Rubriigi ‘vänge.lugu arhiiv

Bioloogia | Loomad | News | vänge.lugu

Mutil on stereonina

07.02.2013

Enamik imetajatest näeb ruumiliselt ja kuuleb ruumiliselt. Kui pauk käib, keerate pea instinktiivselt sinnapoole, kust arvate paugu kostvat. Ka süttinud lambi suuna, isegi kauguse teete vähemasti umbkaudu kindlaks. Selleks teil ongi kaks silma ja kaks kõrva. Kuid ka ninasõõrmeid on kaks, ent katsuge kindlaks teha, kus täpselt teie lähikonnas liha grillitakse – kui te just suitsupilve ei näe.

Tavalise muti jaoks pole see mingi probleem. Seesama mutt, kes teeb teie elu kibedaks ja muru mutimullahunnikute rikkaks, , leiab oma saagi hõlpsalt ruumilise lõhnataju toel. Ajakirjas Nature Communication avaldati Vanderbilti Ülikooli bioloogiaprofessori Kenneth Catania ja tema kolleegide artikkel, mis võtab kokku töö, milles esmakordselt tehti kindlaks, et Ameerikas elv euroopa muti sugulane Scalopus aquaticushaistab ruumiliselt.

Harilik mutt on praktiliselt pime ja tema kompimismeelgi pole kuigi hea. Kuidas ta oma söögi siis üles leiab? Catania ehitas maa alla poolringikujulise areeni, mille keskelt pääses mutt sisse. Siis pistis ta juhuslikesse augukestesse vihmaussi tükikesi. Andurid seirasid õhurõhu muutust, nõnda et sai näha, millal mutt nuusutas.

Milline ka ei olnud toidu asupaik, mutt leidis selle üles vähem kui viie sekundiga. Kui mutt sisenes kambrisse, liigutas ta oma nina edasi-tagasi ja kui oli toidu suuna leidnud, liikust otsejoones selle poole.

Et asja edasi uurida, pani Catania muti ühe ninasõõrme plastiktoruga kinni. Kui kinni pandi vasak sõõre, kaldus mutt alati paremale, kui suleti parem sõõre, siis vasakule. Toidu nad leidsid, kuid selleks kulus kauem aega.

Kui toit pandi kambrisse otse sissekäigu vastu, siis kulgesid mutid otsejoones selleni. Kui üks ninasõõre suleti, läks tee kiira-käära kas paremalt või vasakult poolt kaldu. Samasugust suunataju muutust jälgiti 1979. aastal öökullidel, kui üks nende kõrvu suleti.

Kindla tõenduse andis test, kus muti ninasõõrmetesse pisteti torukesed ja need ristati, nõnda et vasak sõõre tundis paremalt poolt tulevat lõhna ja vastupidi. Loomad sattusid segadusese, ekslesid edasi-tagasi ja sageli ei leidnudki saaki üles.

Inimese stereonina puhul jääb Catania skeptiliseks. Silmad kinni seotud inimeselt saab küsida, kummast ninasõõrmest ta lõhna tunneb, kui lõhnaaine ninasõõrmetesse torukeste kaudu juhitakse. Kuid vastused tulevad vaid juhul, kui lõhn on piisavalt tugev, et ärritada ninasõõrme limaskesta. Nii et milline naaber parasjagu liha grillib, selgub tõsikindlalt ikkagi siis, kui ise kohale lähed või vähemalt aknast piilud.

Kuid võibolla on ka äärmiselt hea haistmismeelega koertel ja sigadel stereoninad.

Allikas: EurekAlert!

Antropoloogia | mis.uudist | News | Psühholoogia | vänge.lugu

Tõel on pruunid silmad

26.01.2013

Vanarahval oli järjekordselt õigus. Soovitust: „Ära ole nii sinisilmne!“ tuleb võtta täht-tähelt või õigemini silm-silma vastu.

Teadusuudiste voo EurekAlert! teatel selgus Tšehhi Karli Ülikooli teadlase Karel Kleisneri ja tema kolleegide teadustöö tulemusena tähtis tõde: pruunisilmsed inimesed on usaldusväärsemad kui sinisilmsed inimesed. 9. jaanuaril avalikus teadusajakirjas PLOS ONE avaldatavas artiklis avaldati töö tulemused, mille käigus näidati 288 vabatahtlikule mees- naistüliõpilasele 80 inimese näofotot, ja päriti, kui usaldusväärsed nähtud tüübid on. Oluline osa küsitletutest pidas pruunisilmseid nägusid usaldusväärsemaks sinisilmsetest, kuulusid siis need olgu need siis naistele või meestele. Ümaramate nägude ja suuremate suude ning põskedega mehed tundusid usaldusväärsemad, naiste puhul paistis olevat ükskõik.

Kui aga katsealustele näidati fotosid mehenägudest, mille ainus erinevus oli silmade värv, siis arvati mõlemad variandid ühtviisi usaldusväärseteks. Seega ei mängi usaldusväärsuse tõstmisel rolli mitte ainuüksi silmade värv, vaid pruunisilmsusega kaasnevad näojooned.

Allikad; EurekAlert!, PLOS ONE

Informaatika | Meditsiin | News | vänge.lugu

Valel on punased ninad

09.12.2012

Valel võivad vahel küll olla lühikesed jalad, kuid nüüd on selgunud, et kindlasti tõuseb valevorsti nina temperatuur ja küllap siis nina ka punetama hakkab. Granada Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia osakonnas tehtud termograafiliste uuringute kohaselt seisneb Pinoccio efekt, nagu teadlased seda ilmingut nimetavad, nina ümber paikneva silma sisenurga orbitaallihase ümbruse temperatuuri tõusus.

Termograafia on tehnika, mis põhineb kehade temperatuuri mõõtmisel tööstustes, ehituses ja meditsiinis, sellega uuritakse on hoonete energiakadusid, veiste hingamisteede haigusi või pesukarude marutaudi. Termograafia leiutati Teise maailmasõja ajal USAs, et öösel vaenlasi näha.

Granada Ülikooli teadlased Emilio Gómez Milán ja Elvira Salazar López hakkasid esimestena kasutama termograafiat psühholoogias. Selle meetodi abil on nad määranud meeste ja naiste seksuaalset erutust, mis tõstab rindade ja genitaalide temperatuuri. Nende uuringud näitavad, et mehed ja naised erutuvad samaaegselt, kuigi naised ütlevad, et nad pole üldse või on vaid veidi erutunud.

Näotemperatuur muutub vaimsel pingutusel nagu võrrandite lahendamisel, aga ka siis, kui inimene tabatakse valetamas. Vaimsete pingutuste tulemusena näotemperatuur tõuseb ja vihahooga langeb. Kui luiskame oma tunnete kohta, siis tõuseb temperatuur nina ümber, sest aktiveerub ajukoore esiosas paiknev ajupiirkond nimega insula. See on aju autasustamissüsteemi osa ja aktiveerub vaid tõeliste tunnete puhul. Teisalt osaleb insula kehatemperatuuri jälgimisel ja reguleerimisel. Mida tugevam on tunne, seda aktiivsem on insula ja seda pisem on temperatuurimuutus – ning vastupidi.

Kui tantsija tantsib flamencot, alaneb tuharate temperatuur ja tõuseb käsivarte temperatuur. „Igal tantsul on oma termiline jalajälg,“ kinnitab Salazar. Keha termogrammist võib tema sõnul välja lugeda inimese emotsionaalset mentaalse seisundi, sõnaga – näha, mida inimene tunneb või mõtleb. Termograafia aitab hinnata patsiendi emotsioone, samuti ka mõningaid neuroloogilisi haigusi nagu multiskleroos, mil keha ei reguleeri oma temperatuuri vajalikul moel. Meetod võimaldab ka näha keharasvade mustrit.

Nõnda siis, kui just valetamata ei saa, ärge tehke seda vähemasti siis, kui keegi teie nina temperatuuri mõõdab.

Allikas: AlphaGalileo, Universidad de Granada

Bioloogia | Loomad | News | vänge.lugu

Jalarikkaim loom elab Räniorus

11.11.2012

Kõige rohkem jalgu omavad loomariigis tuhatjalgsed. Sellesse hulkjalgsete klassi alamklassi kuulub umbes 40 000 liiki, kelle esivanematel oli ühe kehalüli kohta kaks jalga, ent tuhatjalgsed arendasid neist välja kaks paari jalgu. See üleminek toimus ammuilma, 400 miljoni aasta eest. Neli jalga on ikka neli jalga ja nende abil saab sajajalgne hõlpsamini maa alla kaevuda, seega siis ka kiiremini vaenlaste eest põgeneda. Nõnda jäid need olelusvõitluse käigus püsima.

Tuhatjalgsete jalad liiguvad piki keha lainjas koostöös. Suurima jalgade arvuga tuhatjalgne on Californias elav liik Illacme plenipes – sõnasõnalt hulkjalgsuse haripunkt. Esmakordselt nähti seda liiki 1926. aastal, 2005. aastal, hiljuti kirjeldas loomakest põhjalikult selle 2005. aastal taasvastanud Arizona Ülikooli teadlane Paul Marek vabaajakirjas ZooKeys. Tollipikkusel emasloomad on keskmiselt 600 jalga, veidi pisematele on isastele piisab vähemast. Rekordloomal oli 750 jalga. Mis küll neljaga ei jagu. Jalaohtrus arvatakse olevat tingitud osaliselt maa-alusest eluviisist ja vajadusest ronida mööda liivakivikaljusid – looma jalgadel on ka tillukesed küünised. See reliktne liik on sugukonna ainus esindaja Läänepoolkeral. Hulkjalgsuse rekordimehel on veel üks eriline omadus – tema kehakarvad toodavad siidi, eksoskelett on suhteliselt massiivne ja silmadeta elukal aitavad teed leida suured sarved. Suu on vähearenenud ja kõlbab vaid taimede või seente kudede napsamiseks. Loomakesed elavad vaid kitsal alal Californias, Silicon Valley äärealadel. Sealseid tammemetsi ja liivakivirahne ning liivapinnast täidab sageli tihe udu, milles tuhatjalgsed end koduselt tunnevad.

Allikas: EurekAlert!

News | teadus.muusika | Tehnoloogia | vänge.lugu

Cage, Steinway, kruvid ja pojad

03.11.2012

„Mu lemmikmuusika on see, mida ma pole veel kuulnud,“ ütles ameerika helilooja John Cage millalgi siis, kui ta veel elas, see tähendab siis et aastate 1912 ja 1992 vahel. Arnold Schönberg on öelnud tema kohta: „Oma olemuselt pole ta helilooja, vaid pigem leiutaja – kuid geniaalne leiutaja!“ Oma ettevalmistatud klaveri – prepared piano leiutas Cage aastal 1937. Ettevalmistus seisnes selles, et Cage toppis klaveri keelte vahele mitut sorti kruve ja polte, mutreid ja plastiktükke, kummijuppe, münte, bambust, riiet ja aknalinti.

Festivalil „Klaver 2012“ mängiti 31. oktoobril „Estonia“ kontserdisaalis Cage’i muusikat, mille ta leiutas vahetult peale sõda, aastatel 1946–1948. Tol ajal, mõjutatuna india filosoofiast ja tablamängust, üritas ta muusikas väljendada pidevat emotsiooni: heroismi, erootikat, imestust, kurbust, hirmu.

Cagei’i varase muusika noote müüdi noodikauplustes koos kotikese mutrite, poltide, kruvide ja muude jubinatega, mis vaja enne mängimist klaverikeelte vahele pista. Kaasas olid ka täpsed instruktsioonid pigem korteri äkkremondiks vaja minevate jublakate millimeetri pealt õigesse kohta pistmiseks.

31. oktoobri kontsert, ette kantuna noorte Eesti pianistide poolt ning kulmineerunult itaallase Adriano Ambrosini täpse emotsionaalse jõulisuse laineist, ei takistanud uudishimulikke kuulajaid siiski eiramast enne kontserti rangehäälselt kõlanud nõuet, et pildistada tohib vaid kokkuleppel filharmoonia juhtkonnaga.

Kuulasin ja nautisin, ja tegin siis klaveri sisemusest mõne pildikese minagi. Lootuses, et ehk jõuame kunagi ka kokkuleppeni.

Muuseas, klaver oli Steinway ja Pojad, kuid mida sihukese ehitusmaterjalide toppimise kohta nende meistritöö sisse arvaks Steinway või vähemalt tema Pojad, jääb vaid ise ära arvata. Igatahes – klaverihäälestajale tööd ja leiba, muusikahuvilisele muud hääd ja paremat.

Tekst ja foto: Tiit Kändler

Astronoomia | Kosmoloogia | News | vänge.lugu

Astronoomid: tumeenergia tõenäosus on 99,996 protsenti

09.10.2012

Tumeenergia nimeline müstiline ollus, mis kihutab takka universumi paisumist, on tõepoolest olemas. Nõnda kinnitavad Portsmouthi Ülikooli professor Bob Nichol ja tema kolleegid-astronoomid Kuningliku Astronoomiaühingu kuumärkmete septembrinumbris. Pärast kaks aastat kestnud tööd järeldasid teadlased, et tumeenergia eksisteerimise tõenäosus on tõeliselt imesuur ning isegi NLiidu kunagiste hääletamiste tulemuste osavõttu ületav 99,996 protsenti.

„Tumeenergia on siiani jäänud üheks nüüdisaja suuremaks teaduslikuks müsteeriumiks, nii et pole ime, et paljud teadlased selle esinemist küsitavaks peavad,“ ütles Nichol Kuningliku Astronoomiaühingu pressiteates. Üle kümne aasta tagasi tõdesid kauge supernoova heledust jälgivad astronoomid, et universumi paisumine tundub kiirenevat. Kiirenemist seostatakse arvatavalt 73 protsenti kosmose sisust täitva tumeenergia tõukejõuga. Teadlased, kes kiirenemise avastasid, võitsid möödunud aasta Nobeli füüsikapreemia, kuid tumeenergia on ikka vaidluste teema. Selle esinemise tõestuseks on kasutatud mitmeid tehnikaid, kuid need on olnud kas kaudsed või ebatäpsed. Selge tõendus tumeenergia kasuks tuleb astronoomide Rainer Sachsi ja Arthur Wolfe’i nime kandava efekti läbi. Suurest Paugust säilinud kosmiline mikrolaineline taustkiirgus on jälgitav üle kogu taeva. 1967. aastal oletasid Sachs ja Wolfe, et valgus sellest kiirgusest muutub veidi sinisemaks, kui läbib mateeriakämpude gravitatsioonivälju ehk siis toimub gravitatsiooniline punanihe. 30 aasta pärast pakkusid Robert Crittenden ja Neil Turok välja, et astronoomid peaksid otsima selle valguse footonite energia väikesi muutusi ja võrdlema kiirguse temperatuuri jaotust galaktikate kaartidega.

Kui tumeenergiat poleks, siis need kaks kaarti teineteisele ei vastaks. Kui aga tumeenergia on, siis viib see kummalisele efektile, et kosmilise mikrolainekiirguse footonid läbi massikämpude liikudes saavad energiat juurde.

2003. aastal Sachs-Wolfi efekt mõõdeti, kuid signaal oli nõrk ja vastavus kaartide vahel väike. Nüüd on teadlased tulemusi uuesti põhjalikult analüüsinud ja järeldavadki oma kaheaastase töö põhjal tumeenergia esinemise ülikõrget tõenäosust. 99,996 protsenti.

Mis tumeenergia on, seda ei tea seni veel keegi.

Allikas: Royal Astronomical Society

Ajalugu | Astronoomia | Füüsika | mis.uudist | News | vänge.lugu

Rooma ajal ja keskajal oli praegusest soojem

10.07.2012

Iidsete puude aastaringide põhjal taastati Põhja-Euroopa kliima viimase 2000 aasta taha. Mainzi Johannes Gutenbergi ülikooli professor Jan Esper ja tema eri maade kolleegid mõõtsid eelfossiilsete männipuude aastarõngaste tihedust kuni aastani 138 eKr. Nõnda õnnestus teadlastel esimest korda näidata, et viimase kahe aastatuhande suundumus on olnud kliima külmenemise suunas. Esperi sõnul on eelnenud ajalooliste temperatuuride hinnangud Rooma aja ja keskaja kohta olnud liiga madalad – tol ajal oli siiani arvatust soojem.

Aastaringide tiheduse mõõtmisest saadavad tulemused korreleeruvad suvetemperatuuridega Põhjala taiga piiril ja nõnda suutsid teadlased mineviku temperatuurid eriti täpselt määrata. Rekonstruktsioon näitab Rooma aja ja keskaja sooje perioode, aga ka rahvasterändamise aja ja väikese jääaja külmi aegu. Nende tulemused näitavad, et mõlemal kahest aastatuhandest külmenes keskmise temperatuur 0,3°C, kuna Päikese asend muutus ja Maa ning Päikese vahekaugus suurenes.

Esper sõnas, et kuigi nende poolt täheldatud efekt ei tundu olevat kuigi suur, on see võrreldes globaalse soojenemisega, mis on pisem kui 1°C, siiski oluline. „Meie tulemus näitab, et rahvusvaheline kliimamuutuste paneel IPCC ilmselt alahindas seda suundumust külmenemisele,“ ütles ta uudistekanalile Pan European Networks.

Allikas: paneuropeannetworks.com

Füüsika | News | vänge.lugu

Higgsi osake avastati mitteametlikult

04.07.2012

Kolmapäeval, 4. juulil toimunud seminaril teatasid Euroopa Tuumauuringute Keskuse CERN teadlased, et on avastatud kindlad märgid uuest osakesest. See võib suure tõenäosusega olla kuulsaks saanud osake, mida on aastaid otsitud Suure Hadronite Põrguti kahes rahvusvahelises eksperimendis – standardmudeli Higgsi boson.

Eksperimendi ATLAS kõneisik Fabiola Gianotti ja eksperimendi CMS kõneisik Loe Incandela andsid kaks tundi kestnud seminaril ülevaate sellest, mida on tehtud möödunud aasta detsembris toimunud eelmisest seminarist alates. Mõlemad eksperimendid jälgisid uut osakest massivahemikus 125–126 GeV. „Tulemused on esialgsed, kuid signaal, mida jälgisime 125 gigaelektronvoldi kandis, on dramaatiline,“ ütles Incandela. Gigaelektronvolt on nähtava valguse osakese footoni energiast miljard korda suurem energia, registreeritud osake on 130 korda raskem kui prooton.

„Möödunud aastal me kuulutasime, et aastal 2012 me kas leiame Higgsi-sarnase osakese või välistame selle olemasolu,“ ütles CERNi teadusdirektor Sergio Bertolucci, „nüüd tundub mulle, et oleme hargnemise punktis, selle uue osakese täheldamine märgib teed tulevikku, et mõista täpsemalt, mida me andmetes näinud oleme.“

Detsembris määratleti täpsemalt piirid, kust Higgsi bosonit suure tõenäosusega otsida tuleb – või õieti piirid selle massi jaoks. Arvuliselt pidi see jääma 116 ja 130 gigaelektronvoldi vahele.

Siis kinnitasid teadlased, et 125 gigaelektronvoldi kandis on nähtud sündmusi, mis võivad olla põhjustatud lihtsalt fluktuatsioonidest, kuid võivad olla ka midagi huvitavamat.

Nüüd siis on selgunud, et huvitavam avastatigi. Kolmapäeval avaldatud andmed nimetati esialgseteks, kuid need võeti vastu tugeva aplausiga nii Genfis kui Melbourne’is, kus parasjagu toimub suur osakestefüüsika konverents, kuhu Genfi seminar otse üle kanti.

Gianotti kinnitas, et nii ATLAS kui CMS avaldavad tulemused juuli lõpus ühes teadusajakirjas.

Tulemusteni jõudmiseks sõeluti läbi tuhat triljonit prootonite põrget, mis Suure Hadronite Põrguti sees toimusid. Osakestefüüsikud kasutavad mõõtmise täpsuse iseloomustamiseks sigma-astmestikku. Kuni kahe sigmani on tulemused juhuslikud, fluktuatsioonide piires. Kolm on ametlik tulemus, värskelt avaldatud andmed kannavad usaldusväärsust viis, mis viitab avastusele – vaid ühel juhul miljonist võib olla tegu valesignaaliga.

CERNi peadirektor Rolf-Dieter Heuer ütles, et järgmine samm on hakata uurima osakese täpsemat olemust ja selle tähtsust universumi ehituse mõistmisel – kas on selle omadused sellised, nagu ennustab osakestefüüsika standardmudel või midagi eksootilisemat.

Standardmudel kirjeldab fundamentaalosakesi, millest meie ja iga nähtav asi on üles ehitatud, kuid see mateeria moodustab vaid neli protsenti kogu arvatavast ainest ja energiast.

Higgsi boson on ainus algosake, mis kogu nähtavat mateeriat kirjeldava ning standardmudeli nime kandva teooria ennustustest veel avastamata. Seminaril istus ka Higgsi osakese ennustaja ja sellele oma nime andnud Edinburghi Ülikooli emeriitprofessor Peter Higgs, kes pühkis pisaraid ja ei suutnud erutusest ütelda palju, kuid seda siiski, et ta ei uskunud sellist sündmust oma elu ajal näha.

Eesti teadlased on osalenud CERNi CMS eksperimendi töös 1996. aastast ning nende üks peamine töövaldkond on olnud just CMS Higgsi töörühmas.

Fotol: Kahe prootoni kokkupõrkel CMS eksperimendis tekib kaks suue energiaga fotoonit (paksud punased jooned). Sellist pilti oodatakse Higgsi bosoni lagunemisel ja see on kooskõlas ka standardmudeliga. CERN

Tiit Kändler

Bioloogia | News | Ökoloogia | vänge.lugu

Ettevaatust pühadetoiduga! See võib kontrollida teie geene

29.12.2011


Sa oled, mida sa sööd. Enam ei pea seda kulunud lausungit võtma ülekantud tähenduses. See võib olla õige sõnasõnalt. Hiljuti näitas Hiina Nanjingi ülikooli teadlane Chen-Yu Zhang ja tema kolleegid, et mingi toitu osis võib tungida sööja keharakkude kontrollkeskustesse ning mõjutada mõne geeni avaldumist.

Geneetilise materjali ehituskivide RNAde juppe tuntakse mikroRNAde nime all. Need ei kodeeri valke, kuid võivad takistada geenidel valke ehitada. Kui 21 vabatahtlikku katsealust sõid riisi, nisu, kartulit ja kapsast, siis leiti nende verst umbes 30 erinevat taimedele kuuluvat mikroRNAd.

Edasi leiti, et üks riisi mikroRNA mõjutas retseptorite aktiivsust, mis kontrollivad halva kolesterooli eemaldamist verest. Nii nagu vitamiinid ja mineraalid, on ka mikroRNAd toidust saadavad molekulid, mis mõjutavad meie organismi talitlust.

Meie keha on keeruline ökosüsteem, mille erinevad osad tegutsevad üheskoos üsna keerulise mustri järgi.

Allikas: Scientific American

Antropoloogia | News | vänge.lugu

Jõulurohi – oksütotsiin

10.12.2011


Kui tahate olla head suhtlejad, siis hingake sisse oksütotsiini. Nõnda saavad isegi häbelikud persoonid jõuluvastuvõttudel lakkamatult ja sõbralikult kõnelda mittemillestki. Kanada Concordia Ülikooli teadlased on avastanud, et nina kaudu manustatav oksütotsiin võib olla suhtlemisel abiks. Oksütotsiin on hormoon, mida ema organism toodab lapse sünni järel või paljud inimesed sotsiaalselt siduvates olukordades. Uurimisrühma juht Mark Ellenborgen kinnitab – nende uurimistöö näitab, et oksütotsiin võib muuta inimesi suhtlemisaltimaks. „Oksütotsiini mõju all võib inimene käituda ekstravertsemalt, uutele ideedele avatumalt ja usaldavamalt,” ütleb ta.

Teadlased uurisid umbes sadat meest ja naist vanuses 18 kuni 35 aastat. Et tulemused oleksid usaldusväärsed, ei võtnud osalised medikamente, nad ei kannatanud mentaalsete häirete all ega kasutanud lõõgastavaid ravimeid ja ei suitsetanud.

Osalised hingasid oksütotsiini sisse, pihustades seda ninna, misjärel 90 minuti pärast vastasid küsimustikule, kuidas nad end tunnevad. Osalejaid hinnati neurootilisuse, ekstravertsuse, avatuse, nõustumisvõme ja kohusetundlikkuse järgi. Kes oli sisse hinganud osütotsiini, selle ekstravertsus ja uutele ideedele avatus suurenes, võrreldes platseebot hinganutega. Oksütotsiini kasutamine võimendas selliseid isiksuseomadusi nagu soojus, usaldus, altruism ja avatus.

Allikas: EurekAlert!

Telli Teadus.ee uudiskiri