Rubriigi ‘lugemis.vara arhiiv

lugemis.vara | News | Sotsiaalteadus | to.imetaja

Taavet ja Koljat: mitte alati pole parim kõige parem

10.07.2014

Taavet ja Koljat ei ole pelgalt ajaloolised tegelased. Nad tegutsevad edasi, ja ka hariduses

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilmus ajalehes Õpetajate Leht 20. juunil

 

Kasv, edu, täiustumine, innovatsioon. Need inimühiskonna arengu ideed on meile nõnda sügavalt pähe imbunud, et ilma ei kujuta me ei oma mõtteid ei elu edenemist ette. Ülivõrded on ainsad, mida usume. Kontserdimaja peab olem ilmtingimata suurim, auto ökonoomseim, vaade korterist kauneim.

Mõeldes koolile, mõtleme tavapäraselt, et pisemad klassid on paremad, kuna neis õpetatakse õpilasi individuaalselt ja et eliitkoolid on paremad, kuna … kuna need lihtsalt on eliitkoolid, millest väljub valmis koolitatud tuleviku eliit.

Me küll tajume, et maailm ei ole lineaarne, et alati on kusagil mingi optimum, mingi mäekühm või jõeorg, millest üle ega alt ringi minna ei saa, kuid lihtsam on mõtelda, et kaks pluss kaks on alati suurem kui kaks pluss üks.

Taavet.Koljat

Hiljaaegu paelus mu huvi ingliskeelne raamat pealkirjaga „Taavet ja Koljat“, mis lubas oma alapealkirjas tavapärase mõttemalli kummutada. Ameerika ajakirjaniku ja teaduskirjaniku Malcolm Gladwelli raamat „David & Goliath. Underdogs, Misfits and the Art of Battling Giants“ („Taavet ja Koljat. Võidulootusetud, sobimatud ja võitlevate hiiglaste kavalus „) pettumust ei valmistanud. Uudse vaatenurga alt võtab see ette ja toob esile rikkalikel teaduslikel uuringutel põhinevaid kinnitusi, et paljudes eluvaldkondades on kusagil optimum – olgu siis vanglakaristuse määral, õppeklassi suurusel või eliitkooli mõttekusel ühe või teise õpilase jaoks.

Vähe sellest. Vahel on kääbus võidukas, mitte hiiglane. Gladwell alustabki tuntud Vana Testamendi loost, milles kahe sõjaväe omavahelise lahingu ärahoidmiseks lasti vana hea kombe kohaselt omavahel kokku mõlema vaenuväe tugevaimed esindajad. Kui itta tungivad vilistid valisid ilmselge mõistetavusega Koljati, kes kaeti imekaitsva, ent raske ja kohmaka rüüga, siis oma maid kaitsvad israeliidid kartsid kedagi valida, kuni tuli karjus, väike taavet ja palus end Koljatile vastu panna.

Taavetil ei olnud raudset rüüd ega vägevat mõõka. Vaid ainuüksi ling. Linguga kiviheitmisel olid tolleaegsed karjused ülitäpsed. Kahevõitluseks ei olnud sätestatud mingeid kirjalikke reegleid, võeti ilmselgena, et see toimub omavahelise mõõgavõitlusena. Taavet eiras traditsiooni ja läks näiliselt paljakäsi ülitugeva, ent kohmaka Koljati vastu. Enne kui too üllatusest toibuda jõudis, lennutas Taavet oma lingukivi Koljati silmaauku, tappes hiiglase ja tuues võidu oma kaaskondlastele.

Ajaloost on võtta hulgem näiteid, kuidas kääbus on hiiglase ebahariliku taktikaga võitnud – mõtelgem või Eesti Vabadussõja peale – suunakem mõtted näiliselt rahumeelsematele teemadele. Nagu näiteks kooliharidusele – ehkki osava üldistuse puhul pole kooliõpe lahinguväljas toimuvast kuigi kaugel.

 

Klassi suurusel on optimum

Kui mina alustasin oma kooliteed Tallinna II keskkoolis 1956. aastal, oli meie klassis üle 40 õpilase. Klassiruum oli suur ja hirmutav oma kõrgete akende, tumedate seinte ja pinkidega, mille avanevad klapid neil lebavatele vihikutele pidevalt ette jäid ja tindipotiaugud ning sulepeaõõnsused alatasa värsket tinti täis olid. Sellest hoolimata ei tohtinud vihikus olla ühtegi plekki.  Klassijuhataja, imeasi küll, sai selle lastehulgaga hakkama, istudes klassipinnast veidi kõrgemaks ehitatud poodiumil hiiglasliku õpetajalaua taga.

Mida aasta edasi, seda pisemaks klass kahanes, kuid alla 30 ei olnud õpilasi kunagi. Praegu valitseb osades maades, sealhulgas ka Eestis arvamus, et mida pisem on klass, seda aprema õpetuse õpilased saavad. Kuid kas see ikka on nii? Caldwell toob arusaadaval põhjusel oma kodumaa näiteid, kus 1990. aastatel sai valitsevaks usk, et pigem alandada õpetaja palka kui suurendada õpetatavate laste arvu klassis. Siis hakati asja uurima, ja selle sajandi alguses oli piisavalt tõendeid, näiteks Connecticuti majandusteadlase Caroline Hoxby omi, millest tuli välja, et mingit statistiliselt olulist efekti klassi suuruse ja õpiedukuse vahel ei ole. 15 protsenti teadlastest leidis, et pisemad klassid on paremad, sama paljud et pisemad klassid on halvemad. 20 protsenti teadlastest efekti ei leidnud. Kõrvutades 18 eri maad, tuli välja, et vaid kahes paigas maailma paigas – Kreekas ja Islandil – on statistiliselt usutav tõend pisema klassi kasuks.

USAs palgati pisemate klasside tarbeks aastatel 1996 kuni 2004 veerand miljonit uut õpetajat. Samal ajal vähenesid kulutused õpilasele 21 protsenti.

Meie intuitiivne arusaam rahast on see, et rohkem on alati parem. Kuid keegi ei saa olla kindel, et see on alati tõene. Raha tuleb kasuks vaid teatud piirini, kus tekib küllastus. Ameerika psühholoog James Grubman nimetab esimese põlvkonna miljonäre rikkuse immigrantideks. See seltskond kaldub raha mõju lineaarseks pidama – mida rohkem, seda uhkem – ka hariduses. Neil on omalaste suhtes sama sättumus nagu esimese põlvkonna immigrantidel. „Vanemad peavad määrama piirid, kuid see on rikkuse immigrantide jaoks kõige raskem asi, sest nad ei tea, kuidas väljendada, et seda ei saa enesele lubada,“ ütleb Grubman. Ja soovitab lülituda väitelt „Me ei saa seda“ väitele „Me ei tee seda“. Kuid see on palju raskem. See vajab vestlust ja ausust ja selgitamise oskust, et mis on võimalik, pole veel alati õige. Ühel hetkel muudab raha lastekasvatamise raskemaks, sama raskeks kui on lastekasvatamine kõige vaesemete jaoks. Siin tuleb mängu tagurpidi U-kõver. Mingi raha juures on optimum, raha kasvades kõver langeb.

Taavet.Koljat.Graf

Selline tagurpidi U-kõver selgitab ka kooliklassi suuruse tõhusust. Esimese hooga võiks arvata, et mida pisem on klass, seda õpetatumad õpilased sealt tulevad. Sõltuvus on lineaarne. Edasi mõeldes jõuame tõdemuseni, et ühel hetkel pidurdab klassi pisenemine edukuse kasvu, jõutakse küllastuseni. Siis saabub tõe hetk: klassi suurusel on oma optimum, millest suurem või pisem klass õpiedukust pigem kahandab kui suurendab.

Kus selline optimum asub, sõltub muidugi keskkonnast, st ühiskonna olekust. Iisraeli kooli nn maimoniidide reegel ütleb, et klass ei tohi olla suurem kui 40 õpilast. Iisrael on tagurpidi U-kõvera vasakus otsas. Nii nagu olid ka minuaegsed algkooliklassid Tallinna kesklinna koolides. Erinevad USA uuringud seavad U-kõvera optimumi veidi erinevasse paika, kuid me võime siin lihtsustada ja ütelda, et parim klassi suurus on 25 õpilast. Kui klass on psiem, siis on see küll õpetajale lihtsam, kuid tulemus saab parem vaid siis, kui õpetaja muudab oma õpetamise stiili. Tavalisel nad seda ei tee, töötavad lihtsalt vähem. Kui klass on liiga piske, näiteks 12 õpilast, siis tekib uus häda: see on liiga intiimne, et kaitsta õpilase iseseisvust, kui ta seda emotsionaalselt vajab. Pole kusagile vaimselt peitu pugeda.

Kooliklasside suuruse, aga ka mitmete muude parameetrite muutmisel on üks tõsine oht: kool ei mõtle mitte oma õpilaste peale, vaid nende vanemate peale, kes näevad asju nagu golfiradasid ja Steinway pianiinosid ja pisikesi klasse kui laste edukuse panti. Langedes rikaste vanemate lõksu, Koljatite haardesse, hakkab kool mõtlema, et kõik, mida raha eest saab osta, tõlgitakse kindla peale tegeliku maailma edulugudesse. Pole hea olla suur ja tugev, kui istud tihedalt vastu kivimürakat, mis lendab 200-kilomeetirse tunnikiirusega kes teab mille vastu.

 

Eliitkoolid muserdavad häid keskmisi

Kui tagurpidi U-kõver kehtib ka muude nähtuste kohta nagu näiteks alkoholitarbimise mõju tervisele, siis eliitkoolid tundub et pole millegagi võrreldavad. Nad lihtsalt annavad parema hariduse. Kas ikka tõesti ja kas kõigi õpilaste jaoks?

Kui saja viiekümne aasta eest oli Pariis maailma kunstikese, siis määras kunstniku headuse ära, kas teda eksponeeriti Salongis või mitte. Salong mõõtis maali kindla malliga. Edgar Degas ega Paul Cézanne ega Camille Pissarro ega Pierre-Auguste Renoir ja teised impressionistid poleks eales esile ilmunud, kui nad poleks asutanud suure ja võimsa Salongi kõrvale omaenese näitusepaiga.

Impressionistid valisid kahe võimaluse vahel: olla suures tiigis tilluke kala või suur kala väikeses tiigis. Täpselt sama valiku ees on lapsevanem kui oma võsukesele kooli valib, ainult et ta sageli ei teadvusta seda enesele.

Taavet.Koljat.Raamat

Õpilased on eliitkoolis väga võistlevad. Nad ei jaga omavahel õpikogemusi. Nad ei selgita, kuidas õpetatavast paremini aru saada. Nad kannavad koormust, mida vähem konkureerivas keskkonnas kanda ei tule. Vaid klassi tipp saab sellega koormuse kandmisega hõlpsasti hakkama. Ameerika psühholoog Herbert Marsh kinnitab, et enamik vanematest ja üliõpilastest teeb koolivaliku valedel põhjustel: „Nad arvavad, et akadeemiliselt väljavalitud koolis õppimine on iseenesest hea. See ei ole lihtsalt tõsi.“ Reaalsus ei paku puhtaid olekuid, vaid nende segu. „Kui tahate tõestada eliitkooli positiivset mõju ja uurite õpilasi, siis mõõdate te valesid inimesi,“ on Marsh kindel, „te peaksite mõõtma lapsevanemaid.“

Võrreldes äärmiselt elitaarset Harvardi ülikooli keskmise USA ülikooliga nagu Hartwicki kolledž selgus, et heal keskmisel olevad õppurid mitte ainult et tundsid end heal keskmisel tasemel ülikoolis paremini, vaid said pärast lõpetamist ka paremini hakkama, kui eliitkooli keskmised õpilased. Keskmine kala tunneb end suures tiigis tillukesena, väikeses tiigis aga suurena.

Eliitülikoolid värbavad tudengeid eliitkoolidest. Ometi on hulganisti teaduslikke tõendeid uurimistöödest, kus selgus, et keskmiste koolide parimad õpilased olid edaspidi peaaegu alati paremad kui väga heade koolide head õpilased. See tulemus räägib vastu intuitsioonile, kuid on ometi osutunud tõeks. Suur Tiik ei suurenda alati võimalusi, täpselt nagu ei tee seda väike kooliklass. Väike Tiik on see, mis suurendab võimalusi teha, mida õpilane edasises elus teha tahab. Gladwell ei pajata niisama, vaid illustreerib oma väiteid ohtrate tabelite kujul esitaud katseandmetega.

Eesti on ikka ja jälle rõhunud oma rollile Taavetina Koljatite seas. Sestap pole põhjust unustada, et ka koolihariduses võivad ilma teha pigem pisikesed hakkajad taavetid kui suured tähtsad koljatid.

 

 

Filosoofia | Füüsika | lugemis.vara | News

Rumi Suure Ühendteooria luule

14.05.2014

 

RumiRumi

Päikesesõnad

Valinud ja vahendanud Doris Kareva

Kirjastus Verb, 192 lk

 

 

Jalāl ad-Dīn Muhammad Balkhī. Rūmī. Mawlānā. Õpetaja kolm nime. Inglased kirjutavad lihtsalt Rumi, selle tee on valinud ka Doris Kareva, kes aastatel 1207–1273 elanud Pärsia-Türgi mõtleja luuletustega on tegelnud pikka aega. „Rumi tõlkimine on lummav, ühtaegu meditatiivne ja ekstaatiline tegevus,“ kirjutab Kareva järelsõnas ja võrdleb seda dervišite pöörlemisega.

Kui 800 aasta eest kirjutatud luuletused kõlavad kaasa nüüdisajaga, nõnda et nende kallal on mõtet kõva vaeva näha, mis see siis on, mis Rumi meie ajaga nõnda kõvasti seob nagu päev seob enesega öö läbi päeva? Lihtsus, selgus, mõtte ootamatu lend, mis ühtäkki muutub sinu enese mõtteks.

 

„Kui neelad mu sõnu, siis see,

mis tõeliselt toidab sind, sõber,

on sinust enesest kerkivad kujundid –

kuld,

mis oodanud kaevajat.

 

Mitte midagi uut.

 

Elavaks õndsuseks saab minu luule

alles su kujutluses,

ärkvel südame soojuses.“

 

Meil on vedanud. Raamatul on piisavalt järelsõnu ja lisaks Haljand Udami Türgi-raamat. Puuduvad vaid illustreerivad miniatuurid, mille kultuurist on meil eesti keeles võtta Orhan Pamuki „Minu nimi on Punane“.

Mis Rumi ajal oli eesti poeesia? Kui siia kolis hulk pappe Albertiga eesotsas. „Laula, laula, pappi!“ või midagi sellist? Kindlasti mitte. Pigem mingi vingerdi-vängerdi Setu värk. Neil Türgis olid seevastu mongolid.

Rumi ei tahtnud ega hakanud luuletajaks, see lihtsalt elu lõpupoolel juhtus nii. Muu selgines mõttetuseks. Ta räägib meile sellest, millest mõtleb nüüdisfüüsikute seltskond. Kas saab olla Suurt Ühendteooriat, kas kõik, mida me enese ümber näeme ja kuuleme, saab kirjutada üles ühe võrrandiga. See on füüsikute sufism – nagu keerlevad dervišid ringlevad nad ümber oma telje, et esitada nõnda algosakese spinni, mis peaks tooma korra majja ja taastama algosakeste ning gravitatsiooni lahutamatuse. Huvitav, ma ei silmanud, et Rumi kasutaks sõna „aeg“. Aegruum oli tal selge enne Einsteini.

 

„Salapööris meis

paneb tiirlema universumi.“

 

Kuu ja Päike, vari ja valgus. Kuid mitte aeg. Kui pöördud vaid hetkeks, et aias lilli vaadata, kurjustab kallim: „Siin on mu nägu, kuid sina silmitsed lilli.“ Kes pole luusinud Istanbulis Mevlana kalmistul Galata mäe veerel (päike tungimas läbi lehtpuude) ega näinud mevlana dervišite tantsu ega kuulnud selle muusikat, seda võib lohutada: mu meelest on see just see, mida füüsikud otsivad. Otsitakse ühendust luule ja tuule vahel.

Sufi avab meeled universumile. See tähendab kõigele, mis on olemas, mitte ainult kosmosele, tuntud osale universumist. Saab ühenduse Suure Ühendteooriaga.

„Sufi avab käed universumile

Ja annab vabaks iga viimse kui hetke.“

Rumi tekst on nii puhas, et ei kogu külge tolmu nagu ei kogu tolmu ka algosake, elektron või neutriino. Rumit lugedes selgub, et Suur Ühendteooria, või mis veel hullem – sümmeetriline peegelteooria on lahendatud juba ammu. Rumi kogus lahenduse kokku. Me ei saa õnnelikumaks, kui tõestame paralleeluniversumi või kokkukeerdunud ruumimõõtme.

On inimesi, kes on toonud paralleele taoismi ja füüsika vahel. Kuid see siin Rumi raamatu kaante vahel ongi universum ilma igasuguse paralleelide ja füüsikata.

See Tiit Kändleri kirjutatud tutvustus ilmus lühendatult ajalehes Eesti Ekspress 14. mail 2014

 

 

lugemis.vara | mis.toimus | News

Kändleri “Köögifüüsika” sai esitletud

25.04.2014

raamat5Eilsel väga mõnusal minu “Köögifüüsika” esitlusel Apollos Tallinas rõhutasin mõtet: “Meil pole midagi süüa peale toidu!” Ja ka toidu asend meie kultuuris on muutumas. Näiteks Apollos seda enam ei pakuta. See-eest pole ka kapsaks loetud raamatuid.

Intervjueeris Priit Ennet, musitseeris raamatu illustreerija ja kujundaja Eerik Kändler.

¤

¤

KF-Book-Cover¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Raamat3Fotod: Piret Kändler

lugemis.vara | mis.toimub | News

Tiit Kändleri “Köögifüüsika” raamatu esitlus

23.04.2014

Apollo raamatupoe laval Tallinnas Solarises: neljapäeval, 24. aprillil 2014. a kell 18:00

 

Page_1Uus maitse Eesti kokakirjanduses!

 

Tiit Kändler

Köögifüüsika

Kokanduse kuuemõõtmeline maailm

Illustratsioonid ja kujundus Eerik Kändler

Menu Kirjastus, 184 lk

26 ptk, ohtralt ilustratsiooni ja teabegraafikat, register

Autorit, teaduskirjanik Tiit Kändlerit intervjueerib Eesti Raadio teadusajakirjanik Priit Ennet.

Miks on köögil kuus mõõdet?

Mis on võltstoit?

Kui mahe on mahetoit?

Miks leiutati margariin ja konservid?

Kus on toidu kodu?

Musitseerib Eerik Kändler, „Sädelev kass“.

Tutvuda saab ka müügil olevate Tiit Kändleri raamatutega „Õueonu aasta“ ja „Loll on targaks saada“ ning

Ansambli „Sädelev kass“ CD-heliplaadiga (Elerin Velling, Eerik Kändler).

 

“Ühel heal ajal sai köögist meile tagatuba, kus toimetada, nagu üks korralik füüsik toimetab laboris: eksperimenteerides ja selle tulemusi hinnates ning neid uuesti üle korrates ja kontrollides. Isegi kui poetoidul on kadunud kodumaa, saame me selle toidule tagasi anda, katsetades oma köögis ning uudistades, kuidas köögifüüsika toidulaual maitseb. Sellest kõigest pajatabki see raamat, mille olete avanud nagu veidi tundmatu konservi.”

KF-Plakat

hea.eesti.uudis | lugemis.vara | News

Tiit Kändleri “Köögifüüsika. Kokanduse kuuemõõmeline maailm” väljus trükijojast

10.04.2014

Page_1On rõõm sõpradele teada anda, et just-kust tuli trükikojast mu raamat “Köögifüüsika. Kokanduse kuuemõõtmeline maailm.” Mina pole seda veel käes hoidnud, küll aga kujundaja-joonistaja-küljendaja, mu hää poeg Eerik.
Kirjastus Menu, 184 lk, värvipildid ja infograafikagraafika, huvitavat kirjandust ja põhjalik register.
“Ühel heal ajal sai köögist meile tagatuba, kus toimetada, nagu üks korralik füüsik toimetab laboris: eksperimenteerides ja selle tulemusi hinnates ning neid uuesti üle korrates ja kontrollides. Isegi kui poetoidul on kadunud kodumaa, saame me selle toidule tagasi anda, katsetades oma köögis ning uudistades, kuidas köögifüüsika toidulaual maitseb.
Sellest kõigest pajatabki see raamat, mille olete avanud nagu veidi tundmatu konservi.”
Millal müüma hakatakse, ei tea, millal esitleme, ka veel mitte, teave saadaval lähitulevikus hästivarustatud paikades nagu minu ja teadus.ee näoraamat, www.teadus.ee jamuud kenad kohad.

Toiduretseptiraamatuid on palju, säherdusi vaid üks.

Tiit Kändler

Füüsika | lugemis.vara | News

Hawkingi universumi mütoloogiline ilmumine Eestile

11.03.2014

See Tiit Kändleri kirjtutatud raamatututvustus ilmus Eesti Ekspressis 27. veebruaril 2014

Kitty Ferguson

Stephen Hawking

Aheldamata mõtted

Inglise keelest tõlkinud Ulla Väljaste, Einar Ellermaa, Kaupo Palo

Ajakirjade Kirjastus 2013

 

 

Nüüdseks on selge, et Stephen Hawking on saanud mütoloogiliseks nähtuseks, mille erakordseks eripäraks on esmapilgul tähtsusetu asjaolu, et ta on ikka veel elus. Hawkingi elulooraamat, mille kirjutas temaga kaks aastakümmet suhelnud ning aastal 1991 tema esimese biograafia avaldanud ameerika teaduskirjanik Kitty Ferguson kinnitab lõplikult teadusliku fakti, et seda teadlast on eesti keeles avaldatud rohkem kui Einsteini. Alustas Akadeemia, mis 1992/1993 aastatel viies numbris avaldas Ene-Reet Sooviku tõlkes maailma väidetavalt „enim müüdutest vähim loetud“ Hawkingi raamatu „Aja lühilugu“. Siis tuli tunda kahju, et eesti keelde tõlgitud teksti ei mõistetud välja anda raamatuna, olgu või Loomingu Raamatukogus. Nüüd on juba hilja, on ilmunud „Aja lühem lugu“ ja muud Hawkingi osalusel valminud raamatud ja kosmoloogia, mis tegeleb meist aegruumis kõige kaugemaga ja nende asjadega, mida me kunagi ei ole näinud ning võibolla ei näegi nagu tumeaine, tumeenergia ja paralleeluniversumid, on arenenud jõudsamalt kui tuumafüüsika. Üks arengu põhjusi on selles, et kosmoloogia tegeleb suuresti asjadega, mis paiknevad kosmoloogide peades.

Hawking2002. aastal ilmutas Eesti Entsüklopeediakirjastus füüsiku Henn Käämbre tõlkes Hawkingi raamat „Universum pähklikoores.“ Suurepäraselt illustreeritud füüsika ajalugu, kus pole valemeidki välditud. 2010. aastal ilmutas Eesti Entsüklopeediakirjastus lastele mõeldud ning tütre Lucy’ga koostöös kirjutatud raamatu „George ja universumi salavõti“, 2013. aastal ilmus TEA kirjastamisel Stephen Hawkingi ja ameerika füüsiku Leonard Mlodinowi koostööna valminud „Universumi suurejooneline ehitus“ suurejoonelise alapealkirjaga „Uued vastused elu põhiküsimustele“. Selles kuulutab Hawking alul, et filosoofia on oma aja ära elanud ja siis kukub filosofeerima.

 

Hawking Einsteni taustal

Senisele ohtrale kajastusele lisaks ilmus äsja Hawkingi elulooraamat, justkui markeerides seda, mis on füüsikas muutunud nende 20 aastaga, mis on jäänud tema kahe eestikeelse raamatu vahele. Küllap kirjastati raamat kiirustades. Asja kallale asus kolm tõlkijat, raamatul puudub sisuregister ja kirjanduse loetelu ning tagatipuks vilksab terminoloogilist segadust, nt üldiselt kasutusele võetud tumeaine kõrval räägitakse ka tumedast ainest. Peatükist 19 on aga kusagile musta auku kukkunud joonis, millele ometi lahkelt viidatakse.

Hawkingi kajastuse taustaks võib võtta Albert Einsteini kajastamise eesti keeles. 1962. aastal ilmus füüsiku Harry Õiglase tõlkes Einsteini ja poola füüsiku Leopold Infeldi kahasse kirjutatud „Füüsika evolutsioon“. Martin Gardneri „Relatiivsusteooria miljonitele“ füüsik Eve-Reet Tammeti tõlkes ilmus 1968. aastal. Harry Õiglane kirjutas Einsteini füüsikast oma 1965. aastal ilmunud raamatust „Vestlusi relatiivsusteooriast“. Ega Einsteinist enne Stalini surma Eestis kirjutada saanudki. Hawkingist on saanud tema tegevuse jooksul alati.

EinsteinnaliMingi kahtluseta lõi Einstein uue paradigma, uue arusaama maailma toimimisest. Kas ka Hawking? Maitseasi. Igatahes tõestas ta koos inglise füüsiku Roger Penrose’iga, et universumil on algus. Hawkingi suur kirg on mustade aukude teooria, mis seletab lahti, kuidas säherdused singulaarsuse toimivad. Teooria tipp oli Hawkingi leiutis, et must auk ei ole päris must, vaid kiirgab. Musta augu kiirgus on seotud vaakumi omadustega. Vaakumis käib pidev sigin-sagin, sealt hüppab välja aine-antiaine osakestepaare, mis välkkiirelt annihileeruvad. Kui hüpe toimub musta augu serval, võib positiivse energiaga osake meie sekka vabadusse pääseda, negatiivse energiaga osakese neelatab must auk.

Musta augu kohta teame kolme asja: selle massi, pöörlemist ja laengut. Tähtsaim küsimus, kas neelates ainet läheb mustas augus kaotsi informatsiooni või mitte, on praktiliselt lahendamata. Hawking on oma arvamust nii selle kui paljude teiste universumi mõistmiseks oluliste küsimuste kohta korduvalt muutnud, teinud „kannapöörde“ nagu ütleb Ferguson, kuigi ta seda füüsiliselt teha ei saa.

Raamatus põimub traagilise haigusega Hawkingi elu tema vaimurikka eluga, nõnda et vahel on raske aru saada, kus lõpeb üks, kus algab teine. Ferguson kirjeldab põnevalt Hawkingiga ja tema naistega toimunud skandaale kui ka tema ratastooliõnnetusi. Pilt saab selgeks: tervist saab osta raha eest. Tavainimene oleks motoorsete närvirakkude haiguse kätte, mis tabas Hawkingit 21-aastasena, kümme korda ära surnud, olgu USA või Suurbritannia meditsiinisüsteemis. Hawking sai 2012. aasta jaanuaris 70. Alul Hawkingil põetamiseks raha ei olnud, üks superratastooli ning põetajate palkamise võimalus oli kirjutada bestseller, milleks „Aja lühilugu“ kujunes. Hawking on showman, kes on kaasa mänginud „Star Trekis“, „Simpsonites“ ja paljudes populaarsetes teleshowdes. Ta peab meeletul hulgal loenguid (täpsemalt – neid peab tema kõnesüntesaator, autor laval taustaks rekvisiidina) ja reisib mööda maailma enam kui mõni jalgpallistaar. Alati on temaga neli inimest: doktorant, kes tegeleb ka arvuti ning ratastooliga, kaks põetajat ja medõde.

 

Nobelist ilma

Nobelit Hawking ei saa, vähemalt on ta ise nõnda kinnitanud, Nobeli saamiseks peab teooria olema katseliselt kinnitatud. Kosmoloogiast on selliseid näiteid viimasest ajast võtta kaks – universumi mikrolaineline taustkiirgus ning universumi kiirenev paisumine. Kummagi puhul ei olnud Hawkings teoreetikuna esirinnas. Tema kirg on füüsikageeniuste sündroom läbi aegade – alates Galileost, Newtonist ja Faradayst –, saada jälile kõiki jõude, sealhulgas gravitatsiooni ühendavale teooriale. Nagu paljud kosmoloogid, püüab Hawking mõista, mis toimus Suure Paugu ajal ehk kui suur oli tol ajal singulaarsus, mis tähendab lõpmatut tihedust ja temperatuuri ja muid ebamugavaid lõpmatusi. Neid püüab ta vähendada, nagu vähendas musta augu singulaarsust, taandades nood eriliste kiirgajate seisusesse. Kuid Hawkingi kiirgus ei ole seni füüsikalisel tõestatud. Lootused on satelliitidel, mis mõõdavad Suure Paugu järgset taustkiirgust ja muid imepeeni kosmilisi vibratsioone, sealhulgas peaaegu püüdmatute, enamjaolt universumi algaegadest pärinevate neutriinode käitumist.

Füüsika põhiküsimus on olnud, kuidas suhtlevad omavahel aine ja väli, natuurfilosoofia põhiküsimus, kuidas suhtlevad füüsika ja tegelikkus.

Kosmoloogia on üks paras segapudru, ega sealt ei puudu oma soolapuhumine ja turunduski. Fergusoni raamatust pole lihtne aru saada, mis on selles toodud ideedest aegunud, mis uued, mis ümber lükatud, mis jäävad. Me ju võime elada kümnemõõtmelises universumis, aga kui kuus neist on kokku rullitud nii pisikeselt, et isegi kõige suurema mikroskoobi all ei näe, mis teadlased on võimelised valmis ehitama ja kui pooled neist kinnitavad, et ruumimõõtmeid pole kümme, vaid üheksa või mingi muu arv, siis mida peab kõige selle kohta arvama, kuidas edasi elama?

Ferguson oma raamatus mingit kokkuvõtet ei anna, küll aga pistab meile pihku abistava nööriotsa. See on „mudelipõhine realism“, mida Hawking selgitas oma „Universumi suurejoonelises ehituses“ põhjalikumalt. Lühidalt – selles, kuidas me objekte tajume, sisaldub vastus. Nägemise ja kuulmise, haistmise ja maitsmise ning kompimise teel kujundab aju närvirakkude võrgustik meile pildi maailmast. Küsimus on, kuidas see pilt maailmale vastab.

“Pole olemas pildist või teooriast sõltumatut reaalsuse mõistet. Füüsikaline teooria või maailmapilt on mudel, tavaliselt matemaatiline mudel ja hulk reegleid, mis ühendavad mudeli elementaarse vaatlusega. On mõttetu küsida, kas mudel on reaalne, võib vaid küsida, kas see on kooskõlas vaatlusega,” ütleb Hawking.

Mudelipõhine realism ütleb meile, kas asjad, mida me oma meeltega ei taju, on või ei ole. Me tajume neid oma meelte pikendustega, katseseadmetega. Mudelipõhine realism võimaldab ka ennustada. Kui ennustus langeb täppi, siis mudel toimib.

Hawking arvab, et pole olemas üht matemaatilist mudelit või teooriat, mis suudaks kirjeldada igat universumi külge. Selle asemel on teooriate võrgustik, mida nimetatakse M-teooriaks. Iga teooria kirjeldab nähtust hästi teatud vahemikus. Ainus, mis on kindel, on olevik. Minevik ja tulevik esinevad vaid kui võimaluste spektrid. Universumil ei ole ühest minevikku ega tulevikku.

Vähe sellest, minevikku mõjutab süsteemi vaatlemine olevikus. See on ameerika füüsiku Richard Feynmani möödunud sajandi keskel pakutud maailmapilt osakestest, mis kasutavad algpunktist lõpp-punkti jõudmiseks igat võimalikku rada. Kvantosake järgib kõiki võimalikke radu üheaegselt. Seda kirjeldab Feynmani summa üle ajalugude, mis on kvantfüüsika teiste formulatsioonidega võrdväärne esitus.

Einstein tegi võimalikuks aatomipommi, aga ka päikeseelemendid ja GPS süsteemi ülitäpsuse. Ta andis jõudu miljonitele genotsiidiohvritele. Feynman tegi kindlaks, miks Challenger 1986. aastal plahvatas. Ta andis jõu tuhandetele teadlastele end mitte siduda parteide ja poliitikaga. Hawking näitas, et elu ei seisne keha ja vaimu ühtsuses, et haiges kehaski võib olla terve vaim. Ta on andnud jõudu miljonitele teistmoodi inimestele. Seda on mõõtmatult palju – isegi kogu nende revolutsioonilise füüsika taustal.

 

Ajalugu | Antropoloogia | lugemis.vara | News

Ussiaugust ühendatud ajalood

05.03.2014

See Tiit Kändleri artikkel ilmus Postimehes 1. märtsil 2004. aastal

 

Bohumi Hrabal

Ma teenindasin Inglise kuningat

Tšehhi keelest tõlkinud Küllike Tohver

Loomingu Raamatukogu nr 24–27, 2013

SA Kultuurileht, 182 lk

 

Pepetela

Platoo ja stepp

Portugali keelest tõlkinud Mart Tarmak

Loomingu Raamatukogu nr 28–30, 2013

SA Kultuurileht, 157 lk

 

Vahel tundub, et ideed rändavad õhus ringi nagu üksteisest sõltumatud asteroidid, ent ometi tekib nende vahel omamoodi ja ootamatu side, peaaegu olematu nabanööri ehk nagu kosmoloogid ütlevad, ussiaugu kaudu, mis seob võimalikke paralleeluniversumeid.

See ei ole üllatav, sest ameerika füüsiku Richard Feynmani möödunud sajandi keskpaiga, nüüdseks tunnustatud käsitluses oleme jõudnud siia, kus me oleme, mööda samaaegselt eksisteerivaid erinevaid teid pidi ehk siis samaaegsed erinevad ajalood on tõsiasi, mis kosmoloogias ja osakestefüüsikas aktsepteeritud.

Miks siis mitte inimmõtlemises. Oleme ju tajunud, kuidas mõni idee on õhus, kuidas seda haaratakse ja kuidas erinevate aegade ning eri autorite kirjutatud raamatud omavahel seonduvad.

Mina ei saa sellest tundest lahti kahe eelmisel aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud teose puhul. Ja ega enne ei saagi, kui olen oma tunde kirja pannud, et tekitada ka ise ussiauk kirjandussõprade universumisse.  Need kaks on tšehhi kirjaniku Bohumil Hrabali „Ma teenisin Inglise kuningannat“ ja Angola portugallase Pepetela „Platoo ja stepp“.

Hotellist1Tšehhi kirjanike geniaalsest pajatamisvõimest on ju eesti keeles võinud aimu saada varemgi, tipuks Karel Čapeki „Jutud ühest taskust. Jutud teisest taskust.“ Prahas ringi tuianuna ei imesta enam  säherduse meisterjutuveeretamise oskuse võimalikkuse üle. Hrabal on oma raamatu kirjutanud nõnda, et see võiks olla kõik üks lause, aga ikka on põnev ja õudne ja naljakas ja kohtuvalt kurb. Nagu ajalugu ikka, saati siis veel Tšehhi ajalugu. Läbi ühe mehikese on loodud paljumõõtmeline pilt, mis teeb Euroopa ajaloo, sealhulgas jupikese meiegi oma, palju selgemaks ja annab veel kunstilaksu ka. Harva on raamatuid, kus tehakse säherdusi trikke, mis kangelase käekäigu suisa pea peale pööravad, õige mitmeid kordi, ja lõpuks tullakse kuidagiviisi omadega koju ka veel.

IMG_7300Portugalist teame vähem, õigemini peaaegu et mitte miskit. Kui potsatada Lissaboni või Porto tänavatele, ei jaksa uskuda, kui kummaliselt vale on ettekujutus sellest maailmast minu jaoks olnud. Pepetela on küll Angola kirjanik, aga seda vägevam – tema haare ulatub Luandast Moskvasse, sealt Ulaanbaatarisse ning tagatipuks Havannasse välja. Majandusdoktor Salazari ja eludoktor Nikita kokku keeratud supp Tsendenbali soolas ning Castro garneeringus vormub siin jõuliseks ja mis üllatav, usutavaks ning kaasaelatavaks melodraamaks, mille lõpp saab olla vaid üks. Hrabal jõuab lõpuks Stalini käpa all oleval Tšehhimaale. Pepetela aga üha segasemaks muutnud Angolasse.

Ma räägin siin neist meistriteostest justkui ajalooõpikutest, aga vaid seepärast, et nende raamatute lummust ei ole ma suuteline edasi andma, või kui, siis ehk läbi puukoristaja tiivalöögi, kes mu üles riputatud lindude söögimajja hommikuti sisse lendab ja sealt sama väärikalt oma kahesaja-aastase männi tüve krokodillikoorele asja teeb.

 

Ajaloo kosmoloogia

Kosmoloogid on alates inglise füüsiku Michael Faraday märkmetest oma 1849. aasta eksperimendipäevikusse tammunud ühel kohal või õigemini selle ümber üsna laialt maa kinni tampinud. „Gravitatsioon. Kindlasti peab see jõud olema võimeline eksperimentaalseks seotuseks elektri, magnetismi ja teiste jõududega, nõnda et osaleda üheskoos vastastikuses mõjus. Mõtelda veidi, kuidas neid asju faktide ja katsega käsitleda,“ kirjutas ta. Mõteldakse siiamaani.

Newton mõtles välja gravitatsiooni, täpsemalt tegi kindlaks, et kehad üksteise poole tõmbuvad ja et sel lihtsal põhjusel ei lenda Maa Päikese ümbert minema nagu lingukivi lingupaelalt. Kuid mis asi see gravitatsioon on, seda ei teata siiani. Ei ole märkigi gravitonidest või gravitatsioonilainetest.

Oma kimbatuses ühendada neli maailma püsti hoidvat jõudu on jõutud paralleelsete universumite ideeni, selleni, et elame oma braanil, mis tundub meile kolme ruumi ja ühe aja mõõtmelisena, kuid erinevaid braane on veel kirjeldamatul hulgal ja ühelt braanilt teisele kui pääseb üleüldse, siis null-läbimõõduga aukude, nn ussiaukude kaudu. Paralleeluniversumid on üksteisega seotud, muidu ei oleks neil ju mingit mõtet – nii nagu poleks mõtet universumil, kui inimest selles ei elaks. Et aga elab, siis seepärast ongi universumis kehtivad seadused ja konstandid parasjagu sellised nagu on. Või kui aus olla, on asi teistpidi. Aga see ei ole siinkohal oluline.

Oluline on sideme võimalus maailmade vahel, mis tunduvad vaid inimese aju väljamõeldisena. Ussiaugud on olemas, kui inimene on need välja mõtelnud. Nõnda tekitavadki ussiaugud ka kummalisi ühendusi raamatute mitmekesises maailmas.

Viimasel ajal reklaamitakse usinalt permakultuuri põllumajanduses. See tähendab, et tuleb lasta eri liiki taimedel üksteise vahel kasvada. Permakultuur sobib laiskadele, on ju selle põhimõtete seas kasutada väikesi ja aeglasi lahendusi, rakendada äärepealseid ja marginaalseid meetodeid ning luua põld mustrist detailideni, mis tähendab, et teha enesele enne selgeks muster, seejärel laskuda (pigem küll tõusta) detailidesse. Ja, last but not least, kasutada ning väärtustada mitmekesisust.

Ühesõnaga – vaatle, mõtle, püüa leida mustreid ja siis kasvata, nõnda et üks liik ei domineeriks. Inimkonda see muidugi ära ei toida, kuid mõnele pakub lõbu ja veidi tulugi.

See on ju parimate jutuvestjate meetod, see on ju maailm, milles elab Hrabali kelner, kes tahtis saada restoraniomanikuks ja seda sekundiks saigi ning Pepetela kindral, kes ei tahtnud selleks saada, vaid hoopis taas üles leida oma armastuse ja leidiski, ehkki vaid sekundiks.

Fotod: Tiit Kändler: Praha ja Porto

Füüsika | lugemis.vara | News

Värvilise maailma valgus: uus teadusraamat lastele

12.09.2013

 

Tiit Kändler

Valguse värviline maailm

Väike teadusraamat koolilastele

Illustreerinud ja kujundanud Eerik Kändler

AS Ajakirjade Kirjastus, 120 lk

 

Esikaas.Valgus

Valgus on meie jaoks tavaline asi. Kuid mis see tõeliselt on? Kust on see pärit? Kuidas see meieni jõuab? Miks me seda näeme? Kas näeme me seda samamoodi nagu lind, kass või ämblik? Mida näevad taimed? Kas saame valgusega reisida nagu lennukiga? Kas saame seda pista kotti nagu herneid? Mis on kiirem – kas valgus või mõte? Kas on olemas pime valgus? Mis toimub vaakumis ja mis on kõige võimsam valgussähvatus universumis? Mida teeb meiega valge öö ja millega tegeleb välk?

Sellest kõigest pajatab see raamat.

 

Autori arvates tuleb valgusest rääkides alustada kohe sellest, mida me praegu teame, see tähendab mitte hakata pihta valguskiirtest ja nende käitumisest optika maailmas, vaid hakata mõtlema selle üle, kuidas valgus on kahepalgeline – osake ja laine ühtaegu –, sõltuvalt sellest, mille taustal me asja uurime.

Õpikutes esitatakse valgust valgus teisiti, aga see raamat pole kooliõpik, vaid teejuht huvilisele valguse maailma uksekese ja aknakese taha.

Raamatu lõpus on suunatud asjahuvilisi ka mõne huvitava raamatu poole, mis siin kirjutatut targemal moel täiendada võib.

Kõige lõpus on toodud aineregister, kust saab leida tähtsamad märksõnad, mis siin raamatus sees on.

„Sa ärkad hommikul ja teed silmad lahti. On vara. Ükski lamp toas ei põle.

Sa näed lage, millele on ajapikku tekkinud mingi tabamatu muster. Sa näed tapeeti või värvi seinal. Sa näed tooli, lauda, riiulit kõigi asjadega sellel. Sulle paistab silma üha rohkem ja rohkem asju. Kuid kas siis asjad ise paistavad silma? Asjad paistavad silma, kuna neid valgustab valgus. Ja see valgus kas peegeldub või hajub neilt asjadelt ja nõnda jõuab selline justkui teisenenud valgus su silma.

Kuid kust tuleb kõige esimene valgus, mis jõuab asjadeni toas, ja nende kaudu sinu silma, kui ükski lamp ei põle?„

Raamat, mis sobib nii koolilastele kui koolilastevanematele.

 

 

lugemis.vara | News

„Õueonu aasta“ raamat kukkus õuele

06.09.2013

Õueonu aasta

Kirjutanud ja joonistanud Tiit Kändler

Kujundus: Eerik Kändler

Teaduslugu 2013

Nagu esimene varasügisene kaseleht, potsatas õuele uhiuus raamat „Õueonu aasta“.

Õueonu on kirjutanud ja joonistanud oma õuest ja sellega toimuvast Looduskalendris pikalt ja pidevalt, kõige enam 2010. aasta oktoobrist järgmise septembrini ja kui aastaring täis, voolas see, mis tõrde ei mahtunud, Õueonu päevaraamatusse.

Nüüd on kõik see saadaval raamatuna, kõvade kaante vahel.

„Õueonu aasta“ kirjeldab õue, nii nagu seda võiks näha looduse ja meele mõlgutamise sõber. See on mõeldud kõigile neile, keda võlub loodus, aed, maastikud ja nende seosed igapäevaeluga ning inimese mõttemaailmaga.

„Õueonu aasta“ avaldab selget rõõmu õuest, nii nagu see ühele avalale Õueonule on antud.

Kuude kaupa saab lugeda rõõmudest, mida avatud meelele pakub õu.

Õueonu on pigem õuevaatleja ja õuemõtleja kui õueaednik. Mis ei tähenda, et ta vahel ei võiks olla ka aednik. Kuid Õueonu õu ei piirdu oma „aiaga“, see ulatub kaugemale ja kõrgemale ja vahel isegi sügavamale. Õueonu kannab õue alati kaasas. Õu on suurem kui õu: selle tõsiasja avastanud, on Õueonu jälil ka õue lõpmatu tee lättel. Seda püüab ta osutada oma lahkele lugejale.

„Ah, mis, tegin natuke nalja kah,“ kommenteerib Õueonu ja läheb õue peale.

„Ahjaa,“ lisab Õueonu, „selle raamatu kirjutamise ja joonistamise ja lugemisega toetame kodumaa loodust.“

Müügil Apollos ja Rahva Raamatus.

vaata ka www.teadus.ee

aasta.mõttes | Ajalugu | lugemis.vara | News | õue.onu

Õueonu päevaraamat. Raamat. 16. juuli

16.07.2013

Õueonu imbub uksest välja, pilvealusele õuele ja loob hetkega väikese loodusvärsi:

„Loodus on lahke.

Loodus ei toimi tõttamisi.

Loodus on jätkuv.

Ta kunagi ei voola lohakalt või uisapäisa. Pigem jätab tegemata.“

Õueonu vaatab õuele ja mis ta näeb? Pilved on kusagile kadunud.

Muud ei miskit erilist. Näeb: üht kastanit, üht kuuske, kasekolmikut ja männitüve Viru vande aegset.

Kuid nende puude tagant aimub mets, kus elavad: Iisak Naatan, Alma Naat, arvamusliider, erakondlane ja palju teisigi, kes metsast pugenud on meie endi sekka. Kas teadus kõike seda ära seletab?

Õueonu otsib vastust ja leiab kivi alt Tiit Kändler raamatu „Loll on targaks saada ehk tark lits taskus“ ja loeb sellest raamatust, mis võib juhtuda, kui inimesed arutlevad kõige üle maailmas, nii nagu teadlased seda oma teadustes teevad. Peategelased Iisak Naatan ja Alma Naat satuvad kokku Newtoni ja Leibnitzi lemmadega, nelja värvi probleemiga, Alan Turingi ja Tartu Ülikooli teoreemidega: matemaatikat pole võimalik üles ehitada kooskõlaliselt, nii ka Tartu Ülikooli pole võimalik kooskõlastada. Ühesõnaga – Euroopa kvartalist Brüsselis on vaid sammuke kolhoosikorra kvartaliaruandeni – nagu on üks sammuke heinaniiduki järel sammuval toonekurel konnast vikatiterani.

Mida tähendab, kui inimene annab välja raamatu oma kulu ja kirjadega? Aga seda, et selle raamatu väljaandmisega toetatakse Eesti kultuurkapitali. Müügil Apollos ja Rahva Raamatus, saadaval toimetus@teadus.ee

Telli Teadus.ee uudiskiri