Rubriigi ‘Sotsiaalteadus arhiiv

News | Sotsiaalteadus | vänge.lugu

Kuidas auku, nagu, pähe rääkida

16.05.2011


Kui te tahate kedagi milleski veenda, siis teadke, et oluline pole ainult sõnum, vaid ka kõnekiirus, hääle kõrgus ja pauside arv. Vähemasti kinnitavad nii Michigani Ülikooli teadlased, eks uurisid, kuidas inimeselt edukamalt intervjuud kätte saab. Uuriti 1380 telefonikõnet, mille tegi 100 telefoniküsitlejat.

Kõige edukamad olid küsitlejad, kes rääkisid keskmise kiirusega, umbes 3,5 sõna sekundis. Kiireid rääkijaid peetakse iga hinna eest augu päherääkijateks, aeglasi jälle mitte eriti arukateks või pedantseteks.

Kuigi võinuks arvata, et häälekõrguse ja kõne kiiruse varieerimine tuleb asjale kasuks, nii see ometi ei ole. See tundub hoopis kunstliku ja ülepingutatuna.

Hääle kõrgus mängis rolli meeste puhul, kelle seast on eelistatumad madala häälega küsitlejad, kõrgema häälega ei olnud nii edukad. Naiste puhul hääle kõrgus rolli ei mänginud.

Kuid kuidas on lugu pausidega? Tavaliselt teeb rääkija minutis neli-viis pausi. Need võivad olla vaiksed või täidetud. Küsitlejad, kes ei teinud pause, olid kõige vähem edukad, kes aga pausitasid keskmisest enam, tundusid ebakindlad.

Pausi täidise kohta andmeid ei ole, kuid tundub, et see sõltub ka suuresti moest. Eestis näiteks on praegu edukaim pausi meem „nagu”, mida kasutavad ohtralt ka professionaalsed tele- ja raadioajakirjanikud, intervjueeritavatest kõnelemata. Täited „tähendab”, „jah”, „ee” või „mis iganes” on surutud tagaplaanile, jätkuvalt on edukas „see on hea küsimus”.

Allikas: EurekAlert!

Astronoomia | News | Sotsiaalteadus | to.imetaja

Võimuerakonnad pakuvad vägevaid teaduslubadusi

26.02.2011


Kui Suurbritannia parlamendi liige soovib enne geneetiliselt muundatud putukate kohta käiva seaduse vastuvõtmist endale selgeks teha, milles on asi, ei pea ta minema metsa putukaid koguma või kusagilt mõne putukateadlase välja nuuskima. Tal piisab pöörduda parlamendi teaduse ja tehnoloogia talitusse ja sealt saadetakse kohe neljaleheküljeline tekst. Selles seletatakse lihtsalt ja kujundlikult putukate muundamise strateegiaid, põhjusi, miks seda teha tahetakse. Visandatakse tehnika tulud ja ohud, viidatakse olemasolevatele seadustele, kirjeldatakse olukorda euroliidus ning sedagi, kuidas tavainimesed asjasse on suhtunud ja kuidas nad edasipidi suhtuda võivad.

Millal jõuab Eesti sinnamaale, et teadusteave saab niisama loomulikuks asjaks nagu seda on praegused valimisdebattide tõsieluseriaalid?

Esimese kolme kõige olulisema valimisteema sekka erakondade juhid teadust muidugi ei paku ja seda ei juhtu kunagi ning pole vaja ka. Kuid servapidi on see ikkagi sattunud EPLi küsitluses mullu 2. detsembril Mart Laari ja Sven Mikseri suhu ning seda IRLi puhul tasuta kõrghariduse ning sotsiaaldemokraatide puhul tudengite õppetoetuse näol.

Lugedes erakondade programme, ei usu oma silmi. Siin on võrreldes eelmiste valimistega teaduse osakaal ja asjalikkus lahtimurdmist vajalike pähklite leidmisel kasvanud tublisti. Kõige põhjalikumad lubadused annab IRL, seejärel Reformierakond, nii põhjalikud, et siinkohal saab neist kirjutada vaid põgusalt. Keskerakonnal on asi üldisem (suurendame vahendeid jne), rohelistel tavaline rohejutuke, sotsdemokraatidel ainus konkreetsus doktorantide toetuse kahekordistamine.

Et IRL on pakkunud probleemide taha ka lahendusi, teeb rõõmu – tähendab, minister ei töötanud need aastad asjata. Tuuakse näha, et ka kriisiaastatel on Eesti suutnud tõsta hariduse ja teaduse eelarvemahtu, teaduse rahastamine on praegu 1,42%. Võrdluseks nõndapalju, et hetkel uudistemoodsas Tuneesias on see arv islamimaade suurim, olles umbes 1%, maailma keskmine aastal 2007 oli 1,7%. Nii et kelkida ei ole veel eriti millegagi.

IRL lubab, et teaduse ja hariduse osakaal tõuseb riigieelarves pidevalt. On ka praktiline tee välja pakkuda: raha jagamiseks ühtse Eesti Teadusagentuuri loomine. On isegi juttu teaduse populariseerimisest, IT-Akadeemiast, AHHAA-keskusest ja ERM-ist.

Nii IRL kui Reformierakond lubavad, et tõstavad teaduse rahastamise taseme kolme protsendini SKT-st. Ohhoo, see juba on midagi. Andke andeks, aga sihukese arvuga maadlevad praegu Rootsi ja Soome! Vandenõuteoreetik minus pistab: kas mitte ei ole selle sisse vargsi arvestatud ka ELi pool tulev raha, mida aga arvatavalt jääb aasta-aastalt pisemaks.

Kui ei muud, siis vähemasti on need kaks erakonda maailmas ringi käies ka midagi meelde jätnud. Euroopa Liidul ei jää muud üle, kui kõigi hädade ja õnnetuste kiuste teadust ja arendust üha enam edendada. Muidu jääme kindla peale maailma tagahooviks. Viie aasta eest oli jutt võistlusest USA teadusega, aga viie aasta pärast tuleb tõsine tegu Hiina ja Indiaga.

Isegi Iirimaa ei ole vähendamas eraldisi teadus- ja arendustegevusele. Prantsusmaa plaanib hiiglaslikku teadusparkide konglomeraati Pariisi lähistel. Obama ei anna alla ega nõustu teaduskulutuste suurenemist oma ametiajal vähendama.

Kas need lubadused on teaduslikud, kes seda teab. Lisan siiski ühe värvijoone. 14. veebruaril toimunud ja Eesti teadusajakirjanike seltsi algatatud teadusdebatil tõi Jaak Aaviksoo ühe probleemina esile, et teadusele on antud raha küll, aga tulemusi ei ole. Ta pidas silmas majanduslikke tulemusi. Eesti tööstuse huvi teaduse vastu on pea olematu. Mida riik saaks selle olematuse tulevikuks kehastamiseks teha, seda ta ei ütelnud. Küll aga on Aaviksoo puhul esile tuua üks vaata et siiani enneolematu asi – teadust saab edendada mistahes valdkonna läbi, riigikaitse sealhulgas ja vaata et esirinnas. Küberkaitsekeskus on väga tugev teadussõna.

Kuid mis on teaduse tulemus? Kas pelgalt rahamajanduslik? Või midagi laiemat? Akadeemik Endel Lippmaa on korduvalt rõhutanud, et Eesti vajab tippteadust, et meil oleks teave. Ka akadeemik Tarmo Soomere sõnab, et teadus on Eestile erakordselt oluline selleks, et meil oleks side maailmas olemas oleva teadmisega.

Ses mõttes kahtlemata aitaks tasuta või muudmoodi õiglane kõrgharidus edendada teadust. Pole kindel, kas just seeläbi mõned muidu avastamata teadusanded ellu ärkavad, kuid ühiskonna teadmine teaduse osast nüüdisühiskonnas tõuseks. See peaks mu meelest olema ka koolihariduse üks ja oluline eesmärk. Et inimene tajuks, mis ikkagi meie Eestit aitab, mis on eesmine: kas maksusüsteem, kokkuhoid, emapalk või haritult nutikas rahvas.

Ühe meediaväljaande kunagise reklaamlausega: ära koba pimeduses! Tutvu sellega, mis on maailmas tehtud. Nii näiteks on täiesti mõistetamatu vaidlus Eesti kõrgkoolide taseme, nii teadusliku kui õpetusliku üle. Sel sajandil on kogu Euroopas käimas tark diskussioon kõrgkoolide mcdonaldistumise üle ja selle üle, kuidas kiirtoiduga sarnaselt on võtmas võimust kiirteadus – millele vastukaaluks püütakse leida võimalusi aeglase teaduse taasjuurutamiseks.

Kiirtoiduga võib ju võidelda, ja ka kapsaid ja porgandeid võib hakata kasvatama oma või mõne tuttava aialapil, ent sellega kogu rahvast, saati siis maailma ära ei toida. Kunagine superstaar Piilupart Donald on küll lahtunud, ent McDonalds on tulnud ja jääb, tahame seda või mitte. Ja nõnda on ka teadusega. Einsteinid, Diracid ja Curie’d on lahtunud, kiirteadus on tulnud, et jääda. Seda enam ei ole ükski partei, kellel puudub selge ja konkreetne nägemust teaduse osast homses Eestis tõsiselt võetav. Võibolla siis kunagi jõutakse ka sinnamaale, et teadus võetakse üheks valimisdebati teemaks.

Tiit Kändler

Loomad | News | Sotsiaalteadus | vaata.imet

Kui täid lõid moe

18.01.2011

Moe ajalugu ulatub tagasi 170 000 aasta tagusesse aega.
Või vähemasti kandsid nüüdisinimese Homo
sapiensi
eellased rõivaid juba siis. Sellele järeldusele jõudis Florida
Loodusloo muuseumi antropoloog David reed, kes analüüsis inimesel
parasiteerivate täide genoome. Inimesel on ainsa primaadina kolme liiki täisid:
peatäi, kubemetäi ja kehatäi. Kehatäi elab eranditult rõivaste pragudes ja
karvades. Nõnda siis, kui teha kindlaks, millal kehatäi lahknes peatäist,
saabki teada, millal inimene hakkas rõivaid kandma. Ja nii tuligi välja, et
rõivaste iga on 83 000 kuni 170 000 aastat.

Karvkatte kaotas nüüdisinimese eellane umbes 800 000
aasta eest. Nõnda et porgandpaljalt lippas inimene savannis vähemalt
600 000 aastat.

Allikas: Molecular Biology and Evolution

 

lugemis.vara | News | Sotsiaalteadus

Kristluse kadu Soomest nähtuna

06.01.2011

Timo Vihavainen

Äratuskell õhtumaadele

Soome keelest tõlkinud Ene Kaaber

Kirjastus K & K, 295 lk

Helsingi Ülikooli professor Timo Vihavainen kirjutas oma raamatu „Länsimaiden tuho” ajendatuna murest Euroopa ja üldse lääne tuleviku pärast. Möödunud aastal Soomes ilmunud esseekogumikus on juttu lääne kultuuri mandumisest, konsumerismi ülemvõimust, kristluse taandumisest ja islami pealetungist ning Jumala kuju ähmastumisest. Kultuur ehk Vihavaineni sõnul pürgimus tõe, headuse ja ilu poole, on  korvatud küllastumatu tarbimisega. “Pluralismi kuulutav postmodernne kultuur peab kõike samaväärseks, miski ei ole hea ega  ka halb ja väärtuslik on tegelikult ainult see, mis valmistab meile naudingut.“

Kogumikus on käsitletud Lääne immigratsioonipoliitikat, uusi ja vahel ka veidraid kombeid, iidolite kummardamist, soomlaste eneseteadvuse turgutamist, Soome suhted idanaabriga.

Nii et päevakohased teemad mõlgutusteks.

Omamoodi huvitav on, kuidas Soome teadlane näeb – või õieti ei näe – Eestit. Pole peaaegu et ollagi. Isegi, kui ta kõneleb venelaste immigratsioonist, ei erista ta Venemaa venelasi ja Eesti venelasi. See pole mingi etteheide, kuid näitab meile, kui tähtsusetu on Eesti tegelikult.

Oma tähtsusetusest hoolimata ootavad meid ees samalaadsed poliitkorrektsused nagu Soomet. Moslemid, ägenev naisõiguslus, omasooqrmastajad ja kes teab veel mis. Vihavainen arvab, et Soome identiteet on seotud kristlusega. Kuis meil Eestis?

Seda raamatut lugedes meenub kohe Soome psühholoogi Hannu Lauerma raamat, mis eesti keeles ka Kulle Raigi kirjastuse väljaandmisel ilmus. “Usk, lootus ja ohtlik bluff ” käsitles servapidi samu probleeme, ja samade järeldustega.

Eesti tundub et on üsna pime – ei tule mingeid samalaadseid teadusmeeste käsitlusi küll ette.

Ehks siis innustab see raamat.

Tiit Kändler

News | Sotsiaalteadus | vaata.imet

Sured ikka … erilisena

05.04.2010

Vastupidiselt tavaarusaamale sünnib inimene koopiana, kuid sureb unikaalsena. Mida vanemaks inimene saab, seda erinevamaks ta muutub. Sellisele üllatavale järeldusele jõudis Bo G Eriksson Göteborgi Ülikoolist, kes uuris oma doktoritöös laialdase ja pika uurimise all olnud rühma, kes olid sündinud 1901 ja 1902. 70. ja 90. eluaastate vahel erinevused rühmas üha suurenesid.

Allikas: Göteborgi Ülikool

News | Sotsiaalteadus | to.imetaja

Kutsugem Eestisse rohkem immigrante!

11.02.2010

Milleks muretseda uute immigrantide üle? Kas pole siis ajaloost, arstiteadusest ja alkeemiast teada tõsiasi, et sarnast tuleb ravitseda sarnasega? Tegelikult peaks Eesti hakkama kohale meelitama immigrante võimalikult paljudest eri kultuuridest, kliimavöönditest ja looduskeskkondadest. See mitte ainult et aitaks meil prügikasti visata totaalselt äpardunud integratsiooniidee, kui ka äratada üles kopitanud Eesti Asja ning võibolla isegi leida üles meie identiteedi, mis kuuldavasti olevat läinud kaduma või paremal juhul visatud kusagile nurka, mille ümber olnud maja aga arendati.

Et teadus on oma olemuselt internatsionaalne, siis on teadlased siin juba ammu olnud esirinnas, meelitades meile kohale arvukalt mõtlevaid päid maailma eri paigust. Mis on vaid rikastanud Eesti teadust. Tõsi küll, selle hinnaga, et nende suust peame kuulma, kui targad me oleme ise, aga milline jõledus meie Vabadussõja sammas tegelikult on, mille me oma tarkusega ehitasime.

Ka muusika on ju sisult internatsionaalne, vormilt rahvuslik – või kuidas see oligi. Mistap näeme loomuliku olekuna musitseerimas eestlaste seas mistahes rahvustest muusikuid – või vastupidi.

Nii et: teadlaste ja muusikute eeskujule tuleb ärgitada, meelitada, osta ja kui muidu ei saa, siis sundida järgnema ka poemüüjad, taksojuhid ja nii edasi, ning muidugi poliitikud. Kes meist ei hääletaks mustanahalise reformika või moslemist keskerakondlase poolt? Mina igatahes.

Tiit Kändler

aasta.pildis | News | Sotsiaalteadus

Tehkem jõulud mõtte ja meele peoks

17.12.2009

Jõulueelne teadus.ee soovitab alljärgnevalt soojalt mõnda meie tippteadlaste kirjutatud mälestusteraamatut – vastukaaluks vohavale mineviku ümber ja üle kirjutamisele saab lugeja siit midagi jäävat nii meelele kui mõttele.

Jutuks tulevad akadeemik Harald Kerese kaks raamatut, Ernst Öpiku ja Jaan Einasto juba mõne aasta eest avaldatud kogumikud, maailma tippteadlaste väärtraamat tähistaevast ja Loodusajakirjade kogumik „Lehed ja tähed 5”, milles eesti teadlased ja teaduskirjanikud avaldavad oma nägemusi maailma ja Eesti tipmistest looduseuurijatest. Elulood needki.

Jõulukotti väärt asjastatud mõtteid ja pühadeaegu mõnusaid meele mõlgutusi!

teadus.ee

News | Sotsiaalteadus | to.imetaja

On selline partei! Kuid mitte teadlastele

23.10.2009

Annab jumal ameti, annab ka mõistuse – nii üteldi tsaariajal. Eestis kehtib reegel – annab jumal partei, võtab ka mõistuse.

„Igasugune parteilisus oli minu auväärt professorite meelest olnud alati teadusele kahjulik kui paranoia, kui vaimuhaigus.” Nõnda meenutab sõjaeelse Tartu ülikooli vaimsust rahvaluuleteadlane Isidor Levin, kelle mälestusi on ilmutanud ajakiri Akadeemia juulikuust alates. Levin on siin tuletanud meile meelde teaduse olemust.

Tuleb ometi ükskord rääkida asjadest ausalt. Teadus ja partei ei ole vennad. Partei vajab ajuvaba kuuletumist ning on rajatud rahaahnusele ja võimuihale. Mis ei tähenda muidugi, et iga parteilane oleks kuulekas ja ahne. Kuid partei kui säherdune üksi ja eraldi võttes on äärmiselt ebademokraatlik nähtus. Demokraatia saab teoks vaid mitmete parteide olemasolul. Niipea, kui parteide arv liigub piirväärtuse suunas, mille suurus on üks, tekib autokraatia. Peaksime seda ju minevikust teadma.

Nõnda ei ole ei Jaak Aaviksoo, ei Ene Ergma, ei Peeter Tulviste nüüd ja praegu vähimalgi kombel teadlased, olid nad minevikus kui geniaalsed teadlased tahes. Parteilisusega koos käib kohustus kuuletuda ja seega vahel ka valetada, vale aga teadusesse ei sobi. Parteilisusega koos käib mõnus võimalus mitte vastutada, teadlane aga vastutab oma sõnade eest. Nii ongi, et kui partei ei taha, siis rohi ei kasva ja lind ei laula ka. Mida on näha näiteks vabadussamba puhul, mis on projekteeritud igasuguseid looduse seadusi ignoreerides, ainuüksi parteipoliitilistest kaalutlustest. Kuid vetikas ikka kasvab, ja kui valgustatakse öösel, kasvab veel enam, ja vee molekul on ikka väga väike, nii et ronib igale poole, ja energia eest tuleb ikka maksta, mis siis et seda valatakse vabaduse nimel.

Sama asi kehtib ajaloo puhul. On muidugi igaühe asi, kas uskuda Mart Laari, Lauri Vahtre või Küllo Arjakase ajalooteemalisi oopusi. Mille kirjutamisel pole muidugimõista unustatud ka parteipoliitilisi ülesandeid.

Kes usub Marju Lauristini sotsioloogia erapooletust, võib samahästi uskuda seda, et Kuu säramiseks Päikest ei vaja. Poliitik ei saa teha erapooletut teadust, räägitagu seda meile kuitahes veenvalt, targalt ja andekalt.

Parteisid on vaja, selleta ei saa. Seega on ka vaja parteilasi. Ja kindlasti on osa parteilastest ausad ja õilsameelsed. Kuid partei ja teadus on vastandlikud ning see tuleb ka endistel teadlastel ausalt välja öelda, mitte inimesi lollitada.

Nüüdses Eestis, mis on ohtlikult langemas parteilaste kootud valede ja ahnuste võrku, on ka teadlaste asi lollusele vastu seista. Muidugi on seda teha raske, kui Eesti parteid on parteistamas ka teaduse hindamise ja rahastamise struktuuri. Kuid pole häda midagi. Eks ronis ka vene ajal ENSV Teaduste Akadeemiasse teadlasesarnaseid isikuid vaid ainult tänu komparteisse pugemisele. Sellest hoolimata ei lõppenud aus teadus Eestis ka kõige kurvematel aegadel. Ammugi siis nüüd, püüdku meie tublid isamaa ja partei teenrid, kui palju tahavad.

Tiit Kändler

News | Sotsiaalteadus | to.imetaja

Kaks kultuuri elavad edasi Eestis

14.05.2009

1959. aasta 7. mail pidas inglise füüsik ja kirjanik Charles Pearcy Snow Cambridge´i ülikoolis avaliku loengu, mis vallutas maailma. Kõne pealkiri oli „Kaks kultuuri” ja ta arutles, et hingeline maailm polariseerub. Ühel pool asub kunstiintelligents, teisel pool loodusteadlased, kelle markantsemaks näiteks on füüsikud. Esimesed kuulutavad, et teadlased ei kujuta ette reaalset elu ja elavad vaid iseenese loodud maailmas. Teised jälle kinnitavad, et kunstnikel ei ole ettenägemisvõimet. Kuidas siis muidu kirjeldada olukorda, küsis Snow, et teadus kunsti kuigivõrd ei mõjuta. Teadus areneb, ütles ta, kunst aga tammub ikka oma rada. Nõnda on Snow nägemuses kunstiintelligendid kui tööstusrevolutsiooni aegsed luudiidid, kes masinaid purustasid.

Snow kirjeldas, kuidas ta lõunalaudades tõstatas küsimuse – mis on termodünaamika teine seadus? Ja kuidas selle peale puhkesid humanitaarid naerma – milline absurdsus. Snow väitis, et entroopia kasvu seaduse mittetundmine on samaväärne, kui et teadlased ei teaks Shakespeare´i.

Snow kõne avaldati seejärel pealkirja all „Kaks kultuuri ja teaduslik revolutsioon.” „Kaks kultuuri” muutus kähku üldkasutatavaks fraasiks nagu „võimukoridorid”, nende mõlemate autoriks oli Snow. Fraasid rebisid end kontekstist lahti ja hakkasid elama oma elu.

Pool sajandit on nüüd Snow loengust möödas, aga selle üle arutletakse ikkagi veel. Nii teadusajakiri Nature kui populaarteaduslik ajakiri New Scientist pakkus sel puhul autoritele oma pinda, et arutleda, kui palju Snow tõstatatud vastuolust on nüüdseks püsima jäänud.

Diskussioonis osalenud inglise filosoofid peavad Snow jaotust primitiivseks ja kindlasti suurel määral aegunuks. Snow nägi probleemi selles, et peaaegu igaüks, kes võimu juures, on kirjandusliku kultuuri produkt. Londoni ülikooli filosoofiaprofessor A.C. Grayling näeb selles häda tänaseni – otsustajad ei jaga teadust. Kuid see on ühiskonna teadusliku kirjaoskuse probleem laiemalt, ütleb ta.

Oxfordis elav kirjanik Georgina Ferry aga arvab, et praegu ei kulge lõhe mitte teadlaste ja intelligentsi, vaid optimistide ja pessimistide vahel. Esimesed arvavad, et teadus suudab inimkonna hädasid ületada, teised aga, et ega ei suuda ikka küll.

Nature arvab oma toimetajarubriigis, et Snow esseest on siiani jäänud aktuaalseks see osa, mis puudutas vaesust ja hoolimatust. Kahe kultuuri vahe olevat kadunud, näitena tuuakse Michael Frayn, Tom Stoppard, John Updike, kelle kirjanduslikud ideed on teadusest läbi pikitud.

Kuid Snow arvustas ka Lääne koolisüsteemi, mis oli tol ajal juba väga spetsialiseerunud, ja ülistas pikalt ning laialt N Liidu haridust, mis olevat olnud väga mitmekesist haritust pakkuv. Selle kohta ei ütle kõrgelt haritud inglased midagi. Justkui seda Snow loengu osa pooleks olnudki.

Snow essee avaldati venekeelses tõlkes 1973. aastal. Sai siis kättesaadavaks siinmailgi. Umbes samal ajal toimus N Liidu ajakirjanduses laiaulatuslik diskussioon teemal „Füüsikud ja lüürikud”. Muidugi ei puudutanud see poliitikat. Kuid Snow mõtted jõudsid ometi ka Raudse Eesriide taha, ja vaid kümmekond aastat hiljem.

1970. aastatel tekkis Eestis üks spontaanne suundumus kunstnike ja teadlaste vahelise lõhe vähendamise poole. Rida tollaseid noorteadlasi ja noori arhitekte ning kunstnikke korraldas hulga seminare ja kohtumisi teemadel, mis mõlemat osapoolt lähendasid. Need päädisid kunstinäitusega Harku 1975, kus kunstnikud esitasid oma nägemuse, mis suuresti tegeles ühiskonna arvustamisega. See skandaalseks muutunud näitus päädis seminariga, kus esinesin minagi.

Ehk on siis mul õigust avaldada arvamust, et Eestis kahe kultuuri paradigma toimib siiamaani. Nõnda palju taga on meie ühiskonna areng inglise omast. Haridus spetsialiseerub kapates, ja võimukoridorid ei lase läbi teadust. Või õigemini lasevad küll, ent ainult ühes suunas, ülalt alla. Ühe vahega siiski – Eesti võimumehi ei saa küll süüdistada kirjanduslikus taustas.

Kas pole ka aeg-ajalt lahvatavad teravad erimeelsused ühe või teise kunstniku tegutsemise üle tegelikult kahe kultuuri olemasolu tõestuseks? Ühele osapoolele tundub, et kunstiinimesed kinnitavad: kunstnikele on lubatud kõik või enamgi veel. Neile tundub, et tahetakse ütelda: kui kunstnik lööb supermarketis mõne ostja maha ja kuulutab selle kunstiteoseks, siis tahtis ta ju ometi juhtida tähelepanu asjade kultusele, või kui teine kunstnik võtab kätte plakati „Eesti Venemaa osaks” ja läheb Narva sillale, siis ei ole ju tegu poliitika, vaid ikkagi kõrge kunstiga, mis vaid juhib tähelepanu erimeelsustele kahe riigi vahel.

Teisele osapoolele jälle tundub, et kui säherdused tegevused hukka mõistetakse, siis ei tea mõistjad õiget, nüüdisaegset ja vajalikku kunsti mõistmagi. Eesti on muutunud „kahe kultuuri” refuugiumiks, pagulaks. Siin elavad need edasi kui endeemilised liigid isoleeritud saartel.

Jah, tõepoolest – ohtlik on nii kunst ilma teaduseta kui ka teadus ilma kunstita.

Tiit Kändler

Ajalugu | Antropoloogia | Arheoloogia | Arvutiteadus | Astronoomia | Bioloogia | Etnoloogia | Folkloristika | Füüsika | Geneetika | Geograafia | Geoloogia | Humanitaarteadus | Informaatika | Keemia | Kosmoloogia | Küberneetika | Matemaatika | Meditsiin | Meteoroloogia | nädal.mõttes | News | Ökoloogia | Paleontoloogia | Psühholoogia | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia | Teoloogia

27.06.2008

“Otsige hoolega, kui leiate oma esimese seene või teete esimese avastuse: need kasvavad kobarates.”
George Pólya (1887 – 1985), Ungari matemaatik

Telli Teadus.ee uudiskiri