Rubriigi ‘Meditsiin arhiiv

Bioloogia | Geneetika | Keemia | Meditsiin | mis.uudist | News

Nobeli keemiapreemia raku nina avastamise eest

11.10.2012

Nobeli keemiapreemia võitsid 10. oktoobril USA teadlased, 1943. aastal sündinud Robert Lefkowitz ja temast tosin aastat noorem Brian Kobilka. Tänu nende headele ninadele teame nüüd täpsemalt, kuidas nina tunneb lõhna, silm näeb valgust ja keel tunneb maitset. Täpsemalt – kuidas rakud saavad teada, mis toimub nende ümbruskonnas.

Rakk on muust maailmast eraldatud oma kestaga, mis aga pole läbipaistmatu nagu Schrödingeri kassi kast. Kuidagiviisi jõuab rakkudeni teave, milline on ümbruskond. Värsked nobelistid olid need teadlased, kes oma paljude kolleegide töö teravmeelselt kokku võttes ja edasi arendades said teada, kuidas.

Raku pinnal leidub hulgaliselt valgumolekule, mis on kestast läbi nõelutud ning mis seovad endaga välismaalmast nendeni jõudvaid lõhnamolekule, maitsemolekule, hormoone võis siis muudavad oma olekut valguse footonite toimel. Kui nüüd need molekulid või footonid, millel enestel ju ei ole ei maitset, lõhna ega värvi, mis ise ei tunne hirmu ega ole unised ega erksad, haaratakse retseptorite poolt, siis vallanduvad rakus protsesside teekond, mille lõpus on õuna magushapu maitse, punane värvus ja ümmargune kuju.

Tiit Kändleri ülevaateid Nobeli preemiatest lugege täies mahus Eesti Päevalehe neljapäevastel teaduskülgedel. Siinne tekst on autorikaitse all ja selle avaldamine mujal on ebaseaduslik.

Bioloogia | Meditsiin | News | vaata.imet

Mehed ja naised näevad erinevalt

11.09.2012

Oma silm on kuningas. Ja kuninganna ka. Et kuningas erineb kuningannast, selle tõestasid new York City Ülikooli Brooklini ja Hunteri Kolledžite teadlased, kes võrdlesid mõlema kooli normaalse värvusnägemisega meeste ja naiste nägemist. Nad järeldasid, et meeste ja naiste aju nägemiskeskused töötavad erinevalt. Mehed on tundlikumad peente detailide ja kiire liikumise suhtes, naised eristavad paremini värvusi.

Ajukoores esineb suurem hulgal meesuguhormoonide retseptoreid ja eriti palju on neid kujutisi töötlevas nägemiskoores. Need hormoonid juhivad ka nägemiskoore neuronite arenemist embrüol, nõnda et meestel on neid neuroneid 25 protsenti enam kui naistel.

Kui vabatahtlikel paluti kirjeldada värvusi nägemisspektri ulatuses, siis selgus, et meeste värvusnägemine oli nihutatud – mehed näevad veidi pikemaid lainepikkusi samamoodi, kui naised veidi lühemaid. Spektri keskosas eristasid mehed värvusi naistest kehvemalt.

Valgete ja mustade sambakeste kujutisi kasutati, et mõõta nägemise kontrastsustundlikkust. Sambakesed olid horisontaalsed või vertikaalsed ja vabatahtlikud pidid ütlema, millist nad nägid. Kui valged ja mustad sambakesed vahetati omavahel, tundus kujutis plinkivat.

Sõltuvalt sellest, kui kiiresti sambakesed muutusid või kui ligidal need üksteisele asusid, leidis rühm, et keskmistel kiirustel kaotasid vaatlejad tundlikkuse üksteisele lähedaste sambakeste vastu. Kui pilt muutus kiiremini, siis vähenes nii naistel kui meestel võime erinevaid pilte eristada. Mehed eristasid siiski kiiremalt muutuvaid pilte naistest paremini.

Töö juht Israel Abramov kommenteeris, et nii nagu kuulmine ja haistmine, erineb naistel ja meestel ka nägemine. Ta oletab, et kuna embrüo arengus juhib nägemisneuronite arengut ajukoor, mängid selles olulist osa meessuguhormoon testosteroon. Pole teada, miks selline olukord evolutsiooniliselt välja kujunes.

Allikas: AlphaGalilei, BioMed Central

Bioloogia | Meditsiin | News | vaata.imet

Rosmariin on tõeline meelespea

27.02.2012


Kui tahate, et järgnev uudis teile paremini meelde jääks, nuusutage rosmariini. Või selle puudumisel eukalüpti, loorberit, salveid – kasvõi koirohtu.

Meelespea või ära-unusta-mind on taim, kelle nime on paljudes Euroopas keeltes hea meeles pidada ja mis tähendab täpselt ühte ja sama. Kuid tõeline meelespidamise lill on hoopis rosmariin. „Siin on rosmariin, see on mäletamiseks,” ütles Ophelia Shakaespeare´i „Hamletis”. Seda taime on peetud mäluparandajaks eri kultuurides läbi sajandite. Nüüd, väidetavalt esmakordselt, on teadlased näidanud, veres sisalduva rosmariiniõli kõrgem tase parandab tunnetussooritust (kognitiivset sooritust).

Ühendkuningriikide Northumbria Ülikooli teadlased Mark Moss ja Lorraine Oliver mõtlesid välja ja teostasid eksperimendi, milles uuriti üht rosmariini Rosmarinus officinalis õli osist, mille keemiline nimi on 1,8-kineool. Nad uurisid, kuidas sõltub 20 katsealuse tunnetussooritus ja meeleolu, kui hingatavas õhus on erinev tase rosmariini aroomi. Katsealuste veres määrati 1,8-kineooli kontsentratsioon ja siis mõõdeti neile antud testide lahendamise kiirus ja täpsus.

Selgus, et mida kõrgem oli 1,8-kineooli tase, seda parem oli tunnetussooritus. Paranes nii kiirus kui täpsus. Kuigi vähemal määral, mõjus kemikaal ka meeleolule. Üllataval kombel oli mõju rahuolule vastupidine – mida kõrgem 1,8-kineooli tase, seda pisem rahulolu. See näitab, et rosmariini õli koostisosad mõjuvad subjektiivsele enesetundele ja tunnetussooritusele erinevaid teid pidi. Õli ei paranda tähelepanuvõimet või erksust.

Terpeenid nagu 1,8-kineool võivad vereringesse siseneda nina- või kopsulima kaudu. Väikeste rasvas lahustuvate molekulidena suudavad terpeenid läbida vere ja aju vahelist tõket. Lenduvat 1,8-kineooli sisaldub lisaks rosmariinile paljudes aromaatsetes taimedes, sealhulgas eukalüptis, loorberis, salveis ja koirohus. See seob ensüüme, mis on tähtsad aju ja kesknärvisüsteemi neurokeemias. Rosmariini osised võivad ennetada neurotransmitter atsetüülkoliini riknemist.

„1,8-kineooli tasemega on seotud vaid rahulolu ja jõudsime intrigeeriva tulemuseni, et saavutust võib parandada hea tuju, mitte aga ärritatus,” ütles Moss.

Allikas: Therapeutic Advances in Psychopharmacology/EurekAlert!

looma.riik | Loomad | Meditsiin | News

Mis sa sigu pesed

17.12.2009

Sea kombel elamine võib olla üsna tervislik. Porised notsud korjavad üles sõbralikke baktereid, kes aitavad neil luua vastupidava immuunsüsteemi.

Ühendkuningriikide Aberdeeni ülikooli immunoloog Denise Kelly ja ta kolleegid uurisid, kuidas mõjub immuunsüsteemile, kui vastsündinud põrsad hakkavad kasvama laudas sees või välitingimustes. 54 põrsast jagati kahte rühma ja tubastele põrsastele söödeti iga päev ka antibiootikumi. Et uurida põrsaste seedekudesid ja seedetrakti sisu, tapeti need kas 5., 28. või 56. päeval, kui nad lähenesid täiskasvanueale.

Isoleeritud keskkonnas kasvanud põrsastel avaldusid enam geenid, mis aitavad vastu panna põletikule ning sünteesida kolesterooli, õuepõrsastel aga avaldus enam geene, mis seonduvad nakkuste vastu võitlevate T-rakkudega. Inimestel ja sigade organid on võrreldava suurusega ja ka seedetraktis elutsevad mikroorganismid on sarnased, nõnda et sead on head mudelloomad, uurimaks inimese organismi toimimist. Nii et hiinlastel on ikkagi õigus – laps peab olema parajalt räpane ja tatine.

Allikas: New Scientist

Geneetika | Loomad | Meditsiin | News | to.imetaja

Katsejäneste elu muutub üha talutavamaks

23.11.2009

Kui Assisi Franciscus 13. sajandi alul frantsiskaanide ordu asutas, polnud sugugi haruldane, et loomi mitmesuguste süütegude eest kohtu alla anti. Mustade kasside avalik põletamine, et peletada külast või linnast haigusi, oli üsna tavaline ja mõistetav. 1220. aasta paiku pühitses Franciscus jõuluid, luues esimese teadaoleva kolmemõõtmelise jõululapsukese sünnistseeni, mis nüüdseks näiteks Itaalias või Hispaanias on muutunud tavapäraseks jõululaadakaubaks. Oma stseenis kasutas ta aga tõelisi loomi, asetades härja ja eesli vahele õlgedega täidetud söödaküna. Arvututes legendides, mis Itaalia esimeseks luuletajaks peetava pühaku kohta üles täheldatud, on ikka ja jälle märgitud hiljem pühakuks kuulutatud vagamehe erilist armastust loomade, eriti lindude vastu.

Tavaarusaam, et Vana Testamendi loomislugu sätestab, justkui oleks inimesele antud ülesanne paljuneda ja valitseda kogu maad, ei ole kogu tõde. Samas 1. Moosese raamatus järgneb jahvistlik loomislugu, mille kohaselt kästakse inimesel kõigest Eedeni aeda harida ning keelatakse süüa kindlast puust. Nõnda et siin jääb piisavalt tõlgendamisruumi, mida põhjendatakse inimesele omase aspektiivse mõtlemisega, mis seisneb terviku aspektide liitmises, terviku kirjeldamises aspekthaaval, ilma et nähtaks vaeva „koherentsete definitsioonidega või et eri aspektide kirjeldused sobiksid omadega kokku viisil, mida eeldab meie kaasaegne multilateraalne mõtlemine,” nagu selgitab Tartu ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika teadur Urmas Nõmmik.

Mõttetute kannatuste vältimine

Mõne aasta eest silmasin ühes Baseli teadusinstituudis teadetetahvlil kummalist üleskutset. Selles kuulutati, et hiirte arv instituudis on ületanud ma ei mäleta millise piiri. “Kasutage hiiri!” kõlas loosung. Ühel päeval rõivastati mind hoolikalt valgesse steriilsesse kostüümi ja viidi vaatama, kuidas hiire emakasse süstitakse manipuleeritud munarakk. Pilt oli meeldejääv. Aga mitte seetõttu, et nägin tehnilisi üksikasju. Vaid seetõttu, et esimese hiirega asi ebaõnnestus, ja seepeale käänas tehnik kopsti hiire kaela kahekorra ja viskas tema prügikorvi. Oligi üks hiir kasutatud.

Loomadel katsetamine on vältimatu ning väga viljakaks osutunud meetod, kus teadlased saavad ennustada, mis juhtuks, kui inimesega samasugune trikk tehtaks. Nii et loomkatsete mõttekust vaidlustada pole mõtet. Kuid on hea, et teadlased annavad endale üha enam aru, mida loomadega tegelikult tehakse. Vähemasti Euroopas on juurdumas õilis printsiip: loomadele ei tohi valmistada mõttetuid kannatusi. Sellest hoolimata tabatakse nii USAs kui ELis alatasa sulisid, kes müüvad varastatud koduloomi vaheltkaubitsejale, kes omakorda need valepassidega varustavad ja teadusasutustele müüvad.

Modernse teaduse tekkides katsetasid arstid oma meetodeid eelkõige inimeste kallal. Või õieti nende kallal, keda ei peetud inimesteks – olid need siis kurjategijad, vaimuhaiged või lihtsalt elu heidikud. Nii et esimene teaduse katsejänes oli inimene.

Valgustusajaks nimetatud epohh lubas inimestel vaid päid eemaldada. Katsetama hakati muude elajatega. Eelkõige koertega, keda oli mõnus pidada ja kes usalduslikult endale ligi lasksid. Kuulsamaid koeri on ju nobelist Pavlovi koer. Või kosmoseajastu koidiku Laika, kes esimese selgroogsena orbiidile saadeti ja seal ka kohe suri. Veel 1970. aastatel ulgusid Tartu ülikooli peahoone kõrval asuva Marksu majaks hüütud hoone keldris koerakarjad, keda arstid üht ja teist pidi lõikasid. Ülal kõneldi sotsialismi poliitökonoomiast, all aga piinlesid koerad.

Veel paarikümne aasta eest kaitsesid etoloogid ehk loomade käitumise uurijad seisukohta, et loomad on loomad ja neil pole mingit asja tunnetega nagu kurbus, rõõm, kaastunne, rääkimata siis soovist kaaslasi abistada või hukkunud sõpru taga leinata. Vastukaaluna Konrad Lorenzi kohati lausa inimlikuks muudetud loomadega nähti loomades vaid üht looduse veskikivi, mille ülesandeks oli siia maailma jahvatada inimene. Lorenz tegi koostööd natsidega, ja natside suhtumine loomadesse oli üks ning selge: hundikoerad on aarialased ja juudid ei tohi neid ega ka mingeid teisi koduloomi pidada, sest nad ei armasta neid, vaid piinavad. Loomadega katsetamist piirati ja ajalehtedes ilmus koguni karikatuure Hermann Göringist, keda laboriloomad hitlerliku käpatõstega tervitavad.

Äädikakärbse eetika

Kui veel viie aasta eest häbeneti tõsiteaduslikes ajakirjades kõnelda loomade tunnetest, siis nüüd on see muutunud vaata et vältimatuks. Läbimurde üheks põhjustajaks on olnud suurimad maismaaimetajad elevandid. Kelle pealt on järeldatud kaastunde, sõbravaimu ja muude siiani vaid inimesele omistatud tunnete olemasolu.

Paljudes maades on keelatud katsetamine suurte primaatide peal. Mudelloomadeks on küll jäänud rotid, hiired, sebrakalad, aga ka kodusead ja küülikud. Kuid üha enam katsetatakse nii ravimite kui mürkainete toimet sellistel mudelorganismidel nagu pagaripärm, algloomad, vesikirbud või siis koguni geenitehnoloogiaga muundatud bakterid. Selgrootute organismide kasutamine näiteks nanoosakeste mürgisuse hindamisel võimaldab täita teadusmaailmas tunnustatud nn 3R-strateegiat. 3R-strateegia (reduction, replacement, refinement – vähendamine, asendamine, peenetundelisus) on Euroopa Liidu prioriteetne strateegiline suund loomkatsete vähendamiseks nii teadus- kui ka õigusaktidega sätestatud uuringuis ning on eriti aktuaalne seoses kemikaalide tootmist ja testimist reguleeriva nn REACH direktiiviga.

Äädikakärbes on äärmuslik katseloom, kes on teaduse mõttemaailma kardinaalselt muutnud. Kui Thomas Hunt Morgan ülemöödunud sajandi alul oma punasilmse kangelase avastas, vallandas see geneetilise revolutsiooni. Äädikakärbse peal mõisteti, mis asi see geen ikkagi on. Kärbseke muutus isegi poliitiliseks figuuriks, kui Stalin sõja järel sajatas, et kui inimesed kangelaslikult rinnetel võitlesid, siis uurisid mingid kapitalistlikud degenerandid vaid kärbseid.

Tänu sellele kärbsekesele, mida maailma laborites kasvatatakse triljoneid, saadi näiteks teada, kuidas keha kasvab. Kärbse hox geenid, mis kasvu reguleerivad, leiduvad meist igaühes. Äädikakärbes õpetas meid mõistma, kui sarnane tegelikult inimene temale on. Elevante või mägigorillasid uurida on siiski vaevarikas ja ohtlik. Kuid äädikakärbes on ohutu loomake. Temaga võib teha mistahes trikke. Kartmata, et loomaõiguste aktivistid pahaks paneks. Kuigi seda, kas äädikakärbes tunneb valu, ei oska kindlalt keegi ütelda. Seni, kuini ei oska, öeldakse, et ei tunne.

„Eetika aineks on väärtused, ta pühendub oluliste sisemiste väärtuste propageerimisele. Kuidas kloonida inimest, on teaduslik ja tehniline küsimus; kas see on õige või vale – see on eetiline probleem,” ütleb Tartu ülikooli professor onkoloog Hele Everaus.

„Tänapäeva bioeetikat iseloomustab see, et ta toitub ja omakorda tekitab uusi diskussioone indiviidide ja ühiskonna konfliktist,” ütleb vandeadvokaat Ants Nõmper. Neid konflikte võib jaga kaheks: esiteks need, kus inimene sooviks midagi ühiskonnalt – näiteks aktiivset panust selleks, et saabuks isiklik õitseng või saavutatakse autonoomia. Ja teiseks on vastupidiselt esimesele olukord, kus inimene sooviks, et ta rahule jäetaks – inimene soovib ise otsustada, kuid riik mingitel põhjustel ei luba.

Suhtumine loomadel katsetamisse jääb paratamatult aspektiivseks – siin ei saa midagi kindlat määratleda või loodusseadusena paika panna. Katseloomadest teadus ei pääse, kuid lõpuks peab ravimid ikka inimene enda peal katsetama. Kuid kui loomad oskaksid lugeda, läheks inimese elu küll raskeks. Seni saab ikka kassile ka vahelduseks koeratoitu anda.

Tiit Kändler

Meditsiin | nädal.mõttes | News

Valimisloosung teadlastele

12.10.2009

„Igasugune parteilisus oli minu auväärt professorite meelest olnud alati teadusele kahjulik kui paranoia, kui vaimuhaigus.”

Isidor Levin, rahvaluuleteadlane

Meditsiin | News | vänge.lugu

Hingake sügavalt sisse. Ka tüvirakke

12.10.2009

Tüvirakud võivad aidata ravida ka rida neuroloogilisi haigusi nagu Parkinsoni ja Alzheimeri tõbi, ent on keerukas neid ajju sisse saada. Võib puurida augu kolpa ja siis tüvirakud sisse süstida, kuid see on valurikas ja riskantne. Võib tüvirakud vereringesse süstida, ent siis jõuavad vaid üksikud neist ajju.

Kuid inimene on ka ninakas. Ja tulebki välja, et kuna ninast eraldab ajust pisem barjäär kui vereringet ajust, siis võib tüvirakud endale lihtsalt sisse hingata. Kondine plaadike, mis on ninaõõne ja aju vahel, on tikitud läbi nööpnõelasuurustest aukudest, mida läbivad närvikiud ja teised ühenduskoed. Sedakaudu suudavad ajju pääseda ka bakterid, viirused ja valgud. Miks mitte siis tüvirakud. Saksamaa Tübingeni ülikooli haigla meedikud Lusine Danielyan ja ta kolleegid otsustasid ideed katsetada. Nad tilgutasid fluorestsentselt märgistatud tüvirakke hiirtele ninna. Ja selguski, et sissehingatud tüvirakud reisisid aju piirkonda, mis tegeleb lõhnade analüüsiga või siis vedelikku, mis levib üle aju. Sealt tungisid tüvirakud sügavamale ajju – kuigi augukesed, mida nad pidid läbima, olid pisemad neist endist.

On näidatud, et ajju sisse hingata saab ka närviraku kasvufaktoreid. Skeptikud hoiatavad, et kohe ei tasuks siiski tüvirakke endale sisse hingama hakata, kuna veel pole hästi teada, kuhu kõik need siirduvad – mõned võivad maabuda paikadesse, kus hakkavad soodustama kasvajate vohamist.

Allikas: New Scientist

Loomad | Meditsiin | mis.uudist | News

Lootelised tüvirakud: katsetamine peatati

07.09.2009

Võitlus embrüonaalsete ehk looteliste tüvirakkude ümber kestab endise hooga. USA toidu ja ravimite administratsioon FDA lükkas edasi võimaluse, et neid tüvirakke saaks katsetada selgroovigastusega patsientide raviks.

California firma Geron kavatseb siirdada tüvirakke, mida kutsutakse oligodentrotsüüdi eelkäijaks ja mida kasvatatakse inimese loote tüvirakkudest, liikumisvõimetuks jäänud patsientide selgroogudesse. Idee on, et need rakud eristavad müeliini, mis moodustab närvirakke vigastuste eest kaitsvaid ümbriseid.

Rottidel on sellised siirdamised aidanud pärast selgroovigastust taastada liikumisvõime.

Geron saavutas loa alustada katseid jaanuaris, aastaid soovitust hiljem. FDA aga kardab, et tüvirakud võivad sisaldada haruldasi praakrakke, mis võivad tekitada vähki. Hiljutised kahtlused tekkisid uute loomkatsete tulemuste põhjal, ent ei Geron ega FDA ei kommenteeri edasilükkamise täpseid põhjusi.
Allikas: Nature

kole.lugu | Meditsiin | News

Uus gripivaktsiin kipub venima

28.07.2009

Värskete teadete kohaselt ei saa seagripi vaktsiin valmis sügiseks. Häda on selles, et siiani saadud tüved vaktsiini valmistamiseks kasvavad poole aeglasemalt kui tavalise vaktsiini tüved, mis tähendab, et vajalik kogus ei valmi loodetud kiirusega. Vaktsiinifirmad peavad esmalt täitma oma lepingud, mis on juba sõlmitud Ühendkuningriikidega, Austraaliaga ja Prantsusmaaga. Alles seejärel saavad nad vaktsiini müüa mujale. Maailma terviseorganisatsioon WHO hindab, et kõige kiiremini võidakse lepinguid täita novembris, ja sedagi juhul, kui vaktsineerimine on ühekordne ning selleks kulub pool tavavaktsiini doosist. Kui aga seda jääb väheks ning vaktsineerida tuleb iga patsienti kaks korda, ei ole lootust saada vaktsiini enne järgmise aasta aprilli. Kuid kõige realistlikuma prognoosi kohaselt tuleb vaktsiin laiemalt müüki alles järgmise aasta juunis. Selleks ajaks võib aga viiruse teine ja tõenäolisemalt hullem laine olla juba möödas.
Allikas: New Scientist

Euroopa mõtleb | Meditsiin | News

Närvihaigusi saab näha ka naharakkudest

04.06.2009

Siiani on selliseid haigusi nagu skisofreenia ja maniakaal-depressiivne sündroom olnud bioloogiliselt raske uurida, kuna siis tuleb võtta proov patsiendi ajukoest. Nüüd on Rootsi Örebro ülikooli teadlased näidanud, et selle asemel võib uurida teatud naharakke, kuna nad toimivad samalaadselt kui mõne närvihaigusega seotud ajurakud.

Selliste haiguste üks põhjusi on, et ajus leidub liiga vähe aineid, mis aitavad signaalidel levida. See omakorda tuleneb hädast, et teatud rakud ei too kohale piisavalt aminohappeid nagu türosiin ja trüptofaan, mida aju vajab dopamiini, noradrenaliini ja serotoniini tootmiseks.

Selgus, et naha fibroplastides toimub nende aminohapete transport samuti kui ajurakkudes. Kõnealuseid haigusi põdevatel patsientidel oli türosiini transport fibroplastidesse pisem tavalisest.
Allikas: AlphaGalileo

Telli Teadus.ee uudiskiri