Rubriigi ‘Ajalugu arhiiv

Ajalugu | Astronoomia | Kuu.teadus | News | Tehnoloogia

Pool sajandit esimesest sammust Kuu peal

19.07.2019

See Tiit Kändleri artikkel ilmus Maalehes 19. juulil 2019.

  1. aasta 16. juulil lähtus Maalt USA kosmoserakett Apollo 11 – kandjaks kolmeastmeline, sajameetrine rakett Saturn V, pardal kuumoodul Eagle ja kolm pilooti. Neil Armstrong ja Edwin Aldrin pidid kuunduma ja Kuul mõned sammud tegema ning mõõteriistu paigaldama, Michael Collins samal ajal raketil ümber Kuu tiirlema ja neid tagasi ootama. Kõik läks plaanitult ja inimese esimene jalajälg Kuul tekkis 20. juulil. Siis suunduti tagasi Maale ja veenduti Vaiksesse ookeani. Sellele sündmusele eelnes pikk ja põnev, sajandeid kestnud lugu. Kõik kolm peategelast sündisid 1930. aastal, Armstrong suri 2008. aastal.

 

Kuutõbised naljad

Kuu on ese, mida on kõige enam oma kallimale kingitud. Selgel põhjusel, sest see on odavaim kingitus. Kui kõik Kuu Maa peale toomise lubadused oleksid täidetud, poleks inimese jaoks siin enam ammuilma kohta. Kuud on pidanud jumalaks nii kreeklased kui roomlased, hiinlased kui kes teab, ehk ka egiptlased. Teadaolevalt võlgneme antiik-kreeklastele, kes olid varmad jamalaid ja reaalsust kokku viima, teadmise, et Kuu on taevakeha, oli see siis filosoof Parmenides või Platon.

Kuu on oma pöörlemise ja tiirlemisega Maa ümber lukustatud, nõnda et näeme vaid üht tema külge (täpsemalt, tänu Kuu telje võnkumisele näeme umbes 60 protsenti sellest), nõnda on imeasi inimese võime välja mõtelda, et tegu on sfääriga. Siiski – vähemalt antiiksed kreeklased teadsid ilmkindlalt, et Maa pole lapik, vaid kerakujuline. Küsimusele, et miks Maa alla ei kuku, vastasid nad: see on juba alla kukkunud, kui roomlased kohmasid: sest sellel pole mingit mõtet.

Ja venelased? Nemad kasutasid Kuud propagandavahendina, nagu Pravdat. Kõik need Lunad – kord vimpel kuuendiku planeedi kujutisega, kord esimesed ülesvõtted Kuu tagumisest küljest, sama udune kui Nõukogude Liidu salastatud kaardid. Oma kuuprogrammi lõpetasid nad Luna 24-ga, aastal 1976. Kuukulguri, Lunohodi saatsid pärast ameeriklaste teist maandumist, kui Gagarini sära hakkas tuhmuma. Valmistasid Kuu gloobuseid: haledad, mustvalged, mõttetuna tunduvaid. Ainus asi, mis tundus kummaline: kust need ladinakeelsed nimed Kuu nn meredele, kraatritele? Leidsin seletuse ameerika suurepäraselt teaduskirjanikult Arthur C. Clarke’lt (1917 – 2008), avaldatud aastal 1958, enne esimest, Pioneer 0 lendu Kuu orbiidile.

Lühidalt: Galileo suunas oma hollandlaste pealt maha viksitud teleskoobi esimese inimesena taevasse umbes aastal 1609 ja kuigi inglane Thomas Harriot oli oma toruga Kuud vaadelnud enne, taipas Galileo, et laigud Kuul on märgid selle taevakeha topograafiast. Meredeks hakati neid tumedamaid laike nimetama vaid lihtsama vastupanu tõttu, viitsimata välja mõelda uusi termineid. Peagi nuputati ka välja, et tegu pole mitte vulkaanikraatrite, vaid meteoorikraatritega. Esimene mees, kes tuli selle peale, et koostada Kuu kaart, oli juhtumisi jesuiidist astronoom Giovanni Riccoli aastal 1651. Kuigi Riccoli teadis, et tumedad alad on veetud, nimetas ta need meredeks, ookeanideks, järvedeks ja lahtedeks. Nimed pani ta loomulikult ladina keeles, tõlkes näiteks Tormide meri, Vaikuse meri, Kriiside meri ja nii edasi, vastavalt kujutlusvõimele. Apollo 11 kuundus Vaikuse mere äärde. Lisaks on Kuul Alpid ja Uraalid, ent mitte Himaalajad, sest tollal neid ei tuntud. Huvitavamaks läheb lugu inimnimedega. Tol ajal ei olnud teada, kas Maa on universumi kese või mitte. Galileo sai enesele tühise kraatri Kuu servas, Kopernik hoopis suurema, Tycho Brahe kah märkimisväärse. Ja nii edasi, kuni Descartes andis Kuule nimeks „astronoomide surnuaed.“ Clarki ajal ei esinenud Kuul ühtki venelast, kuigi ta mainib delikaatselt, et küllap venelaste Kuu-kaartidel on pilt teistsugune. Praegu peab mõnele Kuu moodustisele nime paneku heaks kiitma Rahvusvaheline Astronoomide ühing. Teadlastest on Einsteinil Kuu peal üks pisike moodustis, Galileol ka, kõiki ei hakka loetlema, kunstnikest on ainsam Leonardol, keda võib ju teadlaseks pidada. Poliitikutest on ainsad Aleksander Suur ja Caesar.

Kes esimesena avastas, et Kuu pole juustukera või pannkook, seda ei tea isegi Clarke.

 

Unistus reisist Kuule

Vanimaid Kuu-reisist unistajaid oli Süüria satiirik Lucian Samosatast. Tema reisijad tõstis esimeses teadfantastilises teoses „Unistus“ 2. sajandil Kuule veekeeris, nende reis kestis seitse päeva. Johannes Kepleri „Somnium“ ilmus 1634, neli aastat pärast tema surma.

  1. aastal kirjutas 37-aastane prantsuse kirjanik Jules Verne romaani „De la terre à la lune », milles pajatas Ameerika kodusõjajärgsest kolmest mehest: Püssiklubi presidendist Barbicanist, relvameistrist ja prantsuse poeedist, kes otsustasid Maalt Kuule reisida.

Verne alustas oma romaani Barbicani lausega: „Teie seas, mu vaprad kolleegid, pole kedagi, kes poleks Kuud näinud, või vähemalt kuulnud sellest kõneldavat.“

Verne’il ei olnud mingeid fakte, kuid ta peategelane arvutas vajaliku paokiiruse ise välja ja see osutus hämmastavalt tõeseks. USA andis raamatus neli miljonit dollarit, Ühendkuningriik mitte pennigi, kuid lõpuks saadi kahuri jaoks vajalik 5,5 miljonit dollarit kokku. Verne jättis mehed Kuu ümber tiirlema, kuid järgmises raamatus kukutas nad tagasi. Verne’i käsikirja põhjal kirjutas 1875. aastal opereti Jack Offenbach ja H. G. Wells omakorda 1901. aastal raamatu „Esimesed mehed Kuul.“

Verne´i raamat inspireeris ka maailma esimese populaarteadusliku filmi „Reis Kuule“ 1902. aastal.

 

Unistus saab teoks

Võimsaim kõigist oli president John Fitzerald Kennedy nägemus, mille ta esitas 1961. aastal, pärast esimest USA edukat inimese kosmoselendu oma Kongressis peetud kõnes ning milles ta lubas, et veel kümne aasta jooksul viivad ameeriklased inimese Kuu pinnale ja toovad tagasi ka. See ei olnud enam teaduslik fantastika. Toetatud meeletutest rahadest, viis Ameerika Apollo projekt inimese Kuule.

Esimesed sõnad, mis Kuult Maale lähetati, olid erinevalt mütoloogiast hoopis argisemad: kui kuumoodul Eagle oli Tranquillity ehk Vaikuse nimelisse merre kuundunud, ütles Neil A. Armstrong 20. juulil: „Houston, siin Traquility baas. Eagle on maandunud.“ Ja seejärel, Kuu pinnale astudes: „See on inimesele väike sammuke, ent inimkonnale hiiglaslik hüpe.“ (Minu tõlge.) 19 minuti pärast järgnes talle Edwin E. Aldrin, kes plaani kohaselt pidanuks astuma Kuule esimesena, kuid mingil kummalisel moel jäi mooduli kitsas ruumis Armstrong oma kohmakas kostüümis talle ette ja nii vahetatigi järjekord ära. Ometi treeniti ju moodulist väljumist Maal sadu kordi! Michel Collins jäi ümber Kuu raketil tiirlema, et kütust kokku hoida ja mehed tagasiteele viia.

Naastes Kuult Maale, ütles Neil Armstrong 23. juulil 1969: „Saja aasta eest kirjutas Jules Verne raamatu reisist kuule. Tema kosmoselaev Colombia tõusis õhku Floridast ja laskus Vaiksesse ookeani.“ Polnudki nii mööda arvatud marsruut.

Mida Kuu-mehed seal tegid – kui maha arvata oma kehakaalu 6-kordse vähenemise tunnetamise? Esmalt avastasid, et Kuud ei kata pehme tolm, kuhu sügavalt sisse vajuks, vaid nüüd regoliitiks nimetatav kividest ja tolmust paakunud moodustis, millesse jalg vajub vaid paari sentimeetri jagu. Ajakirjanikud hõiskasid vaimustusest, et inimese jäljed jäävad Kuu pinnale miljoniteks aastateks, kuid nüüd on aru saadud, et nõnda see ei ole – nagu Maalegi, langeb Kuule kosmosetolmu, liivaterakesi ja suuremaid kivikesi.

Loomulikult püstitasid nad Kuule USA lipu, mille ülaosa oli tugevdatud tugivardaga: tuult ju ei ole. Tähtsam, et püstitati kaamera, mille läbi saadeti Maale telepilt veidi üle kahetunnisest Kuul viibimisest. Kuule jäeti päikesetuule mõõtmise seade, laserkiire peegeldaja, et määrata Kuu täpne kaugus Maast ning seismomeeter, et tuvastada kuuvärinaid. Maa mõjutab Kuud nagu põhjustab Kuu Maal tõususid ja mõõnasid, ning selle tagajärjel tekivad Kuu sügavuses värinad.

Üks hästi lõppenud äpardus juhtus kuumooduli maandumisel. Armstrong avastas umbes 700 meetri kõrgusel pinnast, et arvuti juhib mooduli paika, mis on kaetud ohtlikult suurte kividega. Kuigi kütust tuli kokku hoida, võttis ta riski ja juhtis kuunduri mõnesaja meetri jooksul tasasele platsile.

Kuumooduli kohale toimetamiseks valmistati USA ühe suurema sõjasaagi Wernher von Brauni juhtimisel suurim rakett, kolmeastmeline Saturn V, mis toimetas Kuu orbiidile ja tõi tagasi ka järgnevad Apollo lähetused. Alul plaanis Braun veel suuremat raketti, mis olekski Kuule laskunud, kuid kamba peale mõeldi välja ökonoomsem variant, et üks piloot jääb ümber Kuu tiirlema ja kaks laskuvad kuumooduliga Kuule.

Küllap on kõige olulisem saak kokku kuue Apollol maandujate poolt Maale toodud Kuu pinnaseproovid. Kokku on neid 382 kilogrammi. Tillukesi killukesi neist on jagatud ka teiste maade teadlastele. Mida kokkuvõtlikult ütelda?

Kuu pinnas on väga vana, 4,5 miljardit aastat, seega on Kuu tekkinud vaid mõnisada miljonit aastat pärast Maad. Proovides on üllatavalt vähe rauda. See viitab, et Maa rauarikas tuum oli tolleks ajaks, mil Kuu Maast lahti rebiti, juba moodustunud. Ma ei hakka siin kirjutama kõikvõimalikest teooriatest, kuidas Kuu tekkis, jään kõige üldtunnustatuma juure: Maaga põrkus kokku marsisuurune taevakeha ja põrutas Kuu meie taevakehast lahti. Sellele viitab fakt, et nii hapniku kui ka titaani isotoopiline koostis on Kuul ja Maal täpselt sama.

Kuuproovid on eriti kuivad. Küllap soojendas hiidpõrge Kuud nõnda, et kõik, mis aurustuda sai, seda ka tegi.

Varasel Kuul oli suur magmaookean. Sellele viitavad nii geokeemilised kui geofüüsikalised andmed.

Kuult toodud proovid on meie arusaamist Päikesesüsteemi tekkest täpsustanud.

Miks pole pärast 1972. aasta 14 detsembrit ükski inimene Kuul käinud?

Tõsiasi on, et alates 1958. aastast on Kuud püütud piirata ja sellele maanduda 122 korda. Vaid veidi enam kui pooled on olnud edukad. Robotid on kuundunud 15 korda ja inimesed kuus korda.

Apollo projekt läks kokku maksma praegustes dollarites 150 miljardit, ehk USA aastasest eelarvest 2,5 protsenti läbi vähemalt 10 aasta, 4,5 protsenti 1966. aastal. Praegu on NASA eelarve umbes 0,5 protsenti USA eelarvest. Sapienti sat.

Tasub meenutada, et Kuu-reiside ajastul kaotas USA Vietnami sõja ning riiki ähvardas N Liidu reaalne sõjaline oht. 20. juulil 1969 võitis Tour de France’i Eddy Merckx.

 

Eesti kuuteadus: kliimaneutraalne Kuu

 

Eesti kuuprogramm algas kes teab millal, mil üks naaber siunas teist: „Mine õige Kuu peale oma jutuga!“ Teine vastu: „Sa oled justkui Kuu pealt kukkunud!“ Minu võimed ei küündi, et võrrelda, kas mõni teine rahvas varem Kuud siunamissõnana kasutanud, ent aja jooksul on algsest pahasõnast saanud meil süütu nali.

Teaduslikult on Eestigi Kuule lendamisega tegelenud, ja selleks oli meie oma mees NASAs Ernst Öpik. Tema avaldas 1960. aastal raamatu „Pulseeruv universum“, kus on toodud olulised Kuu parameetrid.  Kuu on mõjutanud meie kalendrit, tekitab loodeid ning „rakettmootoriga kosmoselaevad viivad uurijaid ja tehnikuid tema viljatule pinnale.“ Kuu atmosfääri tihedus on väiksem kui üks miljonimiljondik Maa atmosfääri tihedusest. Keskpäeval võib Kuu pinna temperatuur tõusta temperatuurini 120 °C, öösel langeda kuni – 150 °C. „Kuu on igitardunud maailm,“ järeldab Öpik. Siit järeldagem, et Kuu on tõeline roheteoreetikute unelm, see on kasvuhoonegaasideta, süsinikuneutraalne ja isegi „kliimaneutraalne“, mida see naljakas sõnamoodustis ka tähendama peaks – kui Maa saaks selliseks vaid siis, kui kogu elu Maal hävineks.

Akadeemik Jaan Einasto rõhutas 13. juuli Postimehe Arteris, et Ernst Öpik töötas veel möödunud sajandi alul, noore mehena sõltumatult välja planeetidevaheliste lendude tehnilised põhimõtted ja näitas, et ühe jutiga Kuule lennata ei saa ning ülearune kaal tuleb ära visata, lend peab olema mitmeastmeline. Pärast sõda Iirimaal Armagh’ observatooriumis töötades luges ta loenguid ka USA Marylandi ülikoolis ning selle kõrval asuvas NASA kosmonautikakeskuses. Öpik oli ülemaailmne staar maalähedaste kosmiliste objektide, meteoorida ja asteroidide alal, aga ka suur statistilise matemaatika valdaja ja nõnda vajas NASA teda, et hinnata kosmiliste kehade ohtu kosmoselaevale. Oma asutatud ajakirjas Irish Astronomical Journal käsitles ta väga põhjalikult ka Kuu teket. Eriti populaarsed olid tema nüüdki teravmeelsena tunduvad kommentaarid erinevatel astronoomiateemadel, mida jälgiti maailmas pingsalt. Kuukraatrite meteoorse päritolu tõestas Öpik juba aastal 1916 Moskvas töötades.

Võib-olla saaks Kuule ka odavamalt. Mulle näib, et üha enam on inimesi, kes käivad, jooksevad, pedaalivad, purjetavad või roomavad ümber Maa. Maa ümbermõõt on 40 000 kilomeetrit. Keskmine kaugus Kuuni on vaid kümme korda suurem, 384 400 kilomeetrit. Kui inimene võtab päevas kõndida 10 kilomeetrit, jõuaks ta Kuule vaid saja aastaga!

Foto: Tiit Kändler. Suzdal, Pokrovski klooster, 2011 suvi: häbelik Kuu.

 

 

 

 

Ajalugu | Filosoofia | lugemis.vara | News

Miłoszi üleajalooline aasta

01.05.2019

 

Miłoszi üleajalooline aasta

 See raamatuessee ilmus Postimehe AKs 13. aprillil 2019.

Czesław Miłosz

Jahimehe aasta

Tõlkinud Hendrik Lindepuu

Hendrik Lindepuu kirjastus, Edmund Burke´i seltsi toetusel, 2018, 350 lk.

 

 

Kui sulle linnud tõepoolest meeldivad, siis arvan, et sellest ei tohi kõnelda. Muidu hakkavad kõik neid küttima.

Czesław Miłosz on oma „Teeäärses koerakeses“¹ osutanud, et linnu sära ilutseb tema nimes, mitte linnus. Nõnda et kui näen praegu mööda oma sõbra, iidse männi krokodillikoort pea alaspidi ronivat (laskuvat) puukoristajat, nimega Sitta europea, millega Lamarck teda õnnistas, peaks see nimi linnu mulle justkui säravamaks tegema. Aga eestlasele vist ei tee, ehkki Miłoszi näide – Emberiza citrinella võib-olla teeb, kuigi selle taga siutsuv „talvike“ on mulle säravam.

Puukoristaja nimele sattusin juhtumisi, et oma lugu „Jahimehe aastast“ kuidagi alustada. Mulle toob selle raamatu pealkiri mälusilme ette Karel Čapeki „Aedniku aasta“², autor ise väidab, et pealkiri pärineb Włodzimierz Korsaki samanimeliselt jahimehe käsiraamatult. Minule, kes ma sõltuvalt Čapekist ja sõltumatult Miłoszist avaldasin raamatukese „Õueonu aasta“³, viitab nii linnu kui raamatu nimi keelelooduse fraktaalsele, enesesarnasele iseloomule. Kirjandus pole pelk looduse jäljendamine, see on omaette loodus ise.

Oma „Jahimehe aasta“ vältel matkab Miłosz 1. augustist 1987 kuni 30. juulini 1988, Californiast Berkley’st Poola Henrykówisse, millenimelisi paiku on Poolas lademes, ent siin tähendab Varssavi äärelinna osa. Muuseas, 13. Sajandil ilmunud „Henrykówi raamatus“, mis pajatab ladina keeles tsistertslaste kloostri ajaloost Alam-Sileesias, leidub esimene trükitud poolakeelne lause aastast 1270: „Lase, ma vaevan end, ja sina puhka.“ Läti Henriku kroonika kirjutati veidi varem, ja seal on sees eestikeelne lause: „Laula, laula, pappi!“, vaat siis.

Oma „Jahimehe aastal“ saab Miłosz 77 aastaseks. „Ma ei teadnud, et Berkeley künkad jäävad viimaseks,“ tsiteerib ta oma jahireisi alul iseenese luulerida. Kus või millal ka Miłosz ei kirjutaks, reisib ta läbi oma elu ajal elanud Euroopa ja selle ajaloo. Elades Ühendriikides, sikk-sakitab ta Uue ja Vana maailma vahel, mälus vaid see esimene, Vana. Olgu Pariis või London, Rooma või Varssavi – ikka otsib ta väsimatult põhjust, miks kõik on läinud nii, nagu läks ning ta pidi uisa-päisa ja ribu-rada põgenema oma noorusest, mille kohta ütles ta oma Nobeli auhinnakõnes 1980. aastal: „Hea on sündida väikesel maal, kus loodus on inimlikku mõõtu, kus aastasadu on külg külje kõrval eksisteerinud eri keeled ja usutunnistused.“ Ta pidas silmas Wilnot ja Leedumaad.⁴

Miłoszi „Sünnimaa Euroopa“⁵ on meil eesti keeles võtta aastast 2012 ning see on üks hädavajalik lähiajaloo üldõpik eestlasele, kes on läbinud umbes sama ajakadalipu nagu poolakas Miłosz. Lisa pakub muidugi tšehh Bohumil Hrabal oma romaanitriloogiaga, mis on tõlgitud inglise keelde⁶. Ja servapidi mehhiklane Sergio Pitol oma romaanitriloogiaga⁷, mida saame ka lugeda inglise keeles. Tõsi, kummastki kirjanikust saab maitsta Loomingu Raamatukogu raamatutest⁸,⁹.

Ma ei pääse kuidagi „Jahimehe aastasse“, sest taust tükib esile, minu taust, ent lohutan end mõttega, et Miłosz on mõtleja, kes, vahel tundub, et vaid tausta annabki, läbi tausta tuleb lugejal enesel leida tee – siis kuhu? – kuhu ise soovid. Miłosz abistab meid „Teeäärses koerakeses“:  „Näib sedamoodi, et Looja, kelle eetilistes motiivides on inimesed õppinud kahtlema, juhindus eelkõige soovist, et oleks võimalikult ilus ja lõbus.“ Kolm aastat hiljem ilmunud „Jahimehe aasta“ enam nii lõbus ei ole. Aastad lähevad, ent mõtleja ei muutu: Miłosz arvab jätkuvalt, et inimeste kujutlusvõime on sama piiratud nagu nende teadmised. Ning et inimene eelistab pigem mittemiskit kui religiooni koos selle poliitilise kurjusega.

Kui järgida inimese kehtivat kommet jaotada oma kogutu eri sahtlite vahel, siis mina looksin Miłoszi jaoks sahtli: „Vabameelne katoliiklane“. Ta teab, et luule ja igasugune kunst on hälve. Mina tean, et teadus uurib vaid hälbeid. Inimene tahab kanda kõike, süüa kõike, reisida kõikjal, kogeda kõike, mida kogevad teised. Ja Miłosz on inimene, pole kahtlust.

Ta reisib mööda kirjanduse maastikke nagu hullunud liblikapüüdja, otsides ennenägematuid liike ja vehkides oma liblikavõrguga maade ning merede kohal. Jõuab servapidi Eestissegi: 1. juulil 1988 märgib ta oma päevikusse, et 1918. aasta juunis naasis ta repatriandina Venemaalt, „täpsemalt Dorpatist, aga läbi bolševike territooriumi,“ nagu ta kirjutab. „Valitud luuletuste“ järelsõnas mainib Lindepuu, et Miłosz on poola keelde tõlkinud Ivar Ivaski „Balti eleegiad“ ning temast mälestuskillu, mõlemad 2003. aastal.

On imeilus, et saame võrrelda, mis toimus luulegeeniuse hinges, samal ajal, mil meil Eestis, teadagi, vallandus omamoodi närviline vabanemine sellisest lähiminevikust, mida ei sooviks kellelegi ega kunagi. 15. augustil 1987 kirjutab ta: „Tuleb jõuda minu meeleheite põhjusteni. Kui kellegi elu on kulgenud avalike ja eraelulise õnnetuste tähe all, siis ei ole mingi kunst neid üles lugeda. Aga mõtlemapanev on asjaolu, et ma elasin riikides, mida enam ei eksisteeri.“ Nõnda nagu eestlase mälu elab viies sellises riigis: Tsaari-Vene, Saksa keisririik, EW, Ostland, NSVL. Samal päeval, 15. augustil 1987 moodustavad endised poliitvangid eesotsas Tiit Madissoniga Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamise Eesti grupi, MRP-AEG.

Mis on luule, kui see ei suuda päästa

Rahvaid ja inimesi?“

Nii küsib Miłosz aastal 1945. Kuid esineb lootus, et siin Miłosz eksis. Lõppude lõpuks tema ju pääses oma uskumatute seiklustega läbi  Hiiglaste ja Liliputtide maa. Ei saa mõttest välja Ernst Öpikut ja tema peret, kes pääses võib-olla samadel põhjustel: ülim mõte, mis temal vormunud teadusesse ja muusikasse.

„Jahimehe aastat“ lugedes tuleb end suruda läbi poola kultuurinimeste nimede metsa, jäädes tähelepanelikuks, et ei jääks märkamata Miłoszi arvamus üksteise armutut õgimist etendavast loodusfilmindusest, mis solvab inimese moraalitunnet: „… juhtmõte kõlab järgmiselt: kas näete, kuidas looduses asjad käivad, ja sellepärast on see loomulik ja meie oleme osa loodusest, me kuulume evolutsiooniketti ja peaksime võtma maailma sellisena, nagu see on.“

Miłosz arutleb nagu üks korralik filosoof kunagi inimese jagamise üle hingeks ja kehaks (Baudelaire tiirleb keha ja teadvuse vastuseisu ümber, ütleb ta, Descartes lahendas küsimuse ratsionaalselt: need kaks on eraldi, kuid neid ühendab Jumal, lisan mina. Imelik et keha ja hinge dualism on ikka veel „XX sajandi metafüüsiline külg“, imestab Miłosz.)

Konverentsid ja seminarid on õudsed igal alal, nii füüsikas kui ka nagu selgub – kirjanikele. Kuid, Miłosz on maininud, et kusagil mujal ei maksta luule lugemise eest nii hästi kui Ameerikas. Huvitav, kuidas oli Venemaaga? Lennukites võib-olla une ja ärkveloleku vahel kirjutatud päeviku osad omavad seost maisega väga lihtsal põhjusel: tänu oma päritolule teab Miłosz, misasi on põld, mets, põllutöö, metsatöö.

Ka geenius on erapoolik: Miłosz sarjab Mandelštami imperiaalse patriotismi pärast („Siis, kui kogu maailma lapsed õpivad vene keelt.“) 1914, mil Piłsudski leegionid valmistusid Venemaast lahku lööma, oli too imeline vene juudipoeet vihane, meil aga on põhjust küll takkajärgi rõõmustada, et suure osa oma vabadusest on Eesti saanud tänu poolakatele, kes suutsid Trotski punaarmeele vastu panna ning nii jäi Narva rinne nõrgemaks.

Miłosz lendab läbi kirjanduse kui „mäletsejaliku eksistentsi eituse“, ent ometi mäletseb pidevalt läbi omavahelisi Poola tülisid, pahastiütlemisi, eiramisi. Saatuse mängukann, балован судбы – nõnda nimetanud teda, kahekümneaastast, üks Wilno kirjanik (sõnamäng, mängukann on баловен, puupea on болван). Ja talle jäi eluks ajaks meelde. „Jahimehe aasta“ on detailide möll, ajapommist üles ja segi paisatud ajakildude kaos, milles püüab Miłosz korda luua, ent ilma lugeja samasuunalise pingutusega kaoseks see jääbki. Pitol tormab oma romaanides, mis on esseelikud nagu Miłoszil, kah läbi kirjanduse nagu Miłosz, kuid ometi on ta lend silutum. Nagu nahkhiirel ööliblikaga võrreldes.

„…paistab sedamoodi, et me oleme murrangu ajajärgu tunnistajad ja osalised, samasuguse nagu paganlusest kristlusesse üleminek Rooma impeeriumis,“ kirjutas Miłosz 1. veebruaril 1988. See, mis oli filosoofia, on liikunud kirjandusteadusesse. Ta tõdeb, et venelased võtavad allutatud maid kui ansamblit või liitu, see on nende hell koht. Selgub, et kõiki kommunismivastaseid hakkas „fašistideks“ nimetama poola filosoof Tadeusz Krónski, kes pärast sõja lõppu koonduslaagrist vabastamist Pariisi sõitnult läks üle Poola Rahvavabariigi saatkonna poole.

Tuleb ometi rõõmuga tunnistada, et isegi Miłosz on inimene. Kui ta on lehekülgede kaupa materdanud filmikunsti kui labast kunsti, lisab ta: „Aga – võib öelda – on filmikunstiski šedöövreid.“ Muuseas, kui Brexiti kutsusid esile poola torumehed, siis 1920. aastate Pariis tegutsesid les bandits polonais, teatab Miłosz meile suvel 1988, mil Eestis toimusid öölaulupeod.

Lõpetuseks: „Miks ma jätan teemasid teistele?“ küsis Miłosz endalt „Teeäärses koerakeses“. Ja vastas umbes nii – selleks, et tekitada inimestes huvi.

 

¹ Czesław Miłosz, „Teeäärne koerake“, tõlkinud Hendrik Lindepuu, Hendrik Lindepuu kirjastus, 2011.

² Karel Čapek, „Aedniku aasta“, tõlkinud Lembit Remmelgas, LR, 40/41, 1964.

³Tiit Kändler, „Õueonu aasta“, Teaduslugu, 2013.

⁴ Czesław Miłosz, „Valitud luuletused“, tõlkinud Hendrik Lindepuu, Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2013.

⁵ Czesław Miłosz, „Sünnimaa Euroopa“, tõlkinud Hendrik Lindepuu, Hendrik Lindepuu Kirjastus

⁶ Bohumil Hrabal, Dancing Lessions for the Advanced in Age, Vintage, 1998;  Cutting it Short, Penguin, 2017; Harlequin’s Millions, Archipelago Books, 2014.)

⁷Sergio Pirol, The Journey, 2015; The Art of Flyght, 2015; The Magician of Vienna, 2017, Deep Vellum Publishing.

⁸,⁹ Bohumil Hrabal, Ma teenindasin Inglise kuningat, tõlkinud Küllike Tohver, LR 24 – 27 /2013; Sergio Pitol, Mefisto valss ja teisi jutte, tõlkinud Ruth Sepp, LR 19 – 20, 2108.

 

 

Ajalugu | Filosoofia | lugemis.vara | News

Kõik teed tulevad Roomast

19.01.2019

See Tiit Kändleri arvustus ilmus Postimehe lisas AK 17. jaanuaril 2019.

 

 

Rémi Brague

Euroopa, rooma tee

Tõlkinud Tõnu Õnnepalu

EKSA, 2018, 176 lk

 

 

Kui te ikka veel püüate nuputada, nagu soovitas Lennart Meri, et kes me oleme ja kust me tuleme?, siis pole paremat kaaslast kui äsja eestikeelses tõlkes ja Edmund Burke’i seltsi raamatusarjas ilmunud „Euroopa, rooma tee“. Euroopa üle on viimastel aastatel jahutud nõnda palju, et hakkasin juba kahtlema, kas Euroopa on üldse olemas ja kui, siis kus. Selle mõistatuse lahendust olen käinud otsimas teiste linnade seas Prahas ja Lissabonis, Viinis ja Firenzes, Veneetsias ja Istanbulis. Igas paigas leidsin otsitavat.

Üksi pole lahendust lihtne leida. Jah, alati võib muidugi lugeda Descartes’i. Kuid ka üks nüüdisaegne 71-aastane prantsuse filosoofiaajaloolane, kes on keskendunud keskaja araabia, juudi ja kristluse religioossele filosoofiale, võib olla inimene, kes sellele küsimusele vastuseid pakub. Juhul, kui ta on vaba prantsuse kultuurimarksistide tavahaigusest, mis on juhtinud nende mõttevoolu: miks otse minna, kui ringi saab.

Lähenen Rémi Brague’i raamatule spiraalselt. Itaalia keele ja kultuuri keskmelinna Firenze lõunamäel asub Santa Miniato al Monte kirik. Pärast seda, kui märter Miniatol aastal 250 Rooma keiser Deciuse käsul Arno jõe ääres pea maha raiuti, roninud ta, pea kaenla all, mäkke ja sinna see kirik rajati. Esmased viited pärinevad aastast 783. Kiriku ees olevalt rinnatiselt avaneb Firenzele krestomaatiline vaade. Toetun rinnatisele ja imetlen vaatepilti. Näen, kuidas arhitekt Filippo Brunellesci rajatud kuppel Santa Maria del Fiore katedraali (Püha Lillede Maria) otsas, siiani maailma suurim telliskuppel, justkui õilistab linna, mis kupli valmimise ajal, aastal 1450, sünnitas renessansi ja ühes sellega ka Euroopa nüüdismaailma. Minu kõrvale nõjatub itaalia mees, küllap firentslane, kes juhib mu tähelepanu all terrassil olevale surnuaiale ning selle ääremüüris kõrguvale kaarukselisele hauakambrile. „See on meie kuulus kinomees, Zeffirelli,“ tähendab ta uhkusega. Kergitan kulmu. Teen rõõmsa näo, kuigi ei mäleta seda režissööri. Meie vestlus kulgeb tumm-itaalia keeles, tänada oskan ikka ja ütelda avaneva vaate kohta: suurepärane, kultuuri häll! Olen vist härrasmehe hinge rõõmustanud, taipame teineteist! Hiljem vaatan järele, tõepoolest: Franco Zeffirelli, kelle perekonna kabelist jutt, sündis 1923, elab siiamaani ning on muuseas aastal 1967 Elizabeth Taylori ja Richard Burtoniga filminud Shakespeare’i ainetel näidendi „Tõrksa taltsutuse“ siiani parima versiooni.

Aastal 292 e.m.a. konsul olnud ja umbes 280 surnud Lucius Cornelius Scipio Barbatus (Habemik) laskis rajada Rooma lõunapiirile via Appia äärde hauakambri, milles enam kui 30 tema järglase kirstude seas on tema oma kõige suurem. Epitaafil on kirjas: „Cornelius Lucius Scipio Barbatus, oma isa Gnaeuse järglane, vapper ja tark mees, kelle välimus vastas tema virus’ele. Ta oli teiste seas konsul ja tsensor ja ediil. Ta vallutas Samniumilt Taurasia ja Cisaunia. Ta allutas kogu Lucania ja võttis pantvange.“  Nõnda kirjeldab oma 2016.aastal ilmunud (2017. aastal eesti keeles) raamatus „SPQR. Vana-Rooma ajalugu“ Cambridge’i Ülikooli klassikalise filoloogia professor Mary Beard. Tema käsitluse võib lühidalt kokku võtta kui „tuhat aastat vägivallakultuuri.“ Vabariiklikku poliitikat iseloomustab ta näitega: „neid iseloomustasid poliitiline kirglikkus, häälekas entusiasm ja väga vali  lärm. Ühel juhul, 1. sajandil e.m.a olevat karjumine sellisel koosolekul olnud nii võimas, et mööda lennanud vares oli uimasena maha kukkunud.“ Vrdl: hale virin Toompeal! 3. sajandil e.m.a. ilmutas roomlastele kreeka kirjandus, et kirjutamist saab kasutada ka muul moel kui arvepidamiseks. Ajaloolane Suetonius ei kirjeldanud oma „Keisrite elulugudes“ („The Twelve Caesars“) kõikide Rooma keisrite ajastu õudusi, võttis vist neid kui loomulikku ja esitab vaid kõrvalekaldeid.

Jah, hauakamber, meid roomlastega siduv element – kuni baltisakslasteni! Brague leiab lihtsa lahenduse: tee paganliku Kreeka, juudiusu ja kristluse kultuurist suubub meieni vaid tänu roomlastele, kes kõik need kultuurid kokku keetsid ja edasi jagasid. Roomlased avastasid läbi Kreeka tekstide kirjanduse, läbi Kreeka ülesehituse arhitektuuri, kunstid. Nad säilitasid algallikaid, et üha enam neisse süüvida. Vastupidiselt käitusid araablased: kord Aristotelese (neile vajalikud) kirjakohad tõlkinud, ei hoolinud nad enam originaalist – tõlge oli ju olemas, mis Koraaniga sobitus, ja mis seal enam urgitseda. Sestap jõudsid nad füüsikas vaid optikani, matemaatikas siiski kreeklastest edasi india toel nullini.

Siit leiame ka kahe kultuuri põhierinevuse: kristlastele pakub huvi originaal, selles üha uue otsimine, islami õpetlasele ei tule aga tekstide edasiarendamine üleüldse pähegi: Koraanini ja kõik. Nende ulatuslik tõlkeliikumine kestis vaid sajandi. Siis, XI sajandil lakati tõlkimast.

„Mõistagi saab iga kultuur, nagu iga elusolendki, näha maailma vaid oma vaatepunktist,“ kirjutab Brague võimaliku eurotsentrismi kohta. „Samas pole ükski kultuur iial olnud nii vähe keskendatud endale ja nii palju huvitunuid  teistest kui Euroopa,“ väidab ta. Hiina nägi end „Keskriigina“, Euroopa mitte kunagi. „Eurotsentrism on ebaõnnestunud sõnamoodustis, veel enam, ta läheb tõega vastuollu,“ järeldab Brague.

Euroopa on oma olemuselt roomlik. Roomlased lõid endise uuena. Uusaja Euroopa jaoks oli Bütsantsi päritolu auväärne, islamimaailm enam mitte. Renessanss algas siis, kui araabia vahendust enam vaja ei olnud.

Kas keel kannab väärtust? Euroopas mitte – kultuur jõudis pärale, keel jäi.

Kui ma olin jõudnud leheküljeni 128, leidsin selle vahelt kokkumurtuna musta järjepaela. Kujutage ette, nagu vanas Euroopas! Sellel leheküljel on kirjas, et kui tuntud prantsuse antropoloog Claude Lévi-Strauss möödunud sajandi keskel küsis Brasiilia sisemaa indiaanlaselt, mille poolest erinevad „eurooplased“ indiaanlastest, siis ütles ta, et peamiseks vaheks on see, et indiaanlased ei korja iial lilli. Mis eristab euroopa „tsentrismi“ teiste sarnastest hoiakutest, on puhtalt kvantitatiivne, järeldab Brague.

Selliseid pärleid on raamat parasjagu täis. Kas moslemite puhul saab kõnelda humanismist, milles püütakse luua maailma, kus toimimise keskmes on inimene ja kust Jumal on välja lülitatud? Humanist on Euroopas lihtsalt üks viisakam sõna ateisti kohta. Teatud mõttes võib araabia filosoofias humanismist rääkida, kinnitab Brague üllatuslikult: näiteks Koraanis on kirjakohti, kus räägitakse inimesest kui Jumala asevalitsejast maa peal.
Mu meelest on Brague’i olulisim sõnum: Euroopa tsivilisatsiooni eripäraks on see, et ta on sisserändaja iseenda juurde. Ses mõttes on Euroopa kultuur üksainus renessansside rida.

Siit raamatust saab lugeda selget ja mõistetavat islami kultuuri esitlust. Euroopal on „häda, et see on ainus keskaja kultuur, mis iial teiste kultuuride vastu huvi ilmutas, kirjutab Brague.  Huvi võõraste vastu sai üldiseks. Erinevalt islamist keeldub kristlus olema ühtaegu usk ja riik. Seetõttu võin spekuleerida, et Euroopale on „rändekompakti“ taolised aktsioonid eriti solvavad. Kui juba spekuleerima hakkasin, tuleb lõpetada: raamat on nüüdse sõlmeläinud aja lahtiharutamiseks üsna hea abiline.

 

 

Ajalugu | News | to.imetaja

Täna 26 aastat tagasi: augustikahurid

19.08.2017

 

Selle loo panin üles 4 aasta eest. Kuid tasub kordamist tänagi.

„Kriisid on niisugused pöördepunktid, mis panevad proovile meie jõu ja võimalused. Kui te ei suuda meenutada viimast kriisi teie elus /…/ siis olete õnneseen – või juba ammu elust väsinud.” Nõnda kirjutab malegeenius ja aus inimene Garri Kasparov oma raamatus „Garri Kasparov. Male kui elu mudel”, mis kahe aasta eest ka eesti keeles ilmunud.

See mõttekäik tabab mu meelest täpselt eesti viimase 26 aasta elu pihta.

Kui me vahel ka küsime, et kas sellist Eestit me tahtsimegi, siis küsin vastu, et millist siis tahtsime? Me ju ei tea tegelikult, milline oli elu kahe sõja vahelises elus. Vähesed on nuusutanud selle lõhnu, kuulnud hääli. Needki on teinud seda lapsepõlves.

Jah, eks vahel teeb ikka viha küll, kui mõni tipptegelane sulel näkku juhtub valetama. Kuid teisalt – kus siis sihukest asja ei juhtuks. Peaasi, et kogu elu ei ole ju rajatud valele, nii nagu oli see veel kahe aastakümne eest.

Mäletan, et NSVL tippjuhid, keda siinkohal meenutadagi ei taha, armastasid kõnetoolidest läbi aastakümnete korrutada: „Me elame suurepärasel ajal, me elame põneval ajal!” Ja ennäe – nende ettekuulutus ongi täide läinud. Küll hoopis teises maailmas, kuid siiski.

20. august 1991 oli teisipäev. Üleminekuperioodi teisipäev. Kas mäletame üldse, et poliitikud olid nimetanud selle aja üleminekuperioodiks?

Tankmees

Ei mäleta täpselt, milline oli ilm, aga umbes selline nagu nüüd või veidike kehvem. Mälu on kummaline asi. Mällu saab sündmused salvestada, ent neid sealt ammutada pole võimalik just mitte alati. Selles mõttes on mälu nagu pank. Vahel saad sealt oma raha kätte, vahel mitte.

Moskva sündmused ja riigipööre ei olnud miski naljamäng, nii nagu seda püütakse vahel kujutada. Saan ammutada välismälust, oma arhiivist. Kirjutasin neil päevil kaks lugu, üks ilmus Maalehes 22. augustil, teine samas 29. augustil. Olin olnud Maalehe poliitikaosakonna juhataja, istunud ja jälginud ja kirjutanud ülemnõukogu sehkendustest läbi aastate. Ja sealt just läinud tööle Rahva Hääle lisalehte Vaatleja toimetajaks, sestap siis Maaleht.

21. august 1991 oli kolmapäev. Siis kirjutasin nõnda.

„Kui ma seda teksti kirjutan kolmapäeval, 21. augusti hommikul, siis tundub, et seegi töö on paljus kaheldava väärtusega – nii nagu meie, nõukogude inimeste kõik muud tööd ja tegemised. Sest pole ju teada, milline on olukord siis, kui leht tellija kätte jõuab.”

Kirjeldasin seejärel, kuidas ülemnõukogu saalist venelased välja marssisid, enne kui iseseisvus välja kuulutati. Ning et püüd läbi aastate nendega sõprust luua viis vaid oluliste seaduste edasilükkamiseni, ei muule.

Kirjeldasin, kuis „Leiburi” leivaputka taha Mustamäel kogunes rammus kolmetunnine järjekord. „Inimene võis hakata leiba tahtma üleminekuperioodil ning sammuda, pätsike kaenla all, kodu poole juba riikliku iseseisvuse ajal.”

„Selgeks on saanud seegi, kui suurt ohtu kujutavad endast Lääne superdemokraatiale Balti riigid. Hunta tegevus siinmail mõisteti alles siis hukka, kui hakkas selguma, et maa koonduslaagriks muutmine ei ole õnnestunud ühe hingetõmbega.”

Jah, hirm oli nahas, ja silmad suured.

„Alla anda ei ole võimalik. Sest see lihtsalt ei ole võimalik. /…/ Ainus kindel asi on läbi kogu meie elu olnud ebakindlus. See teeb mõtlikuks, see teeb väärikaks. Annab kindluse, et kestame! Sest meid pole siiski võimalik üllatusega rabada.”

Noh, see oli juba retoorika. Pärast Moskva sündmuste lõppu sain kirjutada nõnda.

„Nüüd, kümmekond päeva pärast drakooniliste sündmuste algust Moskvas, tundub toimunu olevat toimunud mingis teises reaalsuses. /…/ See oli kui mingi nätske, aegapidi kokku tõmbuv kummist ruum, milles elasime need päevad, liigutamata oimugi, et seda kokkukoondumist kuidagiviisi peatada. Klammerduti raadiote külge, justkui jõu kaotanu õlekõrde.”

Nüüd, 20 aastat hiljem, võib vaid teatud tõenäosusega meenutada – millele me noil päevil lootsime? Ega ju ei lootnud reisivõimalustele, oma majadele, autodele, suhtlemisvõrgustikele, nutitelefonidele, ohtratele poeriiulitele, kiirlaenudele, e-riigile. Lootsime lihtsalt sellele, et meid ometi kord jäetaks rahule. Lootsime rahule ja vabanemisele rahutust valest. Kas selle saime, otsustagu igaüks ise. See on täna võimalik.

Tiit Kändler

 

 

 

Ajalugu | Antropoloogia | News | to.imetaja

Tõejärgse looduse aegkond

24.02.2017

See Tiit Kändleri essee ilmus Eesti Looduses nr2, 2017

 

Mu tädimees armastas alatasa välja tulla sellelaadsete mõtetega, et üks tomat on parem kui tonn saepuru. Ma ei käinud veel koolis, aga arvasin, et ega saepuruhunnikus ikka nii palju vajalikke ained pole, et neist saaks tomati kokku panna. Praegu ei ole ma selles enam nii kindel. Sõltub saepurust. Ja kui aatomite kaupa ehitada, äkki leiabki? Molekulaarne kulinaaria, alt üles ehitatud gastronoomia on juba kümmekond aastat moevärk, selliste roogade eest makstakse eliitrestoranides üksjagu palju raha.

 

Täna lugesin nõuandelehest, et libeda vastu aitab kõige paremini kuum liiv. (Kahjuks polnud öeldud, mida sellega teha.) Kuuma liiva vastu jälle aitab kõige paremini üks froteerätt. Arvan suvest teadvat. Ainult et nõuandelehed seda ei oska soovitada. Nõuandetrükistega on üldse sihukesed kummalised lood, et nood trükitakse ja siis trügivad sulle sisse igast praost, mis värava taga ja iga lehe ja ajakirja vahel. Lehed ja ajakirjad aga trummeldavad juba kuude kaupa, et oleme jõudnud tõejärgsesse ajastusse, või kui tahate – infojärgsesse maailma või kes tahab, siis postinfouniversumisse. Olen tõeliselt nõutu: kui oleme jõudnud tõejärgsesse ajastusse, kas ma saan siis seda väidet tõe pähe võtta?

See on muidugimõista vana loogikalõks: kui ma alati valetan, kas ma siis valetan, kui ütlen, et ma valetan?

Hästi. Kui on tõejärgne maailm, siis peab olemas olema ka tõemaailm, ja enamgi veel – tõeeelne maailm. Millal sihuke oli? Looduse pideva vaatlejana ja selle toimimise üle mõtlejana arvan teadvat, et elu ei saa elutseda ilma tõe ja valeta. Nelja miljardi aasta tagused ja pikkused bakterite kuulujutud ehk täpsemalt moondamised, toiduallikate varjamised ja enese suurekspuhumised kaasnesid elu tekkega ja edenemisega. Tekib küsimus, kas RNA-l toimiv isepaljunemine oli enne valet või oli vale enne isepaljunemist?

Olen praegu sama kaugel kui alati, mil mulle mõni küsitlusfirma esindaja helistab ja soovib, et ma tema küsimustele vastan: olen sunnitud talle kahjuks kuulutama, et mul on vastused juba ammu otsas, on jäänud ainult küsimused. Üks tore küsimus, mille üle annab ikka mõtelda, on armastatud teadlaskonna leiutis, et elame juba mõnda aega uues aegkonnas.

Fotol: 3000 aasta tagune kalme Lääne-Helsinkis. Tiit KändlerHelsinki.3000at.Kalme

Antropotseenis nimelt. Ainus küsimus on, et kui kaua juba ja kui selgub näiteks, et möödunud sajandi keskelt, mil tuumapomm lõhati, miks meile siis sellest kõval häälel teada ei antud? Valetati, tähendab. Teised jälle arvavad, et inimene sai planeedi valitsejaks, kui hakkas 10 000 aasta eest põldu pidama ja viljade ning koduloomade geenmuundamisega tegelema.

Mina jätan enesele vabaduse arvata, et Antropotseen algas siis, kui inimese ajus käis plõks ja ta hakkas umbes 70 000 aasta eest lugusid pajatama. Müüte välja mõtlema. Mis tähendab, et Antropotseen saabus ühes tõejärgse ühiskonnaga.

Muuseas, nimedel on võlu ja nimi Maad ei riku, nõnda sai austria geoloog Eduard Suess 1885. aastal pajatada biosfäärist; eurasianist ja mitut sorti geoloog Vladimir Vernadski 1930. aastatel pajatada noosfäärist ning inglise keemik James Lovelock ja ameerika mikrobioloog Lynn Margulis 1970. aastatel Gaia hüpoteesist. Vernadski on neist ehk kõige võluvam  kasvõi oma eluaastate värvikirevuselt (1863 – 1945) ja ellujäämisoskuselt, mis kahtlemata ilmutas end tänu uskumatule mimikrile, milleks Vernadski võimeline oli. 1905. aastal ühines ta kadettide parteiga, veel kuni 1930. aastateni sai ta elada ja ühes perega ja reisida välismaal, ligines siis stalinistidele ja ühines vene aatomipommi projektiga, asudes uurima impeeriumi uraanivarusid ning oli üks vähestest tippteadlastest, keda hoolimata rünnakutest ajalehtedes isegi vangi ei pandud. Lugemishuvilistele teadmiseks: äsja ilmus eesti põlevkivikeemiku Rein Veski raamat Vernadskist „Tappev mõistus“.

Eelmisest lõigust oskan mina välja lugeda, et Maa ja elu suhete kirjeldamine on läinud üha segasemaks. Kui Suess (mitte segi ajada kanaliga, millega oli segasem lugu) vastandas biosfääri geosfäärile, ehitas esimese teise peale, siis Vernadski pani kõik ühte patta ja Lovelock munes elusa Maa, kes omadega igal juhul hakkama saab. Peaks ju olema ilus lohutus, isegi kui see osutuks tõejärgseks.

Antropotseeni ametlikustamisega astuks inimene muidugimõista omaenese müütide ämbrisse, ega siis muidu möödunud aastal rahvusvaheline stratigraafiakomisjon ja rahvusvaheline geoloogiateaduste liit seda terminit, mida antropotseeni töörühm tungivalt soovitas, käiku ei lasknud. Sest vaadake: Antropotseeni soovitavad inimesed, kes enamjaolt on usuleiged, kuid see nimi ja idee läheb kokku Piibli sõnadega, et Jumal andis inimese kätte võimu kõige elava üle. Tee või tina (mida inimene suudabki teistest metallidest teha), kuid aju kipub sõlme minema.

Sest et ametlikult elame Holotseenis, mitteametlikult Antropotseenis, aga mõned elavad ka kommunismis, sotsialismis, kapitalismis, natsionalismis, feodalismis, šariaadis ja mõned kibutsis ja mõned Postpostiepohhis (ehk Omniva epohhis). Nii on see olnud ju alati, kui kaugele inimene mäletab.

 

Võib-olla tuleb tõepoolest loota tehisintellektile, mida on meile kuulutanud, lubanud ja pakkunud vähemalt viimase neljasaja aasta jooksul geniaalsed leiutajad, silmamoondajad, insenerid, elektroonikud ja digimaailma gurud. Nojah, tehisaju võivad nad küll valmis teha, aga kas suudavad pakkida šokolaadi hõbepaberisse nii, et kui avad, ei vaata sulle vastu šokolaaditahvli selg, ükskord öigesti ära õppida täpitähed ja teha valmis telekapult, mis ei pakuks sulle kanalite vahetamise kõrval ka hiina keele kursust, selles kahtlen ma tublisti.

Juhtusin äsja raadiost kuulma kellegi mureliku ja loodushoidliku inimese küsimust, et miks ometi pakitakse kaerahelbed nii suurtesse karpidesse, et peaaegu pool on tühi. Tootja vastus oli imelihtne: nii on meil parem helbeid karpi ajada.

Mu meelest on see arukas, ratsionaalne ja eetiline vastus selge tunnistus, millises aegkonnas me tegelikult elame. Selfresponsiiblis aegkonnas, omavastutuse aegkonnas. Igaühel on elu kaitsmiseks võimalus poodi kaasa võtta ajaleht (mis ajab tõejärgset jora) ja pakkida sellesse oma heeringa, et loodust säästa ja mitte kasutada kilekotti ning et mitte haigestuda düsenteeriasse.

Selle uue aegkonna gurud on meile aastaid pajatanud, kui hää, armas ja loodussõbralik on digimaailm (iga kolme aasta tagant viska arvuti aknast välja ja arvesta, et kui tahad pangast raha kätte saada, siis pead ette laduma kõigi oma moblasõprade andmed).

Mina aga esitan lugejale küsimuse: kui suur on ühe digibiti jalajälg looduses? Preemia suuruse jätan saladusse (mis on sama hea kui vale), kuid hoiatan, et vastuse saab sellele küsimusele leida vaid tõejärgses looduses. Tõeeelne universum lihtsalt toimis ja ajas oma asju, kuni jõudis ootamatult meieni.

 

Fotod: Tiit Kändler

3000 aasta vanune kalme Helsingi läänerannikul. 2012

 

Loodus ja tehisloodus Helsingi lääneosas. 2012

 

Helsingi disainimuuseum: inimese vormitud mineraalid. 2012

Ajalugu | lugemis.vara | News

Imeline retk inimese kultuurihinge

08.06.2016

Tõnu Puu

Kunst, teadus ja majandus

Ajalooline uurimisretk

Inglise keelest tõlkinud Aet Varik

Eesti Keele Sihtasutus, 244 lk, 2016

 

See Tiit Kändleri arvustus ilmus ajalehes Postimees 28. mail

 

Kujutlen, et olen tulnukas. Pole tähtis, kust, aga ütleme et mõnest paralleeluniversumist. Ma satun Eestisse. Ma vaatlen. Ma suudan mõista, mis asi on raha ja kuidas seda saab ja kuidas seda kasutada. Ma saan aru, et inimene (sest olen selgeks õppinud ka nende keele) elab ja tegutseb, kuna tal on vaja võimalikult palju raha teenida ja kulutada. Siis näen ma, et mõned nende majadest on ehitatud liiga ebamõistuslikult. Suurustlevalt, kaunistatuna. Mõned neist ei püüagi kokku ajada raha, vaid kopeerivad, olgu või moonutatuna, elu maalideks, skulptuurideks ja veel mitut moodi nimetatud asjadeks. Nad panevad kokku helisid ja rütme, mida siis kambakesi esitavad muusika nime all ühtekokku kogunenud rahvale. Muusika hajub õhku, kuid on ka jäädvustatud helikandjatele. Osa nende raamatutest ei selgita, kuidas arvutada välja uusi roboteid ja aineid, vaid ajab niisama mingit vähem või rohkem asjatut loba.

Kõike seda nimetavad nad kunstiks.

Siis pusib osa neis laboriteks nimetatud töötubades keeruliste arvutusmasinate ja peaaegu et lõputu hulga seadmete vahel, et leida viise, kuidas saaks mitte ainult et toota roboteid ja digitaalset maailma, mis aitaks teenida enam raha, vaid nuputades, kuidas nende universum käitus, käitub ja hakkab käituma.

Seda nimetavad nad teaduseks.

Miks nad seda teevad, sellest mina aru ei saa. See ei ole majanduslikult tulus – see peaks ju ometi selge olema enamikule inimestest, eriti neile, kes on kogunenud parteide nimelistesse hulkadesse, mis lähemal vaatlusel erinevalt nende väidetest tegelikult valitsevad ja suunavad ühes rahahulkasid valdavate pisemate hulkadega nende maailma. Ometi on neil kunst ja teadus. Ning kui ma õpin nende ajalugu, siis on olnud tuhandeid aastaid. Miks ometi?

Hakkan nüüd ausaks ja tunnistan, et minu fantaasiast jääb väheks, et kujutleda end täisusliku tulnukana, ma saan seda teha vaid piires, milles ma end tulnukana juba tunnen. Ning neis piires elades on ütlemata lõbus, lahe ja meeltpingutav lugeda äsjailmunud raamatut veidi peletava ja kuiva pealkirjaga „Kunst, teadus ja majandus,“ millele siiski lisandub tõmbavam lisand „ajalooline uurimisretk.“ Raamatu autor Tõnu Puu ei ole meil laiemalt tuntud, teda tunneb akadeemik Jüri Engelbrecht ja tema kaasteadlased, matemaatikust pankur Robert Kitt ja ehk ka mõned majandusteadlased, ent 1936. aastal sündinud praegune emeriitprofessor Puu on Rootsis alates 1944. aastast senini elav ning end majandusteadlase ja kultuuri ning majanduse seoseid uurinud kultuuriökonoomikuna teadusmaailmas ning ka muusikamaailmas tuntud mees.

Veneetsia, Markuse väljak.Tiina Kaljundi

Foto:  Tiina Kaljundi

Tuhatkond aastat iseseisev olnud Veneetsia olukord on soodne, ehkki ka selle linna ideed ähvardab lämmatada turism. Markuse väljak ja seda laguuniga ühendav Piazetta di San Marco on üks sõltumatu euroopa kultuuri sümboleid. Veel 18. sajandil ähvardas linnakodanikke surmanuhtlus, kui nad olid suhelnud välismaiste külastajatega.

¤

„See raamat on neile, kes on huvitatud maailmapildist kogu tema värvirikkuses ega aja taga vaid materiaalselt mõõdetavaid suurusi, olgu nendeks siis SKP või h-indeks,“ kirjutab akadeemik Jüri Engelbrecht oma eessõnas. Tema, kes on asjatundja keeruliste asjade maailmas ning kaose ja korra näilises segadikus, ent samal ajal huvitub tõsiselt kunstidest ja kirjandusest, teab, mida selle raamatu kohta täpselt ütelda. Tuleb seletada, at h-indeks on üks oma autorite arust kavalalt välja mõeldud arv, mis näitab, kui palju on teadlase osalusel valminud artiklit väärikas ja kõrgelt (sageli sellesama indeksi alusel arvutatuna) hinnatud teadusseltskond võtnud vaevaks viidata. Mille üle Tõnu Puu võtab peenelt ironiseerida.

Tõnu Puu raamat on tõeline üllatus Eesti raamatumaailmas. See on tõlgitud Springeri kirjastuses 2006. aastal ja 2015. aastal uuesti ilmunud raamatust „Arts, Sciences and Economics“, mis on selge kvaliteedimärk iseenesest. Ometi hämmastab mind veidi, kuidas võttis Springer trükkida nii lõbusa, loetava ja kohati tahtlikult asjaarmastajaliku raamatu – kui Rootsis selle kirjastajat ei leidunud ning kumu sahtlis lebavast käsikirjast levis Springerini mõne aastaga. Tõsi, Tõnu Puu „südametunnistusel on“ üle 10 000 trükitud lehekülje, sealhulgas kaks Springeris ilmunud raamatut maakasutuse teooriast ning kaoseteooriast.

Jah, ta ise kirjutab raamatu saamisloost võluvalt, ent lisan edaspidise mõistmiseks veel, et Tõnu Puu on võluv illustraator, kes on pusinud oma jooniste kallal päevi, ta on õppinud mängima gambat, mis on üks viiuli eelkäijaid, ning valmistanud ise neid pirnipiuust skulptuuridega nikerdatud muusikariistu paarikümne jagu. 15 aastat korraldas ta Põhjamaade barokkfestivali.

Kuid, mis kõige olulisem, „dotsendil, kes õpetab 75 tundi aastas, jääb töö kõrvalt aega muudekski harrastusteks,“ nagu ta ise kirjutab. Siiski võib ette kujutada, et kolleegide seas tegutseda pole just kerge mehel, kes lahkelt väidab, et järgmine lause on loogiliselt tõene: „Kui kõik majandusteadlased on eeslid, siis nõudlus kaerte järele kas langeb või ei lange, kui nende hind tõuseb.“ Kuid seevastu on mõistetav, millise ime läbi on sündinud maailma nii originaalsete aforismidega kui piltidega rohkelt illustreeritud raamat, mida mina nimetan parema sõna puudumisel lihtsalt kunstiteoseks. Söandan täpsustada – asjaarmastajalikult professionaalseks kunstiteoseks, kuna Puu on kindlalt ja raamatus toodud näidetega tõestatult veendunud, et amatöörlus on armastus, asjaarmastajalikkus, olles see, mis paneb mõtted liikuma ning sünnitab kõige erakordsemaid lapsi. Seda on hakatud põlastama vaid üsna hiljaaegu, meie ajal, mil kõike arvutatakse rahasse ja kasumisse. Kuid ka Schliemann, Galois ja Fermat olid ajaloos ja matemaatikas asjaarmastajad, ometi saavutasid enam kui enamik proffidest.

Ma ei venita ja ütlen enne lõppu välja vastuse minu kui tulnukat mänginud olendi küsimusele, Tõnu Puu interpretatsioonis. Kultuuri määratluse üle ei maksa palju jahuda, see on teadus ja kunst kokku. Sport kultuuri ei kuulu, sel on kultuurist väga erinevaid omadusi. Miks kultuuri suudetakse teha? Sest et inimese eesmärk ei ole kultuuri tegemisega teha raha, vaid raha tegemisega teha kultuuri. Primaarne on kultuur; kui see õhuke kooruke kaob, siis saabub häving, mida Puu näitab meile ajaloost kätte täpselt ja valusalt hinge minevana. Ta rõhutab, et avaliku hüvise puhul turud ei toimi. Kultuuri tugisambad nagu avalikud raamatukogud, muuseumid, teatrid, ooperiteatrid, kontserdisaalid ja festivalid toimivad riikliku teotuse toel, kuna selline nähtus nagu Firenze 16. sajandi metseenlus on surnud, surnud on ka 19. ja 20. sajandi piiril puhkenud Viini juutliku äri ja kultuuri sulam, jäänud vaid sponsorlus, mis eeldab projekte. Veelkord – vabaturg ei toimi inimkonna kõige olulisema eesmärgi täitmiseks. Kui kultuur kängub, jääb alles ohjeldamatu tapahimu. Nii nagu me seda endast idas ja kagus parasjagu näeme. „Tsivilisatsioon on lihtsalt üliõhuke lakikiht,“ ütleb Puu, „mis katab üksnes ajaloo kõige hilisemaid perioode ning sedagi vaid planeet Maa kõige piiratumal osal.“

Ohh, oleks mul vaid ruumi, siis kirjutaks pikemalt, sest Puu raamat on selline nagu ta ise nimetab James Frazeri õnneks ka eesti keelde tõlgitud raamatut „Kuldne oks“: vähe on neid raamatuid, mis võivad vajutada vaimule nii tugeva pitseri. Siit saab lugeda Veneetsia hingest ja Peetruse väljaku võimust, reisida mööda Euroopa kunstivaramuid, muusikasaale, ülikoole, mis on autori arvates tegelikult kindlustusseltsid asja armastavate teadlaste jaoks. Tõeline teejuht Euroopas rändavale kultuurihuvilisele.

Kui välja arvata superstaarid nagu mõned dirigendid, arhitektid ja lauljad, siis on kunstnikud ja mõned allesjäänud käsitöömeistrid ainsad inimesed, kes käituvad kooskõlas Marxi palgatöö teooriaga, ironiseerib Puu tabavalt. Raamatu raskeim osa on kolmest osast viimane, mis tegeleb arengu ja progressiga. Kunsti arengus pole tegemist üksnes progressiga, mida nii visalt taotleme, vaid lihtsalt maitsete muutumisega, rahustab Puu meid, illustreerides oma väidet värvikalt. Kunst on suuteline avastama (mina ütleks, et ka leiutama), kuid areng toimub keerukuse suunas, mida Puu on võimeline matemaatiliselt tõestama bifurkatsioonide ehk hargnemispunktide teooria toel. Hargnev evolutsiooni puu ja hargneva Puu raamat meie käes.

Raamat, mis keskendub lääne kultuurile, kuna sellele on omane midagi universaalset, mida nii palju vanem Hiina tsivilisatsioon kiirustab üle võtma, mängides Euroopa muusikat, kui nende iidne ooper on võrdsustatud rahvatantsuga. Meie ent oleme jõudnud selleni, et kõige enam riigi poolt toetatavad telekanalid pakuvad lahkelt sedasama kraami nagu kommertskanalid.

Puu ei jäta hoiatamata: kultuuritarbimine võib muutuda sõltuvuseks. Seda tuntakse juba Pythagorase päevilt, mil alul tuli õpetajal maksta õpilastele, pärast aga vastupidi. „On loomulik oletada, et teaduste ja kunstide algne ühtsus ei ole kuhugi kadunud. Mõte, et teadus otsib tõde ja kunst ilu, ei ole tegelikult kummagi suhtes õiglane.“ Oletagem seda Tõnu Puu suurepärasele loomingule toetudes meiegi.

 

Foto:  Tiina Kaljundi

Tuhatkond aastat iseseisev olnud Veneetsia olukord on soodne, ehkki ka selle linna ideed ähvardab lämmatada turism. Markuse väljak ja seda laguuniga ühendav Piazetta di San Marco on üks sõltumatu euroopa kultuuri sümboleid. Veel 18. sajandil ähvardas linnakodanikke surmanuhtlus, kui nad olid suhelnud välismaiste külastajatega.

 

Ajalugu | Antropoloogia | Filosoofia | lugemis.vara | News | Tehnoloogia

Raamat tulekul: Leiutised, mida ei osatud oodatagi

24.11.2015

Leiutised_kaas.OKMinu raamat “Leiutised, mida ei osatud oodatagi,” läks eile kogu täiega trükikotta. Poleks uskunud, et nii paksu raamatuga kunagi letti tulen. Peaaegu 500 lk. Fotod ja ajagraafikud ja puha. Esitlus tuleb ka, aga sellest täpsemalt edaspidi.
Nii või naa, uus käsitlus leiutamise asjus.
Kujundus ja graafikud ning küljendus Eerik Kändler.
Kirjastus Ühinenud Ajakirjad.

Ajalugu | News | vaatamis.vara

Liivimaa tühjuse täiuslikkus

22.06.2015

See Tiit Kändleri essee ilmus ajakirja Eesti Loodus Liivimaale pühendatud suvenumbris. Lugege teisigi sealsid lugusid, et seejärel ise tutvuda Läti Liivimaaga!

Liivikaart

Liivimaa seondub minu jaoks tühjusega, mis on täis äsjaseid asju ja inimesi, kui ka vana nimi veel õhus hõljub. Liivimaa on olemas, looduslikult, kuid teise nime all. See on olemas ka sama nime all, kuid kaugel ajaloos.

Meetrikõrgune lennuvõimetu lind dodo elas Mauritiuse saarel, kuni hollandi meremehed seal oma Vürtsisaarte vallutuste ees puhkamiseks randuma hakkasid. Esimesena kirjeldati seda elukat 1598. aastal, viimase laskis  maha Mauritiuse kuberner Isaac Johannes Lamotius 1688. aastal. Need aastaarvud võivad kõikuda siia-sinna, kuid kindel, et inimene ja tema toodud loomad said endeemilisest dodost jagu sajandiga. Lamotius oli loodusesõber: ta joonistas 250 kalaliiki, edendas herbaariumide kogumist ja taimede joonistamist.  Mis ei takistanud tal käitumast despoodina, nõnda et elanikud tõstsid hädakisa ja loodusesõber Lamotius veetis alates 1695. aastast seitse aastat aheldatuna Indoneesia kandis idapoosel Banda saarel, süüdistatuna erakaubanduse viljelemises.

Dodost on laulnud paljud bändid, temast on kirjutanud võluva ja hariva, eesti keeldegi tõlgitud raamatu „Dodo laul“ teaduskirjanik David Quammen, kuid dodo kurb ja vettinud kuju Londoni loodusloo muuseumi klaasi taga on mulaaž, mitte topis.

Liivlastel oma saart ei olnud, need lüheldased inimesed elasid umbes lõunas Daugava, idas venelaste asutatud maade, põhjas vaieldava ja meie esivanematega kaubeldava piiri ning läänes mere vahel. Viimane emakeelena liivi keelt kõnelnud inimene suri Kanadas 2013. aastal – nii kirjutab Vikipeedia.

Liivlased ei olnud endeemiline liik, geneetiliselt olid nad tõenäoliselt keskmise eurooplase mõõtu nagu eestlasedki. Nõnda tuleb liivlaste osas toetuda mälestustele. Minu esimene kokkupuude  liivlastega oli algkoolis, kui mingi ajalootunni nurgake pühendati Eestile. Vabadusvõitlus saksa orjastajate vastu sööbis mällu eredalt. Liivlaste osaks sai Kaupo – tema liitumine ordurüütlitega, oma laste saatmine Saksamaale õppima ja kokkuvõtteks: liivlaste reeturlikkus. Kuidas sai olla nii, et üks rahvas äkki olid reeturid ja teised ei olnud, mõtisklesin.  Muidugi ei olnud nõnda, aga kooliõpetusest hüppas see erilisena ninna. Mille tõestuseks, näe, neid enam ei olegi. Keele ja kultuuri mõttes. Kõik on mulaaž. Kes seda teab, kas nad end nii väga ühtseks pidasidki, aga eesti keelele lähedasemat keelt nad rääkisid, kui teised ugrilased, kellest enamikuga ju eestlased kokku ei puutunudki.

Kui takkajärele lugeda, siis olid omad ristivee mahapesemised ja ülestõusud ja salanõud ju liivlastelgi. Kuramaa looderannik veel päästis nende riismeid, aga kauaks sedagi.

Teine mälestus on 1970. aastate lõpust, mil Tõnis Vint tuli meile noorteadlastele kõnelema liivi vöödest ja eesti vöödest, näidates lätlaste vändatud dokfilmi „Lielvārde vööd“. Just nimelt Lielvārde, kohanime järgi, kust liivi vöö pärit. Liivlastest polnud filmis sõnagi juttu. Neid lätlaste arust rahvana olemas ei olnud.  Vöödest luges Vint välja terve universumi, tühjuse ja elu, aga mis sa selle teadmisega ikka pihta hakkad, kui on vaid tühjus. Ja kuigi Läti on nüüdseks liivlased rahvana tunnistanud, pole nende järjepidevat keelt ja kultuuri enam võtta.

Või natuke ikka on?  Keeleteadlane Udo Uibo kirjutab oma raamatus „Sõnalood“, et termin „kõurik“ kui raskesti kasvatatav laps pärineb keeleteadlaselt Eduard Väärilt 1968. aastast, ent liivi keele uurijana laenas Vääri selle sõna „kõver“ liivikeelsest vastsest „kõurõ“.  Teisalt on liivi keel tänaseks isegi nõnda surnud, et minu speller peab sõna „liivi“ väärt punasega alla märkima. Ettevaatust – liivi!

Liivipidu

Mis siis liivlastest on järele jäänud? Liivi laht tänapäeval. Ehkki see on nõnda vaid eeslaste jaoks. Muu maailma jaoks on see pigem Riia laht. Ajaloolastele on järele jäänud Liivimaa. Mis on üksvahe hõlmanud ka Eestimaa. On olemas Henriku Liivimaa kroonika. Lisaks veel Liivimaa riimkroonikad: vanem ja uuem. Liivi sõda. Siis on veel Liivi jõgi, mis voolab Kasarisse, aga see saab olla pelgalt nimejuhuse kokkusattumus.

On olemas Liivi lahe rannikumadalik.  See on olnud meie jaoks tähtsam, kui arvata oskame. Tsiteerin siin mereteadlast, akadeemik Tarmo Soomere:

„Laineenergia voog on füüsikaline suurus, mis põhiosas määrab mitte ainult selle, kui palju laineenergiat võiksime me rannavetest ammutada, vaid ka rannaprotsesside intensiivsuse, tasakaalulise rannaprofiili laiuse ja piki randa kulgeva settetranspordi mahu ja suuna. Selle arvutamine Eesti randades on võrdlemisi keeruline, kuna randade geomeetria on keerukas ning lainetuse andmestiku lahutusvõime peab olema üldiselt 500 meetri ringis. Siiski suutsime lahti muukida protsessid, mis toimuvad Läänemere kõige pikemas, ligi 700 kilomeetrini ulatuvas ühendatud rannasetete süsteemis Kaliningradist Pärnuni. Kui varem arvati, et seal liigub rannaliiv valdavalt vastupäeva, seega aina meie poole, siis tegelikult on seal paar-kolm nähtamatut barjääri, millest setted pääsevad mööda vaid erandjuhtudel. Just nende, näiteks Akmenragsi neeme olemasolu on ilmne põhjus, miks merevaik on meie kandis väga haruldane.“

Akmerangsi neem tungib Läänemerre Kura rannalt – seega ei ole Eesti olnud eales Merevaigumaa seetõttu, et liivlased hõivasid ala, kust merevaik enam põhja poole tulla ei saanud. Kui liivlasi polnuks, ehk elanuks seal eestlased ja kaubitsenud väärt mereanniga?

Võrdluseks mõtleme, mis jääb Eestist, kui eesti keel hääbub? Kroonikaid ei ole, ei riimis ega riimituid. Eesti lahte ka ei ole. Meil on Põhja-Eesti klint, mis kaugemalt vaadates on Balti klint. Meil on Eesti põlevkivimaardla, kuid seegi nimi on kasutusel vaid lähialadel. Meil on Eesti monoklinaal. Põhja- ja Kesk-Eestis aluskorral lausuv 100 – 400 m paksune Vendi ja Vanaaegkonna settekivimeist pealiskord, mis on kaugele lõunasse kaldu. Kuid seegi pole ei nähtav ega kaugemale kuuldav. Nii et pole sedagi, mis liivlastel.

Liivlaste kõrgaeg ühtis nende vallutamisega 11. 12. sajandil. Kui nad elasid Metsapooles. Ja ei jaksanud takistada, et Riia linn ehitati.

Liivlased on omamoodi spekulatsioon, nõnda nagu matemaatika. Võib siis spekuleerida järgmisel moel. Täisarvud on matemaatikas väga olulised elemendid. Saksa matemaatik Leopold Kroenecker arvas koguni 19. sajandi keskel, et Jumal andis täisarvud ja muu on inimese töö. Täis- ja murdarvude põhjal saab üles ehitada kogu matemaatika. Lõpmatusega pole matemaatikal pistmist, kurjustas Kroenecker Georg Cantoriga. Matemaatika omakorda on inimesele ainus kulumatuks osutunud töövahend, millega kirjeldada loodust. Pole oluline, kas matemaatika on looduses olemas või  on selle välja  mõelnud inimene: see on just nii täiuslik  nagu see on.

Täisarvude seas on erilisel aukohal algarvud. Arvud, mis ei jagu muude täisarvudega, kui vaid iseenda ja ühega. Algarvude esinemine arvureas on kaootiline – see ei tähenda, et pole umbkaudseid reegleid, kuid täpselt ennustada, kus algarv asub, pole võimalik.

Algarvudega seotud probleemid on meie jaoks ühtpidi esoteerilised, teistpidi eluliselt olulised, kui meie eluks oluliste andmete krüpteerimise ehk salakodeerimise alus. Kui Tõnis Vint ja teisedki on spekuleerinud vöökirjadega, siis võib ju spekuleerida ka arvudega. Võib-olla on mõned rahvad nagu algarvud – ei lagune, mis ka ei juhtuks.  Nagu juudid, moslemi-araablased. Valitud rahvad. Mõned on tundunud algarvudena, nagu kunagi Portugal, siis Holland, siis Inglismaa, siis Austria-Ungari, siis Vene impeeriumid. Aga päris algarvud ei ole need olnud. Mõned rahvad on olnud vähemate algarvude korrutis, mõned aga, nagu liivlased, suisa sellised arvud nagu väikese algarvu astmed, äärmuslikul juhul arvu kaks astmed, mis lihtsamalt ja loomulikumal moel lagunema kipuvad. Kaks oli lihtne arv, kuni kahendsüsteem mängu tuli ja puges meie arvutitesse. See on väike arv, aga suur number. Võib-olla on liivlastega sama moodi, ainult et me ei tea veel, kui suur number nad on.

1828. aastal kirjutas keemiaprofessor Friedemann Goebel, reisides Jenast Tartusse, oma naisele Kuramaa kohta: „Kuramaa on rikas ja ilus maa ning siiani pole ma mingit vaesust kohanud. /…/ Minu hirm Kuramaa ja Liivimaa ees väheneb üha: inimesed on vastutulelikumad, viisakamad, isegi haritumad kui Saksimaal. Ma ei ole ka märganud, et siin millestki puudust tuntakse. Võõrastemajad on kenad ning paremad kui Erfurdis ja Dresdenis, ka süüakse ja juuakse siin hästi.“ Sellest saab lugeda äsja Tartu Linnamuuseumi ilmutatud raamatust „Kirjad kaugetest aegadest.“

Tahad või ei taha, „liivi“ seondub liivaga. Liiv mererannal pole lõpmatu arv liivateri. Kui olla väga visa ja elada väga kauaks, siis saab need üle lugeda. Nende liivaterade seas on terade hulk, mis on Maale langenud taevast. Meteoriidikestena, kui tahate. Langeb iga päev juurde.

Liivimaa tühjus on omamoodi täiuslik. Inimliik ju kusagile ei kadunud, maastikud ju kusagile ei kadunud,  Isegi ajalugu pole kusagile kadunud, seda lihtsalt loetakse nii ja naa pidi. Neid liivlasi justkui langeb taevast juurde, senikaua, kuni on lugejaid.

 

 

 

 

Ajalugu | lugemis.vara | News | Sotsiaalteadus

Algarvulise rahva lugulaul

16.05.2015

Algarvulise rahva lugulaul

SeeTiit Kändleri raamatuesse ilmus Postmehes 16. Mail 2015
Šolem Aš
Oru laul
Jidiši keelest tõlkinud Kalle Kasemaa
LR 12–14, 2015, 136 lk

Oru laul Esikaas
Täisarvud on matemaatikas väga olulised elemendid. Saksa matemaatik Leopold Kroenecker arvas koguni 19. sajandi keskel, et Jumal andis täisarvud ja muu on inimese töö. Täis- ja murdarvudega saab üles ehitada kogu matemaatika. Matemaatika omakorda on inimesele ainus kulumatuks osutunud töövahend, millega kirjeldada loodust. Pole oluline, kas matemaatika on looduses olemas või on selle välja mõelnud inimene: see on just nii täiuslik nagu see on.
Täisarvude seas on erilisel aukohal algarvud. Arvud, mis ei jagu muude täisarvudega, kui vaid iseenda ja ühega. Algarvude esinemine arvureas on kaootiline – see ei tähenda, et pole umbkaudseid reegleid, kuid täpselt ennustada, kus algarv asub, pole võimalik.
Sedapalju matemaatikast. Kui ma lugesin juudi kirjaniku Šoleim Aši 1938. aastal kirjutatud, ent Esimese maailmasõja eelset ja selle vahetut tulevikku kirjeldavat „lüürilist olukirjeldust“ „Oru laul“, tulid ajusilma ette algarvudega seotud probleemid, mis on meie jaoks ühtpidi esoteerilised, teistpidi eluliselt olulised, kui meie eluks oluliste andmete krüpteerimise ehk salakodeerimise alus.
Šolem Aš kirjeldab, kuidas möödunud sajandi alul läksid juudid Euroopast ja Põhja-Ameerikast üles ehitama oma intelligentide rajatud utoopiat: sionistlikku Iisraeli.
Paradoksaalsel kombel selle teooria rajanud intelligentidele üle jõu käiv, kohati tõepoolest sunnitöölaagritest hullem üleehitustöö kandis ometi vilja, mida maailm sööb praegu Iisraeli ja teda ümbritseva Araabia maailma kaootiliste suhete näol.
Asundusi on ennegi rajatud maadele, kus eelnevalt inimesi elanud, olgu Austraaliasse või Põhja-Ameerikasse, Siberisse või Hiina eri provintsidesse. Kuid Iisraeli puhul tuleb mängu algarv. Iisrael on äravalitud maa, algarv, mida ei saa jagada millegagi, ja millel on eriline asend maailma krüpteerimises. Üks teine rahvas, kes end äravalituks kinnitab, on moslemid või vähemasti suur osa neist. Algarvuks on pürginud küll slaavlased, küll varased katoliiklased, ent neil ei ole aegade käigus see õnnestunud. Algarvudena on end esitanud lugematu arv usulahke, mis ometi on maailmale avaldanud vaid meelelahutuslikku mõju.
Juudid algarvuna on sünnitanud Golemi, sotsialismi ja sionismi. Moslemid algarvuna on sünnitanud Kaaba, matemaatika ja ISISe. Algarvude matemaatika ja nende rahvaste vahel on nõnda palju paralleele, et mõtiskleda sel temal edasi, praegu aga kõnelgem ometi kord „Oru laulust“. Esmalt ja otse on see teos järjekordne näide, kuidas kirjandus võib õpetada maailma ajalugu peenemalt ja inimaju tarbeks täpsemalt, kui mistahes ajaloolaste poolt kokku kirjutatud ajalugu. Meid aitab sedapuhku Kalle Kasemaa oma kommentaaridega, ent nendetagi on Poola juut Šolem Aš võrreldav meil hiljuti tõlgitud Barcelona hispaanlase Enrique Vila-Matase, tšehhi Bohumil Hrabali, katalaani Mercè Rodoreda ja eestivene kirjaniku Andrei Ivanoviga, kui märkida neid, kellest enam mõlgutanud ja seejärel kirjutanud olen.
Kuid Šolem Aši lugu seondub meiega tihedamaltki: tegu on moskoviitide rühmaga, kes Vene impeeriumi aladelt eri moel ja viisil põgenevad. Jidišit kõnelesid neist vähesed, õppida püüdsid kõik. See oli kui algarvuks saamise esimene aste. Edasi tuli juba bifurkatsioon: sotsialistlik kirjandus või pühad raamatud.
Eesti kirjandudusest tuleb „Oru laulu“ lugedes võrdlusena pähe Juhan Smuuli „Järvesuu poiste brigaad“ ja Paul Haavaoksa „Eelkarastumine“ (kui need kommentaaridega varustada), Hans Leberechti „Vagus Koordis“, A.H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ I osa, vene kirjandusest aga eelkõige Mihhail Šolohhovi „Ülesküntud uudismaa“ ja Isaak Babeli „Ratsaarmee“. Kuid venelastel pole õnnestunud end kehtestada algarvuna, veel vähem eestlastel, enam ehk Aleksis Kivi „Seitsmes vennas“ ja tollastes Soome kirjanikes tuleb see pürgimus ette, kuid sedagi ummikteena.
Araablased, kellelt oli ostetud maatükk, millel noored israeliidid oma orus tegutsema asuvad, elavad mäe otsas mõnda aega ähvardava varjuna, Iisraeli hakatakse rajama mülkas, mida kaitstakse püssimeestega ööl ja päeval.
Šolem Aš on peenem kui A.H.T., Leberecht ja Smuul kokku, oles võrreldav pigem poola-leedu maamärgi Czesław Miłoszi autobiograafiaga „Sünnimaa Euroopa”. Minnakse elama ja sünnitama, hoolimata sellest et mingid araablased ja berberid kohapeal sehkendavad – mustad, haisvad, kahtlased.
Kuid see on algarvuliste tagasipöördumine, milleks pole küll otsest sundi ja mille pealt osa algarvulistest ka teenivad, ent ometi: tagasipöördumine. Tantsu tantsitakse igal õhtul, laulu ’Am Jisra’el haj! saatel. Iisrael elab. Neid sõnu hüütakse, kui on väga raske. On ka üksik, kes kohmab: jätke see Iisrael, mis see siia puutub.
„Vaevalt kuus kuud oleme siin olnud, aga rahvas on kuus aastat vanemaks jäänud,“ mõtles üks tegelasi Sara. Nukrat mõtet ei suutnud lohutada isegi esimese oma heina, värske heina lõhn. Ainus, mis lohutas, oli äkitselt veidi eemal süüdatud rõõmutuli: nende järel orgu tulnud asunikerühm oli metsikult kasvava rohu põlema pannud, et kuivendatud maa jälle üles harida.
Algarvud on matemaatika aatomid, neist ehitatakse teised arvud, kuid senini ei teata algarvude esinemise mustreid. Nii pole ka teada end algarvuks pidavate rahvaste esinemise ja kestmise mustreid ja mis olulisem – neid ei saadagi kunagi teada. See lohutu lohutus aimub Šolem Aši minimalistlikust tekstist nagu kunagi matemaatikavihkude tagakaantele trükitud ükskordühe petlik täiuslikkus.

Ajalugu | News | vaata.imet

Ühendatud anumad: Hiina, ENSV ja Soome Vabariik

18.11.2014

 

Hiina.MuinasjuttMäletan lapsepõlvest Hiina muinasjuttude raamatuid. Neid ilmus 1950. aastatel suhteliselt palju. Tõlgiti vene keelest, pildid joonistas venelane, Hiina asjatundja N. Kotšergin. Mõtlesin vahepeal põhjuseks, et siis ju püüti arendada Hiina ja Nõukogude vankumatut sõprust. Mille lõppemisel lõppes ka lasteraamatute tõlkimine. Ajaloo tahavaatepeeglisse sattus hiljuti artikkel soomlaste populaarteaduslikus ajakirjas Tieetessa tapaahtuu (5/2014). Seal trükitud tabelist selgub, et kui 1940. aastatel ja sajandi eelnevatel aastakümnetel avaldati soome keeles keskmiselt kaks Hiina raamatut kümne aasta kohta, siis 1950. aastatel oli see arv 21, mis langes 1960. aastatel 9 peale, 1990. aastatel tõusis 17-ni.

Kommentaar? Õitsegu tuhat roosi (või kuidas Mao sõnastaski).

Tiit Kändler

 

Telli Teadus.ee uudiskiri