Rubriigi ‘Loomad arhiiv

Bioloogia | Loomad | News | vaata.imet

Kalad: rutiinsed ja innovaatilised

25.10.2011


Kalade maailmaski ei ole rutiin ja innovatsioon mingi uudis.

Käitumiseksperimendid ja aju-uuringud on näidanud üllatavaid sarnasusi kalade ja inimeste käitumise vahel. Mõned indiviidid on rutiinse käitumisega, teised aga armastavad improviseerida.

Vikerforellidel lasti leida labürinti peidetud toitu ja jälgiti nende käitumist videokaameratega ning stopperiga. „Näib, et kalad ilmutavad erinevusi tunnetusvõimes – selles, kuidas nad stiimulile vastavad,” ütles Taani Tehnikaülikooli teadlane Erik Höglund. Nagu inimesed, jagunevad kaladki kahte isiksusetüüpi, mis on proaktiivne ja reaktiivne. Proaktiivsed kalad on agressiivsemad ja end maksma panevamad, kuid oma käitumiselt fikseeritud. Reaktiivsed kalad on vähem agressiivsed ja pelglikud, kuid samas avatumad, paindlikumad ja kohanemisvõimelisemad.

Teadlased täheldasid, et eri tüüpi kalad reageerivad erinevalt, kui hapniku tase vees langeb. Nad püüavad mõistatada, milline hapniku tase kaladele meeldib, eesmärgiga kasutada uusi teadmisi kalakasvatuses.

Akvaariumisse lasti ühekaupa kahe kalaliini esindajad, kes olid aretatud proreaktiivseteks ja reaktiivseteks. Nad leidsid ühtviisi kiirelt T-kujulises labürindis toidu üles. Kuid kui toidu asukoht muudeti, siis kulus toidu leidmiseks reaktiivsetel kaladel 46 sekundit, proaktiivsetel aga koguni 976 sekundit. Proaktiivsed kalad möödusid toidust, siirdudes sinna, kus see oli enne olnud, samas kui reaktiivsed kalad leidsid toidu üle uuest asukohast, vanale tähelepanu pööramata.

Hiljutised uuringud on näidanud, et kala aju on inimese ajuga füsioloogiliselt sarnasem, kui arvati – näiteks ohule reageerides. Inimese ajus stressis ja hirmus olulist osa mängiv neurotransmitter CRFR1 on leitud ka kaladel. Kuid kas kala tunneb valu? „On laialdaselt tunnistatud, et kalal on teadvus. Füsioloogiliselt on tal ka samad retseptorid nagu inimesel. Kuid küsimus on selles, kuidas kala seda tunnetab,” ütleb Höglund.

Allikas: AlphaGalileo

looma.riik | Loomad | lugemis.vara | News

Kaladki tunnevad valu

13.10.2011


Külm nagu kala. Haugi mälu. Tumm nagu kala. Nõnda iseloomustame meile ebameeldivat inimest. Kala on meie jaoks pigem mis kui kes. Loomakaitsjate armee ei võitle kalaõiguste eest. Keegi ei karda, et kuivale jäetud kala võiks piinelda või kala, kes on alla neelanud õngekonksu, tunda valu. Alles sel sajandil on teadlased kalade maailmataju tõsiselt kätte võtnud. Ja avastanud, et kala tajub end ning tunneb ka valu.

Paljud meist on tulnud kalalt. Kuid kõik me oleme tulnud kaladest. Kala tundub meile nagu tulnukas, kuid on väga pika staažiga maalane: esmakordselt ilmus ta meie planeedile 450 kuni 500 miljoni aasta eest. Kalu elab praegu Maal umbes 30 000 liiki. Imetajatel on kuus korda, lindudel kolm korda vähem liike.

Kalad toidavad meid, aga ka lummavad. Nad jäävad meile ikka omamoodi mõistatuseks, sest vesi ei ole olnud inimlaste keskkond. Kuigi Ernst Haeckel ja Ernst von Baer väitsid, et inimese loode läbib oma arengus eellaste, sealhulgas kala staadiumi, ei ole see leidnud kinnitust. Mida nemad pidasid lõpusteks, on vaid märgid arenevast kurgust.

1970. aastatel arutles filosoof Thomas Nagel oma essees, kas oleks võimalik tõeselt teada sada, mis tunne on olla nahkhiir. Teda huvitas, milline teadvus on elusolenditel, et mõista inimese teadvust.

Ammugi ei suuda me lõpuni mõista, kas ja kui siis milline teadvus on kalal. Kalu püütakse veest välja lugematul hulgal, ja tavapäraselt jäetakse nad tundideks õhku ahmima. Kalu püütakse harpuuniga ja kõikmõeldavat sorti õngedega. Inglismaal on pühapäevakalastajatel keelatud püütud kalu enda omaks pidada ja nõnda siis võetakse kala suust konks välja ja lastakse ta vette tagasi. Kõik see toimub nõnda, sest inimene on ikka arvanud – kala ei tunne valu.

Kala ei unusta

Kala ajus ei ole ajukoort, halli ainet, mis annab meie ajudele iseloomuliku mägise ja lainja välimuse ja kus pesitsesid kuulsad Poirot’ hallid ajurakud. Me teame, et keelt ja sellega kaasnevat töötleb meie aju vasak pool, nägemisega tegeleb parem pool. Kahe ajupoole erinevuse tagavad ajukoores toimuvad protsessid. Kas see tähendab, et kui kalal ajukoor puudub, siis pole ta aju kahel poolel erinevusi ja ta ei ole võimeline tundma valu?

Itaalia teadlaste Angelo Bisazza ja Giorgio Vaqllortigara sajandi algupoolele avaldatud uuringud näitasid, et nõnda see ei ole. On kalaliike, kelle esindajad piiluvad naabrite või vastassugupoole esindajate poole ühe silmaga, samal ajal teisega jälgides, ega ei ole lähenemas ohtlikke röövleid.

Tavaarusaam joonistab kalu kui mõnesekundilise mäluga olendeid. Kuid uuringud on näidanud, et kalade mälu kestab päevi või isegi aastaid, nii nagu näiteks lõhe rännakute puhul. Noored kalad jätavad lõhnade järjestuse meelde ja nõnda naasevad täiskasvanuna oma kodupaika.

Valu, mida loom tunneb, võib olla meie kogemusest üsna erinev, kuid on üsna ebatõenäoline, et loodusliku valiku käigus see aisting välja ei arenenud. Valu annab ju teada, kuidas käituda, millist kehaosa kaitsta. „Kui eksperiment on õigesti korraldatud ja sisaldab põhimõtteliselt lihtsaid küsimusi, mida loomad mõistavad, suudame ületada keelebarjääri ning pääseda looma mõistusesse,” kirjutab USA Penni Ülikooli ja Bergeni ülikooli professor Victoria Braithwaite oma möödunud aastal ilmunud raamatus „Do Fish Feel Pain?” („Kas kala tunneb valu?”). Oluline on teada saada, kas kala on teadlik, et neil on valus.

Alateadlik reageerimine kahjustusele on omane isegi selgrootutele. Kuid valu on emotsionaalne seisund, teadmine, et mis on kahjustatud, see valutab. Nõnda siis on valul alateadlik ja teadlik staadium.

Inimesel on erilised närviretseptorid ja närvikiud, mis reageerivad vigastusele. Uurimisaluseks valiti tursk ja püüti selgitada, kas võimalik valuallikas mõjutab kuidagi kala hingamissagedust ja söögiisu. Rahastajate soovil keskenduti suule ning avastati, et kalal on kolmiknärv nagu inimesel, mis lähetab infot ajju.

Eneseteadlik kala

Selleks, et teada saada, kas kala tunneb valu, tuleb välja uurida kolm asja. Esiteks, kas kaladel on valulike sündmuste tabamiseks vajalikud retseptorid ja närvikiud. Teiseks, kas valulik stiimul vallandab närvisüsteemi aktiivsuse. Ja kolmandaks, kas võimaliku valuliku sündmus mõjutas kala käitumist ja tehtud otsuseid.

Valuaistingu esilekutsumiseks tilgutati kala nahale äädikhapet ja mesilasmürki. Ühed paigutati seejärel valuvaigistiga rikastatud akvaariumisse, teised tavalisse. Esimeste hingamiskiirus kahekordistus ja söögi vastu olid nad kaotanud huvi. Samuti ei kartnud nad vette asetatud legoklotsidest objekti, nii nagu tavaliselt ettevatlikud tursad teevad. Kavalaid nippe kasutasid teadlased teisigi ja järeldasid, et kalad peavad teadvustama oma valu.

Õnnestus näidata, et kalad suudavad kaardistada oma ümbruskonda ning õppida läbima labürinte.

Kalad suhtlevad üksteisega ning isakalad on suutelised meelde jätma, kes osutus neist võitluses tugevamaks, kes nõrgemaks. Ning kala ei olegi külm kui kala ning on suuteline kogema emotsioone.

Kalad on suutelised ka sotsiaalseks suhtlemiseks ning tegema koostööd. Nagu näiteks teevad seda angerjakujuline mureen ja suur ning lai kivikoha. Nad elavad korall rahude ümbruses ning jahivad kalu, kes end korallide vahele peidavad (vt graafik).

„On piisavalt alust arvata, et kalad on eneseteadlikud,” järeldab Braithwaite ja lisab: „On veider, et peaaegu kogu uurimistöö, mida tehakse loomade valu alal, on suunatud püüdele mõista paremini valu meis endis.”

Kuid vaidlus kalavalu üle kestab. Wyomingi Ülikooli professor James D. Rose näiteks väidab, et kuna kala aju on erinev meie omast pole tal teadvust nagu meil ja kui ka kala vastab valule umbes nagu meie, on sel vastusel teised põhjused.

Miks on kalade valutundlikkus hakanud teadlasi huvitama alles hiljaaegu? Vastus on lihtne. Me tunneme kaladele vähem kaasa kui lindudele ja imetajatele. Kalu tunnetame kui väga erinevaid olendeid.

Ka imetajate seas on ühtesid, keda me sööme, teisi, keda me vihkame ja kolmandaid, keda me armastame ja kalli raha eest ravimegi. Loomade ja inimese suhete uurija Hal Herzog Lääne-Carolina Ülikoolist on oma hulgalistes teadustöödes näidanud, et suhtumine eri liiki loomadesse, nende hind meie silmis poel midagi püsivat, vaid kõigub ja muutub ajas.

Tiit Kändler

Fakte ja lauseid: Kalade kaval maailm

Prantsuse filosoof René Descartes julgustas 17. sajandi jahi- ja kalamehi ning farmereid, kinnitades, et loomad ei tunne valu, kuna neil puudub teadvus.

Aristoteles lõi maailma hierarhilise pildi – asetas olendid ritta täiuslikkuse järgi. Inimene oli kõige tipus, siis tulid imetajad, linnud, kõigusoojased nagu kalad. Siis selgrootud, taimed ja elutud objektid. See pilt on meie alateadvuses tänini.

„Küsimus pole selles, kas nad mõtlevad või kas nad räägivad, vaid kas nad kannatavad,” sõnastas inglise filosoof Jeremy Bentham 18. sajandil.

Esmakordselt ilmusid kalad meie planeedile 450 kuni 500 miljoni aasta eest. Kalu elab praegu Maal umbes 30 000 liiki. Imetajatel on kuus korda, lindudel kolm korda vähem liike.

Ujuva kala ette tekib vöörilaine nagu ka paadi ette. Osa sellest lainest peegeldub kala läheduses olevatelt kehadelt ja jõuab tagasi kala külgjooneni, mille erilised tajuretseptorid selle laine omadused määravad ja nõnda tajub kala oma ümbrust.

Nõnda on kala avastanud sonari põhimõtte 500 miljonit aastat enne inimest.

Kalakasvatus on igivana tegevus. Sellele on vihjeid Piiblis, kolm tuhat aastat tagasi kogusid hiinlased pärast üleujutust kuivale jäänud kalad kokku, viisid nad tiikidesse, kus toitsid siidiussikasvatuse ülejääkidega.

Pärast stressitekitavat sündmust vallandavad meie kehad verre kortisooli. Nõnda ka kalad.

Kolmiknärvi suuremas närvikius liigub valuaisting ajju kiirusega 5-30 meetrit sekundis, pisemas kümme koda aeglasemalt. See tekitab esmase valuaistingu ja teisese aistingu.

Inimese ajus on 100 miljardit närvirakku, kala omas vähem, kuid pole teada, kui palju.

Kalade püügikultuur

Kui saakkala kivikoha lõugade eest korallide vahele pakku pääseb, ei jää suurel kivikohal üle muud, kui oodata. Kuid selle asemel otsib kivikoha üles päeval magava noolja mureeni ja annab talle märku, oma pead raputades. Sageli ujuvad nad koos paika, kuhu saak kadus ja mureen lipsab asja uurima. Pooltel juhtudel pääseb saakkala mureeni käest ja satub ootava kivikoha lõugade vahele. See näitab, et kalad on võimelised mõtlema oma toimingute üle. See käitumismall on kandunud põlvest põlve kalakultuuri kaudu. Piltidel ülal mureen, all kivikoha.

Loomad | News | vänge.lugu

Ka pimekalal on sisemine kell

20.09.2011


Loomad seavad oma ööpäevarütmid paika, juhindudes valguse muutumisest. Kas aga igipimedas elavatel loomadel on ka selline kell – näiteks pimedal koopakalal (Phreatichthys andruzzii)? Christiano Bertolucci ja kolleegid Ferrara Ülikoolist näitasid, et on küll. Ainult et see kell sätitakse õigeks söömaaegade järgi ja selle periood ei ole 24 tundi, vaid 47 tundi. Koopakalal on sebrakalaga samalaadsed valgustundlikud valgud, ent nood on veidi muteerunud.

Allikas: Nature

looma.riik | Loomad | News

Kass hulgub nagu jaaguar

26.07.2011


Kes õuel käivat kassi pidanud, see on küllap ka vahel muretsenud, et ei tea, kus see kass jälle hulgub. Tavaliselt kaob ta tundideks, vahel ka päevadeks. See küsimus ei vaeva mitte ainult kodukassi sõpru. Ka looduskaitsjad tahaksid teada, kui suurel alal üks omanikuta kass liigub ja milline mõju on tal looduskeskkonnale. Mõeldud, tehtud. Illinoisi Ülikooli teadlased võtsid kassid kätte ja kinnitasid neile raadiosaatjad. Nõnda andis 18 kodukassi ja 24 omanikuta kassi aasta jooksul teada, kus nad kondavad ja mida nad teevad.

Selgus see, mis üldjoontes teada. Kodused kassid veedavad 80 protsenti oma ajast puhates. 17 protsenti ajast tegelevad nad enda eest hoolitsemise ja muu sellisega. Ning vaid 3 protsenti ajast läheb jahipidamiseks. Omanikuta kassid aga said puhata vaid 62 protsenti ajast ning olid väga aktiivsed 17 protsenti ajast, enamjaolt öösel. Kui kodukass hulgub ringi umbes kahe hektari ehk siis kahe kergejõustikustaadioni piires, siis omanikuta kass tegutseb hoopis laialdasemalt kui arvati – tervelt viiel ruutkilomeetril. See ei olegi palju vähem, kui näiteks Eesti ilvesel, kelle reviir on kümme kuni sada kilomeetrit.

Nõnda siis tegutseb kodukiisu sama malli järgi kui tema suuremad sugulased, olgu siis näiteks jaaguarid. Kes omakorda võtavad eeskuju kodukassilt ja hoiduvad üha enam inimasulate ligi nagu Lõuna-Ameerika jaaguarid seda teevad.

Allikas: Scientific American

Bioloogia | Loomad | News

Inimene võib tunnetada magnetvälja

23.06.2011

Võibolla leiutasid Hiinlased kompassi ilma asjata. Sest nii nagu ei vaja seda rändlinnud ja merekilpkonnad, nõnda võib see kasutuks osutuda ka inimesele. Massachusettsi Ülikooli Meditsiinikooli teadlased neurobioloog Steven Repperti rühmast igatahes kahtlustavad, et inimese silma võrkkestas avaldub valk, mis võib aidata meil Maa magnetvälja tunnetada. Rändloomadel aitavad magnetvälja tunnetada valgustundlikud keemilised reaktsioonid, milles osaleb krüptokroomi nimeline valk.

Ka äädikakärbse silmas leidub seda valku ning on tõestatud, et see toimib valgustundliku magnetsensorina. Ka inimese silma võrkkestas leidub sellelaadset valku nimega inimese krüptokroom 2, hCRY2. Reppert ja ta kolleegid lõid transgeense äädikakärbse, kel puudub talle muidu omane krüptokroom, kuid esineb hoopis inimese krüptokroom 2. Jälgides kärbse käitumist tõestati, et ka selline äädikakärbes tunnetab kunstlikku magnetvälja valgusest sõltuval moel.

Nõnda võib inimene põhimõtteliselt magnetvälja tunnetada. Kas ka teadvustatud kujul, on iseasi.

Allikas: Nature Communications

Loomad | News | vaata.imet

Linnud arendasid dinosauruste lõhnameelt edasi

15.04.2011


Näeme, et lind lendab ja teame, et ta on väga hea orienteeruja. Kuid seda, et linnul on väga terav lõhnameel, ei pruugi teada. Nii nagu lind pärineb dinosaurustest, nõnda ka tema lõhnameel. Kuid lind ei jäänud dinosauruse ninaga rahule ja arendas oma lõhnataju edasi.

Kuigi lindudel oli tegemist tasakaalu, nägemise ja lennuoskuste arendamisega, parandasid nad ka oma lõhnameelt. Calgary Ülikooli paleontoloogiaprofessor Darla Zelenitsky ja tema kolleegid uurisid kompuutertomograafiga dinosauruste ja väljasurnud lindude kolpasid ning mõõtsid nende haistmismugulaid – aju osi, mis osalevad lõhnatajus.

Vanim teadaolev lind Archaeopteryx päris oma lõhnameele väikeselt lihasööjalt dinosauruselt 150 miljoni aasta eest. Läks miljoneid aastaid ja 95 miljoni aasta eest haistsid nüüdislindude esivanemad juba palju paremini. Võibolla aitab hea lõhnataju ühes hea nägemise ja koordinatsiooniga paremini orienteeruda.

Teadlased avastasid, et Archaeopteryxil oli nüüdse tuviga sarnane lõhnataju. Rraisakotkad ja albatrossid on tuntud oma tundliku lõhnameele poolest, mida neil on vaja nii toidu leidmiseks kui pikkadel lendudel orienteerimiseks. Umbes sama hea lõhnameel oli välja arenenud väikestel Velociraptori-laadsetel dinosaurustel.

Arvamus, et linnud lõhna eriti hästi ei tunne, põhineb lindudel, keda meie paremini tunneme. Kuid uuringud näitasid, et partidel ja flamingodel on suhteliselt suured haistmismugulad, samas kui meie näeme iga päev pisimate haistmismugulatega linde nagu vareseid ja vinte ja tihaseid õuel või toidulaudadel ning papagoisid puuriõrrel. Teadlased spekuleerivad, et ehk just oma kehva lõhnataju tõttu on vareslased ja papagoid nii nupukad – peavad nad ju ühe puuduse kuidagi kompenseerima.

Allikas: Proceedings of the Royal Society B

Bioloogia | Loomad | mis.uudist | News

Mesilane õpetab nooreks jäämist

23.03.2011


Norra teadlane Gro Amdam uurib mesilasi ja kinnitab, et nende loomakeste ajurakud on üllatavalt sarnased inimese omadele. Tema ja ta kolleegid Norra Eluteaduste Ülikoolist uurisid vanemate mesilaste õppimisvõimet ja mälu. Mesilased pidid seostama kindla lõhna kindla autasuga ja selle seose meelde jätma.

Mesilased õppisid seose kiiresti tabama nagu lapsed, kellele hea käitumise eest lubatakse kommi. Vanematel mesilastel võttis õppimine kauem aega ja dementsusilmingutega mesilased ei suutnud testi sooritada.

Siis võtsid uurijad ette nipi: nad pöörasid segi mesilaste elu tavakorralduse. Tööjaotus mesilaste seas käib nõnda, et vanemad mesilased koguvad pesast väljas toitu ja nooremad hoolitsevad vastsete eest. Kui vanemaid mesilasi pandi tegema nooremate tööd, paranes pooltel neist mälu.

Siin võib olla oma osa ajuvalkudel. Paranenud mäluga mesilastel suurenes ajurakkude kasvu, parandamise ja hooldamisega seotud valkude tase. Mõned neist valkudest esinevad ka inimesel. Mesilastel, kelle õppimisvõime paranes, oli kahe kõnealuse valgu tase kahekordne, võrreldes teiste mesilastega. Arvatavasti said nende ajurakud paremini jagu kahjustustest ja tegutsesid tõhusamalt.

See näitab mesilaste aju kohanemisvõimelisust ja nõnda võib olla ka teiste loomade ja inimese puhul.

Allikas: AlphaGalileo

Loomad | News | Sotsiaalteadus | vaata.imet

Kui täid lõid moe

18.01.2011

Moe ajalugu ulatub tagasi 170 000 aasta tagusesse aega.
Või vähemasti kandsid nüüdisinimese Homo
sapiensi
eellased rõivaid juba siis. Sellele järeldusele jõudis Florida
Loodusloo muuseumi antropoloog David reed, kes analüüsis inimesel
parasiteerivate täide genoome. Inimesel on ainsa primaadina kolme liiki täisid:
peatäi, kubemetäi ja kehatäi. Kehatäi elab eranditult rõivaste pragudes ja
karvades. Nõnda siis, kui teha kindlaks, millal kehatäi lahknes peatäist,
saabki teada, millal inimene hakkas rõivaid kandma. Ja nii tuligi välja, et
rõivaste iga on 83 000 kuni 170 000 aastat.

Karvkatte kaotas nüüdisinimese eellane umbes 800 000
aasta eest. Nõnda et porgandpaljalt lippas inimene savannis vähemalt
600 000 aastat.

Allikas: Molecular Biology and Evolution

 

Loomad | News | Ökoloogia | vänge.lugu

Krokodill on tubli surfaja

09.06.2010

Austraalia ökoloogid lahendasid ühe siiani vaid krokodillidele teada oleva mõistatuse. Nimelt selle, kuidas said need loomad asustada nõnda palju Vaikse ookeani lõunaosa saari, mis on eraldatud mandritest hiiglasliku ookeaniga. Krokodillid on suhteliselt kehvad ujujad. Kuid nad oskavad lainetel edasi liikuda kui surfijad. Kõnealune võimsa harjaga kuni viiemeetrine harikrokodill elab paljudes jõgedes ja mangroovimetsades. Ta on levinud Hiinast Põhja-Austraaliani. Kuid toitub ta maismaal. Teadlased jälgisid märgistatud krokodille satelliitidelt ja veealuste akustiliste seadmete abil. Krokodillid võtavad merereise ette tund enne loode saabumist. Ja nad suudavad pikka aega taluda soolast vett ja olla söömata.

Allikas: AlphaGalileo

Geneetika | looma.riik | Loomad | News

Lind laulab nagu geen on seatud

15.04.2010

Sebra-amadiin võib veel õnnelikumalt edasi laulda. Tema genoom on nüüd järjestatud. Nii on sebra-amadiinist, kes on olnud teadlaste meelismudel selgroogsete aju uurimisel, aga ka linnulaulu saladuste mõistatamisel, saanud kana järel teine tähtis lind, kelle genoom järjestatud. Selgus, et sebra-amadiini laulmisega seotud geenid on tal põlvest põlve kiiresti arenenud. Muidu on sebra-amadiini ja kana genoomid sarnased, kuid vokaalne suhtlemine on sebra-amadiini aju evolutsiooni kiirendanud, järeldab töö teinud sajakonnast teadlasest koosnenud rühma kokkuvõte ajakirjas Nature.

Kesk-Austraalias elav sebra-amadiin kuulub kangurlindlaste sugukonda, kuhu ka meie koduvarblane ja põldvarblane. Ta on kergesti kodustatav ja seepärast sobilik nii laboriloomaks kui lemmiklinnuks.

Allikas: Nature

Telli Teadus.ee uudiskiri