Rubriigi ‘mis.uudist arhiiv

mis.uudist | News | Psühholoogia

Ärge tehke märkmeid läpakaga!

09.06.2014

 

Uued ajad, uued kombed – kuid alati pole need vanadest paremad.

Mida rohkem, seda uhkem – see lööklause ei kehti, kui teete loengu ajal märkmeid. Läpakas võimaldab õpilasel ja üliõpilasel, igal loengukuulajal kirjutada kiiremini ja seega üles märkida rohkem lektori sõnu.

Tundub, et sel moel saadakse paberile kirjutatud märkmete suhtes eelis. Kuid Pam Mueller, Daniel Oppenheimer ja nende kolleegid Princetoni ülikoolist uurisid asja sadadel vabatahtlikel katsealaustel. Selgus, et üliõpilased, kes kirjutasid märkmeid käsitsi, õppisid tegelikult rohkem. Kolmes katses lasti tudengitel teha märkmeid ja seejärel testiti nende mälu faktide mällujätmise suhtes, nende kontseptuaalset mõistmist ja sünteesivõimet ning üldistamisvõimet.

Pooled tudengitest, kes kasutasid läpakat, tegid rohkem märkmeid. Need, kes kirjutasid üles käsitsi, said asjast paremini aru ja suutsid materjali eelnenud õpituga paremini seostada.

Loengukonspekt.Pliiats.Läpakas

Mueller arvab, et käsitsi kirjutamine vajab enam tunnetuse eri tüüpe kui klahvidel toksimine. Iga sõna maha ei kirjutata, tehakse valik, kuulates lektorit tähelepanelikumalt. Kuulates püütakse mõista ja öeldut kokku võtta. Aju töötab pidevalt kaasa ja surub infot sobivalt kokku. Klahvidel toksides kaldutakse kõike valimatult üles kirjutama.

Käsitlesid loengud siis närilisi või algoritme, usku või majandust, läpakatega üliõpilased märkisid üles arutul moel ja vähese analüüsi läbi juhuslikuvõitu tekstijuppe.

Ka loengust nädal hiljem tehtud mälutestid osutasid sama – kui katsealused said toetuda oma märkmetele, olid käsitsikirjutajad täpsemad ja põhjalikumad.

Muelleri katsetes olid läpakad internetist välja lülitatud, tavaliselt on aga loengutes nad internetiga ühendatud. Nõnda raisatakse 40% loenguajast muudele tegevustele, ja 90% õpilastest suhtleb samaaegselt loenguga internetiga.

Mueller juhib tähelepanu, et isegi kui tehnika lubab teha rohkem vähema ajaga, ei tähenda see veel paremat tulemust õppimisel, kirjutab ajakiri Scientific American.

Uutest ja vanadest aegadest tuleb juttu teadus.ee suvekoolis Käsmus 22.–24. augustini. Täpsemalt vt www.teadus.ee nupu Suvekool alt.

 

mis.uudist | News | suve.kool

Su aju on, mida sa kannad

01.06.2014

Rõivad mõjuvad meie vaimutegevusele ja meeltele ning võivad muuta meie meelt. Nõnda väidab Herfordshire’i Ülikooli psühholoogiaprofessor Karen Pine, kes palus üliõpilastel selga panna Supermani T-särk ja leidis seejärel, et nende enesehinnang muutus kindlamaksja nad tundsid ennast füüsiliselt tugevamana – kujutasid ette, et suudavad tõsta suuremaid raskusi. Oma katsetes leitust kirjutas Pine raamatu „Mind What You Wear: The Psychology of Fashion“ („Pea silmas, mida seljas kannad“).

Raamatus toodud näited tunduvad selgitavat, kuidas riietus suunab vaimseid protsesse. Pine kirjeldab näiteks, kuidas matemaatikaülesandeid tegevad naised said hakkama halvemini, kui neil paluti selga panna ujumistrikoo – võrreldes eelnenud sviitriga. Valge jakk parandab inimeste vaimu väledust, kuna valget seostatakse arstidega.

Rõivas.Meel

Pine on oma uuringutes leidnud, et naised kalduvad džiine kandma enam, kui nad on depressioonis. Kui naist tabab depressioon, siis kasutab ta vaid väikest osa oma garderoobist, eirates 90 protsenti oma rõivastest. Põhiline põhjus, miks naine riietub hoolikalt, ei ole mitte niivõrd tahe muutuda atraktiivsemaks kui tunda end enesekindlamalt. „Mu raamat sisaldav ka vihjeid, kuidas end tunda õnnelikumalt ja enesekindlamalt, valides õiged rõivad ja seletab mitte ainult seda, mida me kanname, vaid ka seda, kelleks me muutume, kui me seda kanname.,“ selgitas Pine Herfordshire’i Ülikooli uudistele.

Allikas: AlphaGalileo

Täiendav märkus:

Rõivastus on muutunud ja muutub ajas. Kas tähendab see, et meie enesekindlus muutub ajas? Ajast ja selle osast erinevates eluvaldkondades kõneldakse teadus.ee Käsmu suvekoolis 22. – 24. augustil. Registreerimine vaid 11. juulini, vt lähemalt www.teadus.ee nupu Suvekool alt.

Allikas: teadus.ee

 

Astronoomia | Kosmoloogia | mis.uudist | News | vänge.lugu

Aeg annab arukust. Suure paugu leid kogub mulle. Ka teadus.ee suvekoolis kõneldakse ajast.

27.05.2014

Ka teadus.ee suvekoolis kõneldakse ajast

 

Inflatsioonimudel ütleb, et kosmos paisus sekundi murdosa murdosa jooksul pärast Suurt Pauku valguse kiirusest kiiremini. Kui see on õige, siis pidanuks vallanduma gravitatsioonilained. 17. märtsil Harvard-Smithsoni Astrofüüsikakeskuses toimunud pressikonverentsil teatas uurijate rühm, et nad on tõepoolest gravitatsioonilained kinni püüdnud. Teade vallandas kui mitte suure paugu, siis plärtsatuse küll.

Kuid nüüdseks on olukord muutunud, arvab Princetoni Ülikooli füüsik Paul Steinhardt, kes toetas seni inflatsioonile alternatiivset mudelit. Kui Lõunapoolusel asuv teleskoop BICEP2 (fotol) oli lained leidnud, asus hulk kosmolooge asja kontrollima, arvates, et avastus seisab libedal pinnal.

BICEP2

Kahe kuuga on kahtlused paisunud, sest arvutustulemusi pole õnnestunud korrata. Avastajad aga ei ole avalikustanud oma originaalseid andmeid. BICEP2 võimalik avastus on ülioluline, et tõestada inflatsiooni toimumist. See on nüüdse kosmoloogia nurgakivi. Teine nurgakivi on, et universum on lame – kaks paralleelset joont ei kohtu, kui need ka kogu kosmose läbi reisiks. BICEP2 leidis mitte gravitatsioonilained enesed, vaid nende kujutise kosmilise taustkiirguse pildil. Nood lained pidid moonutama taustkiirguse mikrolaineid.

Kriitikud viitavad tolmusaastele kui väära info allikale. Kuid vastasseis ei saa kesta kaua aega. Plancki kosmoseteleskoobi meeskond peaks varsti avaldama oma tulemused tolmu polarisatsiooni kohta. Ja vähemalt veel kümme rühma töötab balloonidele paigutatud instrumentide abil polarisatsioonikatsetega. „Kui signaal on, selgub see vähemalt kolme aastaga,“ kinnitas Princetoni astrofüüsik David Spergel ajakirjale Scientific American.

Nõnda siis annab aeg arutust ja loodetavasti ka arukust.

Ajast erinevates teadusharudes ja muusikas kõneldakse teadus.ee suvekoolis „Aegumatu aeg“, mis toimub Käsmus 22.-24. augustini ja millele pädevaks registreerimiseks on aega täpselt 11. juulini. Tulge kuulama ja kaasa mõtlema! Vaadake täpsemalt ww.teadus.ee nupu Suvekool alt.

Allikas: Scientific American, foto: Wikipedia.

Astronoomia | Füüsika | Kosmoloogia | mis.uudist | News | vänge.lugu

Teadlased kinnitavad, et registreerisid gravitatsioonilained

18.03.2014

17. märtsil hakkas teadusuudiste kanalitesse saabuma teateid, et John Kovaci juhitava Harvard-Smithsoni astrofüüsikakeskuse rahvusvahelise koostöökogu BICEP2 teadlased on universumi õige varastest algaegadest pärineva kosmilise taustkiirguse uurimisel leidnud, et see on teataval kombel polariseeeritud. Valguse puhul pole polariseeritus uudis – ka veelt peegeldunud või atmosfääris hajunud valgus on polariseeritud. Uudis kõneleb, et taustkiirguse polarisatsiooni isepäraste omaduste põhjal saavad teadlased esmakordselt kinnitada eksperimentaalselt teoreetikute poolt ammuilma pakutud väidet, et universum paisus äkitselt (nn inflatsiooniliselt) ning vähe sellest – uued andmed annavad esmakordselt märki gravitatsioonilainetest ehk aegruumi tillukestest virvendustest.

Inflatsioon1Kui asi tõepoolest on nõnda, mida näitab seegi, et tulemusi kinnitab konkureeriv teadlasrühm Berkeley Ülikooli astronoomi Adrian Lee juhtimisel, kes oma avastusest teatas 10. märtsil, siis on astronoomid jõudnud võrratult lähemale, et vastata: kust saab loodus raha? Sest nende avastus ühendab esmakordselt kvantmehaanika ja üldrelatiivsusteooria – mida on taotlenud tulutult paljud geeniused Einsteinist alates.

 TK

Bioloogia | Loomad | mis.uudist | News

Kes on vanim ilma peal? Tõlgendamise küsimus

07.02.2014

Uudis:

Kas Tamme-Lauri tamm on Eesti vanim organism?

Hydra.1400 aastatÜheks vanimaks organismiks maailmas pretendeerib hoopis tilluke hüdraloom Hydra magnipapillata (fotol). Need magevees elavad olendid uuendavad pidevalt oma rakke ning nende kogukonnas võib kohata 5 protsenti liikmeid, kes on elanud 1400 aasta vanuseks. Inimese puhul langeb sigivus vanusega, suremus aga suureneb. Osa organismidest järgib teistsugust strateegiat. Vesikirbu viljakus näiteks fluktueerub elu jooksul, hüdra suremus aga jääbki väikeseks.

Allikas: Nature/Scientific American

Kommentaar:

Seda hüdraliiki pole Eestis registreeritud, mõningaid teisi küll. Kõik nad võivad sigida nii suguliselt (muna ja seemneraku ühinedes) kui ka mittesuguliselt (pungudes). Vaat niimoodi, pungast-punga ehk põlvest põlve võib elu küll väga kaua jätkuda ilma sugulise protsessita, aga iga üksiku loomakese isiklik eluiga on tõenäoliselt ikka mõõdetav nädalate või kuudega, mitte aastatega; ta elab edasi oma geneetiliselt identseis tütarisendeis, kloonina.

Sedaviisi, mittesugulisel moel oskavad paljuneda mitmed muudki organismid, nii ainu- kui hulkraksed. Mõnel polegi sugulist sigimist teada – võibolla on see kaotsi läinud, kuna saab ka ilma? Selliste organismide puhul on bioloogid ammu filosofeerinud, kas ainult pooldumise teel paljunev isend (kloon) ongi praktiliselt surematu? Tõenäoliselt see kaua kesta ei saa, sest ükskord saabub nõder vanadus, ja elu jätkamiseks tuleb korraks jälle sugulise sigimisega tegelda.

Kui inglaste leitud 1400-aastane organism on ikka tõesti olemas, siis mitte isendina, vaid kloonina, kellel-millel on õnnestunud ilma degenereerumata elus püsida juba tuhandeid suguta põlvkondi.

Tarmo Timm, zooloog

Bioloogia | mis.uudist | News

Igavese nooruse pärmirakk

20.01.2014

Toidu maitse ei ole oluline ainult söögilauas. Vahel on kummalise maitse põhjuste uurimisel satutud olulistele teadusavastustele. Nii juhtus näiteks ühe iidse Aafrika õlle puhul.

Schizosaccharomyces pombe ehk lühendatult S. pombe on pärmiseen, mis on pakkunud geneetikute ja rakutsükli uurijatele oma teeneid kasuliku mudelorganismina, mille uurimise eest võitsid 2001. aasta Nobeli füsioloogia- ja meditsiinipreemia inglise geneetikud Paul Nurse ja Tim Hunt ning ameerika bioloog Lee Hartwell ja Tim Hunt, kes avastasid valgu, mis kontrollib raku jagunemist.

 

Igavese nooruse pärmirakkSelle üherakulise kepikesekujulise ja umbes kümne mikromeetri pikkuse pärmikese leidis 1893. aastal Paul Lindner üles matse järgi. Täpsemalt, eraldas pärmi ühest Ida-Aafrika hirsiõllest, mille suahiilikeelne nimi on pombe ning mille lähema uurimise põhjuseks oli selle eriline maitse – mida eurooplased pidasid „vastikult happeliseks“.

Aafriklaste kes teab kui mitmeid tuhandeid aastaid tagasi õlle tarbeks kodustatud pärmiseen jaguneb eriliselt. Erinevalt teistest pärmiseentest, mis jagunevad kaheks erinevaks pooleks, millest ühe poole osaks jääb vanem ja sageli vigane pärilikkusaine, teine pool aga saab uuema, hästitoimiva materjali.

Nõnda siis annavad mikroobid nagu inimesed enesest nooremaid järglasi.

Kuid seesinatne S. pombe jääb igavesti nooreks, jagunedes kaheks pooleks, millest kumbki saab enesele päranduseks ausa osa vanast geneetilisest materjalist. Kuna aga mõlemad pooled saavad ainult poole kahjustunud materjalist, siis on nad endisest nooremad. Nõnda nooreneb iga paljunemisega nii selle erakordse pärmiseene vanem kui järglane.

Sellele järelduse jõudsid Bristoli Ülikooli ja Max Plancki Molekulaarse Rakubioloogia ja Geneetika Instituudi teadlased, kes avaldasid oma töö tulemused 2013. aasta septembris ajakirjas Molecular Cell Biology ilmunud artiklis.

Kui aga kibedamaitselisele pärmile tehti elu kibedaks, pommitades teda näiteks ultraviolettkiirgusega või kuumutades või mürkainetega kimbutades, siis hakkas ta käituma nagu teisedki pärmid, jagunedes vanemaks ja nooremaks pooleks. Nõnda suudab S. Pombe vananemise eest põgeneda vaid headel aegadel. „Rakud tunnevad matemaatikat ning muudavad oma strateegiat, sõltuvalt keskkonnast,“ kommenteeris Bristoli Ülikooli matemaatik Thilo Gross, kes tegeles pärmirakkude käitumise mudeldamisega ja andmete analüüsiga.

Tiit Kändler, allikas: Molecular Cell Biology

mis.uudist | News | Tehnoloogia | vänge.lugu

Tallinna Tehnikaülikooli linnak: Euroopa parim

09.01.2014

Tallinna Tehnikaülikooli linnak: Euroopa parim

Tiit Kändler, teadus.ee

 

Äsja saabus Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) pressiosakonnast teade, et TTÜ linnak võitis esikoha 30 Euroopa ülikooli koondava Euroopa Rektorite Klubi võistlusel „Science and Education“ („Teadus ja haridus“).

Esile tõsteti linnaku nüüdisaegsust, innovaatilisust ja tihedaid sidemeid kõrgtehnoloogiaettevõtetega, samuti noorte perede õppimisvõimaluste headust.

Tallinnas Mustamäel on koondunud TTÜ ja IT Kolledž ning Tallinna teaduspark Tehnopol. Siin õpib umbes 14 400 tudengit, töötab üle 1100 teadlase ja tegutseb 162 ettevõtet oma 2600 töötajaga.

ylikoolilinnak_4

Hinnati linnakute arhitektuuri ja disaini, majutusvõimalusi ja muud kaasnevat. Lõppvooru pääses 17 linnakut, kelle julgast žürii valis välja TTÜ linnaku.

Rektor Andres Keevalliku sõnul on nüüdne keskkond loodud aastatepikkuse töö tulemusena. Kes on uidanud TTÜ hoonete ümber tekkinud pargikestes, skulptuuriaedades, raamatukogus, sellel ei tule otsus üllatusena. Eestis harukordse saavutusena on mulle ikka tundunud viis, kuidas TTÜ uued hooned, sh raamatukogu, on osatud liita harmooniliseks arhitektuurseks tervikuks, minemata labaseks ja igavaks.

Oma raamatus „Endel Lippmaa. Mees parima ninaga“ (2012) kirjeldasin Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitamise algaegu, lk 273,274:

 

„See maja (TA Küberneetika Instituut, praegu Tallinna Ülikooli teaduslik raamatukogu etc) asus alal, mis sõjajärgsel Tallinna generaalplaanil oli määratud saama Tallinna kultuurikeskuseks ja mille tsentrisse plaaniti ehitada TPI linnak. Teadlased olid Stalini ajal tähtsad tegelased. Arhitekt Harald Armani 1948. aasta planeerimiskava kohaselt ehitati kultuurikeskuse 10 hektari suurusele TPI maa-alale arhitektide Edgar Velbri, Henn Roopalu ja Ilmar Laasi projekti järgi 1948–1954 teadlaste elamu, millesse algselt olid plaanitud kogunisti kahe sissepääsu ja teenijatoaga suurkorterid. /…/

TPI juhtkond tabas kähku, et kesklinnas ei ole kõrgkoolile tulevikuruumi, ei tahtnud laieneda ka Kopli kunagise Vene-Balti laevaehitustehase pompoosse, ent teaduslaboriteks täiesti sobimatu Esimese maailmasõja eelse peahoone ja keemialaboriteks muudetud Kopli Kinnisvaravalitsuse maja baasil ning nõnda tehti EKP juhi Johannes Käbini toetusel õnnestunud otsus ehitada kõrgkoolilinnak Mustamäele – kuhu tol ajal polnud veel kerkinud ühtegi elumaja ega olnud seega ka mingeid kommunikatsioone.“

 

1963. aastal, Agu Aarna rektoriks olles, valmis Uno Tölpuse ja Henno Sepmanni peahoone ühes selle küljes paiknevate tiibadega.

Edaspidi, eriti Andres Keevalliku rektoriks olles, on lisandunud hulganisti hooneid. Nõnda kujutab TTÜ erinevalt Tartu Ülikoolist, mille juhid kahetsusväärsel kombel ei mõistnud väikelinna ühtset ülikoolilinnakut rajada ning paiskasid selle kaootiliselt laiali, enam või vähem arulagedatel aastatel sündinud ning edaspidi arukalt toimetatud ehitustöö musternäidet Eestis – ja nüüd siis tuleb välja, et ka kogu Euroopas.

Otsus tehti teatavaks detsembri lõpul Inglismaal Oxfordis.

Allikad: TTÜ; Tiit Kändler: „Endel Lippmaa. Mees parima ninaga.“ (2012)

Kommertsväljaannetes kasutamine keelatud.

 

 

 

Ajalugu | mis.uudist | News | vänge.lugu

Pärandkultuuri kaardistajad avastasid ajalugu muutva kultusekivi

04.07.2013

See Tiit Kändleri artikkel ilmus Eesti Päevalehe tagaküljel 04. juulil 2013

Illuka ja Mäetaguse valla pärandkultuuri nimekirja täiendades, iidseid puid ja rändrahne, haruldasi taimi ja ehitisi üle vaadates avastasid entusiastid Kaidma küla põllult haruldase lohkudega kultusekivi. See suunab ajaloolasi ümber hindama arvamust, et vadjalased asusid Alutagusel tühermaale.

Kuremäe kloostri kuplistik sirutub üle metsakaare edevalt päikest peegeldades silma paistma. Metsa ees, rahvarohkest pühast allikast mõnisada meetrit lõunas on suur tühi heinapõld, paremal servas talu. See on iidne küla, Taani hindamisraamatus aastal 1241 mainitud Kaidma. Kesk põldu, mõnikümmend meetrit kruusateest eemal, rõhub maad inimesekõrgune rahn. Paistab välja nagu meie rändrahnud ikka – kokku sulanud erinevatest mineraalidest, paraja praoga keskel. Kuid pärandkultuuri kaardistamise projekti käigus avastas kaks kohalikku energilist ja ajaloohuvilist naist, et seda kivi tasub paitada. „Arheoloogid soovitavad ikka samblasse kasvanud kivide lage siit-sealt paljaks kraapida,“ ütleb Iisaku muuseumi kuraator Anne Nurgamaa ja näitab võidukalt, mis samblike alt välja tulnud (fotol). Selged ja korrapärased, poolkerakujulised kümnesentimeetrised augud.

Anne Nurgamaa ja Ida-Virumaa turismiühenduse juhatuse liige Ingrid Kuligina on ühed vähesed Eestis, kes pärandkultuuri aastal võtsid kätte ja asusid kaardistama oma ümbruskonna pärandkultuuri. Illuka ja Mäetaguse vallad soovivad, et nii elanikele kui külalistele oleks selge, mis kus asub ja mis tähtsam – millises seisukorras üks või teine objekt on. Paikkonna ajalugu on eriline, kuna siinseid ääremaid asustasid vadjalased.

Veel tuhande aasta eest siin neid polnud. Siis, 11. sajandil hakkas ida poolt lõunavadjalasi lainetena Alutaguse idaaladele rändama ja paikseks jääma. Kahe võimuala, Taani ja Pihkva-Novgorodi vahel polnud kindlat piiri, oli vaid vaheala. Seal võis elada igaüks, nii nagu hajusalt paiknenud küladegi vahel. Kui tõmbasid ümber aia või panid piiritulbad ja hakkasid maad harima, siis nii kauaks kui harisid, maa sinule jäi.

Ida poolt tulnud vadjalased tõid kaasa oma keele, rahvarõivad, kombed. Neil olid omamoodi matusekääpad, umbes samalaadsed nagu Kagu-Eestis. Kõrged, hulgakaupa nagu on neid näha Jõugas või ka üksikumaid nagu on näha Vadil või hoopis üksikuid nagu on näha Kurul.

Kuid kultusekivid vadjalaste värk ei olnud. Kultusekivid, rändrahnud, mille selga uuristati selgelt nähtavad umbes kümnesentimeetrise läbimõõduga ja viiese sügavusega ringjad augud, kuulusid varasematele elanikele.

Keskajal hakkasid vadjalased eestistuma, tekkis omapärane poluvernikute kultuur. Nii nagu Kaidma rahn on kokku sulanud erinevatest mineraalidest, nõnda sulas poluvernikute kultuuri vene ja eesti ja vadja ainest – olgu siis riietusse või keelde, töödesse või tegemistesse. Suheldi üle Narva jõe elanud venelastega, asja ajamise keskus oli eestlaste Iisaku.

Pärandkultuuri aasta on käimas, kuid enamjaolt toimub lühemaid või pikemaid sündmusi, nii nagu tuleb Baltica kontsert 5. juulil Iisakul. Sisulist tööd on tehtud vähem. Nurgamaa ja Kuligina toovad näiteks 12 erinevat Eesti ametlikku registrit alates muinsuskaitsest ja muuseumidest, kuni vee ja ürglooduse registriteni välja. Tosin on, aga ühte nad ei klapi – andmed kipuvad eriaegsed ja paigad ebatäpsed olema. Selleks, et üles leida veel 2003. aastal Hendrik Relve raamatu ülistatud Kuru mändi, läks mul ja mu kaaslasel mullu ja nüüd kolm poolpäevakest ja kolm kohatundjat, enne kui selle lõpuks ühe lahke vene tädi hoovilt võrkaia seest üles leidsime. Surnuna ja sipelgate poolt närituna, omaniku imestudes: „Miks nad ometi ei tee siia teed, kui kaitsevad, ja ei kaitse ega toesta, et lastele ohutu oleks – või võtku siis juba maha.“

Nii et nüüdisolukorra teadmine tuleb kasuks ka tervisele. Naistel on leping 500 objekti peale, nüüdseks on nad leidnud üles 600 – läbi nõgespuhmade, üle kivide ja kändude. Nad on määranud asupaigad ja pildistanud, nad on kirjeldanud ja kogunud pärimusi. „Kadunud on Võhma metsavahikoht, säilinud vaid Männiku lõhkeladude vundament, laululava koht maharaiutud ja Ojamaa kaevanduse all sattunud Lähte männikus, Mäetaguse vesiheinamaa allikad,“ loendavad nad hävinut. Teisalt osutus Kurtna viinaait olevat ilus ja korras, ja Kuremäe läheduses peitus kunagine tsiviilkaitse kelder, kuhu sisse naised siiski sisse pugeda ei julenud.

Säilinud on jupikesi 1944. aastal sakslaste sõjavangide, enamjaolt juutide ehitatud Puhatu raudteest, mille sillad õhku lasti ja relsid ära veeti, kuid liipridki kohati näha. Säilinud on Dobrina kanal, mis Puhatu sohu pagiparvetuseks kaevati, kuid Krivasool, kus Punaarmee mitu 1944. aasta kuud kotis istus, on punkrid lagunenud. „Suuline teave elab kauem kui koht ise,“ ütleb Nurgamaa ning on nõutu ja kurb, et mingil keeleasjaliste seltskonnal Tallinnas on võimu ja väge iidseid kohanimesid muuta ning sellega pärandkultuuri hävitada.

„Kunagi eesti ajal taheti Iisaku nimetada Hiiekülaks, kohaliku vastusesisu tõttu see ei läinud läbi,“ naerab ta. Nüüd enam keelevaldjad rahvalt ei küsi. Podkriiva on nimetatud Liivakülaks, Kõnnu Ohakvereks, ehkki too küla pisem. „Inimene suri ära, kiirabi ei leidnud uue nime järgi kohta üles,“ toob Nurgamaa näite kohanimenõukogu tegevuse tagajärgedest. Palju on muudetud talunimesid. Nii näiteks kästi iidsele Danila talule panna nimeks Tallinna talu. Ja iidse kõlaga Boroni mets peab ilmselgelt olema Poruni, muidu ei oska keeleharitlased seda kirjutada.

Vadja kääbaste maa

Lõuna-Alutagusel leidub Eestis ainulaadseid vadjapäraseid kääpaid, mis kaardil on tähistatud ringikestega. Eesti suurim kääbastik asub Jõugal, otse Jõuga esimese järve vastas üle tee.

Iisaku Muuseumis leidub ohtralt vadjalaste ja poluvernikutega seonduvaid muistiseid.

Iisaku ümbruse põliskülad said alguse 11. sajandi paiku ja esimesteks põlisasukateks olid vadjalased. 12.–13. sajandil tuli vadjalasi ühe juurde. Alutaguse lõunaosas elas keskajani vadja rahvastik. Nad matsid oma surnuid kääbastesse, kust on leitud vadjalastele omaseid oimurõngaid, kolmest traadis kokkukeeratud käevõsusid, võreripatseid.

Vadja keelest ja meelest sai eesti ja vene algetega sulandunult poluverinikute kultuur. See on säilinud vaid mõnedes kasutatavates sõnades ja kohanimedes.

¤

¤

Kaidma rändrahnul avastati hiljaaegu inimese tehtud kümnesentimeetrised poolkerakujulised augud. Selliseid kultusekive asub mujalgi Eestis, kuid vadjalaste maal pole veel leitud. See tähendab, et keegi elas siin ka enne vadjalasi. Rahn asub Kuremäe kloostri all põllul läbi Kaidma küla kulgeva kruusatee lähedal.

Fotod ja tekst: Tiit Kändler

mis.uudist | News | Psühholoogia

Halvad otsused tulevad aistingumürast

30.04.2013

Meeltesegadus on üllatavalt täpne väljend seisundi kohta, mis ei taju adekvaatselt maailma. Uudsed eksperimendid rottide ja inimestega näitavad, et paljud vead, mida me oma valikutes teeme, ei ole seotud mitte tunnetusega, vaid meeltega seotud tajudega. „Elu on kõigi valikute summa,“ kirjutas prantsuse kirjanik ja filosoof Albert Camus kunagi. Otsused, mida inimene või muu loom teeb, peavad olema kaalutletud nagu partneri valikul või kiired nagu põõsast kostuva praksu peale põgenemine. Paljudel juhtudel tehakse otsused sekundi murdosa jooksul aistingute poolt kogutud ebatäiuslike andmete põhjal, millest aju müra välja keskmistab. USA Princetoni Ülikooli neuroteaduste instituudi teadlane Bingni W. Brunton ja ta kolleegid püüdsid leida, kus rottide ja inimeste lihtsas otsustusvead tekivad. Nad võrdlesid katsealuste käitumist ja arvutimudeleid.

Varasematest katsetest on teada, et otsustamist segab müra, mille allikas võib olla silmades ja kõrvades, vales otsustusläves või strateegias. Bruntoni rühm leidis, et vead lähtuvad aistingute ebatäpsest edasikandmisest ajju – meie tajumismeelte piiratus ei luba meil tajutavaid tõsiasju õigesti hinnata.

Rottidele ja inimestele lasti kõrvadesse vasakult ja paremat poolt lähtuvaid juhuslikult järjestatud plõkse. Katsealused pidid hindama, kumba kõrva tuli enam plõkse. Kuna plõksude mustrit muudeti, saadi hulk statistilisi andmeid, millest selgus, et kuigi närviraku aktiivsus kestab vaid 10 millisekundit, suudab aju säilitada infot mõne sekundi jooksul. Müra peab tekkima varem. Tähendab, et enamik valedest valikutest tehakse tingituna vigadest aistingute algastmel. On näiteks võimalik, et vigade esinemine sõltub suuresti ülesandest. Näiteks võib mälu moodustada kitsaskoha aistingute edastamisel, kui pika aja jooksul võrreldakse uusi elupaiku.

Allikas: Science/Nature

Arheoloogia | Astronoomia | mis.uudist | News

Leiti Egiptuse vanim päikesekell

18.03.2013

Ülem-Egptuses Teeba lähedal asuvas Kuningate Orus kaevasid arheoloogid välja maailma vanima Egiptuse päikesekella. See ilmus lagedale, kui Baseli Ülikooli Egüptoloogilise Seminari professori Susanne Bickeli juhtimisel tegutsenud rühm puhastas sissekäiku ühte hauakambrisse. Siledaks töödeldud paekivisse uuristatud ja mustaks värvitud poolring on jagatud 12 osaks, igaüks 12 nurgakraadi. 16-sentimeetrise diameetri keskel asuvasse sälku kinnitati puust või metallist varras, mille vari näitas päeva kulgemist. Iga osa sees on pisikesed punktid täpsemaks ajamõõtmiseks. Päikesekell kleiti kivihüttide alal, kus 13. sajandil eKr elasid hahakambrite ehitajad. Võimalik, et päikesekell mõõtis nende tööaega. Kuid päikese tee jagamine oli oluline ka allilma toimimisel, mille kohta on hauakambrite seintele pilte joonistatud. Kella sihverplaadist on näha, et see on jagatud sektoriteks silma järgi. Mis vihjab, et täpsel kellaajal ei olnud nõnda suurt tähendust kui tänapäeval.

Allikas: AlphaGalileo/Universität Basel

Telli Teadus.ee uudiskiri