Rubriigi ‘lugemis.vara arhiiv

Ajalugu | Filosoofia | lugemis.vara | News

Miłoszi üleajalooline aasta

01.05.2019

 

Miłoszi üleajalooline aasta

 See raamatuessee ilmus Postimehe AKs 13. aprillil 2019.

Czesław Miłosz

Jahimehe aasta

Tõlkinud Hendrik Lindepuu

Hendrik Lindepuu kirjastus, Edmund Burke´i seltsi toetusel, 2018, 350 lk.

 

 

Kui sulle linnud tõepoolest meeldivad, siis arvan, et sellest ei tohi kõnelda. Muidu hakkavad kõik neid küttima.

Czesław Miłosz on oma „Teeäärses koerakeses“¹ osutanud, et linnu sära ilutseb tema nimes, mitte linnus. Nõnda et kui näen praegu mööda oma sõbra, iidse männi krokodillikoort pea alaspidi ronivat (laskuvat) puukoristajat, nimega Sitta europea, millega Lamarck teda õnnistas, peaks see nimi linnu mulle justkui säravamaks tegema. Aga eestlasele vist ei tee, ehkki Miłoszi näide – Emberiza citrinella võib-olla teeb, kuigi selle taga siutsuv „talvike“ on mulle säravam.

Puukoristaja nimele sattusin juhtumisi, et oma lugu „Jahimehe aastast“ kuidagi alustada. Mulle toob selle raamatu pealkiri mälusilme ette Karel Čapeki „Aedniku aasta“², autor ise väidab, et pealkiri pärineb Włodzimierz Korsaki samanimeliselt jahimehe käsiraamatult. Minule, kes ma sõltuvalt Čapekist ja sõltumatult Miłoszist avaldasin raamatukese „Õueonu aasta“³, viitab nii linnu kui raamatu nimi keelelooduse fraktaalsele, enesesarnasele iseloomule. Kirjandus pole pelk looduse jäljendamine, see on omaette loodus ise.

Oma „Jahimehe aasta“ vältel matkab Miłosz 1. augustist 1987 kuni 30. juulini 1988, Californiast Berkley’st Poola Henrykówisse, millenimelisi paiku on Poolas lademes, ent siin tähendab Varssavi äärelinna osa. Muuseas, 13. Sajandil ilmunud „Henrykówi raamatus“, mis pajatab ladina keeles tsistertslaste kloostri ajaloost Alam-Sileesias, leidub esimene trükitud poolakeelne lause aastast 1270: „Lase, ma vaevan end, ja sina puhka.“ Läti Henriku kroonika kirjutati veidi varem, ja seal on sees eestikeelne lause: „Laula, laula, pappi!“, vaat siis.

Oma „Jahimehe aastal“ saab Miłosz 77 aastaseks. „Ma ei teadnud, et Berkeley künkad jäävad viimaseks,“ tsiteerib ta oma jahireisi alul iseenese luulerida. Kus või millal ka Miłosz ei kirjutaks, reisib ta läbi oma elu ajal elanud Euroopa ja selle ajaloo. Elades Ühendriikides, sikk-sakitab ta Uue ja Vana maailma vahel, mälus vaid see esimene, Vana. Olgu Pariis või London, Rooma või Varssavi – ikka otsib ta väsimatult põhjust, miks kõik on läinud nii, nagu läks ning ta pidi uisa-päisa ja ribu-rada põgenema oma noorusest, mille kohta ütles ta oma Nobeli auhinnakõnes 1980. aastal: „Hea on sündida väikesel maal, kus loodus on inimlikku mõõtu, kus aastasadu on külg külje kõrval eksisteerinud eri keeled ja usutunnistused.“ Ta pidas silmas Wilnot ja Leedumaad.⁴

Miłoszi „Sünnimaa Euroopa“⁵ on meil eesti keeles võtta aastast 2012 ning see on üks hädavajalik lähiajaloo üldõpik eestlasele, kes on läbinud umbes sama ajakadalipu nagu poolakas Miłosz. Lisa pakub muidugi tšehh Bohumil Hrabal oma romaanitriloogiaga, mis on tõlgitud inglise keelde⁶. Ja servapidi mehhiklane Sergio Pitol oma romaanitriloogiaga⁷, mida saame ka lugeda inglise keeles. Tõsi, kummastki kirjanikust saab maitsta Loomingu Raamatukogu raamatutest⁸,⁹.

Ma ei pääse kuidagi „Jahimehe aastasse“, sest taust tükib esile, minu taust, ent lohutan end mõttega, et Miłosz on mõtleja, kes, vahel tundub, et vaid tausta annabki, läbi tausta tuleb lugejal enesel leida tee – siis kuhu? – kuhu ise soovid. Miłosz abistab meid „Teeäärses koerakeses“:  „Näib sedamoodi, et Looja, kelle eetilistes motiivides on inimesed õppinud kahtlema, juhindus eelkõige soovist, et oleks võimalikult ilus ja lõbus.“ Kolm aastat hiljem ilmunud „Jahimehe aasta“ enam nii lõbus ei ole. Aastad lähevad, ent mõtleja ei muutu: Miłosz arvab jätkuvalt, et inimeste kujutlusvõime on sama piiratud nagu nende teadmised. Ning et inimene eelistab pigem mittemiskit kui religiooni koos selle poliitilise kurjusega.

Kui järgida inimese kehtivat kommet jaotada oma kogutu eri sahtlite vahel, siis mina looksin Miłoszi jaoks sahtli: „Vabameelne katoliiklane“. Ta teab, et luule ja igasugune kunst on hälve. Mina tean, et teadus uurib vaid hälbeid. Inimene tahab kanda kõike, süüa kõike, reisida kõikjal, kogeda kõike, mida kogevad teised. Ja Miłosz on inimene, pole kahtlust.

Ta reisib mööda kirjanduse maastikke nagu hullunud liblikapüüdja, otsides ennenägematuid liike ja vehkides oma liblikavõrguga maade ning merede kohal. Jõuab servapidi Eestissegi: 1. juulil 1988 märgib ta oma päevikusse, et 1918. aasta juunis naasis ta repatriandina Venemaalt, „täpsemalt Dorpatist, aga läbi bolševike territooriumi,“ nagu ta kirjutab. „Valitud luuletuste“ järelsõnas mainib Lindepuu, et Miłosz on poola keelde tõlkinud Ivar Ivaski „Balti eleegiad“ ning temast mälestuskillu, mõlemad 2003. aastal.

On imeilus, et saame võrrelda, mis toimus luulegeeniuse hinges, samal ajal, mil meil Eestis, teadagi, vallandus omamoodi närviline vabanemine sellisest lähiminevikust, mida ei sooviks kellelegi ega kunagi. 15. augustil 1987 kirjutab ta: „Tuleb jõuda minu meeleheite põhjusteni. Kui kellegi elu on kulgenud avalike ja eraelulise õnnetuste tähe all, siis ei ole mingi kunst neid üles lugeda. Aga mõtlemapanev on asjaolu, et ma elasin riikides, mida enam ei eksisteeri.“ Nõnda nagu eestlase mälu elab viies sellises riigis: Tsaari-Vene, Saksa keisririik, EW, Ostland, NSVL. Samal päeval, 15. augustil 1987 moodustavad endised poliitvangid eesotsas Tiit Madissoniga Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamise Eesti grupi, MRP-AEG.

Mis on luule, kui see ei suuda päästa

Rahvaid ja inimesi?“

Nii küsib Miłosz aastal 1945. Kuid esineb lootus, et siin Miłosz eksis. Lõppude lõpuks tema ju pääses oma uskumatute seiklustega läbi  Hiiglaste ja Liliputtide maa. Ei saa mõttest välja Ernst Öpikut ja tema peret, kes pääses võib-olla samadel põhjustel: ülim mõte, mis temal vormunud teadusesse ja muusikasse.

„Jahimehe aastat“ lugedes tuleb end suruda läbi poola kultuurinimeste nimede metsa, jäädes tähelepanelikuks, et ei jääks märkamata Miłoszi arvamus üksteise armutut õgimist etendavast loodusfilmindusest, mis solvab inimese moraalitunnet: „… juhtmõte kõlab järgmiselt: kas näete, kuidas looduses asjad käivad, ja sellepärast on see loomulik ja meie oleme osa loodusest, me kuulume evolutsiooniketti ja peaksime võtma maailma sellisena, nagu see on.“

Miłosz arutleb nagu üks korralik filosoof kunagi inimese jagamise üle hingeks ja kehaks (Baudelaire tiirleb keha ja teadvuse vastuseisu ümber, ütleb ta, Descartes lahendas küsimuse ratsionaalselt: need kaks on eraldi, kuid neid ühendab Jumal, lisan mina. Imelik et keha ja hinge dualism on ikka veel „XX sajandi metafüüsiline külg“, imestab Miłosz.)

Konverentsid ja seminarid on õudsed igal alal, nii füüsikas kui ka nagu selgub – kirjanikele. Kuid, Miłosz on maininud, et kusagil mujal ei maksta luule lugemise eest nii hästi kui Ameerikas. Huvitav, kuidas oli Venemaaga? Lennukites võib-olla une ja ärkveloleku vahel kirjutatud päeviku osad omavad seost maisega väga lihtsal põhjusel: tänu oma päritolule teab Miłosz, misasi on põld, mets, põllutöö, metsatöö.

Ka geenius on erapoolik: Miłosz sarjab Mandelštami imperiaalse patriotismi pärast („Siis, kui kogu maailma lapsed õpivad vene keelt.“) 1914, mil Piłsudski leegionid valmistusid Venemaast lahku lööma, oli too imeline vene juudipoeet vihane, meil aga on põhjust küll takkajärgi rõõmustada, et suure osa oma vabadusest on Eesti saanud tänu poolakatele, kes suutsid Trotski punaarmeele vastu panna ning nii jäi Narva rinne nõrgemaks.

Miłosz lendab läbi kirjanduse kui „mäletsejaliku eksistentsi eituse“, ent ometi mäletseb pidevalt läbi omavahelisi Poola tülisid, pahastiütlemisi, eiramisi. Saatuse mängukann, балован судбы – nõnda nimetanud teda, kahekümneaastast, üks Wilno kirjanik (sõnamäng, mängukann on баловен, puupea on болван). Ja talle jäi eluks ajaks meelde. „Jahimehe aasta“ on detailide möll, ajapommist üles ja segi paisatud ajakildude kaos, milles püüab Miłosz korda luua, ent ilma lugeja samasuunalise pingutusega kaoseks see jääbki. Pitol tormab oma romaanides, mis on esseelikud nagu Miłoszil, kah läbi kirjanduse nagu Miłosz, kuid ometi on ta lend silutum. Nagu nahkhiirel ööliblikaga võrreldes.

„…paistab sedamoodi, et me oleme murrangu ajajärgu tunnistajad ja osalised, samasuguse nagu paganlusest kristlusesse üleminek Rooma impeeriumis,“ kirjutas Miłosz 1. veebruaril 1988. See, mis oli filosoofia, on liikunud kirjandusteadusesse. Ta tõdeb, et venelased võtavad allutatud maid kui ansamblit või liitu, see on nende hell koht. Selgub, et kõiki kommunismivastaseid hakkas „fašistideks“ nimetama poola filosoof Tadeusz Krónski, kes pärast sõja lõppu koonduslaagrist vabastamist Pariisi sõitnult läks üle Poola Rahvavabariigi saatkonna poole.

Tuleb ometi rõõmuga tunnistada, et isegi Miłosz on inimene. Kui ta on lehekülgede kaupa materdanud filmikunsti kui labast kunsti, lisab ta: „Aga – võib öelda – on filmikunstiski šedöövreid.“ Muuseas, kui Brexiti kutsusid esile poola torumehed, siis 1920. aastate Pariis tegutsesid les bandits polonais, teatab Miłosz meile suvel 1988, mil Eestis toimusid öölaulupeod.

Lõpetuseks: „Miks ma jätan teemasid teistele?“ küsis Miłosz endalt „Teeäärses koerakeses“. Ja vastas umbes nii – selleks, et tekitada inimestes huvi.

 

¹ Czesław Miłosz, „Teeäärne koerake“, tõlkinud Hendrik Lindepuu, Hendrik Lindepuu kirjastus, 2011.

² Karel Čapek, „Aedniku aasta“, tõlkinud Lembit Remmelgas, LR, 40/41, 1964.

³Tiit Kändler, „Õueonu aasta“, Teaduslugu, 2013.

⁴ Czesław Miłosz, „Valitud luuletused“, tõlkinud Hendrik Lindepuu, Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2013.

⁵ Czesław Miłosz, „Sünnimaa Euroopa“, tõlkinud Hendrik Lindepuu, Hendrik Lindepuu Kirjastus

⁶ Bohumil Hrabal, Dancing Lessions for the Advanced in Age, Vintage, 1998;  Cutting it Short, Penguin, 2017; Harlequin’s Millions, Archipelago Books, 2014.)

⁷Sergio Pirol, The Journey, 2015; The Art of Flyght, 2015; The Magician of Vienna, 2017, Deep Vellum Publishing.

⁸,⁹ Bohumil Hrabal, Ma teenindasin Inglise kuningat, tõlkinud Küllike Tohver, LR 24 – 27 /2013; Sergio Pitol, Mefisto valss ja teisi jutte, tõlkinud Ruth Sepp, LR 19 – 20, 2108.

 

 

Ajalugu | Filosoofia | lugemis.vara | News

Kõik teed tulevad Roomast

19.01.2019

See Tiit Kändleri arvustus ilmus Postimehe lisas AK 17. jaanuaril 2019.

 

 

Rémi Brague

Euroopa, rooma tee

Tõlkinud Tõnu Õnnepalu

EKSA, 2018, 176 lk

 

 

Kui te ikka veel püüate nuputada, nagu soovitas Lennart Meri, et kes me oleme ja kust me tuleme?, siis pole paremat kaaslast kui äsja eestikeelses tõlkes ja Edmund Burke’i seltsi raamatusarjas ilmunud „Euroopa, rooma tee“. Euroopa üle on viimastel aastatel jahutud nõnda palju, et hakkasin juba kahtlema, kas Euroopa on üldse olemas ja kui, siis kus. Selle mõistatuse lahendust olen käinud otsimas teiste linnade seas Prahas ja Lissabonis, Viinis ja Firenzes, Veneetsias ja Istanbulis. Igas paigas leidsin otsitavat.

Üksi pole lahendust lihtne leida. Jah, alati võib muidugi lugeda Descartes’i. Kuid ka üks nüüdisaegne 71-aastane prantsuse filosoofiaajaloolane, kes on keskendunud keskaja araabia, juudi ja kristluse religioossele filosoofiale, võib olla inimene, kes sellele küsimusele vastuseid pakub. Juhul, kui ta on vaba prantsuse kultuurimarksistide tavahaigusest, mis on juhtinud nende mõttevoolu: miks otse minna, kui ringi saab.

Lähenen Rémi Brague’i raamatule spiraalselt. Itaalia keele ja kultuuri keskmelinna Firenze lõunamäel asub Santa Miniato al Monte kirik. Pärast seda, kui märter Miniatol aastal 250 Rooma keiser Deciuse käsul Arno jõe ääres pea maha raiuti, roninud ta, pea kaenla all, mäkke ja sinna see kirik rajati. Esmased viited pärinevad aastast 783. Kiriku ees olevalt rinnatiselt avaneb Firenzele krestomaatiline vaade. Toetun rinnatisele ja imetlen vaatepilti. Näen, kuidas arhitekt Filippo Brunellesci rajatud kuppel Santa Maria del Fiore katedraali (Püha Lillede Maria) otsas, siiani maailma suurim telliskuppel, justkui õilistab linna, mis kupli valmimise ajal, aastal 1450, sünnitas renessansi ja ühes sellega ka Euroopa nüüdismaailma. Minu kõrvale nõjatub itaalia mees, küllap firentslane, kes juhib mu tähelepanu all terrassil olevale surnuaiale ning selle ääremüüris kõrguvale kaarukselisele hauakambrile. „See on meie kuulus kinomees, Zeffirelli,“ tähendab ta uhkusega. Kergitan kulmu. Teen rõõmsa näo, kuigi ei mäleta seda režissööri. Meie vestlus kulgeb tumm-itaalia keeles, tänada oskan ikka ja ütelda avaneva vaate kohta: suurepärane, kultuuri häll! Olen vist härrasmehe hinge rõõmustanud, taipame teineteist! Hiljem vaatan järele, tõepoolest: Franco Zeffirelli, kelle perekonna kabelist jutt, sündis 1923, elab siiamaani ning on muuseas aastal 1967 Elizabeth Taylori ja Richard Burtoniga filminud Shakespeare’i ainetel näidendi „Tõrksa taltsutuse“ siiani parima versiooni.

Aastal 292 e.m.a. konsul olnud ja umbes 280 surnud Lucius Cornelius Scipio Barbatus (Habemik) laskis rajada Rooma lõunapiirile via Appia äärde hauakambri, milles enam kui 30 tema järglase kirstude seas on tema oma kõige suurem. Epitaafil on kirjas: „Cornelius Lucius Scipio Barbatus, oma isa Gnaeuse järglane, vapper ja tark mees, kelle välimus vastas tema virus’ele. Ta oli teiste seas konsul ja tsensor ja ediil. Ta vallutas Samniumilt Taurasia ja Cisaunia. Ta allutas kogu Lucania ja võttis pantvange.“  Nõnda kirjeldab oma 2016.aastal ilmunud (2017. aastal eesti keeles) raamatus „SPQR. Vana-Rooma ajalugu“ Cambridge’i Ülikooli klassikalise filoloogia professor Mary Beard. Tema käsitluse võib lühidalt kokku võtta kui „tuhat aastat vägivallakultuuri.“ Vabariiklikku poliitikat iseloomustab ta näitega: „neid iseloomustasid poliitiline kirglikkus, häälekas entusiasm ja väga vali  lärm. Ühel juhul, 1. sajandil e.m.a olevat karjumine sellisel koosolekul olnud nii võimas, et mööda lennanud vares oli uimasena maha kukkunud.“ Vrdl: hale virin Toompeal! 3. sajandil e.m.a. ilmutas roomlastele kreeka kirjandus, et kirjutamist saab kasutada ka muul moel kui arvepidamiseks. Ajaloolane Suetonius ei kirjeldanud oma „Keisrite elulugudes“ („The Twelve Caesars“) kõikide Rooma keisrite ajastu õudusi, võttis vist neid kui loomulikku ja esitab vaid kõrvalekaldeid.

Jah, hauakamber, meid roomlastega siduv element – kuni baltisakslasteni! Brague leiab lihtsa lahenduse: tee paganliku Kreeka, juudiusu ja kristluse kultuurist suubub meieni vaid tänu roomlastele, kes kõik need kultuurid kokku keetsid ja edasi jagasid. Roomlased avastasid läbi Kreeka tekstide kirjanduse, läbi Kreeka ülesehituse arhitektuuri, kunstid. Nad säilitasid algallikaid, et üha enam neisse süüvida. Vastupidiselt käitusid araablased: kord Aristotelese (neile vajalikud) kirjakohad tõlkinud, ei hoolinud nad enam originaalist – tõlge oli ju olemas, mis Koraaniga sobitus, ja mis seal enam urgitseda. Sestap jõudsid nad füüsikas vaid optikani, matemaatikas siiski kreeklastest edasi india toel nullini.

Siit leiame ka kahe kultuuri põhierinevuse: kristlastele pakub huvi originaal, selles üha uue otsimine, islami õpetlasele ei tule aga tekstide edasiarendamine üleüldse pähegi: Koraanini ja kõik. Nende ulatuslik tõlkeliikumine kestis vaid sajandi. Siis, XI sajandil lakati tõlkimast.

„Mõistagi saab iga kultuur, nagu iga elusolendki, näha maailma vaid oma vaatepunktist,“ kirjutab Brague võimaliku eurotsentrismi kohta. „Samas pole ükski kultuur iial olnud nii vähe keskendatud endale ja nii palju huvitunuid  teistest kui Euroopa,“ väidab ta. Hiina nägi end „Keskriigina“, Euroopa mitte kunagi. „Eurotsentrism on ebaõnnestunud sõnamoodustis, veel enam, ta läheb tõega vastuollu,“ järeldab Brague.

Euroopa on oma olemuselt roomlik. Roomlased lõid endise uuena. Uusaja Euroopa jaoks oli Bütsantsi päritolu auväärne, islamimaailm enam mitte. Renessanss algas siis, kui araabia vahendust enam vaja ei olnud.

Kas keel kannab väärtust? Euroopas mitte – kultuur jõudis pärale, keel jäi.

Kui ma olin jõudnud leheküljeni 128, leidsin selle vahelt kokkumurtuna musta järjepaela. Kujutage ette, nagu vanas Euroopas! Sellel leheküljel on kirjas, et kui tuntud prantsuse antropoloog Claude Lévi-Strauss möödunud sajandi keskel küsis Brasiilia sisemaa indiaanlaselt, mille poolest erinevad „eurooplased“ indiaanlastest, siis ütles ta, et peamiseks vaheks on see, et indiaanlased ei korja iial lilli. Mis eristab euroopa „tsentrismi“ teiste sarnastest hoiakutest, on puhtalt kvantitatiivne, järeldab Brague.

Selliseid pärleid on raamat parasjagu täis. Kas moslemite puhul saab kõnelda humanismist, milles püütakse luua maailma, kus toimimise keskmes on inimene ja kust Jumal on välja lülitatud? Humanist on Euroopas lihtsalt üks viisakam sõna ateisti kohta. Teatud mõttes võib araabia filosoofias humanismist rääkida, kinnitab Brague üllatuslikult: näiteks Koraanis on kirjakohti, kus räägitakse inimesest kui Jumala asevalitsejast maa peal.
Mu meelest on Brague’i olulisim sõnum: Euroopa tsivilisatsiooni eripäraks on see, et ta on sisserändaja iseenda juurde. Ses mõttes on Euroopa kultuur üksainus renessansside rida.

Siit raamatust saab lugeda selget ja mõistetavat islami kultuuri esitlust. Euroopal on „häda, et see on ainus keskaja kultuur, mis iial teiste kultuuride vastu huvi ilmutas, kirjutab Brague.  Huvi võõraste vastu sai üldiseks. Erinevalt islamist keeldub kristlus olema ühtaegu usk ja riik. Seetõttu võin spekuleerida, et Euroopale on „rändekompakti“ taolised aktsioonid eriti solvavad. Kui juba spekuleerima hakkasin, tuleb lõpetada: raamat on nüüdse sõlmeläinud aja lahtiharutamiseks üsna hea abiline.

 

 

Kosmoloogia | lugemis.vara | News | vänge.lugu

“Läbi musta augu” on Eesti 2017. a kauneimate raamatute seas

08.02.2018

läbi-musta-augu (1)

 

 

 

Eerik Kändleri joonistatud/kujundatud ja Tiit Kändleri  kirjutatud raamat valiti Eesti kauneimate raamatute 2017 sekka viie lasteraamatu  hulgas.

Auhinnaõhtu neljapäeval, 8. veebruaril 2018 kell 17 Eesti Rahvusraamatukogu 6. korruse näitusesaalis. Ülal 3. märtsini.

Lugege ühes lastega ja lisaks põnevusele saate tõsikindlaid teadmisi unversumist.

teadus.ee

 

lugemis.vara | mis.uudist | News

Tiit Kändleri lasteraamat: Reaali 2. Lastelugu “Andruse õnnepäev”

01.02.2018

“Andruse õnnepäev” on lugeda nii koolilapsele kui tema vanematele

Tekstid Tiit Kändler

Pildid Eerik Kändler

Toimetamine Karl-Martin Sinijärv

Esikaas

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Äsja ilmus trükist Tiit Kändleri lasteraamat “Andruse õnnepäev”. See viib kokku nii mineviku, milles elasid lapsevanemad, kes ehk mäletavad Eesti esifilmi “Andruse õnn”, kui ka nüüdsed koolilapsed. Sedapuhku ei ole tegu teadust populariseeriva raamatuga, vaid teosega, mis püüab kirjutada sellest, kuidas koolilaps lahendab mõnesid oma muresid. Tegevus toimub Tallinna kesklinna hoovis, Simunas ja Tallinna Reaalkoolis. Mis on loogiline, kuna raamatu kirjastas värske Reaali Kirjastus oma Reaali lastelugude sarja 2. raamatuna. 1. raamatu kirjutas Jürgen Rooste. Mõlemad on Reaalkooli vilistlased. Kolm momenti, imepall, Kawe purk, ausambapoiss ja muud tegelased.

teadus.ee

lugemis.vara | News

Teadusaabits otse trükist

20.11.2017

Äsja ilmus minu uus raamat, absoluutselt kogu teadust hõlmav. Üsna kõvad kaaned. Osta ja sa kahetsed Et pole ostnud kahte.

Teadusaabits.Esikaas

Teadusaabits

Universum ühe minutiga

Minu illustratsioonid, 112 lk

Kirjastus Argo

Kui olete selle läbi lugenud, ei ole teil vaja enam ridagi teadusest lugeda. Raamatus on A-st Z-ni sadakond märksõna ühes illustratsioonidega, nagu Diskursus, Günekoloogia, Rahvusteadus, Stringid, Politoloogia, Tõejärgne jm moodsused.

¤

¤¤

Teadusaabits.Eesleht.

Teadusaabits.Tagakaas

lugemis.vara | Matemaatika | News

Kaosest korra otsija ülestähendused

01.08.2017

See on Tiit Kändleri essee, mis ilmus Postmehes 01. augustil.

¤

Engelbrecht

 ¤

¤

¤

¤

¤

¤

Jüri Engelbrecht

Akadeemilised mõtisklused

Sari „Eesti mõttelugu“ nr 133. Peatoimetaja Hando Runnel

Toimetaja Kristina Lepist

Ilmamaa, Tartu, 2017, 446 lk

 

Eestil on vedanud niikuinii. Lisaks veel sellega, et meie Runnel ei piirdunud oma luulereaga „mõtelda on mõnus“ ainuüksi mõtlemise ajusisese lõbuga. Tänu temale ja ta kolleegidele on meid õnnistatud juba „Eesti Mõtteloo“ sarja 133. köitega. Neis köidetes leidub ka igat masti teadlasi. Tänu puhtale kaootilisele juhusele on õnn avaldada lugu akadeemik Jüri Engelbrechti raamatust päeval, mil temal, ühel meie kultuuri alustalal, teaduseetika eeskujul ning kelmika ja vilka mõtlemise ja tegutsemisega inimesel on sünnipäev!

Nii et – head uut teadusaastat, hr Nonlinearius!

Kes akadeemik Jüri Engelbrechti lähemalt teab, see ei ole üllatunud, et üle teadusmaailma tunnustatud mittelineaarsete lainete ja lainetaguste nähtuste asjatundja on ise parasjagu mittelineaarne mees. Mida ta kõike pole teinud ja tegemas ning oma alati heatahtlikult muigel näo taga mõtlemas. On see mõne ülikeerulise võrrandi lihtsustamine, et too lahenduvaks muutuks, muusika ja tippkirjanduse nautimine, noorte kolleegide innustamine, suusatamine või mööda maid ja meresid rändamine, et osaleda küll lõplikus, ent ometi siinkohal kokku arvutamatus hulgas erinevate teadlaste akadeemiates, kogukondades, vennaskondades.

Raamatus on sellest tegevusest juttu piisavalt.

Keerulise maailma ekspert, kaosest korra väljanoppija Engelbrecht on maailmale omaselt paradoksaalsel moel talupojamõistusega mõtleja. Nagu õpetas mind akadeemik Jaan Einasto: see on, kui ise otsustad, ise teed ja ise ka vastutad. Mina julgen lisada: ise ka oma tegevust lihtsal ja võluval moel selgitad. Ses mõttes on Jüri Engelbrecht võrreldav nii Jaan Einasto kui Endel Tulvingu kui astronoom Ernst Öpikuga. Ning kindlasti oma õpetaja Nikolai Alumäega, keda autor mitu korda oma raamatus heatahtlikult meenutab.

Loodan, et võimalik lugeja ei kohku seda raamatut lugeda ja ehk abistab mu siinne ülevaade mõista, kuidas need omapärased teadustööd on Englebrechti loodud teaduse tippkeskusesse ehk CENSi  kui  ämbliku poolt üles nopitud ja ühtsesse võrgustikku kootud näilises kaoses tekitanud korra.

Mina näen selles raamatus heatahtlikule lugejale võimalust liikuda mitte niivõrd hirmkeerulises matemaatikas, kui tajuda end matemaatiliste kaartide majakesse mitte sulgenud matemaatiku mõttemaailma. Et Engelbrecht on olnud Eestile olulistel aegadel meie teadusinstitutsioonide eesotsas, saame siit nuusutada tükikest meie riigi uustekke ajalugu 1990. aastatel, seda, kuidas Eesti lõimus maailmaga, seda, kuidas üks reaalteadlane näeb maid, mida on korduvalt külastanud ja kuidas tema näeb mõttemaastikku, mis meid paratamatult ümbritseb. Engelbrechti raamatu üksikud peatükid on eraldi loetavad, soovitan alustadagi tema tegemistest, romantilistest reisipiltidest ja lugeda vahelduseks ta kogutud mõtteid. Ning mõtiskleda intervjuu üle, mille on Engelbrecht teinud iseendaga.

Püüan nüüd seletada, mis asi kaos ja mittelineaarsus ja keerulisus on, näpates seletuse Engelbrechti vaeva näinud tööst. (Korduvalt rõhutab ta oma raamatus, et teadlane olla ei ole naljaasi, see on raske töö. Eks siis tulebki selle töö vilju maitsta!) Kõigepealt nimest. Me saame teatmekirjandusest lugeda, et Engelbrechti-nimelisel mehel on olnud Eestis paik nii teaduse korraldamisel kui Eestimaa valitsemisel. Nimelt oli aastatel 1842–1859 Eestimaa tsiviilkuberneriks Koigi mõisas sündinud Johann Christoph Engelbrecht von Grünewaldt. Ent selle suguvõsaga pole Jüri Engelbrechti sõnul temal mingit pistmist, pigem ei osanuid ta esiisa enesele hoobilt nime valida, niisiis mõisnik pani.

Kui maailm on mittelineaarne, siis on selle tipp on kas noatera või valemis lõpmatusse hüppav funktsioon, mis vajab julmalt renormeerimist. Ütleb Engelbrecht: „Maailma keerukuses ja mitmekesisuses on ometi oma reeglid ja teinekord ka peidetud lihtsus. Et sellest aru saada, ei piisa ühe teadusvaldkonna uuringutest, vaja on mitmeid vaatenurki ja ühiseid pingutusi. Nüüdsed valdkonnad haaravad tahkise mehaanikat, pehmisefüüsikat, mereteadust, biofüüsikat, optikat, juhtimissüsteeme, sotsiaalsüsteeme ja matemaatikat. Ka biomeditsiinitehnika ja proaktiivsete arvutisüsteemide grupid on oma selge panuse andnud interdistsiplinaarsuse arengusse.“

Niisiis. Me elame mittelineaarses maailmas. „Kui sõnale on lisatud “mitte”, siis tähendab see eitust ning argielus pole see alati meeldiv,“ kirjutab Engelbrecht. Mõiste “mittelineaarsus” peegeldab aga ühelt poolt teadusajaloo arengut alates lihtsatest selgitustest ja teiselt poolt harjumisi, mille muutmine uute teadmiste põhjal alati raske on. Nimelt valitseb “lineaarses” maailmas võrdelisus – põhjus ja tagajärg on võrdelised. Hea ja lihtne seos, mille geomeetriliseks väljundiks on sirgjoon.

„Et kõik muutub, teadis juba Herakleitos umbes 2500 aastat tagasi. Mittelineaarse dünaamika ajalugu on põnev, praegustele mõistetele pani alguse prantsuse matemaatik Henry Poincaré oma kolme keha (Päike, Maa, Kuu) liikumise analüüsis 1880. aastatel ja 20.sajandi teisel poolel koos arvutite arenguga algas mittelineaarse dünaamika võidukäik.“ Muuseas ja eelkõige: Poincaré kolme keha probleemi täpselt ei lahendanudki ja siiani on teadmata, miks Maa., Kuu ja Päike omavahel koos hoiavad.

Engelbrecht rõhutab korduvalt dünaamika ilu, mille ühe näitena kirjutab meile lahti üksiklaine solitoni olemuse. Siiski ei ole ta nii subjektiivne nagu oli antiaine matemaatiline avastaja, kvantfüüsik Paul Dirac, kes kuulutas, et kui ilus matemaatiline tulemus ei ühti empiiriaga, tuleb empiiriat muuta. See-eest on Engelbrecht eesti teaduse lähiajaloo käsitlemisel samal ajal aus ja pieteeditundeline.

E. M. Cioran, rumeenlane Pariisis ütles: „Lõhkumisisu on meisse nii sügavalt juurdunud, et mitte keegi ei suuda seda sealt välja kiskuda… Tark on lihtsalt rahunenud, tagasitõmbunud lõhkuja. Teised on tegevlõhkujad.“ See sobib ka eesti teadusreformijate kohta.

Näide igapäevadünaamikast: kujutage ette, et te ei jaluta mitte nõnda, et iga sammuga astute edasi meetrikese, vaid esimese sammuga meetri, teisega kaks, kolmandaga neli ja nõnda edasi.11. sammuga astute juba 1024 meetrit ning olete edenenud kaks kilomeetrit. Teie kaaslane alustab samast punktist, kuid nurgasekundi murdosakese suunaga põhja poole. Kas kaks jalutajad veel kunagi kohtuvad? See on mittelineaarne jalutuskäik ja iga korralik mittelineaarsete nähtuste analüütik pakub teile vastuseks jalutuskäiku kirjeldava võrrandi ning selle lahendi, mis üldjuhul on saadud mingis lähenduses. Mida muud on teil teha, kui teda uskuda, sest ise suudate kontrollida vaid praktiliselt, kas näete veel kunagi oma sõpra või mitte. Kuid elu ei ole tavaliselt nii pikk, et kontrollida matemaatikut katseliselt. Parajat irooniat lubades võime määratleda mittelineaarsete nähtuste uurijad kui teadlased, keda me peame võtma hea usu peale. Jüri Engelbrechti igatahes.

 

Kosmoloogia | lugemis.vara | mis.toimub | News

Tiit Kändleri põneviku “Läbi musta augu” esitlusel õpetatakse kaduma

15.05.2017

 

LMA_A4_WEB-Apollo

Kirjutasin selle raamatu kõigile uudishimulikele algkoolilastele ja põhikoolilastele, aga siit leiavad uut teavet meie maailma kohta ka nende vanemad. Kuidas kaduda nii, et ära ei kao? See on  iga universumi uurija põhiküsimus. Meie kangelased reisivad paralleeluniversumisse, kus satuvad lapikule planeedile. Selgub, et just sinna on põgenenud neandertallased! Lugu edeneb, peaagu nagu “Nukitsamees”, ainult et lugeja leiab eraldi toodud värvikat ja tõetruud teavet meie universumi ehituse kohta.

Sädelevad pildid joonistas Eerik Kändler, nii et raamatut saab uurida ka teki all.

  Kaas-1-Roheline

Filosoofia | lugemis.vara | News

Maagilise teaduse palverännak

19.03.2017

See teaduskirjaniku Tiit Kändleri raamatututvustus ilmus Maalehes nr 19, 9. märtsil 2017

RMaagia

 

Matt Kaplan

Teadus maagia taga

Pühast Graalist armujookide ja üliinimesteni

Elav Teadus

Tõlkinud Triin Olvet

Argo, 2016, 246 lk

 

Punane meri lahknes kaheks, aga Läänemeri mitte. See-eest oli viikingitel kaksikmurdev kristall kompassiks. Egiptust tabas seitse nuhtlust või kümme, aga see-eest Euroopas on üheteistkümnes. Naabri lehm kooles, aga mul põles saun maha. Kõik puha maagia. Imevesi. Lõputu elu. Lendvaibad. Marsi mõjud.

Ameerika teadusajakirjanik Matt Kaplan on ajaloole lähenenud nõnda, et müütidel ja maagial on taga midagi teaduslikku, st korratavat ja reeglipärast. Ja miks ei saa seda ideoloogiat jätkata tänapäevani. Evolutsioon on kõikvõimas ja me ei tea pooltki oma tegelikest võimetest. Ta toob ohtralt näiteid ja tõestusi, millest tuleb veel juttu, kuid enne kui unustan, tahan rõhutada, et ega iga maagia ikka ole ka teadusliku tagapõhjaga. Et näe, maag teab, aga teadus veel ei tea. Mõni jutt on lihtsalt jamps, mõni teadlik šarlatanlus.

Muidugi teadis Kepler, et astroloogia, st sünnihetkel valitsenud taevamustri kuju inimese tulevikule on leebelt öeldes oraaklus, kuid selle eest maksti palka, ja sai teha astronoomitööd. Kaplani raamat on huvitav lugeda ja annab alust mõtiskleda iseenesegi varjatud võimete üle. Sest lõppude lõpuks, kui Jeesus ütles: „Sinu usk on sind päästnud,“ ega see ju vale ole. Õnnetunne on seotud teatud geenide avaldumisega, aga ka oma elust viimase võtmisega, pühendumisega millelegi ühiskondlikult olulisele, „oma saatuse lõimimisega jumalatest ja inimestest koosnevasse maailma, mis on sinust enesest palju suurem,“ nagu sõnastab südame siinusarütmiat uuriv Põhja-Carolina ülikooli psühholoog Barbara Fredrikson. Selgituseks: südame siinusarütmia on seotud aju uitnärviga ja rütm sisse hingates kiireneb, välja hingates aeglustub. Kui see erinevus on väike või olematu, ohustab infarkt. Süda ei tohi töötada nagu kellavärk!

Muistsete egiptlaste pliirikkad silmavärvid võisid tugevdada immuunsüsteemi, Delfi oraaklid hingasid sisse joovastavaid, maapraost immitsevaid gaase, viikingid muutusid berserkideks kärbseseene söömisest. Inimesed on läbi aegade osanud otsida amfetamiine, et ergastada aju mõnuaine dopamiiniga. Ma ei tea, kas keegi tahaks olla nüüdisajal surematu, ent sellest, kuidas inimene on surematust läbi aegade püüdnud saavutada, saab siit raamatust lugeda küll. Hea tahtmise korral leiab isegi vihjeid taimedele, mis vähendavad söögiisu. Me saame teada, miks täiskuu ajal magame kehvemini ning kuidas kutsuda esile torme.

Ja muidugi loomad: targad rongad, kes juhatasid iidseid kütte saagile, taimede omavaheline suhtlemine, mis juhatas korilasi söödavatele taimedele. Isegi Lumivalgekese ja Okasroosikese lood on seletatavad. Rääkimata sellest, miks on suurimatele gripipandeemiatele eelnenud La Niña.

Tänavune aasta on Eestis pühendatud turteltuvile. Kuidas need linnud valivad kolmest võimalikust rändeteest lõunasse ühe, ja kuidas selle pealt ennustada, saate teada. Nii nagu sedagi, kuidas kolme aastatuhande vanune loomamaksa pealt ennustamine toimib. (Seamaks ei sobi, sest „sigades on liiga palju hinge“).

Mis juhtub poolel teel teispoolsusesse? Miks tunneli lõpus paistab valgus? Miks looduslik valik on andnud enamikule liikidele loomariigis kogeda eufoorilist „pilvesolekut“ ilma drooge manustamata ja Lätti viina järele sõitmata?

Kes tahab segada armujooke või unejooke, mis viib poolsurma, see leiab siit mentaalset abi. Kust tulevad savantid ehk imelapsed? Autistide seast. Kuid kas savantlus jääb alles, kui autismile omane vasaku ajupoolkera düsfunktsioon kõrvaldada? Kuidas buda mungad soojendavad lumehanges konutades oma keha? Kuidas kõndida sütel? Ja lõppude lõpuks viib Kaplan meid mustkunstimaailma, seletades ära isegi mõningaid trikke. Võite õppida ka mõõganeelamist. Raamatu lugemisel tuleb kasuks, kui olete vaadanud müstikale põhinevaid filme või seriaale, millest Kaplan ohtralt näiteid toob.

Ettevaatust: maagia esitamine, nagu oleks see pealtnäha tõelisus, ei ole maagia ses mõttes, nagu pidasid silmas meie esivanemad. Raamat on näidustatud neile, keda huvitab teadus, ja ka neile, keda huvitavad Gunnar Aarma, Vigala Sass ja Igor Mang ja/või tema koer; ei sega üks teist. Nii nagu teadus on otsetee religiooni juurde, nõnda esineb teadus ka maagia taga ja vahel isegi ees.

 

 

lugemis.vara | News

Ülo Sooster, teaduse mõtestaja

07.11.2016

 Lähedane ja kauge füüsika

Ülo Soosteri illustratsioonidega

Joonistusi kommenteerinud Jaak Kikas

Tartmus, 2016, 158 lk

 

See Tiit Kändleri essee ilmus Postimehe AKs 5. veebruaril.

 

Sooster1

Kunstnik, kunstifilosoof ja Hiiumaa, Tartu, Karaganda ning Moskva resident Ülo Sooster (1924 – 1970) ilmub meie vaatevälja aeg-ajalt mõne isikunäitusega, nagu 2001. aastal KUMUS, võis siis mõne kunstinäituse osisena või mõne kunstniku mälestusnuppude tegelasena. Raamatutesse pole ta palju sekkunud, kui vaid näituse kataloogidesse. Vahel on mul tekkinud isegi kahtlus, kas Sooster oli olemas või on see tark väljamõeldis nagu tema kohtumine Nikita Hruštšoviga Moskva Maneeži 1962. aasta näitusel.

Olles hoolikalt läbi vaadanud Tartu Kunstimuuseumi kataloogi, mis Soosteri raamatuillustratsioonidest koostatud ja augustis/oktoobris eksponeeritud näituse puhul sel aastal ilmus, ning mis vabalt ning ilmselgelt kannab välja ühe omapärase ja nauditava raamatu mõõtme, on minul nüüd selge, et oli ikka küll. Ja veel millisena.

Sooster sai Moskvas tänu sõpradele tööd illustraatorina, eelkõige teadusraamatuid kirjastavas kirjastuses Znanije. Meie ees avaneb Soosteri vaade, õigemini sissevaade tolle aja füüsikasse, sest tegu on illustratsioonidega, mida ta joonistas füüsik Viktor Trostnikovi koostatud ja eri autorite kirjutatud raamatule „Füüsika: lähedane ja kauge“, mis ilmus 1963. aastal ja peegeldab äsja Stalini surve alt vabanenud füüsika seisu maailmas.

Mis teeb selle raamatu loetavaks ja huvitavaks, on Tartu Ülikooli füüsikaprofessori ja füüsikainstituudi direktori Jaak Kikase kommentaarid Soosteri illustratsioonidele. Nendeta poleks asi selge, sest on ju füüsika poole sajandiga tublisti edenenud. Kuid nii kummaline kui ei ole, kõlbaksid Soosteri illustratsioonid enamjaolt mõnda praegugi ilmuvasse füüsikat tutvustavasse raamatusse. Nad on inimlik-teaduslik-igavikulised. Tähtis, et Soosteri illustratsioonid on taastatud, kirjastustes ära nuditud raamid taas nähtavad.

Tol ajal, 1960. aastate alul, oli vene populaarteadus kõrgel tasemel ning füüsikast kirjutasid ka seda masti teadlased magu selles raamatus hilisem nobelist Aleksei Abrikosov.  Kikas võttis kätte, luges raamatu läbi ja kirjutas Soosteri illustratsioonidele, mis olid kaunistamas ja selgitamas iga peatükki, miniesseed, mis selgitavad füüsika tollast ja praegust seisu.

On imekspandav, et Soosteri illustratsioonide mitte ainult kunstiline, vaid ka sisuline tase ületab neid nüüdseid illustratsioone, mida olen näinud kümnetes, võib-olla sadades angloameerika autorite populaarteaduslikes raamatutes, milles kunstiline tase on enamjaolt otse öeldes olematu või hädine. Pole minu asi, kas põhjus on rahas või tahtmatuses.

Sooster2

„See raamat ongi nagu selle ajastu ja reaalteadustele pandud suurte lootuste mälestussammas,“ ütles intervjueerijale nüüd juba eakas koostaja Viktor Trostnikov 17. mail. Ta kinnitab, et Soosterile ei olnud vaja midagi selgitada – ta sai käsikirja ja andis vastu joonised, mida muuta polnud vaja. Kuigi tema töö illustreerijana oli eelkõige raha teenimiseks – sest ta oli sündinud maalija – ei võtnud ta joonistamist kunagi pealiskaudselt. „Tõeline kunstnik, maalija, ei saa hakkama ilma joonistusteta. Joonistus on kogu maalikunsti aluspõhi. Ja sellepärast on ta võrratu joonistaja,“ kinnitab Trostnikov. Lisaks tundis Sooster teaduse vastu suurt huvi, mis oli kunstnike seas 1960. Ja 1970. aastatel tavapärane – nii nagu ka teadlaste huvi kunsti vastu. Pole vist kunagi olnud meil aega, mil vastastikku oleks valitsenud säherdune huvi, justkui vastukaaluks inglise füüsikalise keemiku ja kirjaniku Charles Percy Snow „Kahe kultuuri“ kontseptsioonile, mis 1973. aastal ka veekeelses tõlkes ilmus.

Nõnda leiame siit raamatust lisaks Kikase füüsikale ja Soosteri kunstile ka tausta: Kadri Mägi ülevaate Soosterist ja raamatukunstist, Julia Polojanenkova ja Kadri Mägi intervjuu Viktor Trostnikoviga, Ilja Kabakovi kirja Tartu Kunstimuuseumile, Rael Arteri saatesõna, Tartu Kunstimuuseumis olevate kõnealuste illustratsioonide kokkuvõtva pisemas formaadis kogumi.

Soosteri pildid ei olnud suured, kümmekonnast kahekümne sentimeetrini. Kuid nende sisu, seotus ainega ja teostus on põnev, siin sai Sooster minna oma hingelähedasse sürrealismi, leidub ka vihjeid OP-kunstile ja konstruktivismile. Ning mis põhiline – ta suutis olla teravmeelne. Toon ühe näite. Pildiallkiri: „Inglise teadlane Thomas Young, valguse interferentsiteooria looja, oskas vabalt lugeda kaheaastasena. Olles juba tuntud teadlane, esines ta korra tsirkuses – köielkõndijana.“ Sooster on joonistanud pildile paksu väärikas köites raamatu ja selle ette pooliku lutipudeli.

Mida ütleb sellel peale Kikas? „Tänapäeval ei pea teadlased oma oskuste demonstreerimiseks enam tsirkusese minema.“ Neil on näiteks Tartu AHHAA. „Teadustetri sõnum on vastupidine: vastavate teadmiste ja vahendite korral saavad sellega kõik hakkama.“

Kuni poes veel on, soovitan neile, keda huvitab füüsika lühilugu ja selle illustreerimise võimalus. Tsiteerides Tõnu Puud: kultuur pole muud kui kunstid ja teadus. Kokkuvõttes: kultuurne värk.

Ajalugu | lugemis.vara | News

Imeline retk inimese kultuurihinge

08.06.2016

Tõnu Puu

Kunst, teadus ja majandus

Ajalooline uurimisretk

Inglise keelest tõlkinud Aet Varik

Eesti Keele Sihtasutus, 244 lk, 2016

 

See Tiit Kändleri arvustus ilmus ajalehes Postimees 28. mail

 

Kujutlen, et olen tulnukas. Pole tähtis, kust, aga ütleme et mõnest paralleeluniversumist. Ma satun Eestisse. Ma vaatlen. Ma suudan mõista, mis asi on raha ja kuidas seda saab ja kuidas seda kasutada. Ma saan aru, et inimene (sest olen selgeks õppinud ka nende keele) elab ja tegutseb, kuna tal on vaja võimalikult palju raha teenida ja kulutada. Siis näen ma, et mõned nende majadest on ehitatud liiga ebamõistuslikult. Suurustlevalt, kaunistatuna. Mõned neist ei püüagi kokku ajada raha, vaid kopeerivad, olgu või moonutatuna, elu maalideks, skulptuurideks ja veel mitut moodi nimetatud asjadeks. Nad panevad kokku helisid ja rütme, mida siis kambakesi esitavad muusika nime all ühtekokku kogunenud rahvale. Muusika hajub õhku, kuid on ka jäädvustatud helikandjatele. Osa nende raamatutest ei selgita, kuidas arvutada välja uusi roboteid ja aineid, vaid ajab niisama mingit vähem või rohkem asjatut loba.

Kõike seda nimetavad nad kunstiks.

Siis pusib osa neis laboriteks nimetatud töötubades keeruliste arvutusmasinate ja peaaegu et lõputu hulga seadmete vahel, et leida viise, kuidas saaks mitte ainult et toota roboteid ja digitaalset maailma, mis aitaks teenida enam raha, vaid nuputades, kuidas nende universum käitus, käitub ja hakkab käituma.

Seda nimetavad nad teaduseks.

Miks nad seda teevad, sellest mina aru ei saa. See ei ole majanduslikult tulus – see peaks ju ometi selge olema enamikule inimestest, eriti neile, kes on kogunenud parteide nimelistesse hulkadesse, mis lähemal vaatlusel erinevalt nende väidetest tegelikult valitsevad ja suunavad ühes rahahulkasid valdavate pisemate hulkadega nende maailma. Ometi on neil kunst ja teadus. Ning kui ma õpin nende ajalugu, siis on olnud tuhandeid aastaid. Miks ometi?

Hakkan nüüd ausaks ja tunnistan, et minu fantaasiast jääb väheks, et kujutleda end täisusliku tulnukana, ma saan seda teha vaid piires, milles ma end tulnukana juba tunnen. Ning neis piires elades on ütlemata lõbus, lahe ja meeltpingutav lugeda äsjailmunud raamatut veidi peletava ja kuiva pealkirjaga „Kunst, teadus ja majandus,“ millele siiski lisandub tõmbavam lisand „ajalooline uurimisretk.“ Raamatu autor Tõnu Puu ei ole meil laiemalt tuntud, teda tunneb akadeemik Jüri Engelbrecht ja tema kaasteadlased, matemaatikust pankur Robert Kitt ja ehk ka mõned majandusteadlased, ent 1936. aastal sündinud praegune emeriitprofessor Puu on Rootsis alates 1944. aastast senini elav ning end majandusteadlase ja kultuuri ning majanduse seoseid uurinud kultuuriökonoomikuna teadusmaailmas ning ka muusikamaailmas tuntud mees.

Veneetsia, Markuse väljak.Tiina Kaljundi

Foto:  Tiina Kaljundi

Tuhatkond aastat iseseisev olnud Veneetsia olukord on soodne, ehkki ka selle linna ideed ähvardab lämmatada turism. Markuse väljak ja seda laguuniga ühendav Piazetta di San Marco on üks sõltumatu euroopa kultuuri sümboleid. Veel 18. sajandil ähvardas linnakodanikke surmanuhtlus, kui nad olid suhelnud välismaiste külastajatega.

¤

„See raamat on neile, kes on huvitatud maailmapildist kogu tema värvirikkuses ega aja taga vaid materiaalselt mõõdetavaid suurusi, olgu nendeks siis SKP või h-indeks,“ kirjutab akadeemik Jüri Engelbrecht oma eessõnas. Tema, kes on asjatundja keeruliste asjade maailmas ning kaose ja korra näilises segadikus, ent samal ajal huvitub tõsiselt kunstidest ja kirjandusest, teab, mida selle raamatu kohta täpselt ütelda. Tuleb seletada, at h-indeks on üks oma autorite arust kavalalt välja mõeldud arv, mis näitab, kui palju on teadlase osalusel valminud artiklit väärikas ja kõrgelt (sageli sellesama indeksi alusel arvutatuna) hinnatud teadusseltskond võtnud vaevaks viidata. Mille üle Tõnu Puu võtab peenelt ironiseerida.

Tõnu Puu raamat on tõeline üllatus Eesti raamatumaailmas. See on tõlgitud Springeri kirjastuses 2006. aastal ja 2015. aastal uuesti ilmunud raamatust „Arts, Sciences and Economics“, mis on selge kvaliteedimärk iseenesest. Ometi hämmastab mind veidi, kuidas võttis Springer trükkida nii lõbusa, loetava ja kohati tahtlikult asjaarmastajaliku raamatu – kui Rootsis selle kirjastajat ei leidunud ning kumu sahtlis lebavast käsikirjast levis Springerini mõne aastaga. Tõsi, Tõnu Puu „südametunnistusel on“ üle 10 000 trükitud lehekülje, sealhulgas kaks Springeris ilmunud raamatut maakasutuse teooriast ning kaoseteooriast.

Jah, ta ise kirjutab raamatu saamisloost võluvalt, ent lisan edaspidise mõistmiseks veel, et Tõnu Puu on võluv illustraator, kes on pusinud oma jooniste kallal päevi, ta on õppinud mängima gambat, mis on üks viiuli eelkäijaid, ning valmistanud ise neid pirnipiuust skulptuuridega nikerdatud muusikariistu paarikümne jagu. 15 aastat korraldas ta Põhjamaade barokkfestivali.

Kuid, mis kõige olulisem, „dotsendil, kes õpetab 75 tundi aastas, jääb töö kõrvalt aega muudekski harrastusteks,“ nagu ta ise kirjutab. Siiski võib ette kujutada, et kolleegide seas tegutseda pole just kerge mehel, kes lahkelt väidab, et järgmine lause on loogiliselt tõene: „Kui kõik majandusteadlased on eeslid, siis nõudlus kaerte järele kas langeb või ei lange, kui nende hind tõuseb.“ Kuid seevastu on mõistetav, millise ime läbi on sündinud maailma nii originaalsete aforismidega kui piltidega rohkelt illustreeritud raamat, mida mina nimetan parema sõna puudumisel lihtsalt kunstiteoseks. Söandan täpsustada – asjaarmastajalikult professionaalseks kunstiteoseks, kuna Puu on kindlalt ja raamatus toodud näidetega tõestatult veendunud, et amatöörlus on armastus, asjaarmastajalikkus, olles see, mis paneb mõtted liikuma ning sünnitab kõige erakordsemaid lapsi. Seda on hakatud põlastama vaid üsna hiljaaegu, meie ajal, mil kõike arvutatakse rahasse ja kasumisse. Kuid ka Schliemann, Galois ja Fermat olid ajaloos ja matemaatikas asjaarmastajad, ometi saavutasid enam kui enamik proffidest.

Ma ei venita ja ütlen enne lõppu välja vastuse minu kui tulnukat mänginud olendi küsimusele, Tõnu Puu interpretatsioonis. Kultuuri määratluse üle ei maksa palju jahuda, see on teadus ja kunst kokku. Sport kultuuri ei kuulu, sel on kultuurist väga erinevaid omadusi. Miks kultuuri suudetakse teha? Sest et inimese eesmärk ei ole kultuuri tegemisega teha raha, vaid raha tegemisega teha kultuuri. Primaarne on kultuur; kui see õhuke kooruke kaob, siis saabub häving, mida Puu näitab meile ajaloost kätte täpselt ja valusalt hinge minevana. Ta rõhutab, et avaliku hüvise puhul turud ei toimi. Kultuuri tugisambad nagu avalikud raamatukogud, muuseumid, teatrid, ooperiteatrid, kontserdisaalid ja festivalid toimivad riikliku teotuse toel, kuna selline nähtus nagu Firenze 16. sajandi metseenlus on surnud, surnud on ka 19. ja 20. sajandi piiril puhkenud Viini juutliku äri ja kultuuri sulam, jäänud vaid sponsorlus, mis eeldab projekte. Veelkord – vabaturg ei toimi inimkonna kõige olulisema eesmärgi täitmiseks. Kui kultuur kängub, jääb alles ohjeldamatu tapahimu. Nii nagu me seda endast idas ja kagus parasjagu näeme. „Tsivilisatsioon on lihtsalt üliõhuke lakikiht,“ ütleb Puu, „mis katab üksnes ajaloo kõige hilisemaid perioode ning sedagi vaid planeet Maa kõige piiratumal osal.“

Ohh, oleks mul vaid ruumi, siis kirjutaks pikemalt, sest Puu raamat on selline nagu ta ise nimetab James Frazeri õnneks ka eesti keelde tõlgitud raamatut „Kuldne oks“: vähe on neid raamatuid, mis võivad vajutada vaimule nii tugeva pitseri. Siit saab lugeda Veneetsia hingest ja Peetruse väljaku võimust, reisida mööda Euroopa kunstivaramuid, muusikasaale, ülikoole, mis on autori arvates tegelikult kindlustusseltsid asja armastavate teadlaste jaoks. Tõeline teejuht Euroopas rändavale kultuurihuvilisele.

Kui välja arvata superstaarid nagu mõned dirigendid, arhitektid ja lauljad, siis on kunstnikud ja mõned allesjäänud käsitöömeistrid ainsad inimesed, kes käituvad kooskõlas Marxi palgatöö teooriaga, ironiseerib Puu tabavalt. Raamatu raskeim osa on kolmest osast viimane, mis tegeleb arengu ja progressiga. Kunsti arengus pole tegemist üksnes progressiga, mida nii visalt taotleme, vaid lihtsalt maitsete muutumisega, rahustab Puu meid, illustreerides oma väidet värvikalt. Kunst on suuteline avastama (mina ütleks, et ka leiutama), kuid areng toimub keerukuse suunas, mida Puu on võimeline matemaatiliselt tõestama bifurkatsioonide ehk hargnemispunktide teooria toel. Hargnev evolutsiooni puu ja hargneva Puu raamat meie käes.

Raamat, mis keskendub lääne kultuurile, kuna sellele on omane midagi universaalset, mida nii palju vanem Hiina tsivilisatsioon kiirustab üle võtma, mängides Euroopa muusikat, kui nende iidne ooper on võrdsustatud rahvatantsuga. Meie ent oleme jõudnud selleni, et kõige enam riigi poolt toetatavad telekanalid pakuvad lahkelt sedasama kraami nagu kommertskanalid.

Puu ei jäta hoiatamata: kultuuritarbimine võib muutuda sõltuvuseks. Seda tuntakse juba Pythagorase päevilt, mil alul tuli õpetajal maksta õpilastele, pärast aga vastupidi. „On loomulik oletada, et teaduste ja kunstide algne ühtsus ei ole kuhugi kadunud. Mõte, et teadus otsib tõde ja kunst ilu, ei ole tegelikult kummagi suhtes õiglane.“ Oletagem seda Tõnu Puu suurepärasele loomingule toetudes meiegi.

 

Foto:  Tiina Kaljundi

Tuhatkond aastat iseseisev olnud Veneetsia olukord on soodne, ehkki ka selle linna ideed ähvardab lämmatada turism. Markuse väljak ja seda laguuniga ühendav Piazetta di San Marco on üks sõltumatu euroopa kultuuri sümboleid. Veel 18. sajandil ähvardas linnakodanikke surmanuhtlus, kui nad olid suhelnud välismaiste külastajatega.

 

Telli Teadus.ee uudiskiri