, EPO. Kasvuhormoonid… On ravimeid, mis nihutavad psühholoogilise valu piire.

Kas doping üldse toimib?

Väga olime on küsimus: kuidas teame, et mõned ained saavutust parandavad? Me ei saa võrrelda tippsportlasi keskmiste sportlastega, ammugi keskmise inimesega, sest eliitsportlased on geneetiliselt ebanormaalsed. Geneetiline eelis võib olla sünnipärane, kuid võib olla omandatud reaktsioon kemikaalile. Kuid 10% edu pole kunagi 10% edu tegelikkuses, sest poole panusest annab keskkond.

Miks on olümpiarekordeid nõnda raske ületada? 100 m jooksus lubavad steroidid joosta 2 meetrit kiiremini. Mõnel naisel on Y-kromosoom loomupärase kõrvalkaldena.  Tulemus sõltub võistluspaigast: külm, madal ala – madalad tulemused. Odarekord oli kunagi 104,8 meetrit, kuni planeerivad odad keelustati. Kuid fiiberteibad jäid.

Uusim nipp on elektriline ajudoping, millest lugesin ülevaadet ajakirjast Nature 17. märtsil.

California firma Halo Neuroscience stimuleerib aju elektriga enne suusahüppevõistlusi või kiirlaskumist, et parandada tasakaalu. Stimuleerimine lükkab ka väsimuse edasi. Väidetavalt mõjub elekter aju motoorsele koorele, füüsilisi oskusi reguleerivale ajuosale. Stimulatsioon aitab ehitada uusi neuronitevahelisi seoseid. Meetodit katsetati seitsmel suusahüppajal: neli koda nädalas, kaks nädalat järjest. Hüppejõud suurenes 70, koordinatsioon 80%. UK Nottinghami  Ülikoolis tehtud katsetel aitas samalaadne elektritöötlus treenimata jalgrattureid kaks minutit kauem pedaalida.

Samalaadset meetodit saab kasutada ka raviks. Kuid pikaajalisi efekte pole teada. Ka on variatsioonid suured. Siiski laseb Halo seadme turule.  See on väga oluline küsimus. Kui dopingainete seas ja eriti geenidopingu seas on aineid ja meetodeid, mida saab edukalt kasutada haiguste raviks – kas siis sportlasel ei ole inimlikku õigust ennast ravida, küsib Andy Miah.

Tuleb arvestada, et keha adapteerib uue situatsiooni  ja reguleerib selle negatiivse tagasisidemega alla. Kohvi on vaja juua üha enam. Mis siis on pettus ja kuis seda avastada?

Andy Miah visandab posthumaanse tuleviku, milles kloonimine pole eetiliselt komplitseeritud paljude meditsiinieetikute jaoks ning kus meditsiiniliselt terapeutiline geneetiline uuring on norm. Inimene ühildub roboti, digitaalse, geneetikaga.

Sportlase inimõigused

Geeniselektsioon on nagu karjakasvatus. Geenmuundatud ja geenvalitud sportlaste vahel on vahet teha võimatu. Miks peaks sportlane loobuma geeniteraapiast? „Pole objektiivseid argumente paljude dopinguvormide kohta, see on ajakirjanduse ülespumbatud lahendus,“ rõhutab Miah, tuues näiteks EPO ja kõrgmäestikukambrid.

Küsimus on, kas lasta inimestel teha enesele viga. Põhimõtteliselt ei saaks tippsporti üldse harrastada. WADA reeglid on mäng, geenmuundamise uurimisel ainus võimalus lihase biopsia ehk tükikese eemaldamine. Kes seda libaks?

„Geenidoping on mitteterapeutiline geenide, nende elementide või rakkude kasutamine saavutuse parandamiseks,“ ütleb WADA. Mis tähendab hea jalgpallur geneetiliselt, küsib Miah. WHO määratleb tervise kui täieliku füüsilise, mentaalse ja sotsiaalse heaolu oleku, mitte ainult haiguse puudumise.

Areng võib olla naasmine eugeenikasse eesmärgiga luua paremaid indiviide. Kui tekib geneetiline superklass – võistelgu nad siis teistest eraldi, nagu poksijad kaalukategooriates ja naised/mehed.

Lõppude lõpuks testib sport inimvõimete piire ja seega imbub sellesse ka geenmuundamist. Tippsportlased on omamoodi katsejänesed ravimikompaniidele.

On inimese otsustada, kas tegu on individualistliku inimõigusega või eelistame sotsiaalsust.

 

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri