Rubriigi ‘lugemis.vara arhiiv

lugemis.vara | News

Tiit Kändleri mahuka raamatu esitlus: Leiutistest, mida keegi ei osanud oodata

09.12.2015

Kandler_kutse_800x500px

Raamatu esitlus 10. detsembril kell 17.30 Rahva Raamatus Viru keskuses Tallinnas.

 

 

 

 

 

 

Näide tekstist

5. ARVUTITE TULEMINE JA INSPIREERIV ELUSLOODUS

Frankenstein. Arvuti. Bioinspiratsioon. Takjapael. Robot.

Turing. Tehisintellekt

George Gordon Byron (1788–1824), hilisem krahv Gordon Noel, 6. Byroni

parun, Inglise tuntuim romantiline poeet ja suurim naistegelaskütt, jäi

1816. aasta suvel uhes poeet Percy Bysshe Shelley, tolle tulevase naise Mary

Godwiniga ja tolle pooloe Claire Clairmontiga, kellel oli Byroniga armusuhe,

ühes Šveitsi Genfi järve äärses villas vihmapakku. Et end lohutust ilmast

mitte meeleheitele viia, otsustas seltskond kirjutada õudusjutte.

Byron ise kirjutas (usna loomulikult) fragmendi vampiirist, ent Mary lugu

sai pealkirjaks „Frankenstein ehk moodne Prometheus“. Kui Prometheus

varastas jumalatelt tule, siis Shelley teadlane Victor Frankenstein keevitas

kokku koletuslikuks osutunud inimesetaolise monstrumi, kes hakkab käituma

ennustamatult ja saab teadlasele hukatuslikuks. See oli kui leiutiste

sajandit ennustav ja ühtlasi hoiatav lugu, millel on tehisintellekti ajalooga

saläparane side.

Byroni ainus ametlik järeltulija, tutar Augusta Ada Byron, sündis detsembris

1815 Londonis. Oma naisest lahku läinud, välismaal reisivat ja

1924. aastal türklaste vastu sõtta totanud ning selles juba enne lahingut

haigestunud ja surnud isa ei näinud Ada kunagi, kull aga püüdis ema tõtart

õpetada antipoeediks. Matemaatika, matemaatika, matemaatika. Nõnda

sai Adast tollasel Inglismaal üks väheseid naismatemaatikuid, kes sattus

juhtumisi kokku ajastu probleemiga: kas inimese valmistatud masin

suudab mõtelda?

Ada Byron Lovelace’i panus arvuti leiutamisse avastati alles möödunud

sajandi keskel ja sellest ajast peale peetakse teda esimeseks programmeerijaks.

Ta tegeles arvutiga ehk nagu siis öeldi – analüütilise masinaga, mida

projekteeris alates aastast 1822 inglise insener ja leiutaja Charles Babbadge

(1791–1871), ent mida kunagi valmis ei ehitatud. Sellest hoolimata tõlkis Ada

Byron Lovelace prantsuse keelest Luigi Frederico Menabrea kommentaarid

Babbadge’i arvutile (kuidas see töötab ja tabeleid toodab), laiendades

neid kahe kolmandiku vorra, … … …

Ajalugu | Antropoloogia | Filosoofia | lugemis.vara | News | Tehnoloogia

Raamat tulekul: Leiutised, mida ei osatud oodatagi

24.11.2015

Leiutised_kaas.OKMinu raamat “Leiutised, mida ei osatud oodatagi,” läks eile kogu täiega trükikotta. Poleks uskunud, et nii paksu raamatuga kunagi letti tulen. Peaaegu 500 lk. Fotod ja ajagraafikud ja puha. Esitlus tuleb ka, aga sellest täpsemalt edaspidi.
Nii või naa, uus käsitlus leiutamise asjus.
Kujundus ja graafikud ning küljendus Eerik Kändler.
Kirjastus Ühinenud Ajakirjad.

lugemis.vara | News

Suure entsüklopedisti kirjutuskera

07.11.2015

Andrei Ivanov

Rasmus Hanseni kirjutuskera

Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg

SA Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu 31–33, 2015

See Tiit Kändleri arvustus ilmus Postimehes 17. oktoobril

 

 

Andrei Ivanov nihkub romaanist romaani üha lähemale olevikule ja nüüdisprobleemidele, ennustades neid täpselt, nõnda et tema uudisteosest tuleb kõnelda kähku, enne kui autor enne meid tulevikku jõuab. On vaid imekspandav, ent eestlaste puhul mitte just üllatav, et keegi pagulaste ja integratsiooni teema üle õelutsejatest ei tundu olevat Ivanovi Taani triloogiat (2012–2015) lugenud. Hanumani teekond Lollandile ja sellele järgnev teeb meie publitsistikale silmad ette ja pakub lisaks kunsti ka.

Meeleheide. Äng. Need levivad nagu seakatk: tuleb haigestunud põletada ja sellega avaneb võimalus nad üle kaaluda, rohkem kaaluda, petta iseennast ja teisi. Äng hakkab ketrama Ivanovi uues raamatus poole tee peal, nii palju läheb Sannikovini, tema surmani ja tema kohvrini, mis täis segases seisus märkmeid. Sannikov seostub nooruses loetud Vladimir Obrutševi „Sannikovi maaga“. See raamat ilmus sarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt“, kuhu Andrei Ivanovi kirjandus oma eikuhugi viiva seikluslikkusega nüüdisajal sobiks.

Kui avad ravimikarbi, vahib sulle vastu kasutusjuhend, mida sa ju mitte mingil juhul ei loe, ja pead tablettide kättesaamiseks avama teise otsa. Või on see nõnda patsientide kaitsmiseks, et mitte öelda päästmiseks? Sa tutvud nii paljude keeltega! Generaliseerunud ärevushäire  peaks juba selle peale kaduma.

RIvanov.Kirjutuskera

„Rasmus Hanseni kirjutuskeraga“ on peaaegu sama lugu: tekib tunne, et oled avanud valest otsast. Miks autor ei anna meile võtit, mida on nii lahkelt pakkunud Dostojevski (kirves ja Mõškin). Tšehhov (kontrabassikastis Moskvasse!) ja isegi läbitungimatu Kõiv oma loogikasurma ning Perecist tapvamate loetelukirjelduste näol?

Ivanov teab, et inimkond saab vabalt ilma meieta hakkama. Ilma arvuti ja bensiinita ei saa kuidagi, ilma kirjanduse ja muusikata astub julgelt tulevikku (Taani-triloogia kolmas raamat, „Kuutõbise pihtimus“). Kui Ivanov arvab, et lihtsam on olla moslem kui Eestimaa venelane, siis võib seda mõista, eks ole („Peotäis põrmu“).

„Rasmus Hanseni kirjutuskera“ on sama ja teisem. Jaapani õudukameister Ueda Akinari juhatab meile, et liigtäpsed lood võivad sünnitada kolm kurttumma järglaspõlvkonda või vähemalt võib autor langeda madalamatesse maailmadesse. „Tõesti, inimestele puru silma ajamine loob hulga halba karmat,“ hoiatab äsja Rein Raua tõlkes ilmunud “Vihma ja kuupaiste lood“.

Ivanov ei heitu, tema Roman sõidab Peterburi meeleheitest, kohtub seal kunagiste tuttavate ja sõpradega, kes on muutunud – või pole, kuid muutunud on tema, Eestimaa venelane.

Meil pureldakse nagu igal pool: kõige pärast. Igal juhul hakatakse jõest leidma hirmutaval arvul koerakorjuseid.

Sannikov sureb, ilmub kummalisi kirjutisi teemal „Nõukogude kirjaniku matused“. Ajakirjandus kirjutab mitte surijast, vaid eelkõige matustel osalenutest. Kohver. Kohver on oluline, kohver käsikirjadega. Krimm, Ventspils, Lugansk, Ukraina, kirjastaja, Itaalia loomeemajas kummitav eesti tõlkija.

Aga mis saab Sannikovi „Surnud linna kodaniku“ järjest? Ilf ja Petrov, Saltõkov-Stsedrin? Ütlemata jäetu moodustab tõelise kirjasõna, ent mida Ivanov ütlemata jätab? Loen lehest, et Filimonov peab pagulasi kirjaniku tõeliseks õnnistuseks (huvitav, miks mitte iseennast?), loen, et loomariigis muud polegi kui pagulased (huvitav, miks väljasurevaid liike kaitsta ja võõrliike hävitada?)

Olematu romaani ümbernimetamine „Surnute linna kodanikuks“ asja ei muuda: tolmutormi kätte surnute laibad veab Roman küll dresiiniga Tjoštšinosse, paneb pingile istuma, kuid keegi neid ei märka. „Meil pole kunagi elatud nii jõukalt, nii rammusalt“ – tüüpiline Vene ja Eesti parteilaste loosung. „Me elame huvitaval, märkimisväärsel ajal“ – Brežnev, Nikita, Stalin, Vaino, Laar, Kallas, Ansip. Pidin viimase nime guugeldama, ununenud. „Nikerdas Buratinot, aga välja tuli Mefistofeles;“ kalambuuritseb Ivanov tabavalt. Siiski on ta oma romaanide kulgedes minu meelest leebunud. Isegi venelased jäävad Romanile/Sannikovile Eestis võõraks, ent tõepoolest: milleks omavahel solvavalt sõimelda?

Sannikovi peas keerleb Rasmus Hanseni kirjutuskera, esimene tööstuslikult toodetud trükimasin, mille klaviatuur ja trükkiv tähestik oli surutud ühte kerakujulisse peasse. Konstrueeritud 1870. aastal, kuid märkimisväärse kommertseduta, ent IBM tegi selle oma elektrilises kirjutusmasinas 1961. aastal ära: klaviatuur nagu ikka, kuid trükipead kerajad, vahetatavad, pista otsa slaavi, ladina, kreeka või mistahes keelemaailm.

Ivanovi jaoks on Eesti täidetud veega poolenisti. Selge see, kuid kas pole see järjekordne dostojevskilik mõttetus? Ivanovi tekst on haakuv nagu takjas (kas ehk olete märganud, et takjaid on jäänud looduses vähemaks, mida enam neid vastuvõttudele kleepub?). Seda peaks lugema kolm korda järjest, et aru saada, mismoodi see on tehtud (Ivanov).

„Mul on mälu nagu vanuril: mäletan eilset päeva vähem kui noorust ja lapsepõlve; mis sügavamale minevikku, seda eredamad on mälestused.“

Tema mälus on seegi, kuidas isegi Mandelštam laulis „…mõni tõlgendaja loov, kolhoosilina sugeja…“. Kuid leidsin, et ta laulis veel: „Jumaldagem, vennad, vabaduse koidikuid, suurt koitvat aastat“! (1917) Ja aasta enne oma laagrisurma: „..hakkab äratama mõistust ja elu Stalin.“ (1937).

Ivanov sobiks ritta mitte niivõrd „Seiklusjuttude“ ritta kui „Suure Nõukogude Entsüklopeedia“ monoliitsesse rivvi.

Antropoloogia | lugemis.vara | News

Kriminaalne teadus

30.05.2015

Kriminaalne teadus
Nigel McCrery, Tummad tunnistajad. Kriminalistika ajalugu, tõlkinud Lauri Laanisto, AS Äripäev, 2015

Kui juba seriaalidele jutt läks, siis krimisõbrad võiksid end täiendada asjadega, mida krimiseriaalides tavaliselt ei näidata. Ja nimelt, kuidas teaduse ja tehnika areng on kangelasuurijatele appi tulnud.
Tõepoolest, leiutiste maailma imbumist ootamatutesse eluvaldkondadesse illustreerib kujukalt kriminoloogia omamoodi võikavõitu, ent värvikas ajalugu. Krimkad on kogunud enesele palju sõpru, nagu näiteks BBC seriaalid vähem ja rohkem tuntud politseiuurijatest ja detektiividest. Kuid napilt on filmides rõhutatud teaduse ja leiutiste maailma suurt osa kurjategija leidmise põnevaks aetud rajal. Olgu siis siinkohal pildi värvimiseks ja krimkade auks toodud mõned jooned kriminoloogia arengust „hallide ajurakkude“ maailmast rakendusteaduse kirevale õuele. Kes ei malda üht seriaaliosa vahele jätta, selle tarbeks on võtta briti endise politseiohvitseri ja seriaaliautori Nigel McCrery suurepärane ülevaade kriminalistika teadusajaloost „Tummad tunnistajad“ . McCrery on kirjutanud meilegi ETVst tuntud seriaalid „Uued trikid“ ja „Ihult ja hingelt“ ning rahastanud tsaar Nikolai II perekonna jäänuste identifitseerimise. Nii et teda võib usaldada.
ESOF.Brahe2AMcGrery kirjutab, kuidas esmalt hakkas prantsuse teadlane Alphonse Bertillon uurima matemaatilist statistikat ning avaldas 1835. aastal raamatu „Uurimus inimesest ja tema vaimuannete arenemisest“, püüdes mõista, miks inimesed käituvad nagu nad käituvad. Uurinud ka antropomeetriat, hakkas ta välja töötama isiku tuvastamise süsteemi, mille edasiarendust tunneme tänapäeval fotorobotina. Süsteem toimis ning ta lahendas nii mõnegi kõmulise kuritöö.
Inglise botaanik Nehemiah Grew avaldas 1648. aastal artikli, milles kirjeldas inimese sõrmede ja peopesa kurrulist iseloomu. Umbes sajand hiljem ütles saksa anatoom Johann Mayer välja, et ükski sõrmejälg pole teisega täpselt samasugune. Kõige esimesena kasutas sõrmejälgi inglise riigiametnik William Herschel selleks, et avastada bengali palgasõduritele penisonimaksmise ajal sulisid, kes lootsid saada mitmekordset tasu. Sõrmejälgede abil tuvastas esimese kurjategija aastal 1879 Jaapani politsei, saanud idee Tokios töötanud šoti kirurgilt Henry Faulds’ilt. Naasnud Inglismaale, kirjutas Faulds ideest Charles Darwinile, kes omakorda teatas uudisest oma nõole, mitmekülgsele antropoloogile Francis Galtonile. Too töötas välja sobiliku klassifitseerimissüsteemi ning avaldas aastal 1892 raamatu „Sõrme jäljed.“
1891. aastal hakati kuritegude lahendamisel rakendama mikroskoopiat. Austria professor ja kohtunik Hans Gross ilmutas „Koroneride, politseinike ja sandarmite käsiraamatu“, mis paljude asjatundjate arvates muutis ta kriminalistika isaks ja milles asitõendite uurimist mikroskoobi all esmakordselt väga tähtsaks peeti. „Kriminalisti üks peamistest ülesannetest pole muud, kui sõdida valede vastu,“ kuulutas Gross. Kas pole see ka teaduse ja leiutamise ülesanne?
Et mitte liiga kriminaalseks minna, siinkohal vaid viitame vere uurimisele, ballistikale, jäljeekspertiisile. Kõiki neid abistav mikroskoop leiutati mõne hollandi prillimeistri töökojas umbes 1590–1595. Esmalt avardas see imeline riist inimese teadmisi elusmaailma ehitusest, nagu itaalia arst Marcello Malpighi aastal 1661. avastas kopsude struktuuri ja hollandlane Antoni van Leeuwenhoek aastal 1674 ainuraksed organismid, inglise filosoof Robert Hooke aga avaldas aastal 1665 raamatu „Mikrograafia“, mida imetleti tänu selle üksikasjalikele joonistustele putukatest. Kui sakslane August Köhler leiutas 1893. aastaks viisi, kuidas gaasilampidega mikroskoobi alusplaati valgustades saada ühtlaselt valgustatud vaatevälja, milles oli mugav fotografeerida, jäi mikroskoop kriminoloogide tööriistaks, millega sai uurida mistahes materjalist tükikesi, mis võisid ühendada ohvri ja mõrtsuka prantsuse meditsiinidoktori Edmond Locardi vahetusprintsiibi abil: „Iga asi jätab jälje.“ Kui prantsuse keemik Gaston-Edmond Bayle edendas spektraalanalüüsi, meetodi aatomite ja molekulide valgusspektri sõrmejälgede jäädvustamiseks ning selle abil Pariisi politsei kriminalistikaosakonnas 1924. aastal ühe kõmulise kurtöö sooritaja leidis, oli kriminalistika kasvanud nüüdisaegseks rakendusteaduseks, mis ei pelga kasutamast arvutiteadust ega geneetikat. Ja kurjategijale väga ohtlikuks teaduseks –mida tõestab kurb fakt, et Bayle ühe väljapressija kuulidest 1929. aastal hukkus.

Ajalugu | lugemis.vara | News | Sotsiaalteadus

Algarvulise rahva lugulaul

16.05.2015

Algarvulise rahva lugulaul

SeeTiit Kändleri raamatuesse ilmus Postmehes 16. Mail 2015
Šolem Aš
Oru laul
Jidiši keelest tõlkinud Kalle Kasemaa
LR 12–14, 2015, 136 lk

Oru laul Esikaas
Täisarvud on matemaatikas väga olulised elemendid. Saksa matemaatik Leopold Kroenecker arvas koguni 19. sajandi keskel, et Jumal andis täisarvud ja muu on inimese töö. Täis- ja murdarvudega saab üles ehitada kogu matemaatika. Matemaatika omakorda on inimesele ainus kulumatuks osutunud töövahend, millega kirjeldada loodust. Pole oluline, kas matemaatika on looduses olemas või on selle välja mõelnud inimene: see on just nii täiuslik nagu see on.
Täisarvude seas on erilisel aukohal algarvud. Arvud, mis ei jagu muude täisarvudega, kui vaid iseenda ja ühega. Algarvude esinemine arvureas on kaootiline – see ei tähenda, et pole umbkaudseid reegleid, kuid täpselt ennustada, kus algarv asub, pole võimalik.
Sedapalju matemaatikast. Kui ma lugesin juudi kirjaniku Šoleim Aši 1938. aastal kirjutatud, ent Esimese maailmasõja eelset ja selle vahetut tulevikku kirjeldavat „lüürilist olukirjeldust“ „Oru laul“, tulid ajusilma ette algarvudega seotud probleemid, mis on meie jaoks ühtpidi esoteerilised, teistpidi eluliselt olulised, kui meie eluks oluliste andmete krüpteerimise ehk salakodeerimise alus.
Šolem Aš kirjeldab, kuidas möödunud sajandi alul läksid juudid Euroopast ja Põhja-Ameerikast üles ehitama oma intelligentide rajatud utoopiat: sionistlikku Iisraeli.
Paradoksaalsel kombel selle teooria rajanud intelligentidele üle jõu käiv, kohati tõepoolest sunnitöölaagritest hullem üleehitustöö kandis ometi vilja, mida maailm sööb praegu Iisraeli ja teda ümbritseva Araabia maailma kaootiliste suhete näol.
Asundusi on ennegi rajatud maadele, kus eelnevalt inimesi elanud, olgu Austraaliasse või Põhja-Ameerikasse, Siberisse või Hiina eri provintsidesse. Kuid Iisraeli puhul tuleb mängu algarv. Iisrael on äravalitud maa, algarv, mida ei saa jagada millegagi, ja millel on eriline asend maailma krüpteerimises. Üks teine rahvas, kes end äravalituks kinnitab, on moslemid või vähemasti suur osa neist. Algarvuks on pürginud küll slaavlased, küll varased katoliiklased, ent neil ei ole aegade käigus see õnnestunud. Algarvudena on end esitanud lugematu arv usulahke, mis ometi on maailmale avaldanud vaid meelelahutuslikku mõju.
Juudid algarvuna on sünnitanud Golemi, sotsialismi ja sionismi. Moslemid algarvuna on sünnitanud Kaaba, matemaatika ja ISISe. Algarvude matemaatika ja nende rahvaste vahel on nõnda palju paralleele, et mõtiskleda sel temal edasi, praegu aga kõnelgem ometi kord „Oru laulust“. Esmalt ja otse on see teos järjekordne näide, kuidas kirjandus võib õpetada maailma ajalugu peenemalt ja inimaju tarbeks täpsemalt, kui mistahes ajaloolaste poolt kokku kirjutatud ajalugu. Meid aitab sedapuhku Kalle Kasemaa oma kommentaaridega, ent nendetagi on Poola juut Šolem Aš võrreldav meil hiljuti tõlgitud Barcelona hispaanlase Enrique Vila-Matase, tšehhi Bohumil Hrabali, katalaani Mercè Rodoreda ja eestivene kirjaniku Andrei Ivanoviga, kui märkida neid, kellest enam mõlgutanud ja seejärel kirjutanud olen.
Kuid Šolem Aši lugu seondub meiega tihedamaltki: tegu on moskoviitide rühmaga, kes Vene impeeriumi aladelt eri moel ja viisil põgenevad. Jidišit kõnelesid neist vähesed, õppida püüdsid kõik. See oli kui algarvuks saamise esimene aste. Edasi tuli juba bifurkatsioon: sotsialistlik kirjandus või pühad raamatud.
Eesti kirjandudusest tuleb „Oru laulu“ lugedes võrdlusena pähe Juhan Smuuli „Järvesuu poiste brigaad“ ja Paul Haavaoksa „Eelkarastumine“ (kui need kommentaaridega varustada), Hans Leberechti „Vagus Koordis“, A.H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ I osa, vene kirjandusest aga eelkõige Mihhail Šolohhovi „Ülesküntud uudismaa“ ja Isaak Babeli „Ratsaarmee“. Kuid venelastel pole õnnestunud end kehtestada algarvuna, veel vähem eestlastel, enam ehk Aleksis Kivi „Seitsmes vennas“ ja tollastes Soome kirjanikes tuleb see pürgimus ette, kuid sedagi ummikteena.
Araablased, kellelt oli ostetud maatükk, millel noored israeliidid oma orus tegutsema asuvad, elavad mäe otsas mõnda aega ähvardava varjuna, Iisraeli hakatakse rajama mülkas, mida kaitstakse püssimeestega ööl ja päeval.
Šolem Aš on peenem kui A.H.T., Leberecht ja Smuul kokku, oles võrreldav pigem poola-leedu maamärgi Czesław Miłoszi autobiograafiaga „Sünnimaa Euroopa”. Minnakse elama ja sünnitama, hoolimata sellest et mingid araablased ja berberid kohapeal sehkendavad – mustad, haisvad, kahtlased.
Kuid see on algarvuliste tagasipöördumine, milleks pole küll otsest sundi ja mille pealt osa algarvulistest ka teenivad, ent ometi: tagasipöördumine. Tantsu tantsitakse igal õhtul, laulu ’Am Jisra’el haj! saatel. Iisrael elab. Neid sõnu hüütakse, kui on väga raske. On ka üksik, kes kohmab: jätke see Iisrael, mis see siia puutub.
„Vaevalt kuus kuud oleme siin olnud, aga rahvas on kuus aastat vanemaks jäänud,“ mõtles üks tegelasi Sara. Nukrat mõtet ei suutnud lohutada isegi esimese oma heina, värske heina lõhn. Ainus, mis lohutas, oli äkitselt veidi eemal süüdatud rõõmutuli: nende järel orgu tulnud asunikerühm oli metsikult kasvava rohu põlema pannud, et kuivendatud maa jälle üles harida.
Algarvud on matemaatika aatomid, neist ehitatakse teised arvud, kuid senini ei teata algarvude esinemise mustreid. Nii pole ka teada end algarvuks pidavate rahvaste esinemise ja kestmise mustreid ja mis olulisem – neid ei saadagi kunagi teada. See lohutu lohutus aimub Šolem Aši minimalistlikust tekstist nagu kunagi matemaatikavihkude tagakaantele trükitud ükskordühe petlik täiuslikkus.

Bioloogia | lugemis.vara | News

Lemmikloomade tänu: zoonoosid

05.05.2015

David Quammen, Hüpe. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia, tõlkijad Karin Andersen ja Ivi Heinlaan, AS Äripäev, 2014, 637 lk

 See Tiit Kändleri raamatututvustus ilmus Postimehes 30. aprillil

Mäletan, et kunagi  lugesin raamatut käopoja tänust. Kes võõras pesas koorudes kõik oma pesa linnukesed välja tõukas. Polnud kes teab mis südamlik raamat. Umbes nagu Hiina muinasjutt poisikesest, kes oma rinnal ussikest soojendas, et too ei hukkuks, ja pidi  siis nägema, kuidas ussist sirgus kohutav draakon, keda meheks kasvanud poisike pidi minema mägedesse tapma. Möödunud  aastal ilmus eesti keelde tõlgituna hiidpaks, üle 600-leheküljeline raamat loomade vahendatud haigustest zoonoosidest, David Quammeni „Hüpe“. Ei oleks küllap lugema hakanudki, kui  kohe alul ei oleks leidnud peatükki Ebolast, mis tol ajal oli eriti moes. Mulle tundus, et ajakirjandus pajatab küll Ebola ohvritest, mitte aga selle olemusest. Lugesin läbi ja sain teada.

Võiks ju arvata, et parasiit ei  ole huvitatud peremeesorganismi  surmast. Kuid seda juhul, kui tal pärast paljunemist poleks kusagile pakku minna. Zoonooside, sealhulgas ebola puhul on. Reservuaarperemeest, nagu nimetatakse.

Zoonoos puhkeb seal, kus inimene on häirinud loomulikku looduslikku kooslust. Ja kus ta tagatipuks oma järge ootavat mikroobi majutavat reservuaarlooma kas puudutab või  kogunisti nahka pistab. Nii ka Ebola. Haiguse puhkemine on sel juhul kindel, nakkamine ka. Kuid  seni, kuni elatakse külade kaupa laiali, võtab haigus ette ühe küla. Miks osa inimesi ellu jääb, ei tea. Küla ammendatud, võib epideemia juhusliku inimese kaudu levida järgmisesse, põhjustades sealgi haiguspurske. Need paar-kolm kontakti ammendatud, haigus vaibub, nii nagu see on siiani teinud. Poeb reservuaarlooma tagasi ja ootab.

Ebola puhul polnud raamatu kirjutamise ajal pärsi selge, nüüd aga on, et reservuaarloomaks on tõenäoliselt nahkhiir. Nii nagu ühe haruldase hobusehaiguse puhul, mis on esimesi  tõestatult zoonootilisi  haigusi, ja sai nimeks Hendra.

Ameerika teaduskirjanik David Quammen on perfektsionistlik teaduskirjanik, kelle raamat „Dodo laul“ ilmus eesti keeles kümne aasta eest. „Hüpe“ on veel mahukam ja tundub oma 637 leheküljega üsna kohutav. Kuid kui seda võtta romaanina looduse ja inimese vahekorrast, saab lugemisest omamoodi seiklus. Hea on see, et „Hüpe“ annab vastused paljudele ajakirjanduses staarideks kirjutatud haigustele.1976. aastal  esimest korda Zaire põhjaosas Ebola jõe ääres puhkenud zoonootilise pandeemia lugu on põnev ning selle zoonoosi kandumine mööda maailma üsna seikluslik, kui õudukate terminoloogiat kasutada. Quammeni tekstist saab selgust, miks oli reservuaarperemehe – looma, kelles viirus epideemiate vahepeal ootas –, leidmine nii keeruline. Jutuks tulevad malaaria, SARS, Lyme’i tõbi,HIV-1, herpes B, C-hepatiit, viirused on erinevad …

Assisi.FranciscusReservuaarperemehed on nahkhiired, kodulinnud, sead – eelkõige nahkhiired! Epideemiate vallandamisel on alati olnud oma osa keskkonna segipaiskamisel. Ja zoonootiliste haiguste vastaste võimalike vaktsiinide väljatöötamisel on vajalik 4. bioohutustaseme labori  olemasolu (kaitseülikonnad, kolmekordsed kindad, hermeetilised uksed ja „kõike muud, mis pole turistide atraktsioonina mõeldud loomade vaatlemisel pihul eriti teostatav“), mida Eestis  ei ole – veel ühe omamüüdi purunemine.

10. aprillil 2015 andsid Manchesteri Ülikooli professor Simon Lovell ja tema kolleegid teada arvutianalüüsi tulemuse. Selle järgi ei ole Ebola 40 aastaga muutunud tapvamaks. Nüüdse epideemia suurem ohvrite arv, mis  ületab 10  000, ei ole tingitud sellest, et viirus oleks muutunud virulentsemaks, ehkki selle RNA on muteerunud, vaid peegeldab inimese suurenenud liikuvust. See tähendab, et nakatanu suremus haigusesse on jäänud samaks, kuid siiski suureks, 40 protsendi kanti. Kui viirus oleks vähem virulentne, siis poleks see ilmtingimata parem, kuna peiteaeg suureneks. Teine hiljutine, möödunud aasta detsembri  lõpu uudis pärineb Euroopa Molekulaarbioloogia Organisatsioonilt EMBO ning selles kinnitatakse aimdust, et ebola reservuaariks võivad olla nahkhiired. Kuid mitte need puuviljanahkhiired, mida Kagu-Guinea Meliandu elanikud süüa tavatsevad, vaid teist liiki, sabatud nahkhiired, kes pesitsevad ühes küla lähedal kasvava puu  õõnsuses,  mille läheduses lapsed mängida armastavad.

Miks nahkhiired? Üks igast neljast imetajaliigist on nahkhiir. Nende vanus: 50 miljonit aastat.

Grippi sureb aastas 250 000 inimest. On see lohutus? Puhangud saavad otsa. Keskkonda paistakse segi jätkuvalt. Nii võib eeldada, et zoonoosid ei lõpe.

Inimese kõige lähem sugulane on šimpans. Just haru, mis viib šimpansini, lahknes inimeseni viivast harust kõige hiljem. Kuid šimpans satub Eestisse vaid harukordadel. Milline on aga Eestis elavatest loomadest meie kõige lähem sugulane? Geneetikute arvates on see nahkiir.

Viimaste andmete kohaselt hakkasid imetajad lahknema umbes 120 miljonit aastat tagasi. Suur lahknemine toimus 80-60 miljoni aasta eest, ja pärast seda on elupuule tekkinud pikad-pikad harud.

Fotol loomade kaitsepühaku Assisi Franciscuse kuju Kataloonias Motserrati kloostris. Foto: Tiit Kändler

lugemis.vara | News

Reisijuht põhjalikule uudishimutsejale

03.12.2014

Kändler.Eestireis.Esikaas

 

Tiit Kändler, Tiina Kaljundi

 

Kõrvemaa, Pandivere, Alutaguse

Siin- ja sealpool maanteed

Kujundus:  Eerik Kändler

Skeemijoonistus: Tiit Kändler

Solnessi Arhitektuurikirjastuse OÜ, 2014 jõulukuu

 

Täpsed REGIO kaardid, paigad peal, käsitsi joonistatud skeemid, sadu originaalseid ja ajaloolisi fotosid, graafikud, koha- ja isikunimede register, kirjandus, 208 lk, taskuformaat,

¤¤¤

Loodus, keskkond, asulad, arhitektuur, inimesed, ajalugu, teadus, kombed.

¤¤¤

Autorid reisisid kahe aastaga tuhandeid kilomeetreid, et kohata ja mõtestada ajalugu ja inimesi, ehitisi ja tegevusi, teid ja soid. Nad kirjutasid elanike ja sündmustega seotud vahetuid ja värskeid kohalugusid.

Südamlik, usutav reisijuht juhatab läbi meie kodumaa oleviku, seostades seda minevikuga. Head ja vead, ohud ja rohud.

¤¤¤

Järeldus: täna on homme!

¤¤¤

Paras tugitoolilugemiseks, rännakuplaanimiseks ja seljakotiabiliseks.

Lugeda võib rändamata, kuid ärge rännake lugemata!

¤¤¤

Saadaval raamatupoodides, putkades, muuseumides.

¤¤¤

Autoritest:

Tiit Kändler on hariduselt füüsik. Euroopa ja Eesti kirjandusauhindu pälvinud autor kirjutab teadusest, loodusest, kirjandusest, kunstist, muusikast ja peab õue. On 16 raamatu autor. Talle meeldib õues olla ja vanu kohti ning vanu maju näha. Tuntud teaduskirjaniku ja satiiriku teine kodumaareisi raamat.

Tiina Kaljundi on hariduselt arhitekt. Ta projekteerib ja peab aeda. Talle meeldib õues olla ja uusi kohti ning vanu ja uusi maju näha.

¤¤¤

¤¤¤

Alutaguse.Kaart

Kutse reisijuhi esitlusele:

 

Tiit Kändler, Tiina Kaljundi

Kõrvemaa, Pandivere, Alutaguse

Siin- ja sealpool maanteed

Kujundus:  Eerik Kändler

Skeemijoonistus: Tiit Kändler

Solnessi Arhitektuurikirjastuse OÜ, 2014 jõulukuu

 

Reisijuhi esitlus esmaspäeval, 8. detsembril kell 18 Rahvusraamatukogus Loodusõhtu hakatuseks. Kiirviktoriin: kas tunned maad? Kolm fotot, kolm tekstikatket. Kes kähku ära arvab, raamat kingituseks. Müük, autogrammid loodusõhtu lõpul.

Info: Tiit Kändler 56 483 481

Filosoofia | lugemis.vara | News

René Descartes ja tema kuus tundmust

26.10.2014

See Tiit Kändleri käsitlus ilmus lühendatult ja muudetult ajalehes Eesti Ekspress 15. oktoobril.

RDescartes

René Descartes

Hinge tundmused

Tõlkinud Andres Raudsepp

Järelsõna Ilmar Vene

Ilmamaa, 175 lk

 

 

„Hinge tundmused“ koosneb 212-st artiklist. On siis loomulik sellest kirjutada artiklites.

¤

¤

¤

1.artikkel

„Hinge tundmuste“ lugemise viisidest

 

„Hinge tundmused“ (1649)  on Descartes’i (1596–1650) viimane raamat. Seda saab lugeda kui romaani. Nagu romaanil ikka, on puänt etteaimatav – maises elus sõltub kõik hea ja halb üksnes tundmustest. Kuid viis, kuidas selleni jõutakse, on nauditav ka siis, kui ei olda nõnda masohhistlik, et lugeda nüüdisaegset Prantsuse filosoofiat oma narratiivide, diskursuste, dekonstruktsioonide ja muu moodsa sõnavaraga. Descartes on Suur Sõnameister ja selge mõtlemise geenius. Siin on ta eriti selgelt nüüdisaegne kirjanik, kes jagab oma teksti lühikestesse artiklitesse, mis on loetavad eraldi ja mis tahes järjekorras.

 

2. artikkel

Kuidas „Hinge tundmused“ võivad eksitada

 

Mööngem, et „Hinge tundmustes“ esitab Descartes hinge ja keha omavahelist mõju nende arstiteaduslike teadmiste põhjal, mis tulenesid inglise arsti William Harvey (1578–1657) avastatud vereringest ja omaenese teostatud lahkamistest. Iga asjatundja võib nüüdisaegsed seletused juurde mõtelda. Olulisem on see, et hinge ja keha koosolemist tuleb seletada keha talitlemisest. Inimene sureb, kuna sureb keha, mitte kuna sureb hing.

 

3. artikkel

Hinge kuus tundmust

 

Descartes „märkab hõlpsalt“, et hinge tundmusi on kuus: imestus, armastus, viha, iha, rõõm ja kurbus – ülejäänud on mõnest neist kokku pandud või on nende liigid. Iha on ainus, millel pole vastandtundmust. Kas mitte seepärast ei ole inimtegevust üha enam vallutamas tippsport, meelelahutus, seks ja poliitika? (Minu, mitte Descartes’i küsimus.)

 

 

4. artikkel

Kuidas on Decartes siiani oluline

 

Selles, kas oli Descartes esimene või teine või kolmas uusaja mõtleja, on praegu vaid filatelistlik väärtus. Olulisem on, et ühena väga vähestest filosoofidest lähtus ta oma järelduste tegemisel iseenesest, mitte ei maskeerinud neid millegi „objektiivsema“ taha. Nagu tegi seda tema kaasaegne Galileo Galilei, aga eriti tema mõttekaaslane Albert Einstein oma mõttelistes eksperimentides: mis oleks, kui sõidaksin footonil või kukuksin liftis? Descartes järeldas vaimu ja keha kaksikolemuse. Seega ei jäänud tal üle muud kui tõestada Jumal ja panna seda kuristikku ühendama. Einstein järeldas erilise ja üldise relatiivsuse. Tal ei jäänud üle muud kui välja mõtelda kosmoloogiline konstant.

 

5. artikkel

Mida tegi Descartes enne „Hinge tundmusi“

 

Kõigepealt avaldas Descartes „Arutlusi meetodist“ (1637), kus ta tõestas, et iga mõõtetegevus on läbi viidav ühte laadi korrastatud viisil. Sellega koos kolm esseed „Meteoorid“, „Dioptika“ ja „Geomeetria“. Siis avaldas ta „Meditatsioonid esimesest filosoofiast“ (1641), kus ta kinnitas, et Jumala ja hinge tõestus tuleb anda pigem filosoofia kui teoloogia abil. Ta järeldas, et ta ei tea midagi muud, mis puutub tema olemisse, kui mõtlemisvõime.

Iga loom kasutab oma koordinaatide süsteemi, et enesele olulisi asju kaardistada. Descartes avastas koordinaatide süsteemi, kolme üksteise suhtes täisnurkselt paikneva pulga süsteemi, mis on praeguseks inimese pähe istutatud nõnda kindlalt, et on raske end sisse elada mõnesse muusse, universumi geomeetriaga sobivamasse süsteemi.

 

6. artikkel

Millest tunneb ees- ja järelsõnade nõrkust ja tugevust

 

Descartes’i raamatud on pälvinud hulganisti ees- ja järelsõnu. Nende tugevus on see, et neid lugedes jääb mulje, justkui oleks Descartes sellega saavutatud. Tegelikkuses eksitavad ees- ja järelsõnad lugeja Descartes´i maailmast segasesse tihnikusse, milles kasvab kõike läbisegi, mida maailmas üleüldse on kasvanud. Descartes on võetav kui iseenese taust ega vaja muud kunstilist tausta rohkem, kui vajab tausta mind ründav lõvi või eksitanud Boroni ürgmets.

 

7. artikkel

Kuidas on Descartes Eesti ajaloo tegelane

R.Descartes.Kristiina

Decartes elas igaks juhuks enamiku elust Hollandi Vabariigis. Loobus raamatute lugemisest ja astus oma raha eest armeesse, et saada aega mõtlemiseks. Et erinevalt Galileost vabaks jääda, jättis avaldamata oma esseed „Maailm“ ja „Inimene“. Peaaegu kõik oluline on nüüd eesti keeles olemas. 1650. aastal sõitis Descartes külla Rootsi (sealhulgas Eesti) kuningannale Kristiina Vasale Stokholmi. Teda ei hirmutanud, et 1644. aastal sinna sõitnud Hugo Grotius oli haigestunud kopsupõletikku ja surnud. 1632. aastal kuueaastasena Rootsi trooni Gustav Adolfilt pärinud Kristiina eest valitses riigikantsler Oxenstierna. Kristiina oli teaduste ja kunstide huviline ning naissooarmastaja. Ta sundis Descartes’i alustama tundidega külmal talvel kell viis hommikuti, ehkki too oli hiline töömees. Descartes haigestus kopsupõletikku ja suri. Kristiina hakkas katoliiklaseks ja pidi seetõttu loobuma 1654. aastal troonist. Descartes oli ainus katoliiklane, keda ta kohtas või kellega oli kirjavahetuses. Kristiina järel tuli Karl X, Karl XI, seejärel Karl XII, kes selle asemel, et aastal 1700 jälitada Narva alt taganevat Vene armeed, suundus lõunapoolseid maid vallutama ja kaotas seetõttu 1710. aastal Eesti.

Maalil: Pierre Louis Dumesnnie (1698–1781) maalil on kuninganna Kristiina keskel, Descartes paremal. See on maalitud peaaegu sajand pärast Descartes’i surma.

 

8. artikkel

Hinge tundumused kui eneseabiõpik

 

Imestagem, et Descartes kirjutas oma raamatu nii, nagu praegu kirjutatakse eneseabiõpikuid. Kuid et Descartes oli matemaatik, leiutades analüütilise geomeetria, mis ühendab algebrat ja geomeetriat nagu Jumal hinge ja keha, siis teadis ta, et kolmnurk on kujundina mõistetav inimesele ka siis, kui ta ei tea, et nurkade summa on kaks täisnurka ning muid kolmnurga teoreeme. Sellest hoolimata on need teoreemid tõesed.

 

9. artikkel

Lõpmatusest ja tühjusest

 

Descartes ütles, et lõpmatust ei ole võimalik tunnetada, seda saab vaid arvesse võtta, tühjust aga ei ole olemas. Vaakum ja singulaarsused on siiani inimmõttele kättesaamatuks jäänud. Esimese jaoks on välja mõeldud vaakumist välja ja jälle sisse lupsavad osakesed (ei ole tühi), teise jaoks renormeerimine (lõpmatus võetakse teatavaks ja eemaldatakse).

 

10. artikkel

Mis sellest kõigest kasu on

 

Descartes’i viimane lause: „Kuid tarkus on kasulik peamiselt selle poolest, et õpetab meid oma tundmuste isandaks saama ning nende üle nõnda osavalt valitsema, et nende põhjustatud hädad osutuvad päris talutavateks ning me isegi tunneme kõigist neist rõõmu.“ The rest is silence. On tunne, justkui ma kirjutanuks raamatust, mis on ilmunud äsja.

lugemis.vara | News | Sotsiaalteadus | to.imetaja

Taavet ja Koljat: mitte alati pole parim kõige parem

10.07.2014

Taavet ja Koljat ei ole pelgalt ajaloolised tegelased. Nad tegutsevad edasi, ja ka hariduses

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilmus ajalehes Õpetajate Leht 20. juunil

 

Kasv, edu, täiustumine, innovatsioon. Need inimühiskonna arengu ideed on meile nõnda sügavalt pähe imbunud, et ilma ei kujuta me ei oma mõtteid ei elu edenemist ette. Ülivõrded on ainsad, mida usume. Kontserdimaja peab olem ilmtingimata suurim, auto ökonoomseim, vaade korterist kauneim.

Mõeldes koolile, mõtleme tavapäraselt, et pisemad klassid on paremad, kuna neis õpetatakse õpilasi individuaalselt ja et eliitkoolid on paremad, kuna … kuna need lihtsalt on eliitkoolid, millest väljub valmis koolitatud tuleviku eliit.

Me küll tajume, et maailm ei ole lineaarne, et alati on kusagil mingi optimum, mingi mäekühm või jõeorg, millest üle ega alt ringi minna ei saa, kuid lihtsam on mõtelda, et kaks pluss kaks on alati suurem kui kaks pluss üks.

Taavet.Koljat

Hiljaaegu paelus mu huvi ingliskeelne raamat pealkirjaga „Taavet ja Koljat“, mis lubas oma alapealkirjas tavapärase mõttemalli kummutada. Ameerika ajakirjaniku ja teaduskirjaniku Malcolm Gladwelli raamat „David & Goliath. Underdogs, Misfits and the Art of Battling Giants“ („Taavet ja Koljat. Võidulootusetud, sobimatud ja võitlevate hiiglaste kavalus „) pettumust ei valmistanud. Uudse vaatenurga alt võtab see ette ja toob esile rikkalikel teaduslikel uuringutel põhinevaid kinnitusi, et paljudes eluvaldkondades on kusagil optimum – olgu siis vanglakaristuse määral, õppeklassi suurusel või eliitkooli mõttekusel ühe või teise õpilase jaoks.

Vähe sellest. Vahel on kääbus võidukas, mitte hiiglane. Gladwell alustabki tuntud Vana Testamendi loost, milles kahe sõjaväe omavahelise lahingu ärahoidmiseks lasti vana hea kombe kohaselt omavahel kokku mõlema vaenuväe tugevaimed esindajad. Kui itta tungivad vilistid valisid ilmselge mõistetavusega Koljati, kes kaeti imekaitsva, ent raske ja kohmaka rüüga, siis oma maid kaitsvad israeliidid kartsid kedagi valida, kuni tuli karjus, väike taavet ja palus end Koljatile vastu panna.

Taavetil ei olnud raudset rüüd ega vägevat mõõka. Vaid ainuüksi ling. Linguga kiviheitmisel olid tolleaegsed karjused ülitäpsed. Kahevõitluseks ei olnud sätestatud mingeid kirjalikke reegleid, võeti ilmselgena, et see toimub omavahelise mõõgavõitlusena. Taavet eiras traditsiooni ja läks näiliselt paljakäsi ülitugeva, ent kohmaka Koljati vastu. Enne kui too üllatusest toibuda jõudis, lennutas Taavet oma lingukivi Koljati silmaauku, tappes hiiglase ja tuues võidu oma kaaskondlastele.

Ajaloost on võtta hulgem näiteid, kuidas kääbus on hiiglase ebahariliku taktikaga võitnud – mõtelgem või Eesti Vabadussõja peale – suunakem mõtted näiliselt rahumeelsematele teemadele. Nagu näiteks kooliharidusele – ehkki osava üldistuse puhul pole kooliõpe lahinguväljas toimuvast kuigi kaugel.

 

Klassi suurusel on optimum

Kui mina alustasin oma kooliteed Tallinna II keskkoolis 1956. aastal, oli meie klassis üle 40 õpilase. Klassiruum oli suur ja hirmutav oma kõrgete akende, tumedate seinte ja pinkidega, mille avanevad klapid neil lebavatele vihikutele pidevalt ette jäid ja tindipotiaugud ning sulepeaõõnsused alatasa värsket tinti täis olid. Sellest hoolimata ei tohtinud vihikus olla ühtegi plekki.  Klassijuhataja, imeasi küll, sai selle lastehulgaga hakkama, istudes klassipinnast veidi kõrgemaks ehitatud poodiumil hiiglasliku õpetajalaua taga.

Mida aasta edasi, seda pisemaks klass kahanes, kuid alla 30 ei olnud õpilasi kunagi. Praegu valitseb osades maades, sealhulgas ka Eestis arvamus, et mida pisem on klass, seda aprema õpetuse õpilased saavad. Kuid kas see ikka on nii? Caldwell toob arusaadaval põhjusel oma kodumaa näiteid, kus 1990. aastatel sai valitsevaks usk, et pigem alandada õpetaja palka kui suurendada õpetatavate laste arvu klassis. Siis hakati asja uurima, ja selle sajandi alguses oli piisavalt tõendeid, näiteks Connecticuti majandusteadlase Caroline Hoxby omi, millest tuli välja, et mingit statistiliselt olulist efekti klassi suuruse ja õpiedukuse vahel ei ole. 15 protsenti teadlastest leidis, et pisemad klassid on paremad, sama paljud et pisemad klassid on halvemad. 20 protsenti teadlastest efekti ei leidnud. Kõrvutades 18 eri maad, tuli välja, et vaid kahes paigas maailma paigas – Kreekas ja Islandil – on statistiliselt usutav tõend pisema klassi kasuks.

USAs palgati pisemate klasside tarbeks aastatel 1996 kuni 2004 veerand miljonit uut õpetajat. Samal ajal vähenesid kulutused õpilasele 21 protsenti.

Meie intuitiivne arusaam rahast on see, et rohkem on alati parem. Kuid keegi ei saa olla kindel, et see on alati tõene. Raha tuleb kasuks vaid teatud piirini, kus tekib küllastus. Ameerika psühholoog James Grubman nimetab esimese põlvkonna miljonäre rikkuse immigrantideks. See seltskond kaldub raha mõju lineaarseks pidama – mida rohkem, seda uhkem – ka hariduses. Neil on omalaste suhtes sama sättumus nagu esimese põlvkonna immigrantidel. „Vanemad peavad määrama piirid, kuid see on rikkuse immigrantide jaoks kõige raskem asi, sest nad ei tea, kuidas väljendada, et seda ei saa enesele lubada,“ ütleb Grubman. Ja soovitab lülituda väitelt „Me ei saa seda“ väitele „Me ei tee seda“. Kuid see on palju raskem. See vajab vestlust ja ausust ja selgitamise oskust, et mis on võimalik, pole veel alati õige. Ühel hetkel muudab raha lastekasvatamise raskemaks, sama raskeks kui on lastekasvatamine kõige vaesemete jaoks. Siin tuleb mängu tagurpidi U-kõver. Mingi raha juures on optimum, raha kasvades kõver langeb.

Taavet.Koljat.Graf

Selline tagurpidi U-kõver selgitab ka kooliklassi suuruse tõhusust. Esimese hooga võiks arvata, et mida pisem on klass, seda õpetatumad õpilased sealt tulevad. Sõltuvus on lineaarne. Edasi mõeldes jõuame tõdemuseni, et ühel hetkel pidurdab klassi pisenemine edukuse kasvu, jõutakse küllastuseni. Siis saabub tõe hetk: klassi suurusel on oma optimum, millest suurem või pisem klass õpiedukust pigem kahandab kui suurendab.

Kus selline optimum asub, sõltub muidugi keskkonnast, st ühiskonna olekust. Iisraeli kooli nn maimoniidide reegel ütleb, et klass ei tohi olla suurem kui 40 õpilast. Iisrael on tagurpidi U-kõvera vasakus otsas. Nii nagu olid ka minuaegsed algkooliklassid Tallinna kesklinna koolides. Erinevad USA uuringud seavad U-kõvera optimumi veidi erinevasse paika, kuid me võime siin lihtsustada ja ütelda, et parim klassi suurus on 25 õpilast. Kui klass on psiem, siis on see küll õpetajale lihtsam, kuid tulemus saab parem vaid siis, kui õpetaja muudab oma õpetamise stiili. Tavalisel nad seda ei tee, töötavad lihtsalt vähem. Kui klass on liiga piske, näiteks 12 õpilast, siis tekib uus häda: see on liiga intiimne, et kaitsta õpilase iseseisvust, kui ta seda emotsionaalselt vajab. Pole kusagile vaimselt peitu pugeda.

Kooliklasside suuruse, aga ka mitmete muude parameetrite muutmisel on üks tõsine oht: kool ei mõtle mitte oma õpilaste peale, vaid nende vanemate peale, kes näevad asju nagu golfiradasid ja Steinway pianiinosid ja pisikesi klasse kui laste edukuse panti. Langedes rikaste vanemate lõksu, Koljatite haardesse, hakkab kool mõtlema, et kõik, mida raha eest saab osta, tõlgitakse kindla peale tegeliku maailma edulugudesse. Pole hea olla suur ja tugev, kui istud tihedalt vastu kivimürakat, mis lendab 200-kilomeetirse tunnikiirusega kes teab mille vastu.

 

Eliitkoolid muserdavad häid keskmisi

Kui tagurpidi U-kõver kehtib ka muude nähtuste kohta nagu näiteks alkoholitarbimise mõju tervisele, siis eliitkoolid tundub et pole millegagi võrreldavad. Nad lihtsalt annavad parema hariduse. Kas ikka tõesti ja kas kõigi õpilaste jaoks?

Kui saja viiekümne aasta eest oli Pariis maailma kunstikese, siis määras kunstniku headuse ära, kas teda eksponeeriti Salongis või mitte. Salong mõõtis maali kindla malliga. Edgar Degas ega Paul Cézanne ega Camille Pissarro ega Pierre-Auguste Renoir ja teised impressionistid poleks eales esile ilmunud, kui nad poleks asutanud suure ja võimsa Salongi kõrvale omaenese näitusepaiga.

Impressionistid valisid kahe võimaluse vahel: olla suures tiigis tilluke kala või suur kala väikeses tiigis. Täpselt sama valiku ees on lapsevanem kui oma võsukesele kooli valib, ainult et ta sageli ei teadvusta seda enesele.

Taavet.Koljat.Raamat

Õpilased on eliitkoolis väga võistlevad. Nad ei jaga omavahel õpikogemusi. Nad ei selgita, kuidas õpetatavast paremini aru saada. Nad kannavad koormust, mida vähem konkureerivas keskkonnas kanda ei tule. Vaid klassi tipp saab sellega koormuse kandmisega hõlpsasti hakkama. Ameerika psühholoog Herbert Marsh kinnitab, et enamik vanematest ja üliõpilastest teeb koolivaliku valedel põhjustel: „Nad arvavad, et akadeemiliselt väljavalitud koolis õppimine on iseenesest hea. See ei ole lihtsalt tõsi.“ Reaalsus ei paku puhtaid olekuid, vaid nende segu. „Kui tahate tõestada eliitkooli positiivset mõju ja uurite õpilasi, siis mõõdate te valesid inimesi,“ on Marsh kindel, „te peaksite mõõtma lapsevanemaid.“

Võrreldes äärmiselt elitaarset Harvardi ülikooli keskmise USA ülikooliga nagu Hartwicki kolledž selgus, et heal keskmisel olevad õppurid mitte ainult et tundsid end heal keskmisel tasemel ülikoolis paremini, vaid said pärast lõpetamist ka paremini hakkama, kui eliitkooli keskmised õpilased. Keskmine kala tunneb end suures tiigis tillukesena, väikeses tiigis aga suurena.

Eliitülikoolid värbavad tudengeid eliitkoolidest. Ometi on hulganisti teaduslikke tõendeid uurimistöödest, kus selgus, et keskmiste koolide parimad õpilased olid edaspidi peaaegu alati paremad kui väga heade koolide head õpilased. See tulemus räägib vastu intuitsioonile, kuid on ometi osutunud tõeks. Suur Tiik ei suurenda alati võimalusi, täpselt nagu ei tee seda väike kooliklass. Väike Tiik on see, mis suurendab võimalusi teha, mida õpilane edasises elus teha tahab. Gladwell ei pajata niisama, vaid illustreerib oma väiteid ohtrate tabelite kujul esitaud katseandmetega.

Eesti on ikka ja jälle rõhunud oma rollile Taavetina Koljatite seas. Sestap pole põhjust unustada, et ka koolihariduses võivad ilma teha pigem pisikesed hakkajad taavetid kui suured tähtsad koljatid.

 

 

Filosoofia | Füüsika | lugemis.vara | News

Rumi Suure Ühendteooria luule

14.05.2014

 

RumiRumi

Päikesesõnad

Valinud ja vahendanud Doris Kareva

Kirjastus Verb, 192 lk

 

 

Jalāl ad-Dīn Muhammad Balkhī. Rūmī. Mawlānā. Õpetaja kolm nime. Inglased kirjutavad lihtsalt Rumi, selle tee on valinud ka Doris Kareva, kes aastatel 1207–1273 elanud Pärsia-Türgi mõtleja luuletustega on tegelnud pikka aega. „Rumi tõlkimine on lummav, ühtaegu meditatiivne ja ekstaatiline tegevus,“ kirjutab Kareva järelsõnas ja võrdleb seda dervišite pöörlemisega.

Kui 800 aasta eest kirjutatud luuletused kõlavad kaasa nüüdisajaga, nõnda et nende kallal on mõtet kõva vaeva näha, mis see siis on, mis Rumi meie ajaga nõnda kõvasti seob nagu päev seob enesega öö läbi päeva? Lihtsus, selgus, mõtte ootamatu lend, mis ühtäkki muutub sinu enese mõtteks.

 

„Kui neelad mu sõnu, siis see,

mis tõeliselt toidab sind, sõber,

on sinust enesest kerkivad kujundid –

kuld,

mis oodanud kaevajat.

 

Mitte midagi uut.

 

Elavaks õndsuseks saab minu luule

alles su kujutluses,

ärkvel südame soojuses.“

 

Meil on vedanud. Raamatul on piisavalt järelsõnu ja lisaks Haljand Udami Türgi-raamat. Puuduvad vaid illustreerivad miniatuurid, mille kultuurist on meil eesti keeles võtta Orhan Pamuki „Minu nimi on Punane“.

Mis Rumi ajal oli eesti poeesia? Kui siia kolis hulk pappe Albertiga eesotsas. „Laula, laula, pappi!“ või midagi sellist? Kindlasti mitte. Pigem mingi vingerdi-vängerdi Setu värk. Neil Türgis olid seevastu mongolid.

Rumi ei tahtnud ega hakanud luuletajaks, see lihtsalt elu lõpupoolel juhtus nii. Muu selgines mõttetuseks. Ta räägib meile sellest, millest mõtleb nüüdisfüüsikute seltskond. Kas saab olla Suurt Ühendteooriat, kas kõik, mida me enese ümber näeme ja kuuleme, saab kirjutada üles ühe võrrandiga. See on füüsikute sufism – nagu keerlevad dervišid ringlevad nad ümber oma telje, et esitada nõnda algosakese spinni, mis peaks tooma korra majja ja taastama algosakeste ning gravitatsiooni lahutamatuse. Huvitav, ma ei silmanud, et Rumi kasutaks sõna „aeg“. Aegruum oli tal selge enne Einsteini.

 

„Salapööris meis

paneb tiirlema universumi.“

 

Kuu ja Päike, vari ja valgus. Kuid mitte aeg. Kui pöördud vaid hetkeks, et aias lilli vaadata, kurjustab kallim: „Siin on mu nägu, kuid sina silmitsed lilli.“ Kes pole luusinud Istanbulis Mevlana kalmistul Galata mäe veerel (päike tungimas läbi lehtpuude) ega näinud mevlana dervišite tantsu ega kuulnud selle muusikat, seda võib lohutada: mu meelest on see just see, mida füüsikud otsivad. Otsitakse ühendust luule ja tuule vahel.

Sufi avab meeled universumile. See tähendab kõigele, mis on olemas, mitte ainult kosmosele, tuntud osale universumist. Saab ühenduse Suure Ühendteooriaga.

„Sufi avab käed universumile

Ja annab vabaks iga viimse kui hetke.“

Rumi tekst on nii puhas, et ei kogu külge tolmu nagu ei kogu tolmu ka algosake, elektron või neutriino. Rumit lugedes selgub, et Suur Ühendteooria, või mis veel hullem – sümmeetriline peegelteooria on lahendatud juba ammu. Rumi kogus lahenduse kokku. Me ei saa õnnelikumaks, kui tõestame paralleeluniversumi või kokkukeerdunud ruumimõõtme.

On inimesi, kes on toonud paralleele taoismi ja füüsika vahel. Kuid see siin Rumi raamatu kaante vahel ongi universum ilma igasuguse paralleelide ja füüsikata.

See Tiit Kändleri kirjutatud tutvustus ilmus lühendatult ajalehes Eesti Ekspress 14. mail 2014

 

 

Telli Teadus.ee uudiskiri