1. Täiskasvanud inimesel on teiste liikide seas erilised matemaatilised võimed, kuid esemete hulkade mittesõnalises loendamises võistlevad meiega näiteks ahvid.
2. Inglise teadlased Elizabeth Brannon ja Jessica Cantlon otsustasid uurida, kuidas ahvid ja õpilased liidavad kaks punktide hulga kokku, valides sobiva stiimuli kahe võimaluse vahel, mis peegeldas kahe hulga aritmeetilist summat ja nõnda selguski, et tunnetuses sarnanevad primaadid inimesega.
Allikas: AlphaGalileo

“Paradoks on tõde, mis seisab pea peal, et endale tähelepanu tõmmata.”
Itaalia kirjanik Nicholas Falletta

Horisont
6/2007 november
56 lk, hind 34.50

Paralleelsed universumid tulevad matemaatikast, mitte reaalsusest. Need võivad olemas olla, aga siiani on need vaid nendesse uskujate peades. Nõnda võiks kokku võtta füüsikateoreetik Piret Kuuse kommentaari. Tema tõdemust toetab Kristjan Kannikese kameeleonväljast. Asi selles, miks ikka universum kiirenevalt paisub, selle asemel et kokku tõmbuda. Paisumine on vaatlustest nähtud tõsiasi. Seletused on matemaatikast saadud tulemused. Nagu varjatud aine ja varjatud energia ja skalaarväljad vaakumi energia suurus ja Higgsi bosonid. “Ühtegi skalaarset kvantvälja pole eksperimendis siiani leitud, kuid ilma nendeta ei saa,” vahendab Kannike kosmoloogide arvamust. Nõnda siis neid jahitaksegi.
Kuid kindel see, et “meie silmaring kahaneb pidevalt ja 100 miljardi aasta pärast poel näha muud kui paari lähemat galaktikaparve.”
Nobeli-lugudest eristub Alar Karise oma, kus ta kirjeldab oma tööd geenmuundatud hiirtega ja seega kokkupuuteid värskete nobelistide ideedega. “Poleks tänaseid nobeliste, oelks Tartus ja Eestis uurimisvaldkonnad kindlasti teisesuunalised,” tõdeb Karis.
Kas Maa südames võib tegutseda tuumareaktor? Georeaktor on hüpotees, kuid märksa lähemast vallast kui universumi äärealadelt. Mine sa tea, igatahes püütakse asjale katsetega jälile jõuda – ja mõttemänguks sobib idee suurepäraselt. Nii nagu püütakse reaalselt rajada ka kosmoselifti – mis siiani siiski vaid hüpoteetiline. Füüsik Alvo Albloo loodab, et eestlased selleaastasel Robotexil saavutavad esimesed 2,5 meetrit selle vajalikust 100 000 kilomeetrist.
teadus.ee

SÜNDIS AKADEEMIA VÄIKE SUGULANE

Akadeemiake
Õpilaste teadusajakiri
I aastakäik, number 1
152 lk, hind 40 kr

Meie uudisajakirjade tulvas hakkab igasugu klantsmooride ja -vaaride seas silma ajakiri Akadeemiake, mille esimene number äsja välja tuli. Sestap tasub seda kommenteerida. Ja äsja välja antud Nobeli preemiad jätta edaspidiseks.
Ajakiri hakkab ilmuma kolm korda aastas, ja ei levita end putkamüügi kaudu, vaid ainult tellimuste läbi. Ning määratleb end kui õpilaste teadusajakirja.
Mis siin siis ühele teadustoimetajale silma hakkab? Kõigepealt see, et kolleegiumis on üliõpilased – küllap vist Tartu ülikoolist. Autoriteks aga kooliõpilased.
Tööd on üsna ühtlase tasemega, ja üllatavalt põhjalikud. Mulle pakkusid need kõik huvi enamal või vähemal määral. Väljaandes on Kohtla-Järve õpilase Maili Lehtpuu uurimus Ida-Viru tehiskeskkonna taimestiku kujunemisest – järelduseks see, et istutad puid või ei, lõpuks kasvab taimestik ikka omasoodu, küsimus on vaid ajas. Saarlase Janno Tilga töö on temperatuuride erinevusest Eesti piires – maksimaalseks erinevuseks samal, 2006. aasta 25. jaanuaril –, Ristna ja Tarvastu vahel oli 26,4 kraadi.
Pärnakas Gerda Kuum on teinud toreda töö, millele saab põhineda Pärnu Aleviu kalmistul ekskursioon kultuurilukku. Huvitavad on Kunda koliõpilase Liina Vanatoa kirjutis laste hirmudest ja saarlase Mari Pajussaare küsitlus, kust selgub kaitseväe ja ajateenistuse populaarsus. Need kaks just seepärast, et noored uurijad küsitlesid peaaegu et oma eakaaslasi. Ei puudu ka kodulooline kirjutis ühe mehe eluloost, autoriks Merilyn Viin Võrumaalt Parksepast, laenatud uudissõnade käsitlus Greete Tomingalt Haljalast ning – üllatus, üllatus – kirjutis nõiaprotsessidest Eestis tartlaselt Pille Pullonenilt.
Nõnda siis on sisu rõhuvalt humanitaarne, nagu võib arvata ka toimetuse kolleegiumi koosseisu põhjal.

(more…)

Avati üleilmne internetiportaal WorldWideScience, mis pakub teadlastele ja kõigile huvilistele tasuta juurdepääsu enam kui 200 miljonile teadusteemalisele leheküljele.
Portaal WorldWideScience.org töötati välja koostöös British Library, USA Energeetikaministeeriumi ning erinevate teadus- ja tehnoloogiaasutuste vahel Taanis, Prantsusmaal, Saksamaal, Hollandis, Austraalias, Brasiilias, Kanadas ja Jaapanis. Portaal pakub otsimisvõimalusi paralleelselt erinevate teadusportaalide seas, mis on raskesti ligipääsetavad kommertsotsingumootorite poolt. Vt: worlwidescience
CORDIS/Eesti Geenikeskus

Stefan Klein
Kas kõik on juhus?
Tõlkinud Krista Räni
Varrak
390 lk, hind poes ca 200 kr

Kui inimene paneb oma raamatu pealkirjaks küsilause, kas see on siis juhus? Ja kui ei ole, kas ta kavatseb siis sellele küsimusele vastata? Raamat juhusest võib olla kas sulitemp või katse maailma mõista. Stefan Kleini raamat kuulub nende hulka, mis käsitleb meie maailma sellisena, nagu nüüdisteadus seda ette kujutab. Vähe sellest, Klein püüab selgitada, miks meile maailm tundub teistsugusena, kui see on. Või miks me tahaksime, et see oleks teistsugune.
“See oli juhus, mis meid kokku viis,” ütleb laulusalm. Tegelikult ei saagi meid kokku viia miski muu kui vaid juhus. Kui te ütlete, et mitte midagi ei tohi jätta juhuse kätte, siis te tegelikult jätate kõik juhuse kätte. Sest juhuse üle saab valitseda vaid see, kes teab, mis on juhus ja millistes piirides see meiega mängib.

Kahelaadne juhus. Klein eristab juhuse kaks liiki. Esimene on selline sündmus, mida me ei oska või ei taha teisiti seletada. Juhuslike vahedega rabisevad aknale vihmapiisad. Me ei suuda selle taga näha mingit korda. Kuid ta ei osuta, et juhuslik gaasimolekulide liikumise taga saab näha ka seaduspära. Nii nagu näitas Ludwig Boltzmann oma statistilises füüsikas. Isegi vihmapiiskade ansambel käitub seaduspäraselt, ja nimelt valge müra reeglite kohaselt. Kuid muidugi ei saa me kindlalt väita, millal jõuab järgmine piisk meie aknale.
Teine tähendus on juhusel, kui käsitleme seda siis, kui sündmused langevad kokku, nii et me ei näe selles mingit mõtet. “Uskumatu juhus”, üteldakse, kui näiteks mõeldakse sõbrast, ja see siis helistab, või kui kell peatub hetkel, mil keegi lähedastest sureb.
Kuid ettevaatust – alati toimub ju peaaegu et ühel ja samal ajal mitmeid ja setmeid eri sündmusi, kuid tavaliselt me neid omavahel ei seosta. Nii et kui puu kukub naabrimehele pähe, siis kindlasti eelneb sellele midagi, kasvõi näiteks see, et mees seisis liiklusummikus ja jõudis koju seetõttu just hetkel, mil puu murdus.
See näiteks ei olegi juhus, et satume alati seisma pikimasse kassasabasse. Sest nagu Kelin näitab, on see üsna loomulik – sest tõenäosus, et meie saba oleks lühim, on nelja saba olemasolul vaid üks neljandik, et see aga ei ole lühim, kolm neljandikku. Nii et tõenäosusteooria tundmisest oleks abi ka igasuguste näiliste paranähtuste selgitamisel. Kuid tõenäosus – see polegi imelihtne. Klein seletab ka, miks. Tõenäosus polnud ju lihtne isegi Albert Einsteini jaoks, kes elu lõpuni vaidles oma kolleegidega, kuidas tõlgendada tõenäosiust kvantmehaanikas. “Jumal ei viska täringut,” arvas ta. Praegu arvatakse üldiselt, et viskab ikka küll.
Kui elu oleks saanud mingilgi hetkel oma evolutsiooniga uuesti alustada, siis elaks Maal hoopis teistsugused olendid. Nii on arvanud ameerika bioloog ja teaduskirjanik Stephen Jay Gold. Kuid teisalt, miks on kõik loomad üsna sarnase põhiplaaniga ehitatud? Sellestki räägib Klein.
Juhus tähendab kõike muud kui kaost. Seda kirjeldada pole aga lihtne – juhuslikku arvu pole võimalik väljendada lühemalt kui selle arvu endaga. Nii et meie mälu petab, sest tõenäosusega see hästi hakkama ei saa.

(more…)

Robert Clarke
Superajud

Üliandekatest geeniusteni
Tõlkinud Kai Lepp
Kirjastus Valgus, 165 lk, hind poes ca 65 kr
(more…)

“Igaüks peab oma nägemispiire maailma piirideks.”
Saksa filosoof Arthur Schopenhauer (1788–1860)

Rändlinnud toimivad instinktiivselt kui parimad piloodid. Miks aga haned lendavad V-kujulises rivistuses, polnud siiani selge. Nüüd on arvutimudelil asjale jälile saadud. Kõrvutati kaht võistlevat teooriat. Esiteks, et iga lind tekitab oma järellendaja jaoks soodsa õhutõusulaine. Ja teiseks, et lennates üksteise suhtes veidi nihutatuna on igal linnul soodsaim nägemisväli.

Rio de Janeiro riikliku ülikooli teadlased Valmir Barbosa ja Andre Nathan lõid arvutimudelid 15–35 linnust koosneva parve jaoks, kus kehtivad mõlemad need reeglid.
Tulemuseks saadi, et mõlemal teoorial on omajagu õigus. Eelnevad arvutimudelid, mis ei arvestanud mõlemat võimalust, ei viinud V-kujulise rivistuseni. Nüüd aga selgus, et selline rivitus tekib sõltumatult sellest, millises asendis on parv algselt. Katse näitab, kuidas keeruline struktuur võib tekkida mõnest lihtsast reeglist.
Allikas: New Scientist

“Kui inimesed ei usu, et matemaatika on lihtne, siis vaid seepärast, et nad ei mõista, kui keeruline on elu.”
Ameerika matemaatik John von Neumann (1903–1957)