Rubriigi ‘Psühholoogia arhiiv

News | Psühholoogia | teadus.kabaree

Teadvusteadlik teaduskabaree

28.04.2012

26. aprillil toimus Tallinnas Teatri Puhvetis toimuva teadus.ee ja keskkonnajakirjanike seltsi korraldatava teaduskabaree 8. jagu. Vestlus keskendus teadvusele ja teadvusetusele. Selgus, et nende kohta on küll teada üha enam huvitavat, ent täie teadvuse juures veel teadvuseteadus ei ole.

Sädelev Kass laulab universumiteadvusest, teadusajakirjanik Priit Ennet püüab teadvust defineerida, psühholoog Talis Bachmann teadvustab, et me seda definitsiooni ei tea, füüsik Laur Järv otsib lahendust võrranditest, mis on olemas, kuid loodust ei kirjelda.

Talis Bachmanni raamat kõneleb tähelepanust ja teadvusest ning varjutab mõtteseadja Enneti pea. Autor vaatab pealt imestunult, füüsik muheleb.

Järgmine ja hooaja viimane teaduskabaree toimub neljapäeval, 31. mail. Teemaks teaduse keel ja hääl.

Fotod: Martin Vällik

Info: www.teadus.ee

Humanitaarteadus | nädal.mõttes | News | Psühholoogia | to.imetaja

Rahvuskolklus vajab tuulutamist

14.02.2012

See kolumn ilmus 14. veebruari Eesti Päevalehes

Võtan lehe kätte ja loen, et Kultuurkapital peab Eesti kirjanduseks vaid kirjandust, mis on kirjutatud eesti keeles. Ja nõnda ei kvalifitseeru selle sekka Eestis muus keeles kirjutatu-avaldatu. Hakkab kuidagi kurb ja häbi. Häbi Mihhail Velleri, Andrei Ivanovi, P.I. Filimonovi, aga ka Faehlmanni ja Krusensterni ja nende vähemalt 150 Eestist pärit sakslasest Peterburgi akadeemiku ees. Ja minikaamera leiutaja Walter Zappi ees kah.

Õues õnneks hakkas sadama lund ja läksin jalutama. Mõtlesin: kas on see nüüd Eesti lumi või mitte – mine tea, kust pärit on. Kas on see ikka meie rahvuslumi? Või on äkki vene lumi? Tobe jutt, kas pole? Aga ometi peame iga päev säherduse tobedusega kokku puutuma. Me käime rahvusraamatukogus, naudime rahvuspargi loodust, kuulame rahvusringhäälingu uudiseid. Rahvusuudiseid – mis need küll olla võiksid? Ja mis rahvuse raamatukogust, pargist ja ringhäälingust siis jutt on – läti, valgevene, kirgiisi või eesti?

Hea on, et me ei pea minema rahvusmajja, vaid piisab rahvamajast, ei aja laulupeoks selga rahvusriideid, vaid rahvariideid, ei mängi rahvuspilli, vaid rahvapilli. Miks? Aga eks ikka sellepärast, et meie esivanemad (rahvusvanemad?) olid targemad meist.

Mis seal keerutada – oli ju aeg, mil eesti keel ja meel ohus. Siis tuli kivikamakaid ka rahvuslikuks nimetada. Kas on see praegugi nõnda? Oleme ju siiski loobunud teesist, et baltisakslased ei puutunud eesti kultuuri. Miks ei jätka me samas kenas vaimus? Mistahes asi, mis Eestis tehtud, olgu tegijaks must või valge, eestlane või mõne muu rahva inimene, on ju ometi eesti kultuuriga seotud, Eesti kultuuri asi.

Kui mina oleks venelane, siis mina küll rahvusringhäälingut ei vahiks ja rahvusooperis ei käiks. Sest rahvus liitsõna ees kipub kangesti viitama sõjaeelse Saksamaa mentaliteedile.

Vähe sellest – siiamaani pajatatakse mingist rahvusteadustest kui nähtusest, mida ei saavat viljelda kusagil mujal universumis peale Eesti. Ma ei tea, kas ka kusagil mujal kolkas peale Eesti on sihukese mõtte peale tuldud, kuid pole kahtlust, et rahvusteaduseks võib nimetada mõnda teadust hellitlevalt nagu Juhanit Jukuks, kui see veel piisavalt õppinud pole. On olemas loodusteadused, ja on olemas humanitaarteadused – kui kasutada lihtlabast kastistamist, ja viimaste seas siis omakorda keeleteadus ja kirjandusteadus ja kunstiteadus ja folkloristika ja kõik muud sihukesed teadused, mida edendatakse kogu maailmas ja mis ei ole Eestile mingit moodi erakordsed. Kes selles kahtleb, soovitan lugeda äsja Tallinna Ülikooli kirjastatud kogumikku „Humanitaarteaduste metodoloogia”. Sellest saab näha, kuidas maailma teadusmõttes toimunud pöörded ja paradigmade muutused ei hooli mingitest riigipiiridest, isegi mitte Eesti rahvuspiiridest. Vabandust, preambulaarsetest piiridest.

Teadus on teadus, ja toimib üleüldises teaduslombis või meres või ookeanis – kuidas parasjagu soovite nimetada. Mingit spetsiaalset rahvusteadust pole olemas, nii nagu pole olemas ka mingit erilist rahvuslikku iseloomu. Kes selles kahtleb, lugegu meie rahvusvaheliste teadlaste Jüri Alliku ja Anu Realo ja nende kolleegide töid. Kui aga Eestis tehtav teadus rahvusvahelist taset välja ei anna, siis kas tuleb seda kergitada või hoopis ära lõpetada või ümber nimetada.

Kui me ikka tõepoolest tahame olla eurooplased, siis peame varem või hiljem oma rahvuskarbid ära unustama. Vähe sellest. Minule ja mõnelegi mu sõbrale olid möödunud aastal ilmunud P.I. Filimonovi luulekogu ja Andrei Ivanovi romaan suured elamused, nii kunsti kui keele poolest. Ja eeldan, et Kultuurkapital võiks ikka oma otsustajate sekka panna inimesed, kes valdavad peale eesti keele ka mõnda muud kohalikku keelt ning mõistavad, et Eesti ei ole mingi rahvusvangla. Kust ärksamad noored kipuvad põgenema mitte niivõrd raha, kuivõrd värske, kolklikkusest vabama õhu kätte.

Tiit Kändler

News | Psühholoogia | to.imetaja

Ettevaatust – lõpp on käega katsuda!

14.01.2012

Kui maailma lõpp tõepoolest saabub, siis jõuab kätte vähemalt üks hea asi. Ei pea riigitelevisioonist enam lollusi nägema.

Kui 13. ja reede tõepoolest midagi hullu tähendab, siis realiseerus see ETV saates „Mida teie arvate?” üsna võluval määral. Arutelu all oli maailma lõpp, mis teadaolevalt saabub 21.12.12 ja mida ilmeksimatult on ennustanud maajade kalender, õigemini selle lõpp. (Huvitav, et maajade kalender neile nende endi lõppu ei ennustanud.)

Hea kombe kohaselt oli miljoneid särasilmi võluv saatetäht Maire Aunaste kokku kogunud kamba külahulludele sarnanevaid isikuid, kes siis lõputul kombel maailma lõpust pajatasid. Olgu see igas hetkes vandenõujõudude sepitsusi läbinägev tippufoloog või ühiskonna eest pageda ja samas ka mitte pageda sooviv vissarioonlane või siis üliilmset energiat loodusest nägev nõia nimeline olend või siis erinevaid vaimseid praktikaid harrastav ajugurmaan – kõik nad ilmutasid asja kohta hämmastavat informeeritust.

Saade tekitaski ühe ja ainult ühe küsimuse – kust nad maailma lõpust teada said? Veidi mõtlemist, ja vastus on käes. Eks ikka kultuuriministri käest. Sest egas muidu säherdune selge jamaga äravahetamiseni sarnane toodang riigi raha eest rahva ette paisatud. Raamatukogud vaesekesed ei saa Eesti iseseisvusele vaenulikku massimissi Barbara Cartlandi enam tellida ja peavad piirduma kultuuriajakirjaga, mida adub muidu ehk mõnisada inimest. ETV aga oma juhi ja õpetaja Margus Allikmaa eestvõttel ja Riigikogu õnnistusel õnneks juba ei lase tuulde saateid, millel vaatajaid on alla 30 000 näo, olgu siis nii valgustatu kui tahes.

Elu on imeline, ja kui mitte just mitmepalgeline, siis kahepalgeline vähemalt.

Tiit Kändler

News | Psühholoogia | to.imetaja

Uute ohtlike mitte-e-ainete määraja

24.03.2010

Käisin poes. Nagu te teate, on see väga ohtlik tegevus. Eriti tühja kõhuga. Võib pangakaardi tühjendada. Noh, ladusin korvi toitu täis. Lugemata, arvutamata, mõtlematult. Ja ennäe – saingi karistuse kätte. Kassa kõrval laual paberitükk, millele punasel põhjal selges eesti keeles kirjutatud: „Ohtlike E-ainete määraja.” Ja all pisemalt: „Need ained võivad põhjustada tervisehäireid.”

Ohhoo, mõtlesin õnnelikult, küllap on nad tõlkinud Maailma Terviseorganisatsiooni WHO aruande. Aga ei. Asi veel vägevam. Allikaks on raamat „Saladuslikud E-ained meie igapäevatoidus.” Reklaamleht ilmunud KIKi toel ja puha.

Siis sattusin kuulma riigiraadio saadet toidulisanditest. Ja ennäe imet, seal kah sellest raamatust pajatatakse. On suisa imeväärne, et üks inimene on teinud kahe aastaga ära suurema töö kui sajad teaduslaborid tuhandete teadlastega kümnete aastatega. Huvitav, mõtlesin, kust ta küll labori sisseseade jaoks need miljardid eurod sai?

Loen siis seda ohtlikku nimekirja. Seal teiste seas kirjas alumiinium. Sahariin. Boorhape.

Kahjuks ei leidunud ohtlikku ainet E300 ehk C-vitamiini. Ja E901 ehk meevaha. Ja üliohtlikku E941 ehk hapnikku või E941 ehk lämmastikku, ehkki on teada, at palja hapniku või lämmastiku atmosfääris ei pea vastu niigi kaua, et ohtlike E-ainete nimekiri läbi lugeda.

Sain inspiratsiooni ja täiendasin seda nimekirja omalt poolt.

Uued ohtlikud E-riigi E-ained

puuoks

jääpurikas

pudrumägi

piimajõgi

pangavõlg

Nimekirja valmimist ei toetanud KIK, aga ei teinud ka midagi, et see ei valmiks.

Igaüks võib nimekirja ise täiendada.

Üks on tore ometi. Et riigil on ikka roppu moodi raha. Ega siis muidu saa KIK säherdusi geniaalsusi rahastada ja riigiraadio reklaamida. E-lame veel!

Tiit Kändler

News | Psühholoogia | to.imetaja

Kuu pealt kukkunud illusioon

22.02.2010

Miks Kuu on nii suur, kui see paistab madalal horisondi lähedal? Miks see kuus tundi hiljem muutub väikeseks, kui särab kõrgel taevas üleval? Lihtsad küsimused, millele teadlased on sadu aastataid püüdnud vastust leida. Ja mida on ka teadus.ee lugejad küsinud.

Asja kohta on kirjutatud tuhandeid lehekülgi traktaate ja monograafiad. Selle loo kirjutasin umbesd viie aasta eest, ent vaevalt selle aja jooksul on Kuu illusioonile lõplik lahendus leitud.

Kuu illusioon on küllap tuntuim nägemisillusioon maamunal. Horisondi lähedal paistab Kuu meile kaks korda nii suur kui oma kõrgeimas punktis. Ometi jääb Kuu ikka sama suureks. Olles läbimõõdult neli korda Maast pisem, tiirleb ta ümber meie koduplaneedi keskmiselt 384 000 kilomeetri kaugusel. Kuigi kaugus muutub 20 000 kilomeetrit siia-ja sinnapoole, oleks sellest tingitud Kuu suuruse muutust silmaga märgata vaid siis, kui lähimat ja kaugeimat Kuud saaks taevas korraga kõrvuti võrrelda.

Aleksandria astronoom Klaudios Ptolemaios lahendas teisel sajandil Kuu illusiooni põhjendusega, et kui saame seda taevakooki millegi maapealsete objektidega võrrelda, tundub see ka suurem. Ptolemaiose spekulatsioon on jäänud siiani Kuu paradoksi tavaseletuseks. Kuid see ei põhjenda, miks illusioon on sama suur ka merel.

Aju hindab kaugust üle

New Yorgi ülikooli psühholoogia- ja närviteaduse emeriitprofessor Lloyd Kaufman on probleemiga tegelnud üle 40 aasta ning arvas teadvat vastust, ent ei suutnud seda tõestada. Ta kutsus appi oma Californias IBM teenistuses töötava füüsikust poja James Kaufmani. Mõlemad kinnitavad, et illusioon on põhjustatud meie tajust, õieti sellest, kui kaugel me arvame Kuud olevat.

Kuidas aga mõõta tajutavat kaugust, mida aju kasutab, arvutades Kuu suurust? Tuli välja nuputada kaval eksperiment. Paari IBMi võluri abil tehti valmis arvutiseeritud kuusimulaator, mis lubas teadlastel määrata, mida inimesed mõtlevad, kui Kuud vaatavad. Tulemus oli üllatav. Ja nagu iga korraliku illusiooni puhul, on vastus ise veidi nõutuks tegev.

Me peame horisondi lähedast Kuud suuremaks, sest me peame seda lihtsalt kaugemal asuvaks. See tundub tavamõistusele vastu käivat. Kui ma vaatan Kuud, jalutades öisel metsarajal, tundub see olevat nii lähedal, et kukub kohe metsa taha maha. Kuid uuringud näitasid, et mu aju hindab asju teisiti.

Edgar Allan Poe õudusjutus “Sfinks” kangelane kangestub õudusest, istudes avatud akna ees ja nähes, kuidas lähemalt künkanõlvalt roomab tema poole hiiglaslik soomustatud tiibadega koletis. Lõpuks selgub, et noormees jälgis vaid üht aknaklaasi taga niidil ronivat videvikuliblikat, ent kandis selle maastikule üle. Putukas oli tema jaoks sadu kordi suurem, kui tegelikult.

Muidugi me teame, et Kuu on palju kaugemal kui kõrgemad puudeladvad metsas. Kuidas me tajume esemete suurust, sõltub osaliselt meie ja eseme vahelisest kaugusest. Nii et kui Kuu on kaugemal, kui see näib olevat, siis tundub see olevat palju suurem.

Kui Kuu tõuseb kõrgele taevasse, siis mets enam pildi juurde ei kuulu, minu taju maapealsed asjad ei häiri ja Kuu tõmbub tagasi kokku oma tõelise suuruseni.

Võrreldakse võrreldamatut

Et seda teooriat kontrollida, kasutasid IBMi teadlased sülearvutit, projekteerimaks kunstliku kuudepaari poolläbipaistvale peeglile. Läbi sellise hõbetatud peegli on nähtav nii maastiku taust kui ka sellele saadetud kuud. Siis võttis isa-Kaufman kaasa rühma katsealuseid ja ronis Long Islandil asuva künka tipule. Katsealuseid oli alates 22 kuni 70 aasta vanuseni, ja igaüht neist testiti sada korda.

Üks kahest peeglile projekteeritud kuust asus paigal, teist sai nihutada. Katsealuseid paluti nihutatava kuu suurus muuta selliseks, kus see oleks neile kaks korda lähemal kui paigal olev kuu. Kui kuu oli horisondil, paistsid taustal sumedad mäed. Kui kuu tõsteti kõrgemale, maapealseid orientiire pildil polnud.

Alati paigutasid osalejad horisondilähedase kuu poole tee punkti palju kaugemale kui kõrgel asuva kuu korral. Ameerika Teaduste Akadeemia Toimetistes avaldatud artiklis kinnitavad Kaufmanid, et horisondi lähedane kuu paigutati 4,2 korda kaugemale kui kõrgel taevas olev kuu.

Seda efekti kutsutakse Ponzo perspektiiviillusiooniks. Kaks võrdset sirgjoont, mis lõikuvad kauguses koonduva joonepaariga, nagu näiteks raudteerööbaste kujutisega, tunduvad olevat erineva pikkusega. Mida kaugemal tundub olevat joon, seda pikemaks aju selle hindab.

Lapsesilm ei valeta

Nägemisillusiooni vastu väitlejad toovad tõenduseks, et tegu on valguskiirte murdumisega atmosfääris. See on Maa lähedal tihedam, ja järelikult painutab kiiri horisondi lähedal enam, mis suurendavatki näivat kuuketast. Kuid Illinoisi ülikooli astronoom Carl Wenning kinnitab, et atmosfääri moonutused teevad näiva kuuketta pigem pisemaks kui suuremaks. “Horisondi lähedased objektid muutuvad muljutud munade sarnaseks,” ütles Wenning uudisteagentuurile Abcnews. Mida lähemale horisondile, seda kõrgemale objekt taevas tõuseb. Päikese ja Kuu alumine serv tundub olevat taevas kõrgemal ja see on põhjus, miks merre vajuv päike lapikuks surutakse. Ent horisontaalset moonutust see efekt ei tekita.

Hoidke viiekümnesendine münt oma silme ees, nii et see katab kuuketta. Te avastate, et peate mündi hoidma oma silmast ikka sama kaugel, olgu Kuu kõrgel või madalal. Ka on Kuu fotodel ikka sama suur, olgu siis horisondil või taevas üleval. Nii et atmosfäär siin mängus pole.

Väikeste laste puhul on teada, et nende jaoks on Kuu ikka sama suur, olgu siis horisondil või taevas üleval. Lapsesilm ei valeta? Kuid teisalt näevad lapsed mõnikord läbi akna, kuidas all tänaval on inimesed sama pisikesed kui kärbsed. Kuidas lapsed kaugust hindavad, pole siiani täpselt teada. Igatahes muutub see täis kasvamise käigus.

Maurice Merleau-Ponty annab oma raamatus “Taju fenomenoloogia” ühe vihje kasulikuks ja veidraks eksperimendiks. Kummardage alla ja vahtige horisondi lähedal olevat Kuud läbi oma hargivahe. See ei tundu enam olevat suurem kui tavaliselt. Pea alaspidi olek paneb aju kaugustaju paika. Kui metsik koer teie poole tormab, pole muidugi enam aega mõtelda, kas aju kaugust tajub õigesti või valesti. Tuleb leida lähim puu.

“Ei saa võrrelda võrreldamatut,” ütles vene isemõtleja Kozma Prutkov. Kuid see on just asi, mida meie aju Kuu suuruse hindamisel teeb. Mis muidugi ei pisenda kuupaiste serenaadi romantikat.

Tiit Kändler

Informaatika | News | Psühholoogia | to.imetaja

Infosõda toimub ka looduses ja teaduses

06.01.2010

Kui teil juhtub olema õnn elada koos kassi või koeraga, siis küllap olete tähele pannud, kuidas meed loomad omavahel maid ja puid jagavad. Koer haugub, haugub, haugub võõra koera peale, kuni üks taganeb. Kõutsid oma pulmavalus kisavad mis jaksavad, lähevad omavahel kisklemagi. Kuid harva, kui üldse, läheb omavaheliseks sõjaks. Kedagi ei tapa tahtlikult ei põdrapullid, ei isased muskusveised. Loomaliikide sees toimuv sõda on puhtalt infosõda. Tuleb tunda anda, et sul on suuremad sarved, sa teed hirmsamat häält, sa hüppad kõrgemale – ja see on põhjus, miks jalgadele tuleb anda valu.

Samasugust infosõda peavad liigisiseselt ka meie lähemad sugulased primaadid. Loomade käitumise uurimisel on viimastel aastatel mu meelest saavutatud hämmastavaid tulemusi, millele ei pääse ligilähedalegi mingi ülivõimas algosakeste põrguti. Seda hämmastavam on, et neid teadustulemusi, seda uut tõsikindlat teavet ei kasutata ära infosõja olemuse analüüsil ja selles edu saavutamiseks.

Infosõda on sõna, mis lõppeval aastal on omandanud lääne mõtteilmas üsna suure koha. Infosõda on kujunenud edukaks meemiks. See on õigemini meem ruudus – sest tähistab ise nähtust, mis toimib mõtteilmas, mitte maas, vees või õhus.

Kuid tuleb tallel pidada, et infosõda ei toimu ainuüksi eri riikide vahel – poliitilistel, majanduslikel või sõjanduslikel põhjustel. Infosõda toimub otsesemal või varjatumal kombel igas perekonnas, ja selles allajäämisel vallandubki füüsiline perevägivald. Seda arvestamata ei jõuta eales perevägivalla läteteni. Infosõja malgad, mõõgad ja tuumapommid on salgamine, petmine, valetamine, vassimine, ülistamine ja mahategemine – millest kubisevad ju kasvõi eesti regilauludki. Setu geniaalse lauliku Taarka elu ei läinud rappa mitte seepärast, et tal polnud varandust, vaid seetõttu, et infosõjas jäi ta kaotajaks pooleks, mis sest, et oskas seada sõnu paremini kui keski teine.

Lahingud prioriteetide eest

Infosõda on toimunud ja toimub ka teaduses. Õieti on infosõda teaduse olemuses.

Kui 1970. aastate lõpul avastati, et Marsilt saabunud meteoriiditükikese sees on tillukesed osakesed, mis meenutavad kujult baktereid, ent on meile teadaolevais baktereist kuni sada korda pisemad, saabus nanobakteriteks nimetatud elukate buum. Neid leiti ka maa kivimitest ning tagatipuks inimese organismist. See äratas õudust: nanobakterid võivad olla paljude tervisehädade põhjuseks. Tekkis isegi firmasid, mis nanobakterite testimisvahendeid tootma hakkasid. Infosõja teisel rindel olid teadlased, kes arvasid, et nii väike asi ei saa olla elus ja kes pidasid neid moodustusi mineraalseteks. Kuni ülemöödunud aastal tõestati veenvalt, et näiteks ka paekivi moodustav kaltsiumkarbonaat võib teatud tingimustel nanobakteri sarnaseid moodustisi tekitada.

Mööduva aasta suurim teaduse infosõja lahing toimus Kopenhaagenis, kus vaieldi süsihappegaasi üle. Kliimamuutused on ammuilma väljunud teaduse tavaelust ja muutunud tõeliseks infosõjaks. Selle väite tõestuseks saab tuua, et Barak Obama määras aasta eest oma kabineti energiaministriks Nobeli laureaadi Steven Chu, kes on hakanud rahastama kõrge riskiga energiaprojekte eesmärgiga püüda kinni süsinikku ja toota süsinikuvaba energiat. Ja teadusajakiri Nature nimetas ta aasta uudisetegijaks.

See kliima infosõda käib ka Eesti pinnal kasvõi tuumajaama lahingutandril, kus ei ole oluline niivõrd teaduslik tõde, kui info varjamine, moonutamine ja salastamine. Infosõja üheks relvaks ongi salastamine – olgu siis teadustulemuste patenteerimise või intellektuaalse omanduse lukustamise teel. Eesmärgiks pole ühiskonna suurim kasu, vaid info manipuleerimine.

Suur Hadronite põrguti LHC ei olnud Genfis veel käimagi läinud, kui selle ümber algas tõeline infosõda, mille käigus on tuldud lagedale kõikvõimalike info manipuleerimise nippidega. Sama toimub tuumaenergia uurimisprojekti ITER ümber.

Teaduse infosõdade käigus on tekkinud hulganisti selliseid teadussaavutusi, mida pole olnud – nagu külm tuumasüntees või juba kirjeldatud nanobakterid. On esile kerkinud rida võltsijaid, kes on saavutanud kõrgeid positsioone nagu Korea kloonija Hwang Woo-Suk või hulk Iraani teadusametnikke. On varastatud konfidentsiaalset infot nagu juhtus enne Kopenhaagenit East Anglia ülikooli kliimauurijate e-mailidega. On infosõja käigus ka hukkunuid, kellest Giordano Bruno, kes Roomas aastal 1600 põlema pisteti, ei jäänud ainsaks – kasvõi Stalini ja Hitleri riikides järgnes talle teadmatu hulk.

Kuid teaduse seesmise ja lahutamatu enesekriitika toimel siiski aja kulgedes infosõja lahingutandritelt suitsukate kõrvaldatakse ja varem või hiljem suurem või pisem tõde selgub. Ent selle ajaga on muidugi alanud juba uus madin uuel lahinguväljal.

Kui vaadata põgusaltki leiutiste ajalugu, siis harva kohtab sellist, mis kannab tegeliku leiduri nime. Infosõjast ei välju võitjana autor, vaid tugevam infosõdur. Raadioside leiutajaks peeti Venemaal ja küllap peetakse siiani Aleksander Stepanovitš Popovi – nii nagu paljude leiutiste puhul leiti üles venelastest leidurid. Läänes peetakse raadio leiutajaks Guglielmo Marconit, tegelikult aga sai tembuga hakkama serblane Nikola Tesla. Fonograafi ei leiutanud ameeriklane Thomas Alva Edison, vaid prantslane Édouard-Léon Scott de Martinville, pikksilma ei suunanud esimesena taevasse itaallane Galileo Galileo, vaid inglane Thomas Harriott. Infosõjas kaotasid ameerika teadlastele oma prioriteedid eesti astronoomid Ernst Öpik ja Jaan Einasto, kes esimesena avastasid Päikese toimimise mehhanismi ja tumeda aine olemasolu.

Nii et infosõja analüütikutel tasuks vaadata enda ümbert laiemalt. Uurida, mida teame loomariigi kohta, süüvida perekonnaellu ja last not least – võtta arvesse see tõsikindel kanvaa, mille pakub meile teaduse ajalugu – või laiemalt öeldes ajalugu, mis pajatab meile sellest, kuidas inimene looduse toimimise mõistatusepähklit on püüdnud lahti pureda.

Tiit Kändler

News | Psühholoogia | vänge.lugu

Relvad sünnitavad vägivalda

23.10.2009

Isiklik tulirelv ei ole hea kaitsevahend. Vastupidi – relvi kandvaid inimesi tulistatakse palju suurema tõenäosusega kui relvastamata inimesi. Sellisele järeldusele jõuti, uurides USAs Philadelphia piirkonna tulistamisjuhtumeid. Pennsylvania ülikooli teadlane Charles Branas ja ta kolleegid analüüsisid kahe ja poole aasta jooksul toimunud 677 tulistamist ning võrdlesid neid juhuslikult valitud samalaadsete kodanike juhtumitega. Nad arvestasid ka naabruskonda ja sotsiaalmajanduslikku staatust.

Selgus, et relvi kandvaid inimesi tulistati surnuks 4,5 korda sagedamini kui tapeti relvastamata inimesi. Kui arvestati olukordi, kus inimestel oleks olnud võimalus end kaitsta, oli erinevus isegi suurem. Branas tunnistab, et küllap kannavad relvi inimesed, kes kardavad, et nad maha lastakse. Kuid ta oletab, et relv tekitab petliku turvatunde ning julgustab külastama ohtlikke paiku.

Allikas: New Scientist


nädal.pildis | News | Psühholoogia

Rasked ajad, pikad presidendid

21.08.2009

Kui ajad on rasked, muutub president pikemaks. Vähemasti kehtib see USA kohta.

Lõuna-Carolina ülikooli sotsiaalpsühholoog Terry Pettijohn uuris viimase 75 aasta jooksul ametis olnud presidentide pikkust ja võrdles neid andmeid vastva aja majanduslike ja sotsiaalsete indikaatoritega nagu töötus ja sündide arv.

Kui ajad olid raskemad, siis eelistati pikemaid presidente. Suure Depressiooni aegne president Franklin Roosevelt oli 188 cm pikk, 1990. aastate languse aegne Bill Clinton 189. Harry Truman, kes võitis kahed valimised õitsvatel sõjajärgsetel aastatel 1945–1953, oli 175 cm pikk. Rasketel aegadel eelistati ka väiksemate silmade ja suuremate lõugadega presidente.

Teadlase arvates seostavad valijad neid omadusi tugevuse ja küpsusega.

Barack Obama, keda uurimus ei hõlmanud, on 186 cm pikkune.

Allikas: New Scientist

nädal.arvus | News | Psühholoogia

Õnne valem

24.05.2009

Inimesed, kes töötavad nädalas vähem tunde, on õnnelikumad ja elavad jätkusuutlikumalt. Hiljutisest USAs korraldatud uuringust tuli välja, et „kui 2050. aastaks töötab maailm sama palju kui ameeriklased, siis tarbiks see 15-30 protsenti enam energiat, kui Euroopat järgides. Lisandunud süsinikdioksiidi emissioon aga põhjustaks globaalse soojenemise 1-2 Celsiuse kraadi võrra.” Nõnda refereerib USA uurimisasutus Worldwatch Institute.

nädal.pildis | News | Psühholoogia | skep.tik

Müsteeriumdetektiiv otsib uskumatut

24.05.2009

15. mail pidas Tallinna ülikoolis loengu itaallane Massimo Polidoro, üle maailma tuntud skeptik, kes on valmis paljastama mistahes üleloomulikku. Jutt oligi väga laiast nähtuste ringist, alates Houdinist ja jätkates kaarditrikkidega ja veel nõidustest ning millest iganes.

Pildil demonstreerib Polidoro (paremal), kuidas inimese keha raskust müstilisel kombel vähendada, nii et teda koos tooliga kergelt üles tõsta saab.
Foto: Tiit Kändler

Telli Teadus.ee uudiskiri