Rubriigi ‘to.imetaja arhiiv

Antropoloogia | News | to.imetaja

Eesti eliit võib elada singulaarsuse veerel

19.03.2016

See teaduskirjanik Tiit Kändler essee ilmus täna, 19. märtsil Postimehes.

 

Kõige odavamad ja kõige tulusamad eksperimendid füüsika ajaloos on olnud mitte hirmkallid osakeste ja gravitatsioonilainete ja neutriinode püüdmise hiigelkallid teadustemplid, vaid mõne nutika inimese ajus toimunud eksperimendid. Neist kõige kuulsamad näited on Einsteini mõtteeksperimendid, milles ta kujutles end lendavat valgusosakesel või seismas kiirenevalt tõusvas või vabalt langevas liftis. „Maailma igavene mõistetamatus seisneb selle mõistetavuses,“ sõnastas Einstein Immanuel Kantist inspireerituna 1936. aastal oma kreedo.

Võib olla juhtunud, et meie vaidlused, mis paisuvad kaklusteks elu võimalikkuse üle Eestis on füüsikaliselt mõttetud.  Sest võib olla juhtunud, et need, kellega me vaielda püüame, on ammuilma sattunud singulaarsuse horisondi veerele ja nende maailm vahetab infot ülejäänud maailmaga vaid osaliselt, jättes antiteadmise enesele.

Singulaarsus on universumis mõõtmatult väike paik, kuhu koguneb mõõtmatult suur hulk ainet ja seega ka energiat.

Singulaarsus on lõpmatu kõrge ja lõpmatu kitsas joon Descartes’i koordinaatide süsteemis. Meile on teada looduslikest singulaarsustest universumi tekke ehk suure paugu aegne singulaarsus, praegusest universumist mustad augud. Looduslikud singulaarsused ei ole küll päris lõpmatu kõrged ja lõpmatu kitsad, need on seda matemaatilises lähenduses. Looduses ei ole ainet lõputult. Lõputult pole ka aega, isegi universumil mitte, ammugi siis maakeral või inimesel.

Mitte miski ei häiri teoreetilist füüsikut enam kui singulaarsus, mis tekib näiteks väljavõrranditesse. Einstein võttis sellega hädas olles kasutusele uue konstandi, tavaliselt aga kasutavad matemaatikud nn renormeerimist, mis tähendab seda, et singulaarsus unistatakse julmalt ära: normeeritakse valem ümber, nii et arvestatakse vaid selle lõplikku, mitte lõpmatut osa. On suur imede ime, et sihukese manipulatsiooni peale valemid veel looduses toimuvat üsna täpselt kirjeldavad. Võib-olla kirjeldavad nad seda üsna täpselt, kuna nagu öeldud, looduslik singulaarsus ei ole päris lõputu.

On hulk märke, mis näitavad, et Eesti ühiskonna nn eliit on sattumas singulaarsusesse või juba otsapidi sinna roninud. Seda singulaarsust võib võtta kujundlikult või sõna-sõnalt, ent seda võib võtta ka otseselt kui musta auku tormamist. Kosmoloogia kinnitab, et me võime elada väga suure musta augu veerel sellel horisondi piiril, taipamata, et miskit on puudu. Mida lähemale me musta augu südamele liigume, seda pikemaks meid tõmmatakse, kuid et singulaarsuses ei pruugi kehtida tavalised füüsikaseadused, siis nii ei pruugi ka juhtuda. Lõppude lõpuks vahetab ka must auk maailmaga informatsiooni, nagu näidanud Stephen Hawking. Seda küll ühekülgselt, kiirates ühe osa ja neelates teise, antiosa infost.

See pole uus asi, et põhiküsimus pole ei rohkem ega vähem kui kultuuri säilimises.

Seegi pole uus, et on aegu, mil põhivooluline mõtlemine ja tehnika, olgu ehituskunst või tööstus, toimivad kooskõlaliselt nagu skolastika ja gootika 13. sajandil või tööstus, tehnoloogia ja üleüldise võrdsuse ideed 18. sajandi keskel või kujutavad kunstid ja kvantmehaanika 20. sajandi alul.

Me ei ole mõtelnud sellele, et võibolla praegu, singulaarsuse tekkides, on hoopis vale loota ja püüelda sellele, et nn demokraatlikult valitud nn eliit ja ülejäänud rahvas peaks üheskoos püüdlema millegi ühise ja jõulise poole, mida saaks kokku võtta lööva ja tabava logoga, nii nagu juba teist korda Eestis püütakse. Singulaarsuse tekke ajal kaovad piirjooned, asi hägustub nagu faasiüleminekute ajal, kui sisemine struktuur on välimisest uduselt eristatud.

Singulaarsusel on oma tasemed ja tipp on alusest ideaalsel juhul lõpmatu kaugel, looduses ikkagi peaaegu et lõputult kaugel. Kogu singulaarsus peab olema täitunud, see imeb enesesse lähipiirkonnad.

Kaob mõttetuks otsida ja võidelda singulaarse korruptsiooniga. Mittesingulaarsel ajal pole võimalik, et ülikooli rektor valitakse korruptiivselt, singulaarsel ajastul on see täiesti loomul,

Kaob seos tegelike vajaduste ja tegeldavate vajaduste vahel. Pole ime, et Riigikogu ei ole aastaid tegelnud mitte millegagi, millel oleks tavainimese jaoks tõeline väärtus. Me ärgem nimetagem neid pseudoprobleemideks. Need on singulaarse eliidi probleemid: sallivus, säästev areng, kooseluseadus, süsinikukvoodid, immigratsioon. Need ei ole ega saagi olla tavakodaniku probleemid, kes veel pole pea ees singulaarsusesse tormanud.

Pole ime, et President on kinnitanud, et Eestis ei sõltu absoluutselt inimese parteilisusest tema ametipost, kui sama ajalehe samal küljel saame lugeda Gerd Kanteri väidet, et ta oleks saanud ehituskrundi, oleks ta astunud parteisse. Pole ime, et President on mind ühes kogu rahvaga süüdistanud selles, et elan veel oma mõtlemisega NSV Liidus, kui ma olen seal elanud vaid kehaliselt. Tegu on lihtsalt infoga singulaarsuse servalt, mis imekombel minuni jõudnud.

Singulaarsuse teket soodustab Eurooa Liidu seisund, milles pumbatakse raha pigem millegi taastamisele kui olemasoleva kaitsmisele. Näiteks saab tuua soode ja jõgede taastamise projektid, aga ka muinsuskaitse suundumuse, kus lagunenut taastatakse, kuid taastatut käigus hoida pole tulus.

Kust on võetud loodusseadusena kõlav väide, et digimaailm ja äpid päästavad Eesti provintsiaalsusest? Võibolla hoopis kiirendab vägisi pealesurutud üleminek virtuaalmaailma selle ägedate entusiastide sisenemist musta auku?

Singulaarsus

Miks on olulised leiutised tehtud viimati peaaegu poole sajandi eest? Praegu tundub, et inimene on pigem hädas oma arvutustehnikaga, kui jaksab välja mõtelda uusi ideid. 20 aastat digiturgu tipptasemel suunanud USA tehnoloogialiider Andrew V. Edwardsi arvates on digitaalmaailma üheks varjuküljeks, et see tõmbab enesesse suure osa loomingulisi inimesi. Kuna palgad on kõrged, tegeldakse pigem sisuliselt ebavalajalike äppide, tapamängude, virtuaalse rongiliikluse väljamõtlemisega ja idufirmade loomisega nende müümiseks kui inseneeriaga, et välja mõtelda põhimõtteliselt paremaid lennukeid, ronge või autosid. „Tehakse, mida suudetakse, mitte seda, mida me tõepoolest vajame,“ kirjutab Edwards oma raamatus „Digitali is Destroying Everything“ („Digitaal hävitab kõik.“). Väljapaistev makromajanduse teoreetik ja majandusajaloolane Robert J. Gordon on pikka aega kõnelnud, et nüüdisaegsed info- ja kommunikatsioonitehnoloogia leiutised ei saa ligilähedalegi 1870. – 1970. aastate viiele suurele leiutisele nagu elekter, linnade saneerimine, kemikaalid ja ravimid, sisepõlemismootor ja nüüdiskommunikatsioon.

Neist leiutistest lähtunud pidev majanduskasv ei ole garanteeritud igaveseks. Nüüdne on vaid kauge kaja, mis leiutiste ajastust meieni veel jõudnud on, varsti vaibub seegi. IT-revolutsiooni põhipanus muutis töökohad ja äripraktika 1990. – 2000. aastatel ja seegi on valmis. Gordon arvab, et Ameerika elanikud näevad tulevikus stagneerunud elatustaset. See suurendab ebavõrdsust ning soodustab omakorda elanikkonna vananemist.

Musta auku või vähemasti selle veerele jõudmine põhjendab, miks Eesti tipp-pliitikud, -ametnikud ja isegi -teadlased ei suuda võtta enam ühendust reaalsusega. Ja miks valdab hoiak: meie oleme juhid ja teised peavad meie eest raskema töö ära tegema. Me kõik vastutame võrdselt, nagu President oma neoleninismi kuulutab.

Selle üle ei tasu realistidel muretseda, pigem tuleb hoiduda säherduste inimestega üheskoos musta augu veerele sattumast. Samamoodi, nagu liiklusseaduse järgi imetäpselt liigeldes on varsti õnnetus käes, pole võimalik ellu jääda, järgides sõnumeid mustast august.

Üks viimase aja uurimusi on näidanud, et marihuaana toimib mitte ainult uimastavas ja uinutavas ja rahustavas võtmes. Selle pikaajaline efekt on, et keskeas väheneb inimese verbaalne mälu: ta mäletab vähem sõnu, mida ta loeb või mida talle üteldakse. Eestile omases singulaarsusest tuleks selline omadus ainult kasuks vaimsele tervisele. Tahe unustada on ju ka üks emigreerumise põhjusi Sa satud võõrasse riiki ja sealsed mured ei ole sinu mured, sa võid Eesti mustast august saabunud sõnumid vabalt unustada, sest nendega ei seo sind sinu igapäev. Musta augu veerel jalgu kõigutades on veel üks hea asi: kaob vahe vale ja tõe vahel. Kui kipub tunduma, et sulle ühe enam valetatakse, võid end lohutada, et antisõnum, see tõene, on kogusõnumist lahknenud ja musta auku kukkunud.

Hiljuti teatati, et kahe musta augu ühinemisest levinud gravitatsioonilained esmakordselt kinni püüti.  Mõtteeksperimendina neil gravilainetel ulpides võib kujutleda, et säilitad vähemasti minimaalse mõistuseraasu, mis laseb sul kodumaal oma asjatoimetustega hakkama saada.

 

 

 

 

Antropoloogia | News | Ökoloogia | to.imetaja

Sallivuse sallivuse sallivus: looduse pale

28.02.2016

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilmus ajakirjas Eesti Loodus nr2, 2016

Mured käivad hulgakesi. Kas nad siis üksteist sallivad? Rõõm ja mure kaksikvennad. Kas nad siis on meile sallivuse eeskujuks?

Puukoristaja mu akna taga kasvaval 200-aastasel männil on tegutsenud üksi ja kaksi kuus aastat järjepannu, ajast, mil maja uusehituse valmis sain. Oletan, et ta pesitseb maja tuulekastis, ja ega see või olla siis sama puukoristaja, kes praegu hommikul enne tihaseid lindude söögimajas käib ja männipuu krokodillikoort mööda pea all- või ülalpool siugleb. Küllap see mingi uue pesakonna tüüp on. Kuid ei kunagi ole siin näha olnud enamat arvu puukoristajaid. Sest puukoristaja on sallimatu teiste liigikaaslaste suhtes: tal on oma riik, reviir. Teisiti on lugu rasvatihastega: nemad küll nääklevad vahel, ent lendavad kohale pigem hulgakaupa. Ja siis saavad ka söögilauale maandunud musträsta eemale peletatud. Nemad on sallivad oma liigikaaslaste suhtes, teatava piirini küll, kuid mitte musträsta suhtes. Tapmiseks tõsi ei lähe, tagaajamiseks küll.

 

Kohatu Päike

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

 

 

Tiit Kändler: “Kohatu Päike”, 2014

Sama lugu on huntide, ilveste ja kotkastega, igaüks on oma reviiri piires sallimatu nii oma liigikaaslaste kui jahisaagi suhtes. Jahisaak jälle omakorda ja nii edasi, bakteriteni välja.

Kust võtame siis äkitselt, et Homo sapiens peab olema salliv, kui tal neandertallasegagi just kõige paremini ei läinud, kõnelemata veel teistest Homo sapiens’i rühmadest.

Alati on tapetud ja taga aetud. Üleüldine sallivus ei ole looduses kohane, selle rakendumisel meid siin ei oleks, see on selge.

Et olen hariduselt füüsik, siis muidugimõista toob sallivuse teema mulle mällu eelkõige antroopsusprintsiibid. Need selgitavad, miks on maailm ehk universum selline, et inimene siin kenasti välja arenes ja toimetada saab. Kas meie pärast või lihtsalt juhuslikult, on muutumatud arvud, mis matemaatika ja füüsika keeles väljendavad elementaarlaengud või vähima algosakese suurust või muid olulisi arve, mis seovad looduse seadused enam-vähem ühtseks matemaatika keeles väljendatud süsteemiks, just täpselt sellised, et universum, sealhulgas päikesesüsteem saaks esineda sel ja täpselt sel kujul, et elu ja sealhulgas inimene tekkis ja evolutsioneerus.

Antroopsusprintsiibid, nimetatagu neid nõrgaks või tugevaks, pole looduse seadused, vaid takkajärele tõdemused: kui universumis oleks üks või teine oluline konstant veidi erinev, siis meid poleks. Siin pole mingit sallivust. Kui ka esinevad paralleeluniversumid, siis meietaolise eluka kohtamiseks peavad mõnes neist kehtima samad loodusseadused, mis meil.

Sallivus pole kohane, sallivuse sallivus laseb ajada omi asju ja sallivuse sallivuse sallivus on kui mitte sallimatus, siis täielik ükskõiksus ometigi. Tundub tühja kalambuurina, kuid minu jaoks seda ei ole. Kui puukoristaja sallib rasvatihaste sallivust, siis ometigi ei salli ta naid söögilaua-konkurendina, rakendades sallivuse sallivuse sallivust, et neist ette jõuda.

Kas gravitatsiooniseadus ei sallinud mind, kui ma redeleilt alla kukkudes kuus ribi murdsin? Opakas küsinus? Või äkki polegi? Meil ei jää muud üle, kui sõnastada paljud asjad antropomorfselt, igapäevaselt: gravitatsioon sallib mind, kui ehitan maja, arvestades selle sallivuse piiridega, ja minu elu, kui tegutsen neis piirides.

 

Sallivuse piirid annab looduses minu meelest kätte valitud taustsüsteem. Kui me kanname kõik olendid ja eluta objektid, alates algosakestest kuni uusimate kosmoloogiliste objektideni teljestikule, mille logaritmilises skaalas püsttelg näitab suurust sentimeetrites ja logaritmilises skaalas rõhttelg massi, siis saame paradoksaalsel moel umbes täisnurka poolitava nurgaga tõusva sirgjoone, mille keskmes leiame üles iseenese. Inimene on sellises kavalas koordinaatide süsteemis maailma kese, ja küllap aimas ka koordinaatsüsteemi leiutaja René Descartes, et võib leida sellise süsteemi, milles inimese keha on keskmes ja hing on võib-olla kolmandas mõõtmes, mille kahe vahele paigutas ta jumala. Inimese põhiline mure ei ole kunagi olnud see, kas ta sallib üht või teist inimest või rahvast või looma, vaid see, kuidas ta sallib iseenese hinge.

„Jumal seda teab,“ vastas Descartes ja teda tasub uskuda, kuna teda uskus ka Eestimaad valitsenud kuninganna Kristiina, kutsudes Descartes’i oma õpetajaks ja kaudselt suretades õpetlase oma karmide kommetega välja. Kuid eestlased välja ei surnud. Valides siin oma mõõtkava piires just paraja sallivuse või sallimatuse määra.

Läks aega mis läks, Homo sapiens leidis sallivuse määra üles, see leid on kivistunud püramiidides ja iidsete linnade varemetes, Teeba templites ja Rooma Colosseumis, Cordoba mošees ja Eesti rehielamus, Oleviste kirikus ja Kölni katedraalis, jalgpallistaadionis ja 19. sajandi Euroopa raudteejaamades.

Ühel hetkel läks sallivuse piiri tajumine sassi. Tallinna tekkisid teletorn ja Rahvusraamatukogu, salliva Kaubamaja külge sallimatu Viru keskus ja salliva Sakala keskuse asemele sallimatu Solaris, salliva skulptuuripargi asemele Kadrioru lossi taha sallimatu ja kipakas „barokk“aed.

Nüüd on sallimatutel ärimeestel kavas Käsmu sallimatu sadam, salliva Käsmu Meremuuseumi asemele. Nii nagu ei piisaks sallimatutest Vergi ja Viinistu, Lohusalu ja Pirita sadamatest, millest vaid Pirita kannab kogu sallimatuse koorma välja, olles laevukestest täitunud, teised ülbitsevad tühjana.

 

Just nimelt siit läheb tegelik piir sallivuse ja sallimatuse vahel, õige taustsüsteemi ja ebapädeva taustsüsteemi valiku vahel, mitte ainuüksi eri liikide või liigisisese sallivuse määra leidmisel. Miks võitleb keskkonnaministeerium võõrliikidega? Mis õigusega, küsin õigusega – las õitseda tuhat lille, nagu esimees Mao ütles, las need siberi karuputked ja villkäppkrabid elavad ja rikastavad meie loodust! Et suruvad maha põlisliike? Ja mis siis. Ju need peavadki kaduma. Milleks raisata raha soode taastamisele, salligem eelmiste põlvede muudatusi oma maastikes! Milleks üleüldse looduskaitse, kui puudub inimkaitse? Sest salliv inimene juba relva kätte ei võta, ei labidat karuputke, ei aiateivast röövli vastu.

Et tõin demagoogilisi kõrvutamisi? Ei toonud sugugi, see on loodus, mis oma muutumatute seadustega tundub inimese ebaproportsionaalse tegevuse taustal demagoogilisena. Looduses valitsev sallivuse sallivuse sallivus on iseenesest demagoogiline, kuna sellele ei anna külge riputada harmoonilise taustsüsteemi kaotanud inimese enese vastuolu omaenese hingega, tõelist sallimatuse häirekella.

 

 

 

News | Ökoloogia | Tehnoloogia | to.imetaja

Digiökoloogia paralleeluniversumid

26.02.2016

See Tiit Kändleri essee ilmus ajakirjas Eesti Loodus nr 1, 2016.a

 

 

Kes veel kahtleb, kas inimene evolutsioneerub, see mingu elektroonikapoodi. Seal müüakse inimkultuuri lahutamatuid osiseid, seega siis inimese juppe. Kui nutitelefonid leiutati, olid need eri firmadel üsna erinevad, Nüüdseks on üleüldine evolutsioon põiminuid kolm varianti kokku. Ent neid hoitakse inimese jõul ja raha pärast lahus.

 

Meie nutitelefonid on muutunud peaaegu identseteks. iPhone, Apple ja Google, mis teeb Androidi tarkvara, on kopeerinud üksteise ideid, nõnda et nutitelefonid näevad välja peaaegu samasugused, maksavad umbes sama palju, on umbes sama kiired ja oskavad umbes samu asju.

Kuid ometi püüavad Apple, Google ja Microsoft ehitada üles omaenese digitaalseid ökosüsteeme. Looduslikus ökosüsteemis on liigid omavahel elulises seoses, ja nii ka nutitelefonide maailmas. Üks nutitelefoni ökosüsteemi hulk sisaldab omavahel ühendatud tooteid ja teenuseid. Kuid niipea, kui olete otsustanud selle kasuks, olete enesele muretsenud sametkäerauad, mis lubavad teil lahkelt tegutseda oma ökosüsteemi piires, kuid teevad nii raskeks kui võimalik rivaalide ökosüsteemiga suhtlemise, saati siis sellele siirdumise.

Yahoo Tech kolumnist David Pogue kirjeldab ajakirjas Scientific American tüüpilist digitaalset ökosüsteemi [1]. See sisaldab värkvara, nii nagu looma- ja taimeriigi kehad: telefon, tahvelarvuti, sülearvuti, nutikell, TV kast. Siis on selle koostises nagu eluslooduses mälu salvestamine reaalajas nagu muusika, filmid, TV-programm, e-raamatud. Andmeid saab sünkroniseerida kalendri, raamatuviitade, märkmete, fotode abil nagu loomariigi ajudes, need hoitakse pilves, mida kujutatakse kui tasuta reaalaja kõvaketast ja lõpuks tuleb ju lõuna eest maksta, mida saab krediitkaardi asemel teha nutitelefoni või nutikella viibutamisega.

Kõik need kolm digitaalset ökosüsteemi ei ühildu: kui oled valinud ühe firma nutitelefoni, siis pead jääma sellese universumisse. Need kolm on nagu paralleeluniversumid, millest kosmoloogid spekuleerivad, kuid erinevalt kosmoloogide universumitest mis meie silma all on tekkinud ja edenevad.

 

Neil universumitel on igaühel oma looja ja ühtlasi omanik, ja tema otsustada on, kui palju lasta paralleeluniversumitel omavahel suhelda. Pogue arvab, et Apple on kõige suletum. See kirjutab äppe vaid iPadide ja iPhone’i jaoks. Apple’i kell töötab vaid iPhone’iga, Apple Map pole kasutatav Windows Phone’is või Androidis, nõnda ei saa ühest süsteemist teise ka teha Face Time’i kõnesid.

Kui teil on iPhone, saate kasutada Google’i äppe nagu kaardid ja Gmail ja Chrome, teenuseid nagu Docs, Sheets, Slides ja digitaalset salvestamist nagu raamatud, muusika ning Newsstand. Microsoft Office on saadaval iga asja puhul ekraanil.

Igal firmal kolmest on erinev äriplaan. Apple on äri, mis müüb värkvara. Mocrosoft müüb tarkvara ja Google müüb reklaame.

Asi läheb üha hullemaks. Apple ja Google müüvad tarkvara teie auto paneelile ja kodusele automaatsüsteemile, mis töötavad vaid nende nutitelefonides. Samsung edendab omaenese universumit, isegi Amazon, mis müüs vaid raamatuid, valmistab telefone, tahvelarvuteid ja TV seadmeid.

Kas vaene tarbija peab rõõmust digilakke hüppama? Võistlus edendab innovatsiooni ja kõik need teised sõnad. Digitaalsed paralleeluniversumid kalduvad muutuma üsna ühelaadseteks, ent ussiauke nende vahel pole just palju.

 

 

 

Ameerika teadusfantastika hiilgeaja kirjanik Isaac Asimov, kes nägi ette robotite valdamist ja mõtles välja robootika kolm seadust ja kirjutas ühiskonna kohta järgmiselt: „Anti-intellektualism on olnud pidev oht, mis on põimunud läbi meie poliitilise ja kultuurilise elu, toitudes valest tähelepanekust, et demokraatia tähendab, et minu ignorantsus  on täpselt sama hea kui teie teadmine.“

Kas ignorantne, teadmatu ja rumal inimene suudab valida kolmest universumist parema kui teadlik inimene? See on õieti küsinus sellest, kas digitaalne on hävitanud demokraatia.  Andmete osav tõlgendamine on digimaailmas kindlasti läinud peenemaks, nõnda et õige hõlma on raskem kinni hakata. Iga müüja kinnitab meile, et nende universum on parim, mida meil on saada. Ignoreeritakse ekspertiisi, nagu väidab 20 aastat digitaalturundusega tegelnud Andrew V. Edwards oma raamatus „Digitali is Destroying Everything.“[2] („Digitaalne hävitab kõik“.) Tekitatakse mulje, et nende toode on ainus, mis seisab maailma ja rakenduse vahel. Kuna tooted on keerulised, siis on vaja erilist tehnilist taipu, et neid võrrelda ja leida, kuidas nad oma digitaalses universumis toimivad.

Rakenduste müüa ei soovi müüki edasi  lükata vestlusega, mis aeglustaks müüki.  „Sa pead oskama autot juhtida, et mitte vastu puud sõita!“ on liigagi paljude tootemüüjate loosung.

 

Tehnikadžungel elab oma elu, loodusdžungel oma elu. Mõlemat saab vaadata kui ökosüsteemi, kus on stabiliseerunud oma toiduahelad ja mis alluvad ühtedele ning samadele loodusseadustele.  Või kuidas saakski inimene leiutada ja luua süsteemi, milles kehtivad originaalsed loodusseadused? Ses mõttes on kolme erineva firma nutitelefonidel põhinevad süsteemid pigem ökosüsteemide kui paralleeluniversumite sarnased. Kuid ühenduspraod nende vahel meenutavad ussiauke erinevate universumite vahel.

ESOF.Brahe2A

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Tycho Brahe planetaarium Kopenhaagenis paistab tagaplaanil üle järve kui viltuse katusega silinder. See on üha enam täis digieksponaate.

Foto: Tiit Kändler, 2014

Võib-olla tuleks kosmoloogidel oma hiiglaslikest teleskoopidest erinevamad ja ehk ka kavalamad teleskoobid pöörata digitaalsete universumite suunas, siis ehk saaks aimu, millised suhted võiksid valitseda paralleeluniversumite vahel.

Kui te oleksite liblikas, ämblik, geko või meritäht, mida teil oleks inimeselt õppida? Mitte midagi peale soovi olla maailmas kõige targem. Sest kõik oma eluks vajaliku on nad leiutanud miljoneid aastaid enne inimese eellaste ilmumist maamunale. Kuid ka kõige targematel teadlastel on muust elusloodusest õppida küllaga. Seda on viimastel aegadel tehtud üha usinamalt. Just seeläbi on valminud värvid, mis ei mustu, aknaklaasid, mida pole vaja pesta, lennukid, mida pole näha või siis sillad, mis ei kuku kokku.

Inimene õpib üha enam, kuidas võtta eeskuju taimede ja loomade miljonite aastate vältel välja arendatud ehitusest. See on omamoodi poeetiline. Poeesia ei peitu mitte leiutajate loodud firmade poolt teenituid miljardites, mis saadud looduse kopeerimises, vaid looduse enda leiutistel. Bioinspiratsioon ehk bioonika on uuemat sorti teadus, mis otsib, kuidas kasutada eluslooduse printsiipe, et luua selliseid asju, milleni asjade evolutsioon pole jõudnud. Kuid selleks tuleb mõista loodust uuel tasandil. Ja see tasand ei asu mitte meie peade kohal ega ole meist suurem. Loodus ehitab elu, lähtudes aatomitest ja sealt edasi molekulidest ja nõnda edasi. Nii toimub evolutsioon alt üles. Meie aga ehitame oma asju põhimõttel ülalt alla [3].

Isaac Asimov hakkas esimeste seas oma lugudes looma pahade kõrvale heatahtlike robotite kujusid. Et oma robotimaailma korrastada, lõi Asimov 1942. aastal robootika kolm seadust:

1. Robot ei tohi inimolendile viga teha või oma tegevusetusega lasta tal ohtu sattuda.

2. Robot peab alluma inimolendi korraldustele, välja arvatud kui need on vastuolus esimese seadusega.

3. Robot peab kaitsma oma olemasolu, seni kui see pole vastuolus esimese ja teise seadusega.

Mõtleme veidi, kas kasvõi ühes neist kolmest universumist tegutsevad seadmed järgivad neid reegleid?

Inimene on lootnud, et tuleb robot ja teeb tema eest ära tüütu töö. Et siis jääb rohkem vaba aega. Mida teha vaba ajaga, seda inimene veel otsustanud pole. Ehkki sellegi raske küsimuse lahendamiseks on püütud appi võtta roboteid ja tundub, et ühe edukamalt. Kõik kolm digitaalset ökosüsteemi või paralleeluniversumit on suuresti rakendatud meelelahutustööstuse teenisitusse. Ning need on meelelahutuse senises mõttes tundmatuseni muutnud.

 

 

1. David Pogue. The Tech Jungle. Scientific American, December 2015, p 20.

2. Andrew V. Edwards, Digital is Destroying Everything, What the Tech Giants Won’t Tell You about How Robots, Big Data, and Algorithms Are Radically Remaking Your Future, Rowman & Littlefield, 2015.

3. Tiit Kändler, Leiutised, mida ei osatud oodatagi, Ühinenud Ajakirjad AS, 2015.

Loe ka: Tiit Kändler, Digimaailm kujundab looduse evolutsiooni, Eesti Loodus, november 2015, lk 28.

Informaatika | News | Sotsiaalteadus | to.imetaja

Teadus muutub ühes maailmaga hägusamaks

10.11.2015

See Tiit Kändleri essee ilmus Postmehes 4. novembril. Minu illustratsioon lisatud siia.

 

Kui ma näen, et teele, mida mööda olen tavapäraselt sammunud kümnete aastate vältel (mõnel harva, mõnel tihemini) on ilmunud värav sildiga „Eramaa“ ja seejärel mõne aja pärast ilmub väravale lukk, siis ässitab see mind üle aia ronima ja oma teed jätkama. Tavaliselt mereranda. Südamele on kuidagi lahe mõelda, et mõistetamatud jõud pole veel minust jagu saanud.

Kui ma hakkasin süsteemselt kirjutama teadusest, siis ühel hetkel tajusin, et ühele selle teele on pandud värav. Seejärel ilmus sinna lukk ja silt „Eramaa“. Või „Meiemaa“, vahelt pole. Leppisin sellega, et mul pole sinna teele, mis viib teaduse rahastamise allikateni, asja. Olgu siis peale, sellest sildist juba üle ei roni, tõdesin.

Kuid mida edasi, seda enam tajun rahutust. Miks, küsin eneselt, mis on siis lahti? Kas ma tõepoolest uskusin, et pärast ENSV kadumist ja iseseisva Eesti Vabariigi loomist kaovad valed, kus kurat? Tunnistan, et uskusin küll – mitte et kõik valed kaovad, aga olulised, põhilised valed. Vähemasti teaduses, kus tuli juhtidel olla komparteis ja humanitaaraladel tsiteerida marksimi-leninismi klassikuid. Kes, kui me Marxist kõneleme, alati nii väga rumalat juttu ei ajanudki. Olin valmis selleks, et kui meil tuli dissertatsioon kirjutada vene keeles ja õppida venekeelsete õpikute järgi, tuleb edasipidi kõik see teha inglise keeles.

Kuid kindlasti ei olnud ma valmis teadlaste parteistumiseks. Eriti et oli õnn töötada Eesti ühe vähese, kui mitte ainsa mitteparteilasest direktori instituudis. Nüüdseks on teadusjuhtide parteistumine reaalsus ja sellega ei ole mõtet võidelda, tagasi niikuinii pääsu pole. Selge see, et inimesel on oma parteilised eelistused, ent sellepärast ei pea ju veel parteisse astuma, mis tähendab ju loomulikult mingi distsipliini järgimist. Kuid kuidas sellega hakkama saada, nii et teadus tunduks ausana?

Kas Giordano Bruno oli aus või lihtsalt loll, et pani oma elu Rooma Lillede Väljakul tulle? Küsimus, millele pole vastust. Niikuinii muutub teadus maailma muutudes. Teaduse jõud ei ole mitte tõe väljaselgitamises, vaid selles, et seda saab kontrollida ja ümber lükata. Selleks on vaja vaid teadusel toimida, ja ta teeb oma töö ära. Eesti füüsikute tulemusi saavad kõik maailma füüsikud kontrollida, kui need on fantastilised, siis tahavad ka. Ajaloolastega ja filoloogidega võib-olla pole see alati nii. Sestap on vaja sisemaist paralleelsust – ja muidugi mitte ainult selle pärast. Miks on vaja neid tüütuid putukaid nagu sääsed ja parmud, metssead ja hundid? Hävitame ära. Liike on maailmas niigi liiga palju, keegi ei jaksa putukaliike kokku lugeda.

Välismaine ekspert pole alati see kõige õigem. Võibolla on Eestile vaja enam ekspertarvamuseks võimelisi inimesi? Tuleb aga silmas pidada, et ekspert mõtleb vähem kui algaja. Ta teab paljusid asju ja ei hakka neis kahtlema. Seepärast on looduteadustes olnud pigem algajad need, kes on leidnud uue lahenduse.

TTÜ.RektorKui on vajalik, et ülikooli rektor pannakse paika valitsuse poolt, siis tuleb sellest ka teada anda. Ja midagi poleks hullu. Pannakse, siis pannakse. Lõppude lõpuks oli TRÜs Fjodor Klement ja Arnold Koop, isegi viimasega sai kuidagi hakkama. Ja Konstantin Päts pani paiks akadeemia esimesed liikmed ja rektorid.

Tõsiasi on see, et vale tungib teadusesse. Või on see seal alati olnud? Mingil määral kindlasti. Valetatud on omaenese sõgedusest, vaimupimedusest, olles jäänud armsa paradigma küüsi – aga see on ikkagi mõistetav. Leidub pahatahtlikkust, kuulsaks näiteks saksa matemaatikut Georg Cantorit 19. sajandi lõpul kiusanud Leopold Kronecker, kes ei tunnistanud Cantori uuritud lõpmatust ja pidas matemaatikas ainsaks uurimisväärseks hulgaks täisarve. Selliseid näiteid võib tuua sadu ja sadu, ka Eestist. Teine valetamise põhjus on soov elu jääda – kah mõistatav. Õieti on tegu ausamate inimeste salgamisega, mis nad on välja mõelnud – nagu näiteks Mikołaj Koperniku ja René Descartes’i puhul. Mis pole mõistetav, on valetamine või salgamine rahastamise saamiseks. Vähemasti riikides, kus nälga naljalt ei surda nagu Eesti.

Olin ajakirjanikuna selle juures, kui Eestis pandi kokku kolm ajalehte. Loodeti, et nüüd tellijate arv kolmekordistub. Aga juhtus see, et hoopis vähenes. Miks peab ülikoolidega juhtuma teisiti? Mis juhtus, kui otsustati kokku panna paar ministeeriumit ühte majja? See, et lõhuti maha tugev ja esinduslik ning ilus maja ja samasse ehitatakse nüüd uus. Seda ei nimetata kahjurluseks, selle eest kohapeal maha ei lasta, vaid valitakse hoopis parlamenti. Ju siis nii peabki toimima, järeldan.

Teaduse kommertsistumine on vältimatu, kinnitatakse. Olgu, kuid kui sellega kaasneb vale uute ravimite peatse väljatöötamise kohta, uute raviviiside peatse juurutamise kohta?

Ravimite kiirus pole meie otsustada, kallidus ka mitte, need näivad tegevat Eesti-suurele maale tegelikult ravimini jõudmise võimatuks. Mis ei tähenda, et selle poole mingis mahus pole mõtet pürgida. Mahu ei määra muu, kui teaduse sisemine organism.

Need visionäärid, kes kinnitavad visalt, et Eesti on väike, mistap vajame vaid maailmatasemel teadust, kas on teaduse unustanud või pole seda kunagi teadnud. Ainult tippteadust pole võimalik teha ei USAs, ei Soomes, ei Eestis. Enamik teadusest on keskpärane. Kui asi sellega piirdubki, on midagi korrast ära, kuid keskpärasust ära koristada ei saa, see on loodusseaduste vastu tegutsemine.

Sama asi on nn ülikoolide edetabelitega. Kas tõesti pole keegi uurinud, mille põhjal ülikoolid reastatakse? Aga palun, tulen appi. Hinnatakse sõltuvalt  pingerea koostajast nelja-viit näitajat, millest teadustöö ja õpetamine on kaks ja töökoha saamise võimalus kolmas ning neljas rahvusvaheline nähtavus. Pingeread tehakse väidetavalt selleks, et abistada üliõpilaseks soovijaid valikul. Siit tuleb selgelt välja, et Tartu Ülikoolil pole mingit lootustki pingerea esimestesse sadadesse saada, kuna rahvusvaheliseks nähtavuseks saab see nullilähedase arvu, töö perspektiivi kohta ilmselt samuti, seega kaotab juba sealt neljandiku kuni pool. Peaaegu sama lugu on Tallinna ülikoolidega. Pole mingit mõtet loota, et meie ülikoolide nähtavus suureneb, kui need ka kõik kokku pannakse. Isegi Riia ülikoolist ette ei saa. Kui Eesti ülikool ei viida just Londonisse.

Siit tuleb mis? Oma töö tähtsuse ülepaisutamine, maailma tausta salgamine. Keegi, isegi mitte Einstein, ei ole teinud teadusavastust üksi. Vahel püütakse esitada oma tulemusi selliselt. Ei viidata eelkäijatele ja kõrvaltormajatele. Veel vähem rahastajatele – kui need on väljaspool ETAGi ja EL teadusprogrammi.

Teadlane ei räägi seda, mida partei kuulda tahab. Olgu see milline partei tahes. See on reegel.

Ma imetlen tõeliselt neid inimesi, kes tõsimeeli kinnitavad, et nad peatavad oma parteilise kuuluvuse ja siis jälle taastavad. Ei saa ju olla, et kõik nad lihtsalt valetavad. Või et parteilise ladviku seas olemine ei tule edaspidi enam neile meeldegi. Isegi kõige lihtsam kodumasin mäletab oma ajalugu, autost või robotist kõnelemata. Avariid, kukkumised jätavad oma jälje ka kivile.

Üksvahe oli Eesti Teaduste Akadeemia presiidiumis vähemasti kolm tipp-poliitikut. Üks neist juhtis ministrina üht TA osakonda. Võib-olla on see loomulik olukord, kuid võib-olla seletab see ka, miks me pole TAlt kuulnud eriti  midagi teaduse rahastamisest ja muust – kui president välja arvata, kes sellest Sirbis kirjutas. Me ei saa enam loota TAlt ühtset arvamust, sest see kaldub vahel kehtiva valitsuse tegude vastu ja võib-olla rahajagamiste tõttu ei ole selle moodustamine ka võimalik. Nii et sellele ei maksa loota.

Teaduse ajaloos on olnud aegu, kus sellega tegelesid peamiselt vaimulikud. Ja kus kirik teadusmõtet suunas. René Descartes tegelikult ju põgenes 17. sajandi keskel võimaliku inkvisitsiooni eest Haarlemist Stockholmi, teades, et ei talu külma ja varajast tõusmist. Kuid ta vajas kuninganna Kristiina kaitset. Arvestas ometi valesti ja suri paari kuuga.

Katoliku kirik üritas kontrollida teadust, kuid ei saanud sellega hakkama. Protestantism, eriti kalvinism üritas kontrollida teadust, kuid ei saanud sellega hakkama. Eestis üritas teadust kontrollida Konstantin Päts. Raske öelda, kuidas ta sellega hakkama sai, sest eksperiment jäi pooleli. Stalin sai teaduse kontrollimisega hakkama, Hitler samuti. Esimene lõpetas kvantmehaanika ja relatiivsusteooria ning geneetika, teine matemaatika ja suuresti ka füüsika, kuna nood olid suuresti juutide tehtud. Stalini-järgne NL suutis kontrollida osa humanitaarteadusi nagu ajalugu ja sotsioloogia.

Kuid ometi oli tolgi ajal laialt juttu, et filoloogidele teevad liiga füüsikud. Sellest lahknevusest kirjutas ka Charles Percy Snow möödunud sajandi keskel oma kuulsas raamatus „Kaks kultuuri“. Lootus, et humanitaarid ja loodusteadlased koostööd tegema hakkavad, pole Eestis siiani täitunud. Võibolla pole ka mujal, ei tea täpselt. Võib-olla poelgi see võimalik.

Jutt sellest, et nn OKK raporti puhul on tegu vaid ettepanekuga, tundub olevat vale. Kas see on tõepoolest „kasiinosõltlase maailm“, nagu üks kommentaator nimetas? Kas on see tõepoolest vaid „tehnitsistlik nägemus“, nagu mõned on kirjutanud? Ma arvan, et asi on tõsisem. Sest kuidas on juhtunud nii, et mingit otsust vastu võtmata, vaid ühe teaduskauge inimese idee peale on äkitselt tuua kolm tegelikkuseks saanud näidet. Eesti Keele Instituut, Ajaloo Instituut ja Kunstiakadeemia, mille kohta on tehtud olulised otsused liitumises või siis elementaarsete töötingimuste loomisest loobumises. Enne nn diskussiooni algust.

Neist kõigist on füüsikuharidusega minul kahju: ajalugu ei ole asi, mida saab teha ainult ühes paigas ja keel vajab hoidmist. Kunstnikke muidugi kontrolli alla ei saada, nii nagu teadlasi on saadud: nad on vaigistatud, istuvad oma laborites, et mitte tulevastest toetusrahadest ilma jääda. Teadus vajab investeeringuid, vaba kunst muidugi mingil määral ka, aga mitte nii, et loovisik peaks ilmtingimata mõnda parteid kummardama.

Teadus hägustub mitte ainult poliitika poole. Idufirmade, erafirmade ja riigiülikoolide segapudru pole mitte ainult Eesti mall, vaid Läänele iseloomulik olukord, mille kohta jälle ei oska öelda, milleks see hea on, kuid selge, et lahti ei saa.

Kokkuvõtteks ei oska öelda muud, kui et maailm muutub ja teadus institutsioonina koos sellega. Küllap pole Eesti siin mingi erand. Alati leidub jõude, kes tahaksid teaduse tulemusi kas eirata või neid vähemasti mitte kuulda võtta ning sooviksid neile sisuliselt mõistetamatut teaduse rahastamist halli kardinalina suunata. Kui teisiti ei saa, las nad siis teevad. Kuid meie võime endale toimuvast aru anda. Tegelikult ja üldjoontes pole ju Eesti teadusel häda midagi, võib-olla tõesti on mõnes valdkonnas püramiidi alus liiga lai ja sein liiga lauge, aga selle korvamiseks saame rõõmustada, et meil on vähemasti asjatundjad, kes on tuttavad teaduse olemusega ning kes võivad asuda tööle muudele aladele kui teadus, kus haritust tundub nappivat, kasvõi poliitkasse, miks mitte.

 

Antropoloogia | News | to.imetaja

Vajame doktorikraadiga kingseppi!

25.10.2015

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilmus lühendatuna Eesti Ekspressis 30. septembril

 

„Kahju küll, aga mina ei taha mingeid seiklusi, tänan väga. Täna mitte. Head päeva! Aga palun tulge teed jooma, millal aga soovite! Kasvõi näiteks homme. Homme jah! Nägemiseni!“ Nii ütles kääbik Bilbo Baggins võlur Gandalfile, kui too teda seiklusesse kutsus. Nii suhtume me ka seikluslikku, loe: loovasse õppimisse. Osa meist justkui tahaks seigelda nagu Bilbos voolanud Took’ide veri, enamjagu meist aga tavaliselt aga ei söanda, nagu kohane põlistele ja endast lugupidavatele kääbikutele.

Loovaks nimetan ma mõtet ja tegevust, mis tegeleb ja tekitab midagi uut. Loovus algab indiviidist. Loovus on seotud loovutamisega: loovus on teadmine ja ehitamine. Teadmise saamiseks tuleb loovutada paralleeltegevusi. Ehitamine vajab püsivust. „Teoreetikul pole eelkõige vaja aju, vaid tagumikku,“ armastas öelda mu toakaaslane füüsik Enn Kundla. Laps on loov iseenesest. Laps on teadlane iseenesest, kuna ta avastab ja loob ümbritsevat maailma.

Lapsel on pliiats ja klotsid. Jälgin oma viieaastast sõpra, poisikest, kes ehitab maailma köögipõrandal legoklotsidest. Ta loobub kähku klotsialusest plaadist, lammutab seinad ja ehitab oma konstruktsiooni põrandale. Alusplaat kammitseb tema loovust. Majale on vaja nöörijuppe, traati, lusikad ja muud käepärast. Meenub varane poisipõlv, tuba, milles olin ehitanud puuklotsidest oma arust kõrgeima ja ilusaima torni. Oli veel üks asi tipus puudu, selle leidsin nööbikarbist. Sobis ainulaadselt. Olin täiuslikkuse üle õnnelik, vaatasin nööpi lähemalt, et uurida edu saladust ja neelasin nööbi kogemata alla. Puhkesin nutma. Ema tõttas ligi, kartis, et nööp teeb valu. Ei, see oli kurbus, et kaotasin ainuõige osakese oma idee lõpetamiseks.

Ühel hetkel loobub teiseseks kasvanud laps pliiatsitest, loobub klotsidest. Päästenööriks loovuse säilitamisel võib saada muusika õppimine või matemaatikakool või luuletamine või robotite ehitamine. Loomine on täideviimine, mitte inspiratsioon. Ideed on harva originaalsed, originaalne on nende seostamise viis ja täideviimise meelekindlus. Maailmas on lõpetamata ideid liiga palju ja enamgi.

Kõige suurem takistus lapse õpetamisel loovaks, sealhulgas teadlaseks on loovuse sobimatus kooliklassi. Harva kohtab õpetajat, kes ei väidaks, et hindab lastes loovust. Kui aga teha katseid ja uurida, kellele millise töö eest milline hinne on antud, muutub positiiv negatiiviks. Briti-ameerika tehnoloogiaguru Kevin Astoni äsja ilmunud raamatus „How to Fly a Horse. A Secret History of Creation, Invention and Discovery“ („Kuidas lennutada hobust. Loomise, leiutamise ja avastuse salajane ajalugu“) on toodud näide: 1950. aastatel uurisid kaks ameerika psühholoogi Jacob Getzels ja Philip Jackson kõrgema IQ-ga keskkooliõpilasi ja leidsid, et loovaimatel õpilastel oli suhteliselt madalam IQ. Nad olid naljakamad, mängualtimad, ennustamatumad ja tavapäratumad kui kõrge IQ-ga lapsed. Õpetajale nad ei meeldinud. Nad hindasid peaaegu alati  loovamate laste töid madalamalt keskpäraste laste omadest. Ennustamatus pole hinnatav. Nende tulemust on järgnevatel aastatel korraldatud katsed aina kinnitanud.

Istanbul.Saabas

Wilbur ja Orville Wright, mehitatud lennuki leiutanud vennad, saavutasid edu, kuna tõdesid: lendamine on nagu jalgrattasõit. Tähtis pole mitte õhkutõusmine ja lendamise kiirus, vaid tasakaal. Neile eelnenud katsetajad ei suutnud lennumasinaid õhus tasakaalustada. Nad keskendasid oma katsetused tasakaalule, leiutasid tiibade kõverdamise ja väänamise klappide abil nagu linnud tiivaservasulgedega seda teevad. Lennuk lendas mootori jõul 1903. aastal kolm sekundit, siis minut.

Wrightide vaade oli algaja vaade. Täpsemalt, teadva algaja vaade. Asjatundja, ekspert, ei mõtle nii palju kui algaja. Ta teab, et inimene lennata ei saa. Ta teab, et elekter pole millekski vajalik peale meelelahutuse. Ta teab, et ruum pole kõver. Ta teab, et osakesed ei põimu igaveseks. Kuid tulevad Wrightid, Michael Faraday, James Clerk Maxwell, Heinrich Herz, Albert Einstein, John Bell ja inimene lendab, toodab ja kasutab elektrit ning vaatleb kõverdunud ruumi, millesse laseb lahti põimunud footoneid ja kosmoselaevu.

Teadlaseks ei saa õpetada, ent mitteteadlaseks saab lapse muuta küll. See ei juhtu ülikoolis, isegi mitte gümnaasiumis, vaid lasteaias ja esimeses klassis. Kogenud õpetajad teavad, et algklassidest peale on igas klassis üks-kaks last, kes tahavad saada teadlaseks. Mida nad selle all mõtlevad, pole tähtis. Tavaliselt need ka saavad. Oluline on, kuidas säilitada teadlaseks-olemist teistel? Ilma et nad teadlaseks hakkaksid. Maailmasse algajalikult vaatamine, teadmistega võimendatud uudishimu on vajalik igal alal. Miks meil pole eriti doktorikraadiga ametnikke, firmajuhte, poliitikuid? Sest meil naeruvääristatakse doktorikraadiga kingseppi. Kuid praegune aeg vajabki doktorikraadiga kingseppi!

Tänu oma absurdsusele meil kuulsust kogunud aruanne OKK loovust ei arvesta, kuna see ise on tüüpiline näide eksperdi arvamusest, mis lülitab välja enesele mõistetamatu maailma ja seetõttu oma hermeetilisuses tragikoomiline. Kulutused haridusele kasvavad eksponentsiaalselt, vähemasti visonäär Ray Kurzweili andmetel USAs. Me peaksime liikuma pigem detsentraliseeritud haridussüsteemi poole, kasutades arvutite, aju ja mälu omadusi, arvab ta. OKK raport suunab meid möödunud sajandite poole tagasi.

Meie elu paradoks on, et keegi ei usalda Wikipediat ja kõik kasutavad seda. Kas me mäletame, et see tekkis alla 15 aasta eest? Kuid ärgem unustagem käsi! Kirjatehnikat, nokitsemist. Viieaastane poisike läheneb oma ehitustegevusele loovalt. Kord kasvate nii suureks, et tahate tagasi oma joonistuspliiatseid, mille lapsepõlve lõppedes nurka viskasite. Muusika ja kunsti kõrgtasemel õpetamine on ühiskonnale hädavajalik, ja eraldi, mitte kusagil taganurgas.

Endel Lippmaa ja Ernst Öpik alustasid oma loova mõtte rakendamisega enne kooliminekut ja algklassides, katsetasid kemikaalidega, vaatlesid teleskoobiga. Nad õppisid keskenduma.

Loova töö puhul armastatakse rõhutada kollektiivse töö tähtsust, sõltumata sellest, et oleme siirdunud kollektiviseerimisest privatiseerimisse. Töötoad on rajatud rühmatööle, isegi teadusvõistlused peavad enesestmõistetavaks, et vaid rühmatöös sünnib ideid. Ja kui rühmatöö, siis peab olema juht.

Tegelikult pole sel arvamusel vähimatki alust.  Kevin Aston toob näite 1963. aastal Minnesotas tehtud uuringutest, millest selgus, et neli eraldi töötavat inimest genereerisid 30 kuni 40 protsenti enam ideid kui neljaliikmelise rühmana töötades. Ajurünnak pigem pärsib kui edendab loovat mõtlemist, „rühmatöö“ ja „ajurünnak“  on pigem sõnakõlksud, mille abil üritusele toetusrahasid saada.

Akadeemik Lippmaa rõhutas: aeg, mis on kulutatud ebaõnnestumisele, on kulutatud hästi. Loomine on monotoonsem kui seiklus. Ent seda saab nautida. Võib-olla seepärast ongi Eestis nüüdisajal tekkinud võrratult enam maailmarändureid kui leiutajaid. Loovus on seotud ka naljaga. Tekib hirm, kui loen hirmtõsist kriitikat või aruandeid, kus puudub ootamatute seoste nali. Nõustun Astoniga: „Millegi uue leiutamine võib meid tappa, kuid mitte millegi uue leiutamine tapab kindlasti“.

Foto Tiit Kändler : Saapapuhastaja Istanbulis näeb välja emeriitprofessorina.

Antropoloogia | Arvutiteadus | News | to.imetaja

Inimene on looduse kroonik

02.09.2015

 

See Tiit Kändleri esse ilmus augustikuu Eesti Looduses.

Vahel on teadusuudised nagu komeedid, mis ilmuvad meie vaatevälja, siis kaovad ja naasevad jälle – kas mõne aasta, aastakümne või sajandi järel. Elu päritolu on uurimisaine, mis toodab üsna kindla regulaarsusega uudiseid elu maavälise päritolu kohta. Tundub, et kui Maal ägeneb mingi kriis või vastuseis, siis hakkab teadlasi huvitama maavälise elu võimalikkus. Huvi tõusis möödunud sajandi 50. aastatel, mil paisus kolmanda maailmasõja oht, kui ka mõne aasta eest, mil maailm põrkas kokku suure majandushädaga.

Jah, me otsime maavälist elu, aga kas me teame, mis Maa peal toimub – kasvõi iseenese kohta. Vastsündinu areneb inimahviga sarnaselt umbes üheksa kuud, kuni ta hakkab osutama asjadele. Mitte et ta tahaks asju kätte saada, vaid kui huvitavatele objektidele, soovides oma huvi jagada. Sellest jagamise soovist tuleneb vajadus imiteerimiseks, millele tugineb õppimine. Homo sapiensi (täpsemalt kromanjoonlase) aju oli 50 000 aasta eest Euroopasse jõudnuna pisem kui Nendertallase haru, ent ometi suri inimesest 500 000 aasta eest lahknenud neandertallane välja. Nüüd otsib inimene võimalust luua kunstlikku elu, leida elu universumist ja taastada väljasurnud elu.

Kui paleogeneetika rajaja, eestlasest ema kasvatatud rootsi teadlane Svante Pääbo Leipzigis 1997. aastal asutatud Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudi geneetikaosakonna juhina lõi rahvusvahelise konsortsiumi ja järjestas neandertallase mitokondriaalse DNA ning aastal 2009 teatas neandertallase genoomi esimese visandi saavutamisest, küsis te eneselt, kas oleks võimalik neandertallane tulevikus kloonida. Ning vastas, et küllap vist, kuid sellest tuleks igal juhul hoiduda. Mis läinud, see läinud. Kas me peaksime mõtlema, et mis pole veel tulnud, selle aeg pole veel käes? Ei, inimene ei ole nõndaviisi käitunud. Londoni loodusloo muuseumi paleoantropoloog, maailma tunnustatumaid inimese ja neandertallase ajaloo uurijad ning inimese Aafrikast hilise lahkumise teooria loojaid Chris Stringer arvab, et inimene evolutsioneerub edasi. Geeniteraapia mitte ei võta ära evolutsiooni survet, vaid suunab selle teisele rajale. Viimase 10 000 aastaga on inimese evolutsiooni kiirus kümnekordistunud, arvab Stringer. Inimene on omandanud võime seedida piima ehk laktoositaluvuse, immuunsuse mõnele haigustele nagu rõuged osadel eurooplastel ja malaaria osadel aafriklastel. Tuleviku inimest kujundab nii kultuur kui sotsiaalse käitumise normid. Aju ei suurene, küll aga eelistatakse matemaatiliste võimetega ajusid. Ning pikemaid inimesi.

Colossus1

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Krüptanalüütiline masin Colossus II aastal 1944. Selle edukus viis Alan Turingi mõttele kunstliku intelligentsi võimalikkusest.

Kunagi nimetas vene nõukogude kirjanik Maksim Gorki kirjanikke inimhingede insenerideks. See oli ajal, mil ta vaimustus tulevikust, mida nõukogude ideoloogide kohaselt pidid hakkama kujundama insenerid ja nende mõtete järgi toimiv tööstus. Nüüd on koitmas ajastu, mil biolooge hakatakse nimetama elu insenerideks. Aastal 2010 avaldasid Craig Venter ja tema kolleegid ajakirjas Science artikli tööst, mille käigus loodi esimene tehislik bakter.

Lõppude lõpuks on ju elu aabits lihtne ja koosneb vaid neljast tähest ehk neljast erinevast alusest, millest DNA on kokku liimitud. Umbes tuhande aluspaari pikkusi erineva järjestusega juppe ehk kassette on praegu müügil küllaldaselt. Inimgenoomi lahtimuukimisega kuusaks saanud ameerika bioinsener Craig Venter ja tema meeskond ostis vajalikud kassetid, õmbles need kokku bakteri Mycoplasma genitalium lihtsustatud versiooniks ja pistis ühe teise bakteri rakku. Ja ennäe! 20. mail 2010. aastal teatas Venter ajakirjas Science, et too peremeesbakter hakkas käituma nagu võõralt bakterilt pärit instruktsioon käskis.

Bioloogid on seni vaadelnud ja kirjeldanud ja seletanud elu sellisena, millisena see esineb looduses. Nõnda vaatlesid ja seletasid kuni 20. sajandi alguseni ka füüsika ja keemia looduses toimuvaid eluta protsesse või asju nagu planeedid, kristallid või orgaanilised molekulid. 1943. aasta veebruaris, kui maailma oli täis elu vastu suunatud õudusi ning vaesel Iirimaal olid veel vaesemad ajad, pidas sõjas neutraalseks jäänud Iiri Vabariigi pealinna Dublini Trinity Kolledžis loengu kvantfüüsika rajajaid, viinlane Erwin Schrödinger. Iirimaal 1939. aastal kodu leidnud teadlane ei kõnelenud sõjast, ei kõnelenud tuumapommist, vaid kõneles elust. Tema loeng „Mis on elu?“ ei olnud nii originaalne, kui Schrödingerile Nobeli preemia toonud vesiniku aatomi lainefunktsiooni leiutamine olnud oli. Kuid sellest sai üks olulisemaid maamärke teaduse ajaloos – esmakordselt arutles tippfüüsik selle üle, mis on elu olemus kaasaegse füüsika seisukohalt. Mõned Schrödingeri oletused elu tekke ja pärilikkusaine kohta olid hämmastavalt ettenägelikud, mõned osutusid vääraks – nagu teaduses ikka. Kuid loengule põhinevast raamatust sai teos, mis suunas väga paljusid tulevasi füüsikuid uurima eluta aine kõrval ka elusat.

Praegu uurivad füüsikud ja keemikud selliseid printsiipe, mille põhjal miski kas võiks või ei võiks olemas olla. Nad loovad tehislikke olukordi nagu hiiglaslikes algosakeste kiirendites, termotuumareaktorites hõljuvas plasmas või ülijuhtides, pooljuhtides ja nanomaterjalides. Nüüd on bioloogia laiendamas oma tegevusmaailma tehislikule maailmale. See tähendab, et bioloogilistesse uuringutesse kaastakse üha enam insenere. Tegelikult hakkasid geenilaborid juba paarikümne aasta eest molekulaarbioloogide kõrval täituma ka geenitehnikutega.

Sünteetilise bioloogia eestkõnelejad kuulutavad, et uute organismide loomine aitab mõista elu teket. Nende vastased omakorda, et võibolla küll, kuid see võib viia ka elu hävingule. Pidades elu all silmas sellist elu, nagu me seda praegu tunneme. Kuid tegelikult on sünteetilise bioloogia olendid aastasadu olemas olnud. Tondid ja poltergeistid, puraskid ja vaimurahvas. Ning muidugi Jõuluvana.

1950. aastal kirjutas inglise geeniusest matemaatik Alan Turing oma prohvetliku ja provokatiivse artikli tehisintellektist. See algas nõnda: „Panen ette kaaluda küsimust: „Kas masinad suudavad mõtelda?”” Ta pakkus välja imitatsioonimängu, mida kutsutakse Turingi testiks. Ta küsis, kas on võimalik ehitada selline arvuti, et selle käitumine teatud mängus ei erine inimese omast. Ta tõi ja tõestas vaimukaid poolt- ja vastuväiteid ning lõpuks kuulutas, et küsimus on mõttetu ega vääri diskussiooni. Kuid avaldas veendumust, et sajandi lõpuks on sõnakasutus ja üldine haritud arvamus muutunud nõnda palju, et võib rääkida masinate mõtlemisest, kartmata kohata vastuväiteid. Olgu need siis loogilised või teoloogilised. Mis ju osutuski tõeks. Nii nagu osutusid viljakaks Turingi välja pakutud esimesed sammud masina mõtlema õpetamise suunas – maleõpetus ja kõneõpetus.

Colossus2

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Koopia Alan Turingi osalusel ehitatud krüptanalüütilisest masinast, millel 1943. aastal muugiti lahti natside salakood Enigma.

Turingi arvutil ei ole nina, nõnda laseb see ennast ninapidi tõmmata. See, et arvutil ei ole meeleelundeid, on oluline tunnusjoon ja enne, kui neid ei ole, on jutt inimlaadsest tehisintellektist lihtsalt üks udujutt. Aju on võimalik ehitada nii ülalt alla – katsetades arvutitel mudeldada aju funktsioone – kui alt üles, püüdes mõista ja uurida inimese enese aju. Et mõista aju, peame mõistma ajuhaigusi.

Peame uurima, kuidas aju suudab ühel ja samal ajal väga paljusid ülesandeid täita, kuidas toimib ajurakkude neuronite võrgustik, kuidas aju kuuldud heli ja nähtud valguse muusikaks ja pildiks kokku arvutab. Mis toimub meie ajus, kui õpime midagi uut? Vastsündinu on matemaatik ja muusik. Lihtsad harjutused, mida ta ellu sisenedes teeb, saadavad tema elu jätkuvalt. Teadlased uurivad protsesse, mis toimuvad noores ajus. Neid huvitab, kuidas aju suudab õppida ja miks mõnel inimesel ei arene võime taibata kirjutatut ja rehkendatut, seda uurivad New Yorgi Newarki labori teadlane April Benasich ja tema kolleegid uurivad, kuidas vastsündinu hakkab tajuma helisid. Katse on lihtne. Sõbralikult ette valmistatud kuuekuulise beebi pea külge kinnitatakse elektroodid. Siis hakatakse talle ette mängima erineva sagedusega helisid. Kui sagedust muudetakse, siis on näha, et ajus miski muutub. Pole ka ime. Kuid teadlased väidavad, et beebi aju aktiivsuse muutus ennustab, kuidas inimene küpses eas hakkama saab.

Beebidel on juba sündides võime tunnetada numbreid. Muidugi ei rehkenda nad diferentsiaalvõrrandeid, kuid suudavad vahet teha hulkade suuruse vahel. Arv, mida beebid tunnetavad, ei ületa kolme või nelja. Kummalisel kombel on selgroogsed nagu tuvid, vareslased, lõvid või ahvid sama edukad. Ent nemad ei arenda oma matemaatilisi oskusi palju kaugemale.

Iga päev teeme me matemaatilisi tehteid, ise seda teadvustamata. Nii näiteks tuleb poes lahendada ülesannet „vähem kui”, et leida odavaim toode. Töökoha otsimisel tuleb jälle lahendada ülesanne „suurem kui”. Tegelikkuses tuleb mõlemal puhul veel alg- ja lõpptingimused optimeerida. Arvuti jaoks väga keeruline ülesanne, inimese aju jaoks igapäevane ja märkamatu.

Saksa klassik Hans Magnus Enzensberger on oma 2007. aastal ilmunud ja 2015. aasta alul eesti keeles välja tulnud raamatus „Intelligentsuse eksiaias. Idioodijuht“ kirjutanud, et eelkõige peab see, kes tahab kaasaegne olla, intelligentne olema. „Mõni, kes seda omadust väärtustab, võib üllatuda, kui ta kuuleb, et keegi väga täpselt ei tea, mis asi see intelligentsus õieti on.“ See ongi probleemi tuum. Ameerika psühholoog J. P. Guilford jõudis oma 1967. aastal ilmunud teoses „The Nature of Human Intelligence“ loendada intelligentsuse 120 erijuhtu. Pole kahtlust, et vähemalt ühes neist suudab arvuti inimesest etem olla. Selles mõttes on 1956. aastal Rockefelleri Center’i korraldatud konverentsil John McCarthy välja pakutud termin „tehisintellekt“ realiseeritud.

Arvuti või sellega koos töötav robot on inimesest mõnel eraldi võetud alal ilmtingimata parem – olgu siis autode kokkukeevitamisel või uute matemaatiliste teoreemide tõestamisel. Visionäär Ray Kurzweyl on kuulutanud: „Me saavutame võimu elu ja surma üle“. Jah, üsna tõenäoliselt, aga kas me siis seda elu ja surma maailma enam valdame, või oleme andnud kõik kangid tehismõistuse ja -lihaste kätte? „Me ei ole piisavalt intelligentsed, et teada, mis intelligentsus on,“ järeldab Enzensberger.

Kas suudab aju üleüldse iseenda ja ainult iseenda loodud instrumentide abil iseennast lõpuni mõista? Tundub krahv Münchhauseni trikina. Kuid jääb ometi võimalus, et näiteks kvantarvutid hakkavad iseennast paljundama, nii et me alul ei märkagi, ja kui märkame, siis on hilja.

Mõned uurijad arvavad, et neandertallane ei surnudki välja, vaid sulandus nüüdisinimesesse. Chris Stringer, ütleb, et neandertallastel polnud õnne. Juhuslikud sündmused on väga tähtsad. Mõnda aega tagasi arvati, et nüüdisinimene on loodusliku arengu tipp. Tegelikult oleme hulga juhuslike sündmuste tulemus. „Kui läheksime pool miljonit aastat tagasi ja muudaksime Euroopa kliimat väheke ning Aafrika kliimat väheke, oleks võibolla areng kulgenud hoopis teisiti ja neandertallased edenenud kogu Euroopas. Rääkinud üksteisega ja kirjutanud raamatuid. Ja hoopis nüüdisinimesed välja surnud,“ ütles Stringer mulle intervjuud kümne aasta eest Londonis.

Nõnda on ka arvutipõhine elu ja kunstlik elu selle juhusliku sündmuse tulem, ent juhust tagasi pöörata pole reaalselt võimalik. Arvuti  leiutas inimene, looduse kroonik: krooniline muutja, aga ka looduse kroonika ülestähendaja – olgu see üles tähendatud või inimese enese kehastuses.

 

Füüsika | Kosmoloogia | News | to.imetaja

Aja uus määratlus: universumi põhialus

12.01.2015

6. jaanuaril 2015. aastal võitsid tunnustatud Buchalteri kosmoloogiapreemia Perimeter’i instituudi kosmoloog Lee Smolin ja Edinburghi Ülikooli kosmoloog Marina Cortês. Nende töö, mis kuulutati kosmoloogias läbimurdeliseks, sisaldub ajakirjas Physical Review D avaldatud artiklis pealkirjaga „Universum kui unikaalsete sündmuste protsess.“ Tegemist on järjekordse katsega sulatada aja pöördumatut kulgu füüsika alustesse. Teadlased pakuvad välja energeetilised põhjuslikud struktuurid, saamaks jagu sügavatest probleemidest, millega kosmoloogia esmaprintsiibid vastastikuti seisavad.

Nad alustavad hüpoteesist, et aeg on niihästi fundamentaalne kui pöördumatu. Enamik füüsikuist näeb aega kui omadust, mis tuleneb fundamentaalsematest füüsikaseadustest. Põhjuslikkus tuleneb otseselt sellest pöördumatusest, kinnitavad Smolin ja Cortês, tulevik luuakse pidevalt olevikust läbi aja aktiivsuse. Samamoodi on fundamentaalsed omadused energia ja moment ehk liikumishulk. Aegruum ja selles liikuvad osakesed ilmuvad läbi aja aktiivsuse. Igal sündmusel on oma sõrmejälg – eriline signatuur, mis moodustub eelnenud sündmuste summast ja ei mingitest muudest sündmustest. See viib nii asümmeetrilise universumini kui võimalik. Teadlased arendavad oma teooriat analüütiliselt, illustreerides seda ruumiliselt ühemõõtmelise universumi arvulise simulatsiooniga.

kellpesuTuntud vastuvoolumõtleja Smolini nägemus maailmast on täpselt vastupidine senise üldtunnustatud nägemusega. Kuid see ei lähe vastuollu fundamentaalfüüsika võtmetähendustega. Vastupidi, aja primaarsus ja selle pöördumatus peab ühendatama nüüdisfüüsikaga, et siiani lahendamata võtmeküsimustele ometi kord lahendus leida. Selle abil loodavad Smolin ta tema kaasmõtlejad leida lõpuks ometi üles ja muukida lahti nüüdisaegse teoreetilise füüsika Püha Graali – kvantmehaanika ja gravitatsiooni ühenduse.

See ei ole küll nõnda üheselt saavutatav kui toodud joonistusel, millel on esitatud dušši ja kella ühendus, mis on USA patendiametis olulise leiutisena patenteeritud.

Et hoida kosmoloogia teaduslikuna, peab muutma vana vaate, et universumit valitsevad muutumatud seadused, uue vastu, milles seadused muutuvad. Uues vaates on kolm keskset seadust. Korraga esineb vaid üks universum. Aeg on reaalne: kõik struktuuris ja looduse regulaarsuses muutub varem või hiljem. Matemaatika, millel on ajaga raskusi, pole looduse oraakel ja teaduse prohvet, vaid lihtsalt suure võimsuse ja tohutute piiridega tööriist.

Smolini ja tema mõttekaaslaste ideestikku on siin tore veelkord selgelt korrata. Sellest võib välja kooruda uus kosmoloogia, kuna vana on jooksnud omadega ummikusse. Keegi ei ole veel suutnud leiutada, kuidas on gravitatsioon seotud kvantmaailmaga. Olukord on tõeliselt groteskne: gravitatisooniseadused, mille tuletas teadaolevalt esimesena Isaac Newton 1687. aastal, pole ümber lükatud. Kvantmehaanika seadused, mille võrgustiku leiutamine algas Plancki 1900. aasta katsest selgitada absoluutselt musta keha kiirgust, ja mis juhivad nüüdseks teie arvuteid, läpakaid, telereid ja kogunisti valgusteid, pole ümber lükatud.

Kuni me ei räägi matemaatikast, mille tõepärane seotus loodusega on üks üllatavamaid ja produktiivsemaid, aga ka vaieldavamaid avastusi meie universumis – mida tõestab muu hulgas ka asjaolu, et matemaatikat ei kasuta mitte ainult inimene, vaid ka ronk, sipelgas ja isegi viirus, kelle/mille kohta pole inimene kokku leppinud, on see moodustis üleüldse elus või hoopis elutu.

Niisiis, tore on tutvuda Smolini pakutud nelja printsiibiga, mis pööravad pea peale aja senise käsitluse ja millest teoreetilise füüsika ning kosmoloogia helged pead kahtlustavad peituvat võti, mis avab fundamentaalteadusele seose gravitatsiooni ja kvantmehaanika vahel.

Printsiip A. Aeg on fundamentaalne suurus. Aja toime on kõige elementaarsem protsess füüsikas, mille läbi luuakse olemasolevatest sündmustest uued sündmused. Põhjuslikkus tuleneb otseselt aja pöördumatust olemusest.

Printsiip B. Ajal on fundamentaalse suund. Tulevik areneb oleviku olemisest, puuduvad põhjuslikud silmused või piirkonnad, kus aeg „edeneb tagurpidi“. Fundamentaalsed seadused, mis arendavad tulevikku olevikust, on pöördumatud – minevikku seisuned ei saa konstrueerida oleviku seisunditest.

Printsiip C. Objekti  aeg-ruumi omadused või sündmused tulenevad selle suhetest teiste dünaamiliste objektidega. Kõigil aegruumi omadustel on dünaamiline päritolu.

Printsiip D. Energia on fundamentaalne. Energia ja liikumishulk (moment) ei ilmu välja aegruumist, pigem on tõene vastupidine. Aegruum ilmub välja fundamentaalsemast põhjuslikust ja dünaamilisest olekust, kus energia ja moment on algsed.

kellpesu

See, kas aeg on primaarne või tuleneb fundamentaalsematest loodusseadustest, tundub olevat tavaelu jaoks üsna ebaoluline küsimus. Kuid ka see, et aeg erirelatiivsusteooria tõlgenduses on koolutatud, painutatud, nõnda et see voolab ühes kohas kiiremini, teises aeglasemalt, tundus Einsteini 1916. aastal pakutuna pigem elust irdunud teadlaste meelelahutus.

Filosoofia | News | to.imetaja

Tõel on pruunid silmad

29.10.2014

See Tiit Kändleri essee ilmus Õpetajate Lehes 17. oktoobril.

Minu meelest ei pea teadust õpetama kui faktide kogumikku, kui lõplikku tõde. Teaduse loomuseks on liikumine, püüd tõe poole. Ja kui juba liikumine, pole kohatu küsida, kas on sellel siis ka lõpp? Võib ju näha, et viimase poole sajandi jooksul ei ole tehtud mingeid pöördelisi avastusi, mis katkestaksid teaduse senise arengu ja jõuaksid eelnenu ümberhindamiseni. Nõnda nagu olid seda kvantmehaanika tulek (või avastamine, kui tahate) ja universumi arengu tabamine.

Teaduspüramiid

Võibolla oleks õigem teadust õpetada tagurpidi, saavutatult tagasi, läbi selle, kuidas saavutused on saadud. See ei ole minu originaalne mõte, eestlastest oli seda meelt näiteks hiljuti lahkunud Madis Kõiv. Kuid sellel ideel, esialgu hullumeelsusena näival, on oma võlu. Pole ju mõtet laste eest varjata valguse kahepalgelisust – footon käitub kas osakesena või lainena, olenevalt sellest, millisesse olukorda see asetatakse. Maailm on üles ehitatud algosakeste ning nendevaheliste vastastikmõjude peale. Kui eriti radikaalseks minna, siis peaks ka ajalugu õpetama tagurpidi, alustades tänapäevast ja järk-järgult tagasi minnes. Pole sugugi kerge algklasside lapsel mõista varajase inimese, saati veel tema eellaste elu ja olu, probleeme, mille ees ta paratamatult seisis.

 

Nobeli preemiate mosaiik

Tänavuse Nobeli keemiapreemia võitsid Eric Betzig, Stefan W. Hell ja William E. Moerner superlahutusvõimega fluorestsentsmikroskoopia eest. Füüsikapreemia pälvisid Isamu Akasaki, Hiroshi Amano ja Shuji Nakamura sinist valgust kiirgava dioodi leiutamise eest. Füsioloogia- ja meditsiinipreemia au said John O’Keefe, May-Britt Moser ja Edvard I. Moser aju positsioneerimissüsteemi avastamise eest. Need avastused on tehtud aastatel 1971 kuni 2006. Võidukate teadlaste nimed ei tule meelde just paljudele, neilegi, kes on püüdnud teaduse edukäiku jälgida. Sinine LED-lamp võimaldab teisevärvilistega koos saada valge värvusega valgust, selle eluiga on väidetavalt 100 000 tundi – hõõglambi 1000 tunni vastu. Skeptiline olles pole sugugi kindel, kas hõõglambi eluiga pole mitte tootjafirmade poolt nimme vähendatud – et rohkem müüa. Mina olen igatahes selleteemalist dokumentaalfilmi näinud. Fluorestsentsmikroskoopia võimaldab jälgida paremal juhul ka üksikuid molekule – kuid neile tuleb fluorestseeruvad märgised külge panna. Selliste molekulide jälgimisega tegeles fluorestsentsi korrelatsioonspektroskoopia juba 40 aasta eest. Aju positsioneerimissüsteem on skeptikute arvates siiamaani lõpuni tundmata.

See ei vähenda loetletud teadlaste töö väärtust. Kuid osutab teaduse üha mosaiiksemale olemusele. See tähendab, et teadust ei saa võtta sõna-sõnalt, vaid arengus, areng on aga inimesele pigem taibatav tagantjärele kui ettepoole, tuleviku suunas.

Vähe sellest – maailm muutub ohtlikuks, kui võtame teadust sõna-sõnalt. Sest tulevik ei ole kujutletav. Me liigume probleemidelt parematele probleemidele. Mida edasi, seda enam tajume, et meie teadmine on tilluke ja teadmatus üüratu. Probleemid on vältimatud ja on küsimusi, millele ei olegi nõndanimetatud teaduslikke vastuseid.

Tulevik eksisteerib, meil tuleb vaid selleni jõuda. Võibolla on teadusel oma piirid? Võibolla elame praegu üleminekuajastul – avastuste, innovatsiooni ja inimvõimete saavutamise ajastul? Sel juhul on kujutlus, et ühtäkki ei suuda inimene enam vastu võtta kõike uut, mida teadus ja tehnika tema ellu toob, paisutatud ja ülepingutatud kujutlus.

Võib vabalt juhtuda, et murrangulised teadusavastused saavad ühel hetkel läbi. Ning me peame rahulduma järgmiselaadsete teadusuudistega. Nagu näiteks see, et vanarahval oli järjekordselt õigus. Soovitust: „Ära ole nii sinisilmne!“ tuleb võtta täht-tähelt või õigemini silm-silma vastu.

Teadusuudiste voo EurekAlert! teatel selgus Tšehhi Karli Ülikooli teadlase Karel Kleisneri ja tema kolleegide teadustöö tulemusena tähtis teadustõde: pruunisilmsed inimesed on usaldusväärsemad kui sinisilmsed inimesed. Möödunud aastal avalikus ajakirjas PLOS ONE ilmunud artiklis avaldati töö tulemused, mille käigus näidati 288 vabatahtlikule mees- naistüliõpilasele 80 inimese näofotot, ja päriti, kui usaldusväärsed nähtud tüübid on. Oluline osa küsitletutest pidas pruunisilmseid nägusid usaldusväärsemaks sinisilmsetest, kuulusid siis need naistele või meestele. Ümaramate nägude ja suuremate suude ning põskedega mehed tunduvad usaldusväärsemad, naiste puhul paistis olevat ükskõik.

Kui aga katsealustele näidati fotosid mehenägudest, mille ainus erinevus oli silmade värv, siis arvati mõlemad variandid ühtviisi usaldusväärseteks. Seega ei mängi usaldusväärsuse tõstmisel rolli mitte ainuüksi silmade värv, vaid pruunisilmsusega kaasnevad näojooned.

Selle peale meenub Ameerika inimese ja loomade suhete uurija Hal Herzogi väide: „Viis, kuidas me teistest liikidest mõtleme, eirab sageli loogikat.” Lisada tuleb vaid, et mõtleme ebaloogiliselt ka omaenese liigist.

 

Põnevaks võiks minna alul

Anglo-Ameerika poeedil Wistan Hugh Audenil oli selline mõttekäik. Teadlase teemaks on loodussündmuste hulk igal ajal; ta eeldab, et see hulk ei ole reaalne, vaid näiv, ja ta püüab avastada sündmuste kohta looduse süsteemis. Luuletaja teemaks on minevikust mäletatavate asjalooliste tundepuhangute hulk; ta eeldab, et see hulk on reaalne, kuid ei peaks olema; ning püüab seda kogumiks muuta. Nii teadus kui kunst on esmajoones vaimsed tegevused, ükskõik milliseid praktilisi rakendusi nende tulemustest ka tuletataks. Korratus, tähenduse puudumine on vaimsed, mitte füüsilised lahendused.

„Malepartii algul on laual alati 32 malendit, aga keegi ei nimeta algseisu keeruliseks… Keerulisest seisust võib rääkida alles siis, kui vastasleeride jõud kokku saavad. Kriisimoment saabub sel hetkel, kui puhkeb kokkupõrge vastasleeride vahel ja komplikatsioonid kasvavad nagu lumelaviin,” on ütelnud Garri Kasparov. Kriisid on niisugused pöördepunktid, mis panevad proovile meie jõu ja võimalused. Kui te ei suuda meenutada viimast kriisi teie elus, siis olete õnneseen – või juba ammu elust väsinud.

Miks mõned üksikasjad satuvad uudistesse, teised aga jäetakse tähelepanuta? Kui te mõtlete järele selle üle, miks meile jutustatakse ühte või teist lugu, siis võite teada saada hoopis rohkem kui sellest, millest jutustas lugu ise.

Ameerika füüsik Richard Feynman iseloomustas matemaatikat möödunud sajandi keskel nõnda: „Kui läheme üha arenenuma füüsika poole, siis saab paljusid lihtsaid asju tuletada matemaatiliselt palju kiiremini, kui on neid võimalik mõista fundamentaalses või lihtsas mõttes.” Geniaalne inglise kvantfüüsik Paul Dirac arvas möödunud sajandi keskel: „Ma mõistan, mida võrrand tähendab, kui mul on viis ära arvata selle lahendi omadusi, ilma seda tegelikult lahendamata.” Ja teisal tähendas ta: „Jumal kasutas maailma luues imekaunist matemaatikat.”

Kui juba tsiteerimiseks läks, siis olgu meenutatud Poola kirjanik CzesƗaw MiƗosz: „Näib sedamoodi, et Looja, kelle eetilistes motiivides on inimesed õppinud kahtlema, juhindus eelkõige soovist, et oleks võimalikult huvitav ja lõbus.“ Tuleb temaga nõustuda, et loodus on siiski ilus ja sinna pole midagi parata. Kuid võrreldes asja endaga jäävad igasugused sõnad nõrgaks. Sama kehtib ka teaduse kohta. „Kõik, mida inimrass on teinud ja mõtelnud, puutub sügavalt tunnetatud vajaduste rahuldamisse ja valu leevendamisse,” arvas Albert Einstein. Küllap arvas ta nõnda ka footonist, mille kohta ta tõestas, et footon on igavene, sest kuna see liigub valguse kiirusega, siis tema jaoks aeg seisab.

Mida edasi kerime loodusteaduste ajalugu, seda põnevamaks läheb. Kas pole siis kuidagiviisi võimalik, et me seda põnevust põimiksime ka loodusteaduste koolikursusele, lükkamata seda edasi ülikooliaega, mida paljudel lastel ei pruugi tullagi.

News | suve.kool | to.imetaja

teadus.ee suvekooli hetked

25.08.2014

Mõned hetked teadus.ee suvekoolist “Aegumatu aeg” 22.-24. augustil Käsmus.

Analüüs ilmub siinsamas veidi hiljem, ca nädala pärast.

SK2014.Rühm Käsmu rahvamaja ees.

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

SK2014.LõkeUniversumiaalne lõkketuli, kiirenevalt paisuv ja tumeainet täis

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

SK2014.Saal.SiiriSiiri Sisask laulab Uku Masingut  rahvamaja saalis

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

SK2014.VaikAarne Vaik soojendab sisse oma uut shamaanitrummi

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Teadus vajab visadust ja aega

See teaduskirjanik Tiit Kändleri lugu meie teaduskoolide kogemusest ilmus 22. augusti Õpetajate lehes.

Me oleme kindlad, et kui kaks eset kokku põrkavad, tekib kohutav või vähem kohutav müra. Aga kui need esemed põrkavad kokku vaakumis? Siis pole mingit müra. Kuidas oleks elu õhutühjas ruumis? Planeedil, kus puuduks vesi? Maailmas, kus poleks aega? Vahel on vahva võtta aega ja selliste tobedavõitu küsimuste üle mõtelda pikemalt kui viivu. Teadlased muud ei teegi, kui selliste küsimuste üle mõtlevad.

Me oleme üsnagi kindlad, et teadus aitab ühel või teisel moel meie elul edeneda või kui mitte edeneda, siis muutuda ometi. Kuid mis asi see teadus on, seda teame vähem – vahel jäävad teadlasedki selle küsimusega jänni. Veel vähem teame, kas ja kui, siis kuidas teadusest kõnelda, nõnda et see oleks huvitav nii teadlasele enesele kui kuulajatele. Ja veel vähem tundub et teame, kuidas õpetada lastele koolis, mis imeasi on teadus.

 

Teaduste ühendatud anum

Kümne aasta eest mõtles üks väike rühm inimesi Eestis, et kuna teadus ei ole purki suletud ega luku taha pandud, siis tuleb sellega arvestada ning mitte rääkida ühest ja ainsast teadusest nagu keemia, füüsika või matemaatika, vaid pista kõik kokku, segada hulka ports muusikat, kunsti, kirjandust ja siis ehk saab selles segases loos sogasuse asemel hoopis selgust. Sest ega looduses pole ju matemaatika kusagil eraldi puu all, keemia teise puu otsas ja füüsika kolmanda kännu all. Teadused on eraldi kastidesse pistnud inimene, et kuidagimoodi maailmast aru saada.

Vahel on kasulik need oma kastikestest jälle välja võtta ja kokku lasta ning vaadata, mis saab. Nõnda on kodanikualgatus teadus.ee korraldanud oma suvekoole üheksa aastat. Teemadeks on olnud vesi, tuli, õhk, maa, eeter, energia, elu, keel ja arvud. Meie eesmärgiks on olnud käsitleda üht teemat erinevate teaduste ja kunstide vaatepaigast, et nõnda looduse toimimisele lähemale jõuda. Kooli on olnud oodatud kooliõpilasi, üliõpilasi, õpetajaid, teadlasi ja teiste erialade inimesi, kes teadusest huvituvad. Siin on nad kokku saanud teadlastega, mitte ainult nende loenguid kuulates, vaid kolme päeva jooksul üheskoos süües ja vesteldes, tuld tehes ja ujudes.

Meie loosungiks on: „Igaüks on teadlane.” Lahendab ju iga inimene enese jaoks ootamatuid ja originaalseid probleeme kui mitte just iga päev, siis iga nädal ikka. Eriti kehtib see laste kohta.

Sel nädalavahetusel tuleb Käsmus meie kümnes suvekool, milles räägime ja mõtleme ajast – „Aegumatu aeg“. Aeg on läbi aegade olnud inimese jaoks ühelt poolt praktiline maailma jaotamise abivahend, teiselt poolt lõppematu mõtiskluse ja vaidluse teema. Aja ja ruumi lahutamatus tekitas võimaluse näha, et korraga eksisteerivad nii minevik, olevik kui tulevik –nii nagu korraga eksisteerib meist ees ja taga, ülal ja all olev ruum.

Meie suvekoolides on alati kõnelenud pühendunud eesti teadlased, esinenud pühendunud kunstnikud, kirjanikud ja heliloojad. Teisiti ei oleks sellist üritust võimalik korraldada. Läheks võimatult kalliks. Pole ime, et taolisel tasemel ning nõnda erinevate teadlaste ja kunstnike kolmepäevane kohtumine rahvaga on vähemasti Euroopas haruldane.

Meie suvekoolide toetajad on eelkõige esinejad. Alaline toetaja on olnud Käsmu meremuuseum. Meie kooli on aidanud tutvustada ilm.ee. Sageli on suvekooli toetanud riik teaduse populariseerimise fondist. Sel aastal peeti sealtpoolt kooli toimumist tarbetuks. Korraldajad nõnda siiski ei arvanud, nõnda nagu ka sponsorid Eesti Energia ja Arengufond. Elu juba kord on selline, et vahel tuled omadega välja, vahel jääb ots otsaga kokku puutumata. Olulisem on muu.

Sel aastal on meil osalejaid veidi üle saja – umbes tavapärane arv – ja selle saja sees on palju lastega peresid. On üllatav ja kosutav näha, kuidas isegi lasteaialapsed, kõnelemata siis kooliõpilastest, teadlaste loenguid kuulavad. Pole oluline, et kõik oleks mõistetav, oluline on, et lapsele jääb mällu – teadusest saab rääkida huvitavalt ja naljakaltki, tähendab et tasub uurida, mis asi see teadus on.

Meie kümnendas koolis on esinejad ajateemal akadeemik Jüri Engelbrecht,  helilooja Urmas Sisask, muusikakriitik ja muusik Igor Garšnek, Horisondi peatoimetaja Indrek Rohtmets, teadusloo professor Ülo Kaevats, kirjanik Mihkel Kaevats, akadeemik Tarmo Soomere, TÜ arendusprorektor Erik Puura, TÜ füüsikainstituudi direktor Jaak Kikas, õlitootmise asjatundja Indrek Aarna, loodustundja ja fotograaf Urmas Tartes, astronoom Laurits Leedjärv, KBFI direktor füüsik Raivo Stern, TÜ eksperimentaalpsühholoogid, ajataju uurijad Kairi Kreegipuu ja Maria Tamm, muusik ja heategija Siiri Sisask. Pühapäeval toimub kooli lõpetamisel ka Siiri Sisaski kontsert.

Oleme ikka korraldanud laste töötoa ning loodusreisi fotohuvilistele aja tabamiseks.

Nagu alati, lõpeb suvekool üldise aruteluga ning mängleva viktoriiniga. Möödunud aastal korraldas põneva otsimismängu Mart Noormaa.

 

Kohastuvate avastuste ajastu

Kuidas rääkida ajast nõnda, et ajast ei tuleks puudu, vaid jääks veidi ülegi? See on teaduse üks keskseid probleeme: kuidas uurida midagi välja, et elu mööda ei läheks? Me teeme vea, kui teaduse nn populariseerimisel kaldume mõtlema, et kõik see jutt ja teater peab olema ilmtingimata lõbus ja põnev, nõnda nagu kaldub seda arvama näiteks riigitelevisioon. Tuleb meeles pidada, et just pealiskaudsus on tappev. Õppimine on vältimatult pikk ja vahel väsitav ning tüütu, ammugi siis teadlase töö. Kui me maalime roosa pildi, justkui oleks teadus üks lõbus välk ja pauk ja reisimine ja trallimine, siis petame lapsi.

Teadus on pigem visadust ja jonni, kui elegantset mõttelendu vajav tegevus. Millele elegantne mõttelend annab oma sära.

Ma ei tea ju eales seda, kas lugeja näeb sinist samamoodi sinisena nagu mina, kuid sellel ei olegi suurt tähtsust, seni kui ta nõustub seda, mida mina näen sinisena, nimetama siniseks. Kuid aeg on sihuke nähtus, mille kohta pole keegi osanud avastada, et mis see on. Ruumi kohta, olgu see kui mitmemõõtmeline tahes või kui sirge või kõver tahes, saame paljutki kirja panna ja ka ette kujutada. Et meie seisame siin ja ruum on meie taga ja ees ja kõrval ja ülal ja all. Aga aja kohta mitte. Psühholoog Endel Tulving tõestas, et inimene on ainus olend ilma peal, kel on võime kronesteesiaks, see tähendab, kes on võimeline siduma möödaniku sündmusi omavahel ajalises järgnevuses, nägema mineviku aega, seostama sündmusi minevikus toimunuga.

Leiutised, ka teaduslikud avastused võib jagada arengut hüppeliselt muutvateks ehk arengut katkestavateks ja kohastuvateks, mõneti etteaimatavateks. Viimastel aegadel ei ole katkestavaid avastusi teaduses ette tulnud, üha enam käib töö kohastuvate avastuste kallal. Keegi ei tea, mis on tumeaine ja tumeenergia, keegi ei tea, kuidas saaks tööle panna tuumareaktori ITER. Maailmapilti katskestavad avastused nii kvantmehaanikas kui astronoomias on tehtud aastakümnete eest. Teadlaskonnal ei jää üle muud kui otsida arenguks väljapääsu eri valdkondade veel suuremas koostöös.

Vahel eelistame me anonüümsust, kõneleme vaid ametist. „Teadlased kinnitavad, et…“  tundub suurendavad väite kaalukust. Ametipidaja võib olla anonüümne, amet aga mitte. Selle kohta on Aisoposel üks ilus mõistujutt astronoomist, kes igal öösel läks õue ja vaatles tähti. Ühel ööl, kui ta jalutas linnast välja, paelus taevas teda nõnda, et kukkus sügavasse auku. Kui ta sealt välja pääsemata hädaldas, tuli mööduja ja oleks mehikese august välja aidanud, kuid saanud teda, et too on astronoom, tõdes: „Kui sa tõepoolest vaatasid taevasse nii pingsalt, et ei näinud isegi seda, kuhu su jalad sind maapinnal kannavad, siis oled mu meelest oma saatuse ära teeninud.“ Ja jättiski teadlase auku. Nõnda et vahel on ellujäämiseks kasulik olla anonüümne ka teadlasel.

Kui me kõneleme ennustajatest, keda me siis mõtleme? Küllap esmalt astrolooge, siis igasuguseid pusijaid-posijaid. Ka mustlased, kaardimoorid ja selgeltnägijad kuuluvad sellesse klassi. Seejärel muidugi börsimaaklerid, totalisaatorimängurid ja ilmaennustajad.

Loodusteadlased jäävad kohe kindlasti ennustajate kastist väljapoole. Kuid – stopp! Kas pole just teaduse üks eesmärke ennustamine. Ja ennustusi ootab teaduselt ka ühiskond – ükskõik, millise sünonüümiga me sõna „ennustamine” asendame.

Kui põhjalikumalt järele mõelda, siis on just teadlased kõige põhjalikumad ennustajad. Ennustamine ja teadus on ühe ja sama nööri kaks otsa. Kui me tahame ennustada tulevikku, siis peame endale selgeks tegema, mida me tuleviku all silmas peame.

Tulevik on see asi, mida on võimatu ennustada. Ennustada on võimalik vaid minevikku ja siis loota, et tulevik seda kordab. Kuid ei korda ei ajaloos, inimsaatuses ning isegi mitte täppisteadustes. Kvantmaailm on küll ennustatav, kuid hoopis teises mõttes kui meie tavapärane maailm.

On aeg õpetada lastele võimalikult varakult seda esialgu veidrat, kuid ometi keerulise matemaatikata hoomatavat tõde: on küsimusi, millele polegi täpseid vastuseid, on nähtusi, mille seletamine sõltub taustast – nagu näiteks võib valuseosake footon olla nii osake kui laine. Võibolla aitavad selleks kaasa meie suvekooli laadsed tegevusedki.

 

 

 

 

News | Teadusvaldkonnad | to.imetaja

Eesti vajab ka kolkateadust

08.08.2014

See Tiit Kändleri lugu ilmus ajalehes Sirp 1. augustil 2014

 

Eestile ei ole teadust vaja selleks ja ainuüksi selleks, et üle maailma kuulsaks saada ja seeläbi rikkamalt elada. Eestile on teadust vaja selleks, et meil oleks oma teadmine, nii nagu mu meelest peaks see ju olema ühe iseoleva riigi iseenestest mõistetav osis.

Mitte keegi ei tule meile ütlema, mida me peame peale hakkama oma maavaradega või oma raudteedega või oma hariduse edendamise ja tervise hoidmisega. Lõppude lõpuks peame ju ise selle välja mõtlema. Et seda kõike välja mõtelda, on vaja teada, mis maailmas toimub, mis teadusmaailmas toimub. Keegi ei tule meile seda ütlema, mis on parasjagu teadusmaailmas ringlevatest ideedest maha käimas, mis esile tõusmas.

 

Tippnõu tuleb iseendalt

Raha võib olla rohkem või vähem kallis, kuid tipmist nõu me selle eest ei saa. Seda teab igaüks, kel on vähegi arvutitega pistmist olnud. Sind võidakse abistada, ja see ongi vältimatu, kuid sa pead ka ise üht ja teist teadma, et mõista, mida see abi sulle lõppude lõpuks kaela toob või kaelalt võtab. Loosung „Igaüks on teadlane!“ võib olla tobe, aga indiviidi seisukohast ei ole seda mitte. Sest igaüks, olgu vana või noor, rikas või vaene, peab lahendama probleeme, mis on tema jaoks uudsed. Tal pole sellest suurt lugu, kas need probleemid on juba kuskil lahendatud või ei – keskkond on erinev, ja see annab lahendusele oma näo.

Ehk nagu füüsikateoreetik ütleb: andke mulle algtingimused ja ääretingimused, siis hakkame ülesannet lahendama. Kui lahendus käes, siis vaatame, kuidas see eksperimendiga, meie näitel eluga kokku sobib. Üllataval ja mõistetamatul moel sobib paljudel juhtudel. Ja suudab ka midagi ennustada. Kõige suuremast ehk universumi kiirenevast paisumisest kõige pisemani ehk Higgsi bosonini välja.

Nõnda on teaduse rahastamise filosoofia kannapööre Eestis näha teadlastena vaid väheseid töörühmi, mis „maailmatasemel“, Eesti kui riigi jaoks kaheldava väärtusega ja teisalt ka lootusetu ettevõtmine. Maailm ei ole lineaarne, seda ju teadusrahastajad teavad, ja kui me üha enam avastame, kuidas matemaatilisest kaosest ilmub välja reaalne kord nagu vana aja punasest valgusest üle ujutatud fotopimiku ilmutusvannis lebavalt fotopaberilt esmalt tumedas ülikonnas isa, seejärel lillelises kleidis ema ja lõpuks valges kleidikeses õde, nõnda ilmub teadusilmutisse pistetud teadlastest ja nende seadmetest välja järk-järgult see pilt maailmast, mida me oma maailmanurgast näha võime.

On iseäralik see riik, kes ühelt poolt tunnustab loodusliku mitmekesisuse hädavajalikkust, püüdes kõigest hingest elu sees hoida meie looduses kunagi iseseisvalt hakkama saanud jõekarpidel või euroopa naaritsatel ning sportliku kirega maha nottides ja välja juurides kõik, mis tundub vähegi võõras ja meie koduõuele ohtlik, olgu need šaakalid või võõrhirved, teiselt poolt laseb aga kõige kaduva teed minna sellel paljususel, isepäral ja omaenesest tekkinud teadmisel, mis meil võtta on.

Ma ei kirjuta siinkohal Eesti teaduskirevast maastikust, läheme lugeja lahkel kaasabil veidi kaugemale – kuid ainult näiliselt kaugemale – sellest tegevusest, mida me oleme pähe võtnud nimetada teaduseks.

 

Paigamuuseumid on teaduse lätted

Ma räägin siin Eesti muuseumidest. Väikestest, tihti ühe inimese algatatud, teiste siiamaani ülal hoitud paikadest, kuhu on aegade jooksul tekkinud oma universumid, mis kus vähem, kus rohkem, kiirgavad ümbruskonda teadmise kiiri. Inimene elab, tema ümber koguneb üha enam asju, vahel hävitab ta need ise, tavaliselt aga jääb hulk asju tast maha, kui tuleb nende ja lähedaste keskelt minna teispoolsusesse. Ja hetkega kaotavad asjad, või vähemasti suur osa asjadest, mis elus inimesele oli osa tema inimeseksolemisest, oma tähenduse. See pole ju miski avastus, aga tasub ometi mitte ainult et üle korrata, vaid püüda seda ka tunnetada. Nõnda jõuame veidi edasi, Eesti väikese muuseumini, olgu see väike suurem, maakonna oma või pisem, küla oma, või talu oma või talutoa oma – suurusel pole olulisust selles faasiruumis, kui tahate pidulikku sõna.

Iisaku.Muuseum1A

Me saime pärandiaastal kuulda Paide muuseumi kurba lugu, kust ainus teadustöötaja koondati. Kas keegi on suuteline hindama, mida tähendab üks teadlane maakonnalinnale? Me võime imetleda Iisaku muuseumi (fotol) suurepäraseid teematubasid ja poluvernikute asualadelt leitud esemeid, Anne Nugamaa tööd poluvernikute keele ja kultuuri jäädvustamisel kuni Kaidma lohukivi leidmiseni välja. Võime uudistada Aravete Kurisoo mõisas oleva, nüüdseks lahkunud Valter Kreisbergi 1986. aastal asutatud külamuuseumi rahva agarust laste harimisel, sattuda seal loomulikule õppekäigukesele kunagisse klassituppa. Võime nautida mõnetoalise Lohusuu kooli muuseumi ehedaid asju ja lihtsat filosoofiat – lastele tuleb ju hoida ja näidata, kuidas elati, kui siin elu veel kees. Võime nautida Struve meridiaanikaare kõrval Võivere tuuleveski taastamist teadusmuuseumiks. Võime sisse minna Vadi külarahva taastatud endisesse koolimajja ja näha seal Heino Kiige tuba, aga uudistada ka Avinurme elulaadikeskuse moodsamaid nippe oma põlise riistakultuuri näitamiseks. Ja last not least olla õnnelik Aegviidu jaamahoone taastaja ja museaalide kokkukoguja Tõnis Randla energia üle. Pole ühtegi teist paika maamuna peal, kus sellised hindamatud kogud, olgu nende arv ja suhteline väärtus Tallinnas laua taga arvuti ees või sees istuvale ametnikule kuitahes väärtusetu, omandaksid selle tohutusuure tähenduse nagu seal, kus need parasjagu on.

Mõni paik ei ole ametlikuks muuseumiks saanud, nii nagu näiteks Avanduse mõis, Eesti pikim ja meie teadust maailma teadusega enim siduv paik.

 

Mahamagatud maailmateadus

Avanduse mõisas (fotol) tehti maailma teadusajalugu. Seal puutus meie kuulsamaid teadlasi Karl Ernst von Baer mõisa omaniku, Peterburi Teaduste Akadeemia presidendi, geograafi ja maailmaränduri Friedrich Benjamin von Lütke sõbrana kokku maailmarändur Ferdinand von Wrangelliga Roela mõisast, ning muidugi ka astronoom Friedrich Georg Wilhelm Struve tegevusega geodeetilise kaare baaspikkuse mõõtmisel. Baer, Lütke, Wrangell ja Struve asutasid üheskoos aastal 1845 Vene Geograafia Seltsi. Maailma ühe vanima geograafiaseltsi. Selle Maa avastajate seltsi asutajaks olid ka Eesti baltisakslased Alexander Theodor von Middendorff Hellenurme mõisast, Adam Johann von Krusenstern Kiltsi mõisast ja Gregor von Helmersen Kammeri mõisast.

19.Simuna1.Avanduse1

Imepärane, et ühe maailma vanima geograafiaseltsi asutasid Eestist pärit teadlased ja maadeuurijad, kes oma muude tegemiste seas uurisid eestlaste tervist, asutasid siinse looduskaitse, mõõtsid ära maakera ja edendasid meie ehituskunsti ning pargikultuuri. Saame siis kindlalt ütelda, et Simuna oli tol ajal, 19. sajandi esimesel neljandikul üks maailma uurimise nabadest.

Kas eestlased teadsid seda ehk teisiti, kas nende teadlaste tegevus on mõjutanud Eesti kultuuri? Muidugi teadsid ja muidugi on. Struve mõõtelatte kandsid ja loodisid või vähemasti olid 1827. aastal loodimise juues kohalikud talumehedki. Simunas tegutses Eesti vanimaid kihelkonnakoole. Ning Simuna kihelkonna rahvas ehitas 1986. aastaks laiemaks oma kiriku, et nii sakslased kui eestlased ühele jutlusele ära mahuks. See annab tunnistust meelekindlusest ja teadmishuvist.

Kuidas oleme nüüd jõudmas nõndasugusesse kohta oma ajaloos, et asjamehed selliseid meie teaduse monumente kui mitte halvustavad, siis vähemasti ei pea tarvilikuks hinnata, saati siis toetada? Kuis oleme jõudnud nõnda kaugele, et hindame oma asju vaid selle järgi, mitmendal kohal on need maailmas? Ja arvame, et kui mingi Estis tehtav teadus pole esikohal, siis pole seda vajagi.

Vabandage väga, aga mitte ükski teadus Eestis, kui hea ta ka ei oleks, ei jõua eales esikohale maailmas. Kas pole meil selle kohta piisavalt näiteid? Ernst Öpik avastas aasta enne Edwin Hubble’it, et Andromeeda pole täht, vaid galaktika. Ja avastas esimesena veel palju muudki. Astronoomiast kirjutavad anglo-ameerika teaduskirjanikud seda ei usu. Nii nagu nad ei usu, et Jaan Einasto ja tema kolleegid said aimu tumeainest meie galaktika kroonist veidi enne ameeriklasi – nii nagu ka universumi ülistruktuurist. Kui sa ei ole olnud Ameerika postdokk, siis sa pole õige loodusteadlane, kuid kui sa ei jäägi elama ja töötama Ameerikasse, siis võid leiutada mida tahad, esimeste sekka sind ikkagi ei võeta.

Nõnda toimib ka kultuuriuurimises. Lugegem lahkunud Aili Aarelaiu suurepärast lugu 17. jaanuari Sirbist: „Minu endagi tegevust ei mõõdeta enam mingite kolkalike näitajatega ega eesti keeli kirjutatu alusel; oluline on vaid nn 1.1 taseme ajakirjades ja nende kirjutiste viidatavuse kajastaja h-indeks. Peen värk, kindlasti kohe, kuigi globaalne teadusavalikkus suudab mind kui mingi Ida-Euroopa tähtsusetu maa esindajat vaevu identifitseerida.“

Keegi teine ei võita meie teadust tõsiselt ammuilma siis, kui me ei võta seda tõsiselt ise. Mis tähendab oma maa täitmist teadusega, olgu see maailma taustal nii tühisena tunduv kui tahes. Kuni me rõõmust segasena eksponeerime meremuuseumis „Titanicu“ hauapanuseid, selle asemel, et teha korralikke väljapanekuid me endi maadeavastajatest ja loodusseaduste avastajatest, võime oma nn tippteadust rahastada, palju tahame, kuid Eesti jaoks pole sel mõtet enam, kui mõnede tarkade inimeste palgaraha kergitamine. Millel kahtlemata ka on oma mõte sees, kuid üksikud singulaarsused lamedal kodumaa teaduspinnal kalduvad kas hajuma või ühinema muu maailma laiemapõhjaliste singulaarsustega. Eesti vajab nagu õhku ka kolkateadust, mis tõstab kolka harukordseks kolkaks.

 

Telli Teadus.ee uudiskiri