Rubriigi ‘to.imetaja arhiiv

Antropoloogia | Meditsiin | News | to.imetaja

Ajujaht plastilise aju mõistmiseks

24.03.2017

See teaduskirjanik Tiit Kändleri aertikkel ilmus 2017. a 23. mai Maalehes

Aju on plastiline ja suudab paljude hädadega ise hakkama saada. Aju muutub inimese sünnist surmani. Mõistes neid muutusi, on täiskasvanutel lihtsam ka mõista oma lapsi ning ümbritsevaid inimesi.

 

„Mida teha, kui on keha?“ küsis 1970. aastate põrandaalune luuletaja Albert Trapeež. „Mida tajud, kui on aju?“ küsivad erinevate alade teadlased juba sajandeid. Ei möödu pea päevagi, kui mu teadusuudiste voos vupsab sisse aju uurimisega seotud uudis. Või uudis, mida pakutakse uudise pähe.

Teadlased on uurimas protsesse, mis toimuvad noores ajus. Neid huvitab, kuidas aju suudab õppida ja miks on nõnda, et mõnel inimesel ei arene võime taibata kirjutatut ja rehkendatut. Kuidas vastsündinu hakkab tajuma helisid, selle üle mõtlevad New Yorgi Newarki labori teadlane April Benasich ja tema kolleegid. Katse on lihtne. Sõbralikult ette valmistaud kuuekuulise beebi pea külge kinnitatakse elektroodi. Ja siis hakatakse talle ette mängima erineva sagedusega helisid. Kui sagedust muudetakse, siis on näha, et ajus miski muutub. Pole ka ime. Kuid teadlased väidavad, et aktiivsuse muutus ennustab, kuidas inimene küpses eas suudab hakkama saada.

Kognitiivsed lihased, nagu teadlased neid nimetavad, suudavad inimestel hakkama saada ka matemaatikaga. Beebidel on juba sündides võime tunnetada numbreid. Muidugi ei rehkenda nad diferentsiaalvõrrandeid, kuid suudavad vahet teha hulkade suuruse vahel. Arv, mida beebid tunnetavad, ei ületa kolme või nelja. Kummalisel kombel on selgroogsed nagu tuvid, vareslased, lõvid või ahvid sama edukad. Ent nemad ei arenda oma matemaatilisi oskusi palju kaugemale.

 

Kuidas aju taipab aju?

Mida teha, et aju oleks parem? Üks on selgeks saanud. Kui laps õpib mängima mingit muusikainstrumenti, siis on see ajule üsna kasulik. See abistab keskendumisvõimet, suurendab töömälu ja toetab enesekontrolli. „Kui sa ikka pead kopeerima kitarrikäiku, siis hoiad seda oma peas ikka ja jälle ning kordad seda oma kätega,” ütleb Northwesterni Ülikooli teadlane Nina Kraus. Ta rõhutab, et oluline pole mitte niivõrd muusika kuulamine, kuivõrd selle mängimine.

„See, milliste bioloogiliste protsesside käigus tekivad lapse ajus paari aastaga tajumustritest tähenduslikud ühikud, on kahtlemata üks praeguse hetke põletavamaid probleeme,“ sõnastab Tartu Ülikooli ajuteadlane Jaan Aru oma hiljuti ilmunud raamatus „Ajust ja arust“ tee, mida mööda ronides võiksime oma lapsi paremini mõista.

Aju1.ML

Ajukoor ja depressioon

Aju töötab kroonilisele depressioonile vastu, suurendades mõnda osa oma koorest. Pildil on krooniliselt depressiivsete patsientide ajuskaneeringud: vasakul enne ravi (näidatud punasega) ja paremal ravi ajal (näidatud sinisega). Depressiivsetel patsientidel oli paksem ajukoor otsmiku-, oimu- ja kiirusagaras. 10-nädalase ravi järel olid need sagarad õhemad nagu tervetel inimestel.

 Enne ravi                     Pärast ravi

 Frontal – Otsmikusagar, Parietal – Kiirusagar, Temporal – Oimusagar

Allikas: Childrens Hospital Los Angeles

Aju omanikud on vähemalt miljoni paljurakse loomaliigi esindajad. Tunne ütleb, et aju on erand, kuid tegelikult on ajuvabu mitmerakulisi nagu seened, taimed jt umbes sama palju. Inimaju on jõudnud oma arengus astmele, kus ta mitte ainult tahab, vaid on ka võimeline iseennast tunnetama ja uurima. Aju kohta on paljutki teada saadud, juba Egiptuse vaaraode ajal tehti ajuoperatsioone, mida kirjeldas Mika Waltari oma 1945. aastal ilmunud raamatus „Sinuhe egiptlane“.

Kas inimene suudab oma aju tööd olulisel määral taibata? Praeguseks ei ole. Viibisin 2013. aastal Brüsselis seminaril, mille korraldas  Innovative Medicines Initative (IMI) ehk Innovaatilise Meditsiini Initsiatiiv, mis ühendab erapanuse avaliku panusega. Samal aastal avati Euroopas suure teaduse projekt, inimese ajuprojekt (Human Brain Project, HBP), mis kümne aasta jooksul saab toeks muljetavaldavad miljard eurot. Ent algne ajuprojekt põhines vaid ühe teadlase, praegu 55-aastase Šveitsi Lausanne’i Föderaalse Tehnoloogiainstituudi professori Henry Markrami nägemusel. Too karismaatiline mees teatas 2009. aastal, kõneldes kõrgelthinnatud TEDi kogunemisel, et ta suudab kokku panna kamba, kes kümne aastaga simuleerib kogu inimaju arvutil. Aju 86 miljardit neuronit ja 100 miljardit sünapsit superarvutil – kui uhke, meie eurooplased teeme seda!

Läks vaid aasta, kui selgus Markrami oskus rahavoogu enda ja kahe kamraadi käpa alla saada ning 800 Euroopa neuroteadlast 2014. aasta juulis avaliku kirja laiali saatsid. Nad süüdistasid Markrami massiivses ülekiitmises. Praeguseks on projekti juhtimist muudetud, selle alamprojektides osaleva 112 institutsiooni õigusi laiendatud ning ei keskenduta vaid aju simuleerimisele.

Depressioonist on asjatundjate sõnul saamas Euroopa põhilisi haigusi, mis varsti ennetab südame-veresoonkonna haigused, nagu kinnitas 2013. aastal Taani farmaatsiafirma Lundbeck teadusuuringute rühma juht Peter Andersen. Tema sõnul kulub vaid kolm protsenti depressioonist põhjustatud kuludest ravimitele, ülejäänud 97 läheb vähenenud tööviljakuse või koguni töövõimetuse kontole. Mingit tõhusat ravimit pole leitud.

 

Aju omadused: plastilisus ja koostöö

Siiski on tõdetud, et aju suudab muuta oma olulise piirkonna suurust, et kompenseerida depressiooni tagajärgi. Ajakirja Molecular Psychiatry (Molekulaarne Psühhiaatria) selle aasta mätsi alguse numbris avaldati uurimus, milles Los Angelese lastekliiniku teadlane Ravi Bansai ja tema kolleegid mõõtsid magnetresonantskuvamise meetodil depressiivsete patsientide aju. Nad nägid, et depressiivse aju otsmikusagar oli paksenenud. Kui patsiente korralikult raviti, õhenes otsmikusagar jälle tavaliseks. Otsmikusagar kontrollib ülejäänud aju tööd ja surub alla sobimatuid käitumisreflekse.

Tähendab, aju on plastiline ja suudab teatud määral teda tabanud hädadele vastavalt oma arhitektuuri muuta. Nõnda on võimalik, et näiteks langetõve ravimise tarbeks ühe eemaldatud ajupoolkeraga inimene suudab enamvähem adekvaatselt omadega toime tulla, nagu kirjeldab Stanfordi Ülikooli neuroteadlane David Eagleman oma äsja eesti keeldegi tõlgitud raamatus „Aju. Sinu lugu“.

Aju2.ML

Isegi selliste ajuhaigustega nagu Alzheimer ja Parkinson võib inimene hakkama saada. Pärast nunnade surma nende ajusid uurides selgus, et viimased paarkümmend aastat olid mõned elanud koos Alzheimeri tõvega. Nunnad kordavad palveid. Eagleman on veendunud, et mida vanemaks inimene saab, seda enam vajab treenimist tema aju. Meid aitab lugemine, ristsõnade lahendamine, musitseerimine, meisterdamine.

Ajurakkude arvu haripunkt on kaheaastasel lapsel. Siis asutakse ebavajalikke seoseid ja ka ajurakkude arvu kärpima. Nooruki aju vormub kuni 25-aastaseni. Eagleman toob ohtralt konkreetseid näiteid. Ta on veendunud meie aju  plastilisuses. Eriti eelistatud on muusikud ja taksojuhid, kelle hipokampus või ajukoore kindel kurd on tavainimese omast suurem.

Nii et lootust ei maksa kaotada mistahes eas inimestel: mälu näiteks on õpitav ja säilitatav, kui vaid tehakse õigeid harjutusi. Näiteks on märtsi alul avaldatud Stanfordi Ülikoolis läbi viidud katsete tulemused näidanud, et kui vabatahtlikke õpetati neile ette loetud sõnu meeles pidama, kui nad seostavad neid näiteks oma igapäevasel koduteel leiduvate objektidega, lähenevad nende võimed supermälumängurite omadele.

Kuigi mälugeeniused suudavad meeles pidada hiiglaslikke numbrijadasid, otsivad nad oma autovõtmeid sama sageli kui lihtsurelikud. Ning kas nad saavad paremini aru naljast? Vaevalt, sest Ontarios asuva Windsori Ülikooli äsja avaldatud uuringud näitasid, milline võime peab olema ajul, mis mõistab kalambuure ja teisi sõnanalju. Ainult siis, kui vasak ajupoolkera, mis tegeleb keelega, analüüsib kuuldud sõnu, ja kui see on sobivas koostöös parema poolkeraga, mis veidi hiljem annab neile sõnaridadele vastava tavamõtte. Nende kahe ootamatul vastuolul kalambuur seisnebki. Nii et naljanina põhineb koostööl – kahe ajupoolkera vahel. Ja see ei tohi olla ajutine.

2. graafiku allikas: David Eagleman, Aju. Minu lugu. Argo, 2016


 

Antropoloogia | News | to.imetaja

Inimeseks tegi meid kiirenenud ainevahetus

19.03.2017

See teaduskirjanik Tiit Kändleri artikkel ilmus Maalehes nr 10, 9. märtsil 2017

 

Tavaarvamuse kohaselt põletab jooksev inimene enam kaloreid kui istuv. Ent vastsed uuringud näitavad, et kütid-korilased põletavad sama palju kaloreid kui mugavad linlased. Kaalu maha jooksmine on võimatu.

Kui seate sammud või rattad poe poole, siis olge õnnelik: teie rahakott ei saa seal nii tühjaks tänu inimese evolutsioonile, tänu millele vajate oma tegutsemiseks vähem kaloreid, kui energeetiliselt tundub. Inimene on omamoodi pooligavene jõumasin, mis kulutab vähem energiat, kui kasvuks, tööks ja puhkuseks oleks vaja meie lähimal sugulasel šimpansil või tehisintellektiga robotil.

Avastus, et inimese energiatarve on selgelt piiratud, tekitab küsimuse, kuidas arenes meie suur, viiendikku energiast vajav aju ja teised energiakulukad tunnusjooned. Teisalt jälle, kui võrreldi meie energiavajadust inimahvide omaga, selgus, et inimese ainevahetuse kaadervärk on evolutsiooni käigus arenenud tõhusamaks – see laseb teha enam tööd, kulutades vähem kulukaid kaloreid.

 

Uus konstant: kaloripõletamise kiirus

Inimene hakkas paikseks vilja- ja loomakasvatajaks vaid 10 000 aasta eest. Enne seda oldi kütid-korilased, kes sõltusid oma igapäevasest saagist, mida jahtides ja looduses otisides tuli kulutada hulgaliselt energiat. Tagatipuks arenes miljonite aastatega Homo sapiensi suur aju, mis võimaldas asuda tõhusalt koos tegutsema ja töö hõlbustamiseks kasulikke asju leiutama, kuid hakkas nõudma viiendiku kaloritest, mida juurikate, viljade ja loomade söömisest saadi.

Inimese evolutsiooni uurijad on mõelnud ka sellele, kuidas meie ainevahetuse tõhusus on aegade jooksul arenenud. Kuid füüsikaliselt saadi seda uurida vaid 1980. aastatest alates, mil leiutati topeltmärgistatud vee meetod. See on põhimõtteliselt lihtne nipp: joogivesi tuleb rikastada kahe haruldase isotoobiga: deuteeriumiga, mis on tavalise vesiniku tuumale lisatud neutroni võrra raskem, ja veehapnik asendada hapniku raske isotoobiga hapnik 18, mille tuum on võrreldes tavalise hapnikuga kahe neutroni võrra rikkam. Rasket vett leidub imevähe ka looduses ning mingit radioaktiivsust või mürgisest sel ei ole.

Liikumise paradoks.ML

 

Kehaliigutamise paradoks

 Asjatundjad on oletanud, et füüsiliselt aktiivne inimene põletab enam kaloreid kui vähemaktiivne inimene. Kuid otsesed energiakulutuse mõõtmised nüüdsetel küttidel-korilastel ja läänemaailma inimestel näitavad võrdseid tulemusi.

 A Inimpopulatsioonid

Kui inimese ainevahetus on rangelt piiratud, siis kuidas arenesid meid primaatidest eristavad suured ajud, pikk eluiga ja teised energeetiliselt kulukad tunnusjooned?

B Inimesed võrreldes ahvidega

Inimesed tarbivad ja kulutavad sadu kilogramme enam kaloreid päevas kui inimahvid. See viitab, et meie ainevahetus on muutunud, põletamaks energiat kiiremini ja nõnda toites energiaga meie kulukaid tunnusjooni.

Kui anda inimesele juua hommikul kindel kogus seda eriti kallist nestet ja seejärel pärast päevatööd mõõta nende isotoopide kontsentratsioon uriinis, siis saab arvutada, kui palju süsihappegaasi on inimese keha päevas tootnud. Arizona Ülikooli teadlane Dave Raichlen ja Hunteri kolledži antropoloog Herman Pontzer sõitsid Põhja-Tansaania savannis elavate veel ühtede viimaste küttide-korilaste hadzade juurde ning said tosinkonna neist katsetusteks nõusse. Nad ühinesid meestega jälitama haavatud kaelkirjakud, nad uurisid, kuidas naised maa alt juurikaid välja kaevasid.

Ja mis selgus? Selgus, et inimese maailmas on veel üks konstant. Nimelt ei põletavad inimesed umbes sama arvu kaloreid, sõltumata nende füüsilisest aktiivsusest. Tulemus on ühelt poolt lohutu ja näitab, et joostes kaalu ei langeta. Teisalt annavad sedalaadi uuringud teada, kuidas inimese erakordsed tunnusjooned on tekkinud.

Energia on bioloogias keskne suurus nagu meie kehavälises igapäevaelus. Elu on energia muundamine lasteks. Viimased kaks miljonit aastat käis see koriluse ja küttimise läbi. Vastupidiselt mõnedele teadlastele, nagu hiljuti eest keelde tõlgitud raamatu „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ autorile, Heebrea Ülikooli ajaloolasele Yuval Noah Hararile, kes edendab mõõteviisi, et kütid-korilased elasid lõbusalt ja vähe tööd tehes ning põllunduse leiutamisega 10 000 aasta eest sai inimene enesele kaela tohutu vaevakoorma, pole hadzade elu hoopiski mitte meelakkumine. Ehkki jah, siis kui pikka aega ei tabata ühtegi saaklooma, tule ronid tosina meetri kõrgusele puude otsa ja koguda metsmesilaste mett. Pideva elulootuse annab söödavate taimeosade tundmine ja muidugi tuli, mis muudab keha jaoks energiaks muidu seedimatud taime- ja loomaosad. Nii et romantilisest Eedenist on elu kaugel.

Isotoopide suhet mõõtev mass-spektromeeter näiteas, et hadza mehed sõid ja põletasid päevas 2600 kalorit, naised 1900 kalorit. Umbes täpselt sama palju, kui USA ja Euroopa mehed-naised. Oma töö tulemused avaldasid Herman Pontzer ja tema kolleegid ajakirjas Current Biology 2016. aasta veebruaris. Kuid varasemad uuringud tehti teiste teadlaste poolt Guatemalas ja Boliivias ning avaldati 2008. aastal. Neid on tehtud ka Nigeerias ning USAs eri rassidel. 98 üle maailma tehtud uuringut kinnitavad sedasama: ainevahetus on jääv.

On selgunud ka, et primaadid loomaaedades ja vabaduses kulutavad ühtviisi palju kaloreid, sama on tõdetud ka pandade kohta.

 

Ainevahetus ja toidujagamine: inimese olemus

Nõnda ei suurenda liikumise aktiivsus oluliselt kalorite põletamist. Kuidas keha sellega hakkama saab? „Aktiivsuse hind ei muutu,“ kommenteerib Pontzer ajakirjas Scientific American, „hadza inimesed kulutavad sama palju kaloreid kilomeetri kõndimiseks kui läänemaade inimesed. Võib olla, et aktiivsemad inimesed muudavad kavalal moel oma käitumist, et energiat säästa, nagu istudes seismise asemel ja sügavasti magades. Kuid meie analüüs näitab, et need käitumise muutused ei ole piisavad energiakulu konstantsuse seletamiseks.“

Üks seletusi võib olla, et keha vähendab lisaaktiivsuse korral paljudele nähtamatutele tegevustele kulutatavat kalorite hulka. Enamuse meie igapäevasest sissesöödud energiast kulutavad rakud ja organid, et meid elus hoida. Sele pealt saab kokku hoida. Nii näiteks väheneb suure füüsilise koormusega meie immuunsüsteemi nakatumisvastane edukus, nõnda nagu ka väheneb pajunemishormoonide nagu östrogeeni tase. Laboriloomadel on füüsilise koormiuse puhul nähtud kudede paranemise aeglustumist ja ovulatsioonitsüklite harvenemist. Ja ekstremaalsetel juhtudel hakkavad mõned loomad oma järglasi sööma.

Tippsportlased teadaolevalt küll oma lapsi ei söö, ent nende erakordne haigestumise sagedus võibki olla tingitud immuunsüsteemi nõrgenemisest. Ülekaalulisus võib niisiis olla apluse, mitte laiskuse tagajärg. Inimene võtab kaalus juurde, kui sööb sisse enam kaloreid kui kulutab. See ei ole eriline uudis. „Sa ei saa maha joosta seda, mida oled üle söönud!“ on vana ja kindel reegel. See ei tähenda, et kehaline tegevus ei tule kasuks.Seda tõestab tonnide viisi uuringuid, alates südame-veresoonkonnhaiguste ennetamisest, aju töö tõhustamisest ja tervislikumast vananemisest.

Graf2

Kehaliigutamise paradoks

 Asjatundjad on oletanud, et füüsiliselt aktiivne inimene põletab enam kaloreid kui vähemaktiivne inimene. Kuid otsesed energiakulutuse mõõtmised nüüdsetel küttidel-korilastel ja läänemaailma inimestel näitavad võrdseid tulemusi.

¤

¤

¤

 

Inimesed tarbivad ja kulutavad sadu kilogramme enam kaloreid päevas kui inimahvid. See viitab, et meie ainevahetus on muutunud, põletamaks energiat kiiremini ja nõnda toites energiaga meie kulukaid tunnusjooni.

Ainevahetuse kohastumine aktiivsusega hoiab meid tervena, juhtides energiat näiteks nakkuste tõrjumisele. Kuid dieet ja liikumisaktiivsus on kaks eri asja: kiigu, et olla terve ja elujõuline, söö mõõdukalt, et hoida oma kaalu.

Ressursid on piiratud, ja üks eelis on elusolenditel tulnud teise arvel. Tyrannosaurus rex’il olid hiiglaslikud hambad ja lõuad, ent tillukesed esikoivad. Inimesed on geneetiliselt väga sarnased šimpansidele, ent kui me otsime midagi, mis meid inimeseks teeb, oleme siiani rõhutanud: keel, huumor, koostöö. Nüüd saame siia lisada, ja võib-olla hoopis põhilisemana ka ainevahetuse. Seda on teadlased kontrollinud, jootes kavalal moel bonobodele ja šimpansidele sisse topeltmärgistatud vett, nagu tegid Ghicago Lincolni Pargi loomaaia teadlased Steve Ross ja Mary Brown.

Tulemus? Inimesed põletavad päevas enam kaloreid kui meie lähimad looduslikud sugulased – igaüks meist sööb ja põletab oma kehas 400 kalorit enam kui nood lähimad liigid, gorilladest ja orangutangidest veelgi enam. Need lisakalorid lubavad meil saada enam lapsi ja elada kauem. Meie keha on rakutasemini välja arenenud kulutama päevas enam kui teised elajad maamunal. See, mis tegi meid inimeseks, oli ainevahetuse kiirenemine ja toidu omavahel jagamine. Ma ei usu, et sellest tõsiasjast saab tuleneda inimese ahnus, küll aga ei tohi ühiskond unustada, et oleme olemas ainult tänu sellele, et kunagi umbes miljoni aasta eest hakkasid meie otsesed eellased omavahel toitu jagama.

                                                                                                                                                  

Bioloogia | News | to.imetaja

Metsapoolemälestused

06.03.2017

 

See Tiit Kändleri essee ilmus ajakirjas Eest Loodus nr 3/2017

Metsast oled sa võetud ja metsaks pead sa saama. Vähemasti saab nõnda ütelda metsalugude kohta, mis viimastel kuudel on end metsast võetud paberile üha enam laiali laotanud. Kes kirub, kes kireb, kes niidab, kes kiidab. Sellest on kümmekond aastat, kui otsustasin, et ei hoia end keskkonnapoliitikaga eriti täpselt kursis, veel vähem kirjuta sellest. Närvisüsteemi tungival palvel.

Kuid ometi – metsast tahaks kirjutada, ja mida muud teeb inimene teemal, millega ta kursis ei ole (ei tea arve, suundumisi, tõe ja ahnuse piiri), kui kirjutab mälestusi.

Nõnda siis – mu esimene mälestus metsast oli üsna loomulik, vanaema juures Ubjas suvel, kui võisin olla umbes neljane. Sain aru, et mets ei kerki ootamatult, mets läheb metsaks sujuvalt, madalamatest suuremate põõsastikeni. Lepad olid vahvad, tõmbusid punaseks, kui koor maha võtta, ja nende okstest sai ehitada onnikesi ja lehmi ja hobuseid. Jaanide ajal kogunes külarahvas metsa veerele ehitatud tantsuplatsile, mida ümbritsesid pingid ja millel oli ilus laudadest põrand.

 

Veidi hiljem Simunas tädi juures oli mets kaugemal – Orguse mets, kus kasvas marju, näiteks vaarikaid, ja kus mulle otsiti paras känd, millel sain istuda ja marju noppida, kui teised mööda metsa müttasid. Mets seisis kui müür üle põllu vaadatuna, kaitses alevit, ja tal oli veel üks hea omadus: ei kõndinud edasi ega tagasi. Kui tuli kevad, võimendas kevadtuul puukuuri muidu niigi mõnusat saepurulõhna, ja see oli tõelise kevade lõhn: metsapuru, mesilaste esimesed lennud ja sulava lume häälekas hõng. Saepurust ja lumesulaveest sai ehitada Sussi kanali, kust tuli käed eemal hoida, nagu olin 1956. aastal raadiost kuulnud.

Tädimees oli Siberist omakaitsemehena tulles metsamees: metsahindaja, kelle käest sain uurida, mis asi on tihu. Ta elas tädiga kord Vassiveres, kord Tudus, kord Laekveres, kord Sondas – kus elu loomulik osa olid palgihunnikud, nende alt leitud paksud männikoored, millest sai voolida laevu ja lõputul hulgal igasuguse kuju ja suurusega lauapinnajuppe, millest sai ehitada mida tahes. Palgihunnikutega kaasnesid saeveskid, raudteejupid, mõnusad ja veidi salapärased metsatöömehed ja ei mingit viha, et palgid olid metsast võetud, pigem kurbus, kui need rongidega ära veeti, ja ootus, millal uued tulevad.

See kõik põimus mu ajus eluks – nagu ka meie pere ja Tallinnas elava tädipere omamoodi võistlus, kes saab koju toredama jõulukuuse. Minu isa oli elektriinsener, tema hallata olnud kõrgepingeliinide alt sai kuuski nagu marju noppida, ja mul oli selge, et need raiutaks sealt niigi. Jah, tõesti, vahel peomeeleolus pajatas isa, kuidas ta Turba elektrijaama peainsenerina oli metsas kokku puutunud metsavendadega, ega teadnud, kas tulistavad selga, ja kuidas metsavennad püüdsid palgapäeval elektrijaama kassat röövida, aga tädimees pajatas jälle Roela kandi vägevatest metsadest, kus ehk tolgi ajal võis veel metsavendi olla.

Mina tundsin omaette, kui peolaudade all neljakäpukil ronisin ja eestiaegseid laule kuulasin, et metsavend olen ma niikuinii, aga püssidega ei taha tegemist teha, lihtsalt metsa vend olla. Kalamajas olid metsavennad lähedal, Patarei vanglas, ja puid leidus sealgi, aga üks asi sai mulle varasest lapsest selgeks: küsimus „mitu puud on mets?“ on lihtsalt tobe. Seda ei saa ju küsida, see on ilmselge. Orguse mets oli mets ja Nõmmel oli mets ja Pirital, kuid Tornide väljak ei olnud mets, sest seal seisis postil onu Kalinin ja taga vanad tornid.

12.Ebavere2.Ebavere mäe tipp vaatetorniga RM F 339 2

Kui ma Maalehe ajakirjanikuna esimest korda välja, Rootsi sattusin, 1980. aastate lõpus, peeti mingit ülemaailmset loodusajakirjanike kongressi ja meid viidi metsa. Mind ei hämmastanud mitte rootslaste puuistikute kasvatus kasvuhoonetes ega hiiglaslikud kännuhunnikud metsa veeres, vaid see, et mets kasvas kaljude vahel. Mis, olgu igaks juhuks öeldud, ei olnud mitte rändrahnud. Rootslasliku hoolikusega näidati meile ette, mis masinad neil on ja kuidas nad puud kaljude vahelt kätte saavad. Mind hämmastas seegi, et kui üks jaapanlane sääsepininat kuulis, röökis ta „moskiitos“ ja kogu japside kamp hüppas bussi ning nõudis uste sulgemist.

¤

¤

Ennemuiste, enne maausklasi, oli Ebavere veel puude seest nähtav.

Järgnesid Soome metsad, kus mind hämmastas neli asjaolu: läbi metsa kulgevad saepurukattega matkarajad, küttepuupakud ja Fiskarsi kirved puhkeplatsidel, metsaäärse soo taastamine ja hiiglaslik tahtlikult maha põletatud metsaplats, mida meile erilise uhkusega näidati. Olin sellest nii jahmunud, et unustasin vaatekünkale oma sviitri. Hea sviiter oli.

Ühel teisel aastal, kui olime Hankos, kandus meieni suitsuving ja siis öeldi, et põleb Eesti mets: see oli 2008. aasta suurpõleng Vihterpalus. Käisin loodusmeestega seda vaatamas, mind masendavat maastikku, ent metsamees Ants Varblane võttis taskust luubi ja lausa kargas õnnest, et näed, haruldane sitikas on tagasi tulnud.

Olen käinud ka Läti metsades, aga seal hämmastas mind pigem see, kui palju metsi kasvab Riia linnas. Nii nagu Helsingis ja Stockholmis. Tallinn, kes püüab end rohelise pealinnana reklaamida, ei saa ligilähedalegi.

 

Kui üle poole sajandi eest ehitas isa suvemaja Treppojale, teisisõnu Tuulnale (tänini nimetatakse seda Kloogarannaks, ent seda nime ma ei armasta, kuna see on nõukogude kaubamärk, veneaegne rändrahn), hakkasin alul teistega koos, siis üha enam üksi Tuulna-tagustes metsades seente järele hulkuma. Siis polnud seal veel suvilakooperatiive ega midagi, muudkui viljapõllud ja metsad, aga et ma hirmu oleks tundnud, seda mitte. Mets tollal rahustas, kuigi vahel eksisin ära. Kord ronisin kogunisti ühe kuuse otsa, et näha, kuspool on meri (päev oli pilves), aga nägin veel vähem kui maas, ja siis ronisingi alla ja siin ma nüüd olen. Ja tunnistan enesele kurvalt, et olen hakanud pelgama üksinda metsa minna. Miks, selle jälile pole veel jõudnud, kuigi aiman.

Metsal on oma elu ja mu meelest pole õige ütelda, et inimene on metsa osa, ega ikka ei ole küll. Tahan pajatada mulle olulise loo. See juhtus 1967. aasta augustis, siiani kuulsa tormi ajal. Elasime merest kilomeetrikese maa pool, Treppojal, ja metsa oli mere ees küll.

Kuid see, mis juhtus, ei kao mu rakkudest eal. Kõigepealt: nägin päev enne tormi unes, et meie majakese peale on külili langenud meie õue kõige vägevam kuusk. Pärast tormi oligi täpselt nii. Tormi ajal nägin aknast, kuidas suur kuusk murdus pooleks ja ülemine pool prantsatas vastu maad, nii et püsti jäi. Mis seal pikalt pajatada: mu isal ja naabrimehel oli julgust, et maju ähvardavad puud mootorsaagidega maha saagida, ja lõpuks kogunesime kokku naabri keldrisse.

Juhtunu teeb minu biograafia jaoks tähelepanuväärseks see, et tormile järgnenud päeval pidin jõudma Tallinna-koju, võtma sealt dokumendid ja jõudma Tartu rongile, et minna ülikooli sisseastumiseksamitele. Teed olid täis oli risti-rästi langenud puid, kuid noore inimese uljusega hakkasin jala astuma Keila poole – kümmekonna kilomeetri kaugusele. Lootsin, et sealt ikka mingi rong või buss läheb. „Astuma“ ei ole täpne sõna, pigem ronisin puude alt ja pealt üle. Mõni kilomeeter enne Keilat olid mehed ametis – puhastasid maanteed puudest –, ja vahetusmeeste järele sõitev buss oli sõiduvalmis. Kauplesin end bussi peale ja nõnda ma üsna viimasel veerandil koju ja sealt Tartu rongile saingi. Kui poleks jõudnud, küllap siis oleks mu elu kulgenud teisiti.

Ahjaa, olen unustanud mainida oma esimesi metsast võetud puid. Selleks oli Niitvälja lähedalt paar kadakat, et vibu teha. Ja veel enam kadakaid Saaremaal Leisi metsa alt sõbra, lahkunud Ülo Kaevatsiga, kes põhjaliku mehena ehitas kadakatest oma taastatud talule ristaeda. Ei, ei olnud häbi. Nii nagu ka nende mõne puu pärast, mille olen oma õuel langetanud, et teised puud ja mina ise end paremini tunneksime. Pigem on kurb, et vaated Nelijärve või Lõuna- ja Kesk-Eesti mäekestelt, nii paljukest kui meil neid leidub, on metsa kasvanud. Kas on mõnel usurühmal õigust lasta võsametsa kasvada Eesti niigi tasase maa kuplikesi? Andke andeks, kuid pole ma näinud ilusamat pilti, kui kümmekonna aasta tagune raiesmik kesk metsa, päike valgustamas vaarikapunast ja maasikarohelist..

IMG_5551

Häbi on hoopis seesuguste inimeste ees, keda olen pidanud omamoodi tarkadeks, ent kes nüüd kooris nimetavad RMK-d kuritegelikuks organisatsiooniks ja mis veel kõik, tegemata ise vahet numbrite ja arvude vahel ja toomata välja ei üht ega teist. Mina olen RMK matkaradu kõndinud, ja pole midagi halba märganud.

¤

¤

¤

Harju-Risti kirik on kerkinud puhtjuhuslikult nagu metsapuu, imiteerides oma fassaadiga puu enesesarnast ehk fraktaalset geomeetriat.

Kahjuks tundub nõnda, et keegi pole võtnud kätte ega kirjutanud lihtsale inimesele arusaadavas keeles ja kokkuvõtlikult, säilitades metsaliku rahu ja erapooletuse, kuidas Eesti metsaga lood on. Kui palju seda on, liigiti ja vanuse järgi, ja kui palju juurde kasvab ja kui palju ja kust võib raiuda. Ega mets taha kunagi, et teda raiutakse, parem langeb ise oma jalalt. Mis saaks siis, kui inimene tõesti ei võtaks „siit-siit-siit metsast mitte üks pirru tikk,“ nagu metsvint meile soovitab? Jäägu sellele küsimusele mõtlemine meie, mittemetsaelanike ajuharjutuseks.

 

 

 

 

 

Ajalugu | Antropoloogia | News | to.imetaja

Tõejärgse looduse aegkond

24.02.2017

See Tiit Kändleri essee ilmus Eesti Looduses nr2, 2017

 

Mu tädimees armastas alatasa välja tulla sellelaadsete mõtetega, et üks tomat on parem kui tonn saepuru. Ma ei käinud veel koolis, aga arvasin, et ega saepuruhunnikus ikka nii palju vajalikke ained pole, et neist saaks tomati kokku panna. Praegu ei ole ma selles enam nii kindel. Sõltub saepurust. Ja kui aatomite kaupa ehitada, äkki leiabki? Molekulaarne kulinaaria, alt üles ehitatud gastronoomia on juba kümmekond aastat moevärk, selliste roogade eest makstakse eliitrestoranides üksjagu palju raha.

 

Täna lugesin nõuandelehest, et libeda vastu aitab kõige paremini kuum liiv. (Kahjuks polnud öeldud, mida sellega teha.) Kuuma liiva vastu jälle aitab kõige paremini üks froteerätt. Arvan suvest teadvat. Ainult et nõuandelehed seda ei oska soovitada. Nõuandetrükistega on üldse sihukesed kummalised lood, et nood trükitakse ja siis trügivad sulle sisse igast praost, mis värava taga ja iga lehe ja ajakirja vahel. Lehed ja ajakirjad aga trummeldavad juba kuude kaupa, et oleme jõudnud tõejärgsesse ajastusse, või kui tahate – infojärgsesse maailma või kes tahab, siis postinfouniversumisse. Olen tõeliselt nõutu: kui oleme jõudnud tõejärgsesse ajastusse, kas ma saan siis seda väidet tõe pähe võtta?

See on muidugimõista vana loogikalõks: kui ma alati valetan, kas ma siis valetan, kui ütlen, et ma valetan?

Hästi. Kui on tõejärgne maailm, siis peab olemas olema ka tõemaailm, ja enamgi veel – tõeeelne maailm. Millal sihuke oli? Looduse pideva vaatlejana ja selle toimimise üle mõtlejana arvan teadvat, et elu ei saa elutseda ilma tõe ja valeta. Nelja miljardi aasta tagused ja pikkused bakterite kuulujutud ehk täpsemalt moondamised, toiduallikate varjamised ja enese suurekspuhumised kaasnesid elu tekkega ja edenemisega. Tekib küsimus, kas RNA-l toimiv isepaljunemine oli enne valet või oli vale enne isepaljunemist?

Olen praegu sama kaugel kui alati, mil mulle mõni küsitlusfirma esindaja helistab ja soovib, et ma tema küsimustele vastan: olen sunnitud talle kahjuks kuulutama, et mul on vastused juba ammu otsas, on jäänud ainult küsimused. Üks tore küsimus, mille üle annab ikka mõtelda, on armastatud teadlaskonna leiutis, et elame juba mõnda aega uues aegkonnas.

Fotol: 3000 aasta tagune kalme Lääne-Helsinkis. Tiit KändlerHelsinki.3000at.Kalme

Antropotseenis nimelt. Ainus küsimus on, et kui kaua juba ja kui selgub näiteks, et möödunud sajandi keskelt, mil tuumapomm lõhati, miks meile siis sellest kõval häälel teada ei antud? Valetati, tähendab. Teised jälle arvavad, et inimene sai planeedi valitsejaks, kui hakkas 10 000 aasta eest põldu pidama ja viljade ning koduloomade geenmuundamisega tegelema.

Mina jätan enesele vabaduse arvata, et Antropotseen algas siis, kui inimese ajus käis plõks ja ta hakkas umbes 70 000 aasta eest lugusid pajatama. Müüte välja mõtlema. Mis tähendab, et Antropotseen saabus ühes tõejärgse ühiskonnaga.

Muuseas, nimedel on võlu ja nimi Maad ei riku, nõnda sai austria geoloog Eduard Suess 1885. aastal pajatada biosfäärist; eurasianist ja mitut sorti geoloog Vladimir Vernadski 1930. aastatel pajatada noosfäärist ning inglise keemik James Lovelock ja ameerika mikrobioloog Lynn Margulis 1970. aastatel Gaia hüpoteesist. Vernadski on neist ehk kõige võluvam  kasvõi oma eluaastate värvikirevuselt (1863 – 1945) ja ellujäämisoskuselt, mis kahtlemata ilmutas end tänu uskumatule mimikrile, milleks Vernadski võimeline oli. 1905. aastal ühines ta kadettide parteiga, veel kuni 1930. aastateni sai ta elada ja ühes perega ja reisida välismaal, ligines siis stalinistidele ja ühines vene aatomipommi projektiga, asudes uurima impeeriumi uraanivarusid ning oli üks vähestest tippteadlastest, keda hoolimata rünnakutest ajalehtedes isegi vangi ei pandud. Lugemishuvilistele teadmiseks: äsja ilmus eesti põlevkivikeemiku Rein Veski raamat Vernadskist „Tappev mõistus“.

Eelmisest lõigust oskan mina välja lugeda, et Maa ja elu suhete kirjeldamine on läinud üha segasemaks. Kui Suess (mitte segi ajada kanaliga, millega oli segasem lugu) vastandas biosfääri geosfäärile, ehitas esimese teise peale, siis Vernadski pani kõik ühte patta ja Lovelock munes elusa Maa, kes omadega igal juhul hakkama saab. Peaks ju olema ilus lohutus, isegi kui see osutuks tõejärgseks.

Antropotseeni ametlikustamisega astuks inimene muidugimõista omaenese müütide ämbrisse, ega siis muidu möödunud aastal rahvusvaheline stratigraafiakomisjon ja rahvusvaheline geoloogiateaduste liit seda terminit, mida antropotseeni töörühm tungivalt soovitas, käiku ei lasknud. Sest vaadake: Antropotseeni soovitavad inimesed, kes enamjaolt on usuleiged, kuid see nimi ja idee läheb kokku Piibli sõnadega, et Jumal andis inimese kätte võimu kõige elava üle. Tee või tina (mida inimene suudabki teistest metallidest teha), kuid aju kipub sõlme minema.

Sest et ametlikult elame Holotseenis, mitteametlikult Antropotseenis, aga mõned elavad ka kommunismis, sotsialismis, kapitalismis, natsionalismis, feodalismis, šariaadis ja mõned kibutsis ja mõned Postpostiepohhis (ehk Omniva epohhis). Nii on see olnud ju alati, kui kaugele inimene mäletab.

 

Võib-olla tuleb tõepoolest loota tehisintellektile, mida on meile kuulutanud, lubanud ja pakkunud vähemalt viimase neljasaja aasta jooksul geniaalsed leiutajad, silmamoondajad, insenerid, elektroonikud ja digimaailma gurud. Nojah, tehisaju võivad nad küll valmis teha, aga kas suudavad pakkida šokolaadi hõbepaberisse nii, et kui avad, ei vaata sulle vastu šokolaaditahvli selg, ükskord öigesti ära õppida täpitähed ja teha valmis telekapult, mis ei pakuks sulle kanalite vahetamise kõrval ka hiina keele kursust, selles kahtlen ma tublisti.

Juhtusin äsja raadiost kuulma kellegi mureliku ja loodushoidliku inimese küsimust, et miks ometi pakitakse kaerahelbed nii suurtesse karpidesse, et peaaegu pool on tühi. Tootja vastus oli imelihtne: nii on meil parem helbeid karpi ajada.

Mu meelest on see arukas, ratsionaalne ja eetiline vastus selge tunnistus, millises aegkonnas me tegelikult elame. Selfresponsiiblis aegkonnas, omavastutuse aegkonnas. Igaühel on elu kaitsmiseks võimalus poodi kaasa võtta ajaleht (mis ajab tõejärgset jora) ja pakkida sellesse oma heeringa, et loodust säästa ja mitte kasutada kilekotti ning et mitte haigestuda düsenteeriasse.

Selle uue aegkonna gurud on meile aastaid pajatanud, kui hää, armas ja loodussõbralik on digimaailm (iga kolme aasta tagant viska arvuti aknast välja ja arvesta, et kui tahad pangast raha kätte saada, siis pead ette laduma kõigi oma moblasõprade andmed).

Mina aga esitan lugejale küsimuse: kui suur on ühe digibiti jalajälg looduses? Preemia suuruse jätan saladusse (mis on sama hea kui vale), kuid hoiatan, et vastuse saab sellele küsimusele leida vaid tõejärgses looduses. Tõeeelne universum lihtsalt toimis ja ajas oma asju, kuni jõudis ootamatult meieni.

 

Fotod: Tiit Kändler

3000 aasta vanune kalme Helsingi läänerannikul. 2012

 

Loodus ja tehisloodus Helsingi lääneosas. 2012

 

Helsingi disainimuuseum: inimese vormitud mineraalid. 2012

News | to.imetaja

Minevik tuleviku nahas

13.01.2017

See Tiit Kändleri essee ilmus Eesi Looduses nr 1/2017.

 

Aasta alul on sobilik mõelda minevikust, mis tähendab tegelikult mõtlemist tulevikust – seda enam, et see essee on kirjutatud ühel pimedaimal, lumetu novembrikuu varasel õhtul.

Tunnen, et eriti talvel on ajanäitaja minu vaenlane, ma ei usu, et kell on nii vähe, kui see tegelikult on. Mida üldse tähendab, et kell on vähe? Kui kell on vähe, mis siis samal ajal palju on? Sipelgal kella ei ole, ja mida ta praegu oma pesas teeb? Pesas? Hämmastav, et me nimetame nii sipelgakuhja kui ka linnupunutist pesaks, ehkki nende kahe pale, tegu ja ka sisu on hoopis erinev: üks on kogukonna universum, teine üksnes paik, kus end paljundada.

 

Möödunud aasta novembrikuu viimasel päeval tõusin ühes Eesti Looduse fotovõistluse osalejatega Tallinna teletorni. Täpsemalt muidugi ei tõusnud, vaid meid kandis tõstetool, mis nüüdiskeeles on mandunud liftiks. Tõelise tõstetooliga saab tõusta Tartu ülikooli muuseumis vaatama näitust „Maailma avastamine“. Teletornis ei tõstetud meid tippu, vaid vaatekorrusele, kus eksponaatide seas rippusid võidufotod.

Mina oma fotosid võistlusele ei saatnud, aga mõned pildid on avaldatud mu esseede juures. Hakkas hämarduma, horisont linna kohal tõmbus kollakaks, ehkki taevas oli pilves. Vaatasin alla ja mõtlesin, et kui ma ei teaks, kuidas seal all olla on, ega ma siis ei arvaks seda ära. Eales ei oskaks ma ette kujutada, mis tunne on kõndida nende tillukeste puude all ja veel tillemate majade vahel. Aga ma tean, et ma mahun sinna ära.

See’p see on: inimese aju teab asju, mida nägemismeel tajub teisiti. Vaatasin alla umbes 170 meetri kõrguselt. Kui inimene oskaks ehitada nii nagu loodus näiteks pilliroogu, oleks teletorn vähemalt sada korda kõrgem kui selle läbimõõt jalamil ehk siis kaks-kolm kilomeetrit.

Kuna on selgunud, et inimene on looduse osa, siis on looduse osa ka kõik, mida inimene kasutab, isegi kaamera ja lumekahur ja suusaraja valgustus. Kas looduse osa on ka autosport? Kindlasti on, sest ma ei ole kuulnud, et ükski looduskaitsja oleks astunud välja sihitult saastavate mootorspordialade keelustamise eest, olgugi hävitatud laboreid, kus hiirte peal uuritakse, kuidas inimeste haigustest paremini jagu saada.

Sama asi on turismiga. Kliimamuutusevastaseid konverentse peetakse võimalikult kaugetes eksootilistes maades, kuhu enamikul osavõtjaist on äärmiselt kulukas ja saastavam sõita. Stefan Zweig on oma 1942. aastal Brasiilias paguluses lõpetatud viimses raamatus „Eilne maailm. Eurooplase mälestused“ maalinud pildi Esimese maailmasõja eelsest Euroopast kui paradiisist, kus kellelgi polnud vaja passi ega pabereid, et ühest riigist teise reisida, kus õitses tegelik kirjandus ja kunst ja muusika, kus … jne, jne. Kuid Zweig, olgu taevas talle, enesetapjale, armuline, ei teinud teadmagi, et niisama lihtsalt ei saanud Venemaalt välja toonagi. Ja et 99,9 protsenti (või mistahes lähedane arv) eurooplasi polnud võimelised reisima isegi lähimasse linna.

Nüüdsel ajal rändlevad turistide tirtsuparved mööda maailma, jättes meie telesaadetessegi enesest märke kui inimestest, keda ei huvita muu kui reisimine ise, söömine ja joomine. Praegu ei oska enam arvata, kui palju on maamunal inimesi, kes pole oma kodupaigast kunagi lahkunud. Neid on piisavalt Eestiski – kui pidada kodupaigaks kogu meie armsat maad – mis siis veel Põhja-Ameerikast, Hiinast või Venemaast ja Indiast kõnelda. Mis juhtuks, kui kõik inimesed maamunal reisiksid sama palju kui keskmine turist tänapäeval? Mis juhtuks, kui autorallidel polekski enam otsa ega äärt?

11.Tudu.Tuulik

Isegi kui inimene pole jaksanud ehitada nõnda uhket maja, kui oli tahtnud, siis suurustlevad aiad ja aiapostid saab ikka püsti panna. Puust risti-rästi lõigatud pupujukud risustavad Eesti maastikke üha enam. Aedade puhul on siiski teada, et kord nad kõdunevad. Kuid on nõudnud ohvriks vähemalt ühe lapse elu.

Aga võib-olla just selliste puukolakate meisterdamise tõttu me olemas olemegi? Öeldakse, et loodus on ilus. Ent kas keegi oskab seletada, mida see tähendab? Kui kasvab kõverik puu, on see ilus, aga kui inimene ehitab kõveriku maja, on see inetu. Miks ometi, kui loodus ju ei tunnista sirgjooni, täisnurki, vertikaali ega horisontaali?

Kohastumisena on kultuur kahtlemata palju tõhusam kui bioloogia. Kuid kultuur, see tähendab ka looduse mõjutamist inimese mõtte ja teoga. Kultuur vajab mälu. Neandertallased surid välja, aga Homo sapiens jäi ellu, võib-olla just tänu heale mälule, mis võimaldas mõningast ühistööd. Kui umbes 50 000 aasta eest sai inimesest lugude pajataja, jätsid järeltulevad põlved need lood meelde. Isegi kreeklastel polnud vaja enamikku oma filosoofiast ega teadusest kirja panna, mällu talletamiseks oli leiutatud eriline mnemoonika, mis seob kohad, asjad ja inimesed lugudega. See on meie mälu omadus, mida Endel Tulving nimetab inimesele ainuomaseks kronesteesiaks.

Muidugi oli asju, mis tuli üles kirjutada, näiteks võlad. Selleks leiutasid sumerid kiilkirja, mille üsna varsti hakkasid kandma savitahvlitele, mis kuivasid päikese käes. Aleksandria raamatukogu käsikirjad hävisid põlengutes; isegi USA Kongressi raamatukogus oli veel 18. sajandil põlenguid, mille käigus hävis näiteks ka suur osa Jeffersoni raamatukogust, mille ta oli müünud raamatukogule pärast selle eelmist põlengut; Euroopa tuumauuringute keskuses CERNis peab suure hadronite põrgutiga saadud imekalleid ja suuresti kellelegi mõistetamatuid andmeid hoidlates talletamiseks kulutama tohututes kogustes elektrit ja teabe iga kahe aasta tagant igaks juhuks ümber salvestama. Ent sumerlaste tahvlid muutusid tules vastupidavamaks ja neid on alles tuhandete kaupa. Kuidas on juhtunud nõnda, et viie tuhande aasta tagune jäädvustusviis on kõigist inimese leiutatud moodustest võimaldanud mälu kõige paremini tallel hoida? Miks on mälu säilivus hiljem, mida aeg edasi, üha vähenenud?

Sokrates on Platoni vahendusel hoiatanud inimesi, et kirja leiutamine tingib rumaluse, teadmatuse ja lõpuks mälu huku. Sama võib ütelda teadmise enese kohta. Mida enam on teadmist, teavet, teabemüra, seda vähem saame loota autoriteetidele, kes meile ütleksid, mis on õige ja mis väär. Me peame oskama oma peaga arvata, kas mõnda faili või fraasi, esseed või raamatutut uskuda või mitte. Trükkimine, saati veel digimaailmas, on muutunud nõnda odavaks, et kannatab välja igasuguse jampsi.

Thomas Jefferson, Ameerika president aastatel 1801–1809, oli bibliomaan, kes ostis raamatuid suisa paaniliselt. Ta oli Ameerika iseseisvusdeklaratsiooni põhiautor koos Benjamin Franklini ja John Adamsiga. Ta suri 1826. aastal, täpselt viiskümmend aastat pärast iseseisvusdeklaratsiooni väljakuulutamist. Oma väärtusliku raamatukogu pärandas ta lähimale ülikoolile. Kuni ta pärijad avastasid, et suurmehel polnud muud peale võlgade, ning olid sunnitud maha müüma nii raamatud, riiulid, maja kui ka Jeffersoni orjad.

Tsiteerides prantsuse kirjanikku Michel Houllebecqi: „Inimene, kes armastab elu, ei loe. Ta ei käi tegelikult eriti kinos.“ Mulle meeldib eesti keeli selle ütluse esimene lause: „Inimene, kes armastab elu, ei loe.“ Milline inimene siis loeb, küsin ma selle peale. Kassile ma ometi ei loe, ehkki asetan hellalt oma valge käekesega ta kaussi toiduraase, avan ja sulen tema ees ja taga majauksi ning kui ma ilmun tuppa, hakkab see helenduma sooja ja valge kiirgusega. Kass ei tee aga teist nägugi. Miks peaks siis loomad meile nii palju lugema, kui õilishinged loodaksid?

Seda mõeldes tuleb tahtmatult meelde üks Savo nali: „Varem oli parem, aga eile ei tule  tagasi,“ ütles savolane, kui talle oli puu pähe kukkunud. Ja kui juba eile tagasi ei tule, siis elagu homme, helge minetulevik!

 

Foto: Tiit Kändler.

 

Astronoomia | Kosmoloogia | News | to.imetaja

Mustast august puhtalt välja

02.01.2017

See teaduskirjanik Tiit Kändleri esse ilmus Maalehes 17. novembril 2016. aastal.

 

Universumis esinevate mustade aukude matemaatika on avaldanud uusi võimalusi, et nood polegi üksikud ja päris väljapääsmatud. Ning võivad olla omavahel ühenduses.

 

Kui teil mõni asi ära kaob, on tulutu seda paaniliselt otsima hakata. Laske asjal olla. Varem või hiljem ilmub ta ootamatus kohas teile välja. Kui see asi pole just musta auku kukkunud.

Must auk on kõige süngem objekt universumis. Must auk tõmbab suure jõuga enese poole nii kosmilist tolmu kui asteroide kui planeete kui tähti. Mis musta auku kukub, see meile enesest enam teateid otse anda ei saa. Isegi valgus, kui see on musta auku sattunud, ei pääse sealt enam välja.

Must auk tekib, kui täht on muutunud liiga suureks ja omaenese külgetõmbejõust kokku variseb. Aga mustad augud võisid tekkida ka universumi esimesel ajahetkel, suure pauguga koos. Musta augu ja ülejäänud universumi vahel on piir nagu mere ja taeva vahel: horisont, mida kutsutakse sündmuste horisondiks. Musta auku saab näha kaudselt selle järgi, et see painutab kaugetelt tähtedelt lähtuvaid valguskiiri või siis kui must auk omaenese raskuse all kokku kukub või kui kaks musta auku kokku põrkavad. Päike saaks mustaks auguks, kui see tõmbuks kokku paarikilomeetrise läbimõõduga keraks. Kuu massiga musta augu läbimõõt oleks kümnendik millimeetrist, enamik musti auke on aga miljoneid ja miljardeid kordi Päikesest suuremad.

Mustal augul on vaid kolm mõõdetavat omadust: mass, elektrilaeng ja liikumishulga moment ehk spinn, mis iseloomustab pöörlemise kiirust.

Meile kõige olulisem must auk asub meie galaktika, Linnutee keskel.

 

Lohutu või tohutu?

Päris lohutu pilt neist meie jaoks mõistetamatutest kosmilistest kehadest. Või ei olegi need kehad, raske on nime anda. Igatahes on teadmine mustadest aukudest tulnud astronoomidele esmalt matemaatikute arvutustest. Ja alles hiljem, palju hiljem on saadud vaatustest tõendeid, et need on olemas ja käituvad nagu matemaatika on ennustanud. See ei tule üllatuseks: on ju ka kvantmehaanika inimese vaatevälja tulnud esmalt matemaatika läbi. Nagu kogu osakeste sümmeetriline maailm. Matemaatikaid on palju, neid saab luua lõpmatul moel ja igaüks neist on omamoodi kooskõlaline. Kuid mis üllatav – mitmed matemaatikad on sobinud universumi ülesehitust kirjeldama nagu rühmateooria selle sümmeetrilisust.

Musta augu võimalikkuse arvutas üldrelatiivsusteooria lahenditest saksa matemaatik Karl Schwarzschild juba 1916. aastal, ent seda peeti kaua matemaatiliseks kurioosumiks. Tihedaimate tähtede, kümnekilomeetrise läbimõõduga ning kahe Päikese massiga neutrontähtede avastamisega 1970. aastatel hakati uskuma ka mustade aukude esinemise võimalusesse.

Kui must auk oma elu lõpetab, siis aurustub ta äkitselt ja sellega kaasneb ere välgatus. Ehkki selliseid välgatusi on kosmosest otsitud, ei ole neid veel leitud. Nõnda on mustad augud vaid kaudselt näha olnud. Kui gaasiosakesed kukuvad musta auku, hakkab gaasipilv pöörlema nagu vesi, mis vanniaugust alla voolates pöörleb. Musta augu horisondi lähedane gaas muutub nii kuumaks, et hakkab kiirgama röntgenkiirgust, mida saab teleskoopidega mõõta. Seda 2011. aastal ka tehti. 1995. aastast alates hakati avastama tähti, mis tiirlevad ümber nähtamatu musta augu ja 2015. aastal registreeriti kahe musta augu ühinemisest kiirgunud gravitatsioonilained, millest tegin juttu 14. märtsi Maalehes nr 12.

Kuid must auk ei ole päris must. 1974. aastal tõestas kuulus inglise füüsik Stephen Hawking matemaatiliselt, et musta augu piiril tekivad nagu kvantmaailmas ehk väga väikeste osakeste maailmas ikka osakese ja antiosakese paarid, kaks tekkinud osakest kihutavad teineteisest eemale. Ühe neelab must auk, teine aga jääb hulpima meie universumisse. See on esimene leevendus.

Teine leevendus on samuti matemaatiliselt tõestatud. Alul arvati, et musta augu piiril ehk nagu öeldakse sündmuste horisondil, seal, mille läbi minemise järel enam midagi väljapoole näha pole, rebitakse jalad ees sukelduv kosmonaut muudkui pikemaks ja pikemaks, kuna tema jalgu rebitakse musta augu südame ehk singulaarsuse poole tugevamalt kui pead ja lõpuks läheb kosmonaut pooleks ja lõpp on lool. Tema kell seiskub, tema aeg jääb seisma ja kui keegi väljastpoolt vaatab musta auku sukeldujat, siis tundub talle, et too jääb igaveseks musta augu horisondi kohale hõljuma, kuid selle hõljuja kujutis muutub üha tuhmimaks ja tuhmimaks ja kaob silmist ning  näha on vaid musta auku. Auku kukkuja näeb kukkudes kogu aeg meie universumis olevat sõpra ning tema ei tunne, et on horisondi läbinud, kui ta seda just ei arvuta. Siis sulgub väline universum tema taga.

Must auk.Graf

Leevendavad arvutused

Nüüdseks on tõestatud, et erilisest mustast august, mis ei pöörle, on siiski üks väljapääs: kui leiame üles teise universumisse siirduva ussiaugu. Kui siseneme musta auku, siis alul näeme seda kui musta ketast tähistaeva taustal, see ketas muutub üha pisemaks ja pisemaks ning edasi kukkudes näeme äkitselt musta laigu asemel heledat valgust, mis tähendab, et siseneme sisemisse horisonti ehk valgesse auku. Ruum kõverdub ning et näha seda täpselt, peaks meil olema kolm silma. Kuid kui siseneme valgesse auku, siis oleme sisenenud ussiauku, mis viib meid teise universumisse. Enne sinna jõudmist aga pöördub aeg ning me võime näha meie universumi tagurpidist ajalugu, kui selja taha vaataksime. Seda juhul, kui mingi imenipiga kannataksid meie silmad seda valge augu lõpmatult heledat sära. Kui oleme jõudmas valge augu horisondile, näeme oma ümber värvikirevat ruumi ja enne, kui arugi saame, olemegi teises universumis. Kogu see ussiaugu läbimine on läbi mängitud matemaatiliselt, arvutiga rehkendades, kuid nagu öeldud, me ei tea kunagi, millal matemaatika saab tõelisuseks ja millal ei saa.

Kolmanda leevenduse esitas paari aasta eest USAs Princetonis asuva Arenenud Uuringute instituudi teoreetiline füüsik John Maldacena. Tema töö näitas, et kvantmehaaniline osakeste põimumine ja ussiaugud, mõlemad veidrad moodustised, on omavahel seotud. Põimumise tõttu jäävad osakesed, mis tekkisid näiteks üheskoos, omavahel seotuks, kui kaugel siis need teineteisest ka edaspidi ei oleks. Sellest veidrast nähtusest kirjutasin 19. mai Maalehes nr 20. Kui on tõesti nõnda, nagu Maldacena ja tema kolleegid väidavad, siis selgub, et põimumist põhjustab aegruum ise. Ja et põimunud objektid võivad olla omavahel ühendatud viisil, mis on palju vähem fantastiline, kui siiani arvati.

Mustal augul on kaks erinevat piirkonda: välimus, kus ruum on kõverdunud, ent objektid ja teated saavad sellest ometi põgeneda, ja sisemus, mis asub naasmisvõimatuse piiri taga. Välimus ja sisemus on eraldatud sündmuste horisondi läbi. Ent juba 1935. aasta Albert Eisteini ja Natan Roseni töödest hakkas selguma ootamatu võimalus, mida on 1960. aastatest alates üha tõsisemalt võtma hakatud. Nimelt see, et kaks musta auku võivad omavahel olla ühendatud silla kaudu, mida füüsikud oma naljasoonele omaselt on hakanud nimetama ussiaukudeks.  Samasugused ussiaugud ühendavad multiversumite teoorias erinevaid universumeid.

Ussiauk ei sisalda erinevalt mustast august ainet – see on vaid kõverdunud aegruum. Kahte musta auku ühendav ussiauk muutub ajas, see peeneneb kiiresti ja katkeb. Nõnda ei saaks seda mööda reisida. Kuid et mustad augud on väljastpoolt vaadates nagu kvantsüsteemid ja käituvad kvantmehaanika kohaselt, siis ei sega miski neid omavahel põimumast, arvab Maldacena ajakirjas Scientific American. Kvantpõimumine loob mustade aukude vahelise sideme. See tulemus on üllatav, kuna siiani on arvatud, et põimumine toimub ilma füüsilise ühenduseta. Kuid kaks teineteisest kaugel asuvat musta auku võivad olla ühenduses. Nõnda arvab Maldacena, et kvantpõimumise puhul on tegu geomeetrilise ühendusega.

Praegu on see tulemus veel spekulatsioon, ent nagu on vahel juhtunud varemgi, võidakse säherdused spekulatsioonid võtta reaalsuse pähe nagu juhtus Hawkingi kiirgusega. Ja võib-olla kunagi saab seda teooriat ka vaatlustel kontrollida, nii nagu saadi Päikesevarjutuse ajal kontrollida Einsteini alul uskumatuna tundunud ennustust ruumi kõverdumisest gravitatsiooniväljas.

 

Antropoloogia | News | to.imetaja

Eesti eliit võib elada singulaarsuse veerel

19.03.2016

See teaduskirjanik Tiit Kändler essee ilmus täna, 19. märtsil Postimehes.

 

Kõige odavamad ja kõige tulusamad eksperimendid füüsika ajaloos on olnud mitte hirmkallid osakeste ja gravitatsioonilainete ja neutriinode püüdmise hiigelkallid teadustemplid, vaid mõne nutika inimese ajus toimunud eksperimendid. Neist kõige kuulsamad näited on Einsteini mõtteeksperimendid, milles ta kujutles end lendavat valgusosakesel või seismas kiirenevalt tõusvas või vabalt langevas liftis. „Maailma igavene mõistetamatus seisneb selle mõistetavuses,“ sõnastas Einstein Immanuel Kantist inspireerituna 1936. aastal oma kreedo.

Võib olla juhtunud, et meie vaidlused, mis paisuvad kaklusteks elu võimalikkuse üle Eestis on füüsikaliselt mõttetud.  Sest võib olla juhtunud, et need, kellega me vaielda püüame, on ammuilma sattunud singulaarsuse horisondi veerele ja nende maailm vahetab infot ülejäänud maailmaga vaid osaliselt, jättes antiteadmise enesele.

Singulaarsus on universumis mõõtmatult väike paik, kuhu koguneb mõõtmatult suur hulk ainet ja seega ka energiat.

Singulaarsus on lõpmatu kõrge ja lõpmatu kitsas joon Descartes’i koordinaatide süsteemis. Meile on teada looduslikest singulaarsustest universumi tekke ehk suure paugu aegne singulaarsus, praegusest universumist mustad augud. Looduslikud singulaarsused ei ole küll päris lõpmatu kõrged ja lõpmatu kitsad, need on seda matemaatilises lähenduses. Looduses ei ole ainet lõputult. Lõputult pole ka aega, isegi universumil mitte, ammugi siis maakeral või inimesel.

Mitte miski ei häiri teoreetilist füüsikut enam kui singulaarsus, mis tekib näiteks väljavõrranditesse. Einstein võttis sellega hädas olles kasutusele uue konstandi, tavaliselt aga kasutavad matemaatikud nn renormeerimist, mis tähendab seda, et singulaarsus unistatakse julmalt ära: normeeritakse valem ümber, nii et arvestatakse vaid selle lõplikku, mitte lõpmatut osa. On suur imede ime, et sihukese manipulatsiooni peale valemid veel looduses toimuvat üsna täpselt kirjeldavad. Võib-olla kirjeldavad nad seda üsna täpselt, kuna nagu öeldud, looduslik singulaarsus ei ole päris lõputu.

On hulk märke, mis näitavad, et Eesti ühiskonna nn eliit on sattumas singulaarsusesse või juba otsapidi sinna roninud. Seda singulaarsust võib võtta kujundlikult või sõna-sõnalt, ent seda võib võtta ka otseselt kui musta auku tormamist. Kosmoloogia kinnitab, et me võime elada väga suure musta augu veerel sellel horisondi piiril, taipamata, et miskit on puudu. Mida lähemale me musta augu südamele liigume, seda pikemaks meid tõmmatakse, kuid et singulaarsuses ei pruugi kehtida tavalised füüsikaseadused, siis nii ei pruugi ka juhtuda. Lõppude lõpuks vahetab ka must auk maailmaga informatsiooni, nagu näidanud Stephen Hawking. Seda küll ühekülgselt, kiirates ühe osa ja neelates teise, antiosa infost.

See pole uus asi, et põhiküsimus pole ei rohkem ega vähem kui kultuuri säilimises.

Seegi pole uus, et on aegu, mil põhivooluline mõtlemine ja tehnika, olgu ehituskunst või tööstus, toimivad kooskõlaliselt nagu skolastika ja gootika 13. sajandil või tööstus, tehnoloogia ja üleüldise võrdsuse ideed 18. sajandi keskel või kujutavad kunstid ja kvantmehaanika 20. sajandi alul.

Me ei ole mõtelnud sellele, et võibolla praegu, singulaarsuse tekkides, on hoopis vale loota ja püüelda sellele, et nn demokraatlikult valitud nn eliit ja ülejäänud rahvas peaks üheskoos püüdlema millegi ühise ja jõulise poole, mida saaks kokku võtta lööva ja tabava logoga, nii nagu juba teist korda Eestis püütakse. Singulaarsuse tekke ajal kaovad piirjooned, asi hägustub nagu faasiüleminekute ajal, kui sisemine struktuur on välimisest uduselt eristatud.

Singulaarsusel on oma tasemed ja tipp on alusest ideaalsel juhul lõpmatu kaugel, looduses ikkagi peaaegu et lõputult kaugel. Kogu singulaarsus peab olema täitunud, see imeb enesesse lähipiirkonnad.

Kaob mõttetuks otsida ja võidelda singulaarse korruptsiooniga. Mittesingulaarsel ajal pole võimalik, et ülikooli rektor valitakse korruptiivselt, singulaarsel ajastul on see täiesti loomul,

Kaob seos tegelike vajaduste ja tegeldavate vajaduste vahel. Pole ime, et Riigikogu ei ole aastaid tegelnud mitte millegagi, millel oleks tavainimese jaoks tõeline väärtus. Me ärgem nimetagem neid pseudoprobleemideks. Need on singulaarse eliidi probleemid: sallivus, säästev areng, kooseluseadus, süsinikukvoodid, immigratsioon. Need ei ole ega saagi olla tavakodaniku probleemid, kes veel pole pea ees singulaarsusesse tormanud.

Pole ime, et President on kinnitanud, et Eestis ei sõltu absoluutselt inimese parteilisusest tema ametipost, kui sama ajalehe samal küljel saame lugeda Gerd Kanteri väidet, et ta oleks saanud ehituskrundi, oleks ta astunud parteisse. Pole ime, et President on mind ühes kogu rahvaga süüdistanud selles, et elan veel oma mõtlemisega NSV Liidus, kui ma olen seal elanud vaid kehaliselt. Tegu on lihtsalt infoga singulaarsuse servalt, mis imekombel minuni jõudnud.

Singulaarsuse teket soodustab Eurooa Liidu seisund, milles pumbatakse raha pigem millegi taastamisele kui olemasoleva kaitsmisele. Näiteks saab tuua soode ja jõgede taastamise projektid, aga ka muinsuskaitse suundumuse, kus lagunenut taastatakse, kuid taastatut käigus hoida pole tulus.

Kust on võetud loodusseadusena kõlav väide, et digimaailm ja äpid päästavad Eesti provintsiaalsusest? Võibolla hoopis kiirendab vägisi pealesurutud üleminek virtuaalmaailma selle ägedate entusiastide sisenemist musta auku?

Singulaarsus

Miks on olulised leiutised tehtud viimati peaaegu poole sajandi eest? Praegu tundub, et inimene on pigem hädas oma arvutustehnikaga, kui jaksab välja mõtelda uusi ideid. 20 aastat digiturgu tipptasemel suunanud USA tehnoloogialiider Andrew V. Edwardsi arvates on digitaalmaailma üheks varjuküljeks, et see tõmbab enesesse suure osa loomingulisi inimesi. Kuna palgad on kõrged, tegeldakse pigem sisuliselt ebavalajalike äppide, tapamängude, virtuaalse rongiliikluse väljamõtlemisega ja idufirmade loomisega nende müümiseks kui inseneeriaga, et välja mõtelda põhimõtteliselt paremaid lennukeid, ronge või autosid. „Tehakse, mida suudetakse, mitte seda, mida me tõepoolest vajame,“ kirjutab Edwards oma raamatus „Digitali is Destroying Everything“ („Digitaal hävitab kõik.“). Väljapaistev makromajanduse teoreetik ja majandusajaloolane Robert J. Gordon on pikka aega kõnelnud, et nüüdisaegsed info- ja kommunikatsioonitehnoloogia leiutised ei saa ligilähedalegi 1870. – 1970. aastate viiele suurele leiutisele nagu elekter, linnade saneerimine, kemikaalid ja ravimid, sisepõlemismootor ja nüüdiskommunikatsioon.

Neist leiutistest lähtunud pidev majanduskasv ei ole garanteeritud igaveseks. Nüüdne on vaid kauge kaja, mis leiutiste ajastust meieni veel jõudnud on, varsti vaibub seegi. IT-revolutsiooni põhipanus muutis töökohad ja äripraktika 1990. – 2000. aastatel ja seegi on valmis. Gordon arvab, et Ameerika elanikud näevad tulevikus stagneerunud elatustaset. See suurendab ebavõrdsust ning soodustab omakorda elanikkonna vananemist.

Musta auku või vähemasti selle veerele jõudmine põhjendab, miks Eesti tipp-pliitikud, -ametnikud ja isegi -teadlased ei suuda võtta enam ühendust reaalsusega. Ja miks valdab hoiak: meie oleme juhid ja teised peavad meie eest raskema töö ära tegema. Me kõik vastutame võrdselt, nagu President oma neoleninismi kuulutab.

Selle üle ei tasu realistidel muretseda, pigem tuleb hoiduda säherduste inimestega üheskoos musta augu veerele sattumast. Samamoodi, nagu liiklusseaduse järgi imetäpselt liigeldes on varsti õnnetus käes, pole võimalik ellu jääda, järgides sõnumeid mustast august.

Üks viimase aja uurimusi on näidanud, et marihuaana toimib mitte ainult uimastavas ja uinutavas ja rahustavas võtmes. Selle pikaajaline efekt on, et keskeas väheneb inimese verbaalne mälu: ta mäletab vähem sõnu, mida ta loeb või mida talle üteldakse. Eestile omases singulaarsusest tuleks selline omadus ainult kasuks vaimsele tervisele. Tahe unustada on ju ka üks emigreerumise põhjusi Sa satud võõrasse riiki ja sealsed mured ei ole sinu mured, sa võid Eesti mustast august saabunud sõnumid vabalt unustada, sest nendega ei seo sind sinu igapäev. Musta augu veerel jalgu kõigutades on veel üks hea asi: kaob vahe vale ja tõe vahel. Kui kipub tunduma, et sulle ühe enam valetatakse, võid end lohutada, et antisõnum, see tõene, on kogusõnumist lahknenud ja musta auku kukkunud.

Hiljuti teatati, et kahe musta augu ühinemisest levinud gravitatsioonilained esmakordselt kinni püüti.  Mõtteeksperimendina neil gravilainetel ulpides võib kujutleda, et säilitad vähemasti minimaalse mõistuseraasu, mis laseb sul kodumaal oma asjatoimetustega hakkama saada.

 

 

 

 

Antropoloogia | News | Ökoloogia | to.imetaja

Sallivuse sallivuse sallivus: looduse pale

28.02.2016

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilmus ajakirjas Eesti Loodus nr2, 2016

Mured käivad hulgakesi. Kas nad siis üksteist sallivad? Rõõm ja mure kaksikvennad. Kas nad siis on meile sallivuse eeskujuks?

Puukoristaja mu akna taga kasvaval 200-aastasel männil on tegutsenud üksi ja kaksi kuus aastat järjepannu, ajast, mil maja uusehituse valmis sain. Oletan, et ta pesitseb maja tuulekastis, ja ega see või olla siis sama puukoristaja, kes praegu hommikul enne tihaseid lindude söögimajas käib ja männipuu krokodillikoort mööda pea all- või ülalpool siugleb. Küllap see mingi uue pesakonna tüüp on. Kuid ei kunagi ole siin näha olnud enamat arvu puukoristajaid. Sest puukoristaja on sallimatu teiste liigikaaslaste suhtes: tal on oma riik, reviir. Teisiti on lugu rasvatihastega: nemad küll nääklevad vahel, ent lendavad kohale pigem hulgakaupa. Ja siis saavad ka söögilauale maandunud musträsta eemale peletatud. Nemad on sallivad oma liigikaaslaste suhtes, teatava piirini küll, kuid mitte musträsta suhtes. Tapmiseks tõsi ei lähe, tagaajamiseks küll.

 

Kohatu Päike

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

 

 

Tiit Kändler: “Kohatu Päike”, 2014

Sama lugu on huntide, ilveste ja kotkastega, igaüks on oma reviiri piires sallimatu nii oma liigikaaslaste kui jahisaagi suhtes. Jahisaak jälle omakorda ja nii edasi, bakteriteni välja.

Kust võtame siis äkitselt, et Homo sapiens peab olema salliv, kui tal neandertallasegagi just kõige paremini ei läinud, kõnelemata veel teistest Homo sapiens’i rühmadest.

Alati on tapetud ja taga aetud. Üleüldine sallivus ei ole looduses kohane, selle rakendumisel meid siin ei oleks, see on selge.

Et olen hariduselt füüsik, siis muidugimõista toob sallivuse teema mulle mällu eelkõige antroopsusprintsiibid. Need selgitavad, miks on maailm ehk universum selline, et inimene siin kenasti välja arenes ja toimetada saab. Kas meie pärast või lihtsalt juhuslikult, on muutumatud arvud, mis matemaatika ja füüsika keeles väljendavad elementaarlaengud või vähima algosakese suurust või muid olulisi arve, mis seovad looduse seadused enam-vähem ühtseks matemaatika keeles väljendatud süsteemiks, just täpselt sellised, et universum, sealhulgas päikesesüsteem saaks esineda sel ja täpselt sel kujul, et elu ja sealhulgas inimene tekkis ja evolutsioneerus.

Antroopsusprintsiibid, nimetatagu neid nõrgaks või tugevaks, pole looduse seadused, vaid takkajärele tõdemused: kui universumis oleks üks või teine oluline konstant veidi erinev, siis meid poleks. Siin pole mingit sallivust. Kui ka esinevad paralleeluniversumid, siis meietaolise eluka kohtamiseks peavad mõnes neist kehtima samad loodusseadused, mis meil.

Sallivus pole kohane, sallivuse sallivus laseb ajada omi asju ja sallivuse sallivuse sallivus on kui mitte sallimatus, siis täielik ükskõiksus ometigi. Tundub tühja kalambuurina, kuid minu jaoks seda ei ole. Kui puukoristaja sallib rasvatihaste sallivust, siis ometigi ei salli ta naid söögilaua-konkurendina, rakendades sallivuse sallivuse sallivust, et neist ette jõuda.

Kas gravitatsiooniseadus ei sallinud mind, kui ma redeleilt alla kukkudes kuus ribi murdsin? Opakas küsinus? Või äkki polegi? Meil ei jää muud üle, kui sõnastada paljud asjad antropomorfselt, igapäevaselt: gravitatsioon sallib mind, kui ehitan maja, arvestades selle sallivuse piiridega, ja minu elu, kui tegutsen neis piirides.

 

Sallivuse piirid annab looduses minu meelest kätte valitud taustsüsteem. Kui me kanname kõik olendid ja eluta objektid, alates algosakestest kuni uusimate kosmoloogiliste objektideni teljestikule, mille logaritmilises skaalas püsttelg näitab suurust sentimeetrites ja logaritmilises skaalas rõhttelg massi, siis saame paradoksaalsel moel umbes täisnurka poolitava nurgaga tõusva sirgjoone, mille keskmes leiame üles iseenese. Inimene on sellises kavalas koordinaatide süsteemis maailma kese, ja küllap aimas ka koordinaatsüsteemi leiutaja René Descartes, et võib leida sellise süsteemi, milles inimese keha on keskmes ja hing on võib-olla kolmandas mõõtmes, mille kahe vahele paigutas ta jumala. Inimese põhiline mure ei ole kunagi olnud see, kas ta sallib üht või teist inimest või rahvast või looma, vaid see, kuidas ta sallib iseenese hinge.

„Jumal seda teab,“ vastas Descartes ja teda tasub uskuda, kuna teda uskus ka Eestimaad valitsenud kuninganna Kristiina, kutsudes Descartes’i oma õpetajaks ja kaudselt suretades õpetlase oma karmide kommetega välja. Kuid eestlased välja ei surnud. Valides siin oma mõõtkava piires just paraja sallivuse või sallimatuse määra.

Läks aega mis läks, Homo sapiens leidis sallivuse määra üles, see leid on kivistunud püramiidides ja iidsete linnade varemetes, Teeba templites ja Rooma Colosseumis, Cordoba mošees ja Eesti rehielamus, Oleviste kirikus ja Kölni katedraalis, jalgpallistaadionis ja 19. sajandi Euroopa raudteejaamades.

Ühel hetkel läks sallivuse piiri tajumine sassi. Tallinna tekkisid teletorn ja Rahvusraamatukogu, salliva Kaubamaja külge sallimatu Viru keskus ja salliva Sakala keskuse asemele sallimatu Solaris, salliva skulptuuripargi asemele Kadrioru lossi taha sallimatu ja kipakas „barokk“aed.

Nüüd on sallimatutel ärimeestel kavas Käsmu sallimatu sadam, salliva Käsmu Meremuuseumi asemele. Nii nagu ei piisaks sallimatutest Vergi ja Viinistu, Lohusalu ja Pirita sadamatest, millest vaid Pirita kannab kogu sallimatuse koorma välja, olles laevukestest täitunud, teised ülbitsevad tühjana.

 

Just nimelt siit läheb tegelik piir sallivuse ja sallimatuse vahel, õige taustsüsteemi ja ebapädeva taustsüsteemi valiku vahel, mitte ainuüksi eri liikide või liigisisese sallivuse määra leidmisel. Miks võitleb keskkonnaministeerium võõrliikidega? Mis õigusega, küsin õigusega – las õitseda tuhat lille, nagu esimees Mao ütles, las need siberi karuputked ja villkäppkrabid elavad ja rikastavad meie loodust! Et suruvad maha põlisliike? Ja mis siis. Ju need peavadki kaduma. Milleks raisata raha soode taastamisele, salligem eelmiste põlvede muudatusi oma maastikes! Milleks üleüldse looduskaitse, kui puudub inimkaitse? Sest salliv inimene juba relva kätte ei võta, ei labidat karuputke, ei aiateivast röövli vastu.

Et tõin demagoogilisi kõrvutamisi? Ei toonud sugugi, see on loodus, mis oma muutumatute seadustega tundub inimese ebaproportsionaalse tegevuse taustal demagoogilisena. Looduses valitsev sallivuse sallivuse sallivus on iseenesest demagoogiline, kuna sellele ei anna külge riputada harmoonilise taustsüsteemi kaotanud inimese enese vastuolu omaenese hingega, tõelist sallimatuse häirekella.

 

 

 

News | Ökoloogia | Tehnoloogia | to.imetaja

Digiökoloogia paralleeluniversumid

26.02.2016

See Tiit Kändleri essee ilmus ajakirjas Eesti Loodus nr 1, 2016.a

 

 

Kes veel kahtleb, kas inimene evolutsioneerub, see mingu elektroonikapoodi. Seal müüakse inimkultuuri lahutamatuid osiseid, seega siis inimese juppe. Kui nutitelefonid leiutati, olid need eri firmadel üsna erinevad, Nüüdseks on üleüldine evolutsioon põiminuid kolm varianti kokku. Ent neid hoitakse inimese jõul ja raha pärast lahus.

 

Meie nutitelefonid on muutunud peaaegu identseteks. iPhone, Apple ja Google, mis teeb Androidi tarkvara, on kopeerinud üksteise ideid, nõnda et nutitelefonid näevad välja peaaegu samasugused, maksavad umbes sama palju, on umbes sama kiired ja oskavad umbes samu asju.

Kuid ometi püüavad Apple, Google ja Microsoft ehitada üles omaenese digitaalseid ökosüsteeme. Looduslikus ökosüsteemis on liigid omavahel elulises seoses, ja nii ka nutitelefonide maailmas. Üks nutitelefoni ökosüsteemi hulk sisaldab omavahel ühendatud tooteid ja teenuseid. Kuid niipea, kui olete otsustanud selle kasuks, olete enesele muretsenud sametkäerauad, mis lubavad teil lahkelt tegutseda oma ökosüsteemi piires, kuid teevad nii raskeks kui võimalik rivaalide ökosüsteemiga suhtlemise, saati siis sellele siirdumise.

Yahoo Tech kolumnist David Pogue kirjeldab ajakirjas Scientific American tüüpilist digitaalset ökosüsteemi [1]. See sisaldab värkvara, nii nagu looma- ja taimeriigi kehad: telefon, tahvelarvuti, sülearvuti, nutikell, TV kast. Siis on selle koostises nagu eluslooduses mälu salvestamine reaalajas nagu muusika, filmid, TV-programm, e-raamatud. Andmeid saab sünkroniseerida kalendri, raamatuviitade, märkmete, fotode abil nagu loomariigi ajudes, need hoitakse pilves, mida kujutatakse kui tasuta reaalaja kõvaketast ja lõpuks tuleb ju lõuna eest maksta, mida saab krediitkaardi asemel teha nutitelefoni või nutikella viibutamisega.

Kõik need kolm digitaalset ökosüsteemi ei ühildu: kui oled valinud ühe firma nutitelefoni, siis pead jääma sellese universumisse. Need kolm on nagu paralleeluniversumid, millest kosmoloogid spekuleerivad, kuid erinevalt kosmoloogide universumitest mis meie silma all on tekkinud ja edenevad.

 

Neil universumitel on igaühel oma looja ja ühtlasi omanik, ja tema otsustada on, kui palju lasta paralleeluniversumitel omavahel suhelda. Pogue arvab, et Apple on kõige suletum. See kirjutab äppe vaid iPadide ja iPhone’i jaoks. Apple’i kell töötab vaid iPhone’iga, Apple Map pole kasutatav Windows Phone’is või Androidis, nõnda ei saa ühest süsteemist teise ka teha Face Time’i kõnesid.

Kui teil on iPhone, saate kasutada Google’i äppe nagu kaardid ja Gmail ja Chrome, teenuseid nagu Docs, Sheets, Slides ja digitaalset salvestamist nagu raamatud, muusika ning Newsstand. Microsoft Office on saadaval iga asja puhul ekraanil.

Igal firmal kolmest on erinev äriplaan. Apple on äri, mis müüb värkvara. Mocrosoft müüb tarkvara ja Google müüb reklaame.

Asi läheb üha hullemaks. Apple ja Google müüvad tarkvara teie auto paneelile ja kodusele automaatsüsteemile, mis töötavad vaid nende nutitelefonides. Samsung edendab omaenese universumit, isegi Amazon, mis müüs vaid raamatuid, valmistab telefone, tahvelarvuteid ja TV seadmeid.

Kas vaene tarbija peab rõõmust digilakke hüppama? Võistlus edendab innovatsiooni ja kõik need teised sõnad. Digitaalsed paralleeluniversumid kalduvad muutuma üsna ühelaadseteks, ent ussiauke nende vahel pole just palju.

 

 

 

Ameerika teadusfantastika hiilgeaja kirjanik Isaac Asimov, kes nägi ette robotite valdamist ja mõtles välja robootika kolm seadust ja kirjutas ühiskonna kohta järgmiselt: „Anti-intellektualism on olnud pidev oht, mis on põimunud läbi meie poliitilise ja kultuurilise elu, toitudes valest tähelepanekust, et demokraatia tähendab, et minu ignorantsus  on täpselt sama hea kui teie teadmine.“

Kas ignorantne, teadmatu ja rumal inimene suudab valida kolmest universumist parema kui teadlik inimene? See on õieti küsinus sellest, kas digitaalne on hävitanud demokraatia.  Andmete osav tõlgendamine on digimaailmas kindlasti läinud peenemaks, nõnda et õige hõlma on raskem kinni hakata. Iga müüja kinnitab meile, et nende universum on parim, mida meil on saada. Ignoreeritakse ekspertiisi, nagu väidab 20 aastat digitaalturundusega tegelnud Andrew V. Edwards oma raamatus „Digitali is Destroying Everything.“[2] („Digitaalne hävitab kõik“.) Tekitatakse mulje, et nende toode on ainus, mis seisab maailma ja rakenduse vahel. Kuna tooted on keerulised, siis on vaja erilist tehnilist taipu, et neid võrrelda ja leida, kuidas nad oma digitaalses universumis toimivad.

Rakenduste müüa ei soovi müüki edasi  lükata vestlusega, mis aeglustaks müüki.  „Sa pead oskama autot juhtida, et mitte vastu puud sõita!“ on liigagi paljude tootemüüjate loosung.

 

Tehnikadžungel elab oma elu, loodusdžungel oma elu. Mõlemat saab vaadata kui ökosüsteemi, kus on stabiliseerunud oma toiduahelad ja mis alluvad ühtedele ning samadele loodusseadustele.  Või kuidas saakski inimene leiutada ja luua süsteemi, milles kehtivad originaalsed loodusseadused? Ses mõttes on kolme erineva firma nutitelefonidel põhinevad süsteemid pigem ökosüsteemide kui paralleeluniversumite sarnased. Kuid ühenduspraod nende vahel meenutavad ussiauke erinevate universumite vahel.

ESOF.Brahe2A

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Tycho Brahe planetaarium Kopenhaagenis paistab tagaplaanil üle järve kui viltuse katusega silinder. See on üha enam täis digieksponaate.

Foto: Tiit Kändler, 2014

Võib-olla tuleks kosmoloogidel oma hiiglaslikest teleskoopidest erinevamad ja ehk ka kavalamad teleskoobid pöörata digitaalsete universumite suunas, siis ehk saaks aimu, millised suhted võiksid valitseda paralleeluniversumite vahel.

Kui te oleksite liblikas, ämblik, geko või meritäht, mida teil oleks inimeselt õppida? Mitte midagi peale soovi olla maailmas kõige targem. Sest kõik oma eluks vajaliku on nad leiutanud miljoneid aastaid enne inimese eellaste ilmumist maamunale. Kuid ka kõige targematel teadlastel on muust elusloodusest õppida küllaga. Seda on viimastel aegadel tehtud üha usinamalt. Just seeläbi on valminud värvid, mis ei mustu, aknaklaasid, mida pole vaja pesta, lennukid, mida pole näha või siis sillad, mis ei kuku kokku.

Inimene õpib üha enam, kuidas võtta eeskuju taimede ja loomade miljonite aastate vältel välja arendatud ehitusest. See on omamoodi poeetiline. Poeesia ei peitu mitte leiutajate loodud firmade poolt teenituid miljardites, mis saadud looduse kopeerimises, vaid looduse enda leiutistel. Bioinspiratsioon ehk bioonika on uuemat sorti teadus, mis otsib, kuidas kasutada eluslooduse printsiipe, et luua selliseid asju, milleni asjade evolutsioon pole jõudnud. Kuid selleks tuleb mõista loodust uuel tasandil. Ja see tasand ei asu mitte meie peade kohal ega ole meist suurem. Loodus ehitab elu, lähtudes aatomitest ja sealt edasi molekulidest ja nõnda edasi. Nii toimub evolutsioon alt üles. Meie aga ehitame oma asju põhimõttel ülalt alla [3].

Isaac Asimov hakkas esimeste seas oma lugudes looma pahade kõrvale heatahtlike robotite kujusid. Et oma robotimaailma korrastada, lõi Asimov 1942. aastal robootika kolm seadust:

1. Robot ei tohi inimolendile viga teha või oma tegevusetusega lasta tal ohtu sattuda.

2. Robot peab alluma inimolendi korraldustele, välja arvatud kui need on vastuolus esimese seadusega.

3. Robot peab kaitsma oma olemasolu, seni kui see pole vastuolus esimese ja teise seadusega.

Mõtleme veidi, kas kasvõi ühes neist kolmest universumist tegutsevad seadmed järgivad neid reegleid?

Inimene on lootnud, et tuleb robot ja teeb tema eest ära tüütu töö. Et siis jääb rohkem vaba aega. Mida teha vaba ajaga, seda inimene veel otsustanud pole. Ehkki sellegi raske küsimuse lahendamiseks on püütud appi võtta roboteid ja tundub, et ühe edukamalt. Kõik kolm digitaalset ökosüsteemi või paralleeluniversumit on suuresti rakendatud meelelahutustööstuse teenisitusse. Ning need on meelelahutuse senises mõttes tundmatuseni muutnud.

 

 

1. David Pogue. The Tech Jungle. Scientific American, December 2015, p 20.

2. Andrew V. Edwards, Digital is Destroying Everything, What the Tech Giants Won’t Tell You about How Robots, Big Data, and Algorithms Are Radically Remaking Your Future, Rowman & Littlefield, 2015.

3. Tiit Kändler, Leiutised, mida ei osatud oodatagi, Ühinenud Ajakirjad AS, 2015.

Loe ka: Tiit Kändler, Digimaailm kujundab looduse evolutsiooni, Eesti Loodus, november 2015, lk 28.

Informaatika | News | Sotsiaalteadus | to.imetaja

Teadus muutub ühes maailmaga hägusamaks

10.11.2015

See Tiit Kändleri essee ilmus Postmehes 4. novembril. Minu illustratsioon lisatud siia.

 

Kui ma näen, et teele, mida mööda olen tavapäraselt sammunud kümnete aastate vältel (mõnel harva, mõnel tihemini) on ilmunud värav sildiga „Eramaa“ ja seejärel mõne aja pärast ilmub väravale lukk, siis ässitab see mind üle aia ronima ja oma teed jätkama. Tavaliselt mereranda. Südamele on kuidagi lahe mõelda, et mõistetamatud jõud pole veel minust jagu saanud.

Kui ma hakkasin süsteemselt kirjutama teadusest, siis ühel hetkel tajusin, et ühele selle teele on pandud värav. Seejärel ilmus sinna lukk ja silt „Eramaa“. Või „Meiemaa“, vahelt pole. Leppisin sellega, et mul pole sinna teele, mis viib teaduse rahastamise allikateni, asja. Olgu siis peale, sellest sildist juba üle ei roni, tõdesin.

Kuid mida edasi, seda enam tajun rahutust. Miks, küsin eneselt, mis on siis lahti? Kas ma tõepoolest uskusin, et pärast ENSV kadumist ja iseseisva Eesti Vabariigi loomist kaovad valed, kus kurat? Tunnistan, et uskusin küll – mitte et kõik valed kaovad, aga olulised, põhilised valed. Vähemasti teaduses, kus tuli juhtidel olla komparteis ja humanitaaraladel tsiteerida marksimi-leninismi klassikuid. Kes, kui me Marxist kõneleme, alati nii väga rumalat juttu ei ajanudki. Olin valmis selleks, et kui meil tuli dissertatsioon kirjutada vene keeles ja õppida venekeelsete õpikute järgi, tuleb edasipidi kõik see teha inglise keeles.

Kuid kindlasti ei olnud ma valmis teadlaste parteistumiseks. Eriti et oli õnn töötada Eesti ühe vähese, kui mitte ainsa mitteparteilasest direktori instituudis. Nüüdseks on teadusjuhtide parteistumine reaalsus ja sellega ei ole mõtet võidelda, tagasi niikuinii pääsu pole. Selge see, et inimesel on oma parteilised eelistused, ent sellepärast ei pea ju veel parteisse astuma, mis tähendab ju loomulikult mingi distsipliini järgimist. Kuid kuidas sellega hakkama saada, nii et teadus tunduks ausana?

Kas Giordano Bruno oli aus või lihtsalt loll, et pani oma elu Rooma Lillede Väljakul tulle? Küsimus, millele pole vastust. Niikuinii muutub teadus maailma muutudes. Teaduse jõud ei ole mitte tõe väljaselgitamises, vaid selles, et seda saab kontrollida ja ümber lükata. Selleks on vaja vaid teadusel toimida, ja ta teeb oma töö ära. Eesti füüsikute tulemusi saavad kõik maailma füüsikud kontrollida, kui need on fantastilised, siis tahavad ka. Ajaloolastega ja filoloogidega võib-olla pole see alati nii. Sestap on vaja sisemaist paralleelsust – ja muidugi mitte ainult selle pärast. Miks on vaja neid tüütuid putukaid nagu sääsed ja parmud, metssead ja hundid? Hävitame ära. Liike on maailmas niigi liiga palju, keegi ei jaksa putukaliike kokku lugeda.

Välismaine ekspert pole alati see kõige õigem. Võibolla on Eestile vaja enam ekspertarvamuseks võimelisi inimesi? Tuleb aga silmas pidada, et ekspert mõtleb vähem kui algaja. Ta teab paljusid asju ja ei hakka neis kahtlema. Seepärast on looduteadustes olnud pigem algajad need, kes on leidnud uue lahenduse.

TTÜ.RektorKui on vajalik, et ülikooli rektor pannakse paika valitsuse poolt, siis tuleb sellest ka teada anda. Ja midagi poleks hullu. Pannakse, siis pannakse. Lõppude lõpuks oli TRÜs Fjodor Klement ja Arnold Koop, isegi viimasega sai kuidagi hakkama. Ja Konstantin Päts pani paiks akadeemia esimesed liikmed ja rektorid.

Tõsiasi on see, et vale tungib teadusesse. Või on see seal alati olnud? Mingil määral kindlasti. Valetatud on omaenese sõgedusest, vaimupimedusest, olles jäänud armsa paradigma küüsi – aga see on ikkagi mõistetav. Leidub pahatahtlikkust, kuulsaks näiteks saksa matemaatikut Georg Cantorit 19. sajandi lõpul kiusanud Leopold Kronecker, kes ei tunnistanud Cantori uuritud lõpmatust ja pidas matemaatikas ainsaks uurimisväärseks hulgaks täisarve. Selliseid näiteid võib tuua sadu ja sadu, ka Eestist. Teine valetamise põhjus on soov elu jääda – kah mõistatav. Õieti on tegu ausamate inimeste salgamisega, mis nad on välja mõelnud – nagu näiteks Mikołaj Koperniku ja René Descartes’i puhul. Mis pole mõistetav, on valetamine või salgamine rahastamise saamiseks. Vähemasti riikides, kus nälga naljalt ei surda nagu Eesti.

Olin ajakirjanikuna selle juures, kui Eestis pandi kokku kolm ajalehte. Loodeti, et nüüd tellijate arv kolmekordistub. Aga juhtus see, et hoopis vähenes. Miks peab ülikoolidega juhtuma teisiti? Mis juhtus, kui otsustati kokku panna paar ministeeriumit ühte majja? See, et lõhuti maha tugev ja esinduslik ning ilus maja ja samasse ehitatakse nüüd uus. Seda ei nimetata kahjurluseks, selle eest kohapeal maha ei lasta, vaid valitakse hoopis parlamenti. Ju siis nii peabki toimima, järeldan.

Teaduse kommertsistumine on vältimatu, kinnitatakse. Olgu, kuid kui sellega kaasneb vale uute ravimite peatse väljatöötamise kohta, uute raviviiside peatse juurutamise kohta?

Ravimite kiirus pole meie otsustada, kallidus ka mitte, need näivad tegevat Eesti-suurele maale tegelikult ravimini jõudmise võimatuks. Mis ei tähenda, et selle poole mingis mahus pole mõtet pürgida. Mahu ei määra muu, kui teaduse sisemine organism.

Need visionäärid, kes kinnitavad visalt, et Eesti on väike, mistap vajame vaid maailmatasemel teadust, kas on teaduse unustanud või pole seda kunagi teadnud. Ainult tippteadust pole võimalik teha ei USAs, ei Soomes, ei Eestis. Enamik teadusest on keskpärane. Kui asi sellega piirdubki, on midagi korrast ära, kuid keskpärasust ära koristada ei saa, see on loodusseaduste vastu tegutsemine.

Sama asi on nn ülikoolide edetabelitega. Kas tõesti pole keegi uurinud, mille põhjal ülikoolid reastatakse? Aga palun, tulen appi. Hinnatakse sõltuvalt  pingerea koostajast nelja-viit näitajat, millest teadustöö ja õpetamine on kaks ja töökoha saamise võimalus kolmas ning neljas rahvusvaheline nähtavus. Pingeread tehakse väidetavalt selleks, et abistada üliõpilaseks soovijaid valikul. Siit tuleb selgelt välja, et Tartu Ülikoolil pole mingit lootustki pingerea esimestesse sadadesse saada, kuna rahvusvaheliseks nähtavuseks saab see nullilähedase arvu, töö perspektiivi kohta ilmselt samuti, seega kaotab juba sealt neljandiku kuni pool. Peaaegu sama lugu on Tallinna ülikoolidega. Pole mingit mõtet loota, et meie ülikoolide nähtavus suureneb, kui need ka kõik kokku pannakse. Isegi Riia ülikoolist ette ei saa. Kui Eesti ülikool ei viida just Londonisse.

Siit tuleb mis? Oma töö tähtsuse ülepaisutamine, maailma tausta salgamine. Keegi, isegi mitte Einstein, ei ole teinud teadusavastust üksi. Vahel püütakse esitada oma tulemusi selliselt. Ei viidata eelkäijatele ja kõrvaltormajatele. Veel vähem rahastajatele – kui need on väljaspool ETAGi ja EL teadusprogrammi.

Teadlane ei räägi seda, mida partei kuulda tahab. Olgu see milline partei tahes. See on reegel.

Ma imetlen tõeliselt neid inimesi, kes tõsimeeli kinnitavad, et nad peatavad oma parteilise kuuluvuse ja siis jälle taastavad. Ei saa ju olla, et kõik nad lihtsalt valetavad. Või et parteilise ladviku seas olemine ei tule edaspidi enam neile meeldegi. Isegi kõige lihtsam kodumasin mäletab oma ajalugu, autost või robotist kõnelemata. Avariid, kukkumised jätavad oma jälje ka kivile.

Üksvahe oli Eesti Teaduste Akadeemia presiidiumis vähemasti kolm tipp-poliitikut. Üks neist juhtis ministrina üht TA osakonda. Võib-olla on see loomulik olukord, kuid võib-olla seletab see ka, miks me pole TAlt kuulnud eriti  midagi teaduse rahastamisest ja muust – kui president välja arvata, kes sellest Sirbis kirjutas. Me ei saa enam loota TAlt ühtset arvamust, sest see kaldub vahel kehtiva valitsuse tegude vastu ja võib-olla rahajagamiste tõttu ei ole selle moodustamine ka võimalik. Nii et sellele ei maksa loota.

Teaduse ajaloos on olnud aegu, kus sellega tegelesid peamiselt vaimulikud. Ja kus kirik teadusmõtet suunas. René Descartes tegelikult ju põgenes 17. sajandi keskel võimaliku inkvisitsiooni eest Haarlemist Stockholmi, teades, et ei talu külma ja varajast tõusmist. Kuid ta vajas kuninganna Kristiina kaitset. Arvestas ometi valesti ja suri paari kuuga.

Katoliku kirik üritas kontrollida teadust, kuid ei saanud sellega hakkama. Protestantism, eriti kalvinism üritas kontrollida teadust, kuid ei saanud sellega hakkama. Eestis üritas teadust kontrollida Konstantin Päts. Raske öelda, kuidas ta sellega hakkama sai, sest eksperiment jäi pooleli. Stalin sai teaduse kontrollimisega hakkama, Hitler samuti. Esimene lõpetas kvantmehaanika ja relatiivsusteooria ning geneetika, teine matemaatika ja suuresti ka füüsika, kuna nood olid suuresti juutide tehtud. Stalini-järgne NL suutis kontrollida osa humanitaarteadusi nagu ajalugu ja sotsioloogia.

Kuid ometi oli tolgi ajal laialt juttu, et filoloogidele teevad liiga füüsikud. Sellest lahknevusest kirjutas ka Charles Percy Snow möödunud sajandi keskel oma kuulsas raamatus „Kaks kultuuri“. Lootus, et humanitaarid ja loodusteadlased koostööd tegema hakkavad, pole Eestis siiani täitunud. Võibolla pole ka mujal, ei tea täpselt. Võib-olla poelgi see võimalik.

Jutt sellest, et nn OKK raporti puhul on tegu vaid ettepanekuga, tundub olevat vale. Kas see on tõepoolest „kasiinosõltlase maailm“, nagu üks kommentaator nimetas? Kas on see tõepoolest vaid „tehnitsistlik nägemus“, nagu mõned on kirjutanud? Ma arvan, et asi on tõsisem. Sest kuidas on juhtunud nii, et mingit otsust vastu võtmata, vaid ühe teaduskauge inimese idee peale on äkitselt tuua kolm tegelikkuseks saanud näidet. Eesti Keele Instituut, Ajaloo Instituut ja Kunstiakadeemia, mille kohta on tehtud olulised otsused liitumises või siis elementaarsete töötingimuste loomisest loobumises. Enne nn diskussiooni algust.

Neist kõigist on füüsikuharidusega minul kahju: ajalugu ei ole asi, mida saab teha ainult ühes paigas ja keel vajab hoidmist. Kunstnikke muidugi kontrolli alla ei saada, nii nagu teadlasi on saadud: nad on vaigistatud, istuvad oma laborites, et mitte tulevastest toetusrahadest ilma jääda. Teadus vajab investeeringuid, vaba kunst muidugi mingil määral ka, aga mitte nii, et loovisik peaks ilmtingimata mõnda parteid kummardama.

Teadus hägustub mitte ainult poliitika poole. Idufirmade, erafirmade ja riigiülikoolide segapudru pole mitte ainult Eesti mall, vaid Läänele iseloomulik olukord, mille kohta jälle ei oska öelda, milleks see hea on, kuid selge, et lahti ei saa.

Kokkuvõtteks ei oska öelda muud, kui et maailm muutub ja teadus institutsioonina koos sellega. Küllap pole Eesti siin mingi erand. Alati leidub jõude, kes tahaksid teaduse tulemusi kas eirata või neid vähemasti mitte kuulda võtta ning sooviksid neile sisuliselt mõistetamatut teaduse rahastamist halli kardinalina suunata. Kui teisiti ei saa, las nad siis teevad. Kuid meie võime endale toimuvast aru anda. Tegelikult ja üldjoontes pole ju Eesti teadusel häda midagi, võib-olla tõesti on mõnes valdkonnas püramiidi alus liiga lai ja sein liiga lauge, aga selle korvamiseks saame rõõmustada, et meil on vähemasti asjatundjad, kes on tuttavad teaduse olemusega ning kes võivad asuda tööle muudele aladele kui teadus, kus haritust tundub nappivat, kasvõi poliitkasse, miks mitte.

 

Telli Teadus.ee uudiskiri