Rubriigi ‘mis.toimus arhiiv

Meditsiin | mis.toimus | News | Psühholoogia

Kas teadus on koomiks või traagiks?

19.11.2012

„Teadus – kas koomiks või traagiks? Algtingimused ja taust populaarteaduses.“

Tiit Kändler

Ettekanne teadusmeedia konverentsil „Teadushimuline meedia“

16. november 2012 kell 10.30, 15 min.

Kui ma sõitsin läbi ootamatult lumeohtra sügismaastiku 27. oktoobri hommikul Vooremaale, kuhu olin kutsutud füüsikute talvekooli esinema, mõtlesin äkitselt, et kuidas ma tunneks ära Eesti, kui poleks teeviitasid ja muud keelelist pudi-padi. Kui ma isegi ei saa aru, kas on varakevad või hilissügis. Päikese tõustes kattusid lumeväljad uduga, maastik sürrealiseerus ja ainus, mis Eestile viitas, oli Voore küla äärest kosmose poole kerkiv lõkkesuits. Eestlane teeb alati lõket. Olgu siis maastikul või hinges. Niisiis Eesti.

Esiteks

Toas ootas mind pea sadakond noort haritlast, kellest sõltub Eesti tulevik. Kui küsisin neilt noortelt inimestelt, kellest osa ülakorrusel Eesti esimese kosmosesatelliidi asju ajas, mis neid Eestis teaduse populariseerimises häirib, küsis üks noormees ameerika füüsikule Richard Feynmanile viidates, et miks peetakse publiku rumalaks. Ameerika üks suurimaid ja populaarseimaid füüsikuid, suurepärane populariseerija Feynman kirjutas kord ühes oma raamatus: „Kogu see idee, et keskmine persoon on ebaintelligentne, on väga ohtlik idee.“

Samale küsimusele on tulnud mul vastata ikka ja jälle – kui andsin kahe aasta eest seminare Kunstiakadeemia graafilise disaini üliõpilastele, kui kõnelesin 20. augustil Väike-Maarja rahvaga, kui olen vestelnud teadus.ee suvekooli osalejatega läbi kaheksa aasta või Teaduskabaree külalistega möödunud hooajal. Kui olen vestelnud eesti teadlastega. „Miks meid tobudeks peetakse?“ tõuseb küsimus pinnale kui kalast puutumatuks jäänud kork.

Ei jää üle muud, kui selle üle mõtelda. Mõtlemiseks pakkus mulle lisapinget kolm viimast aastat, mil olen kirjutanud akadeemik Endel Lippmaa elust, aga ka teadusest, poliitikast, ajaloost, raamatu, mis kahe nädala pärast trükikojast väljuma peaks. „Miks meid rumalaks peetakse?“ on ju laiem küsimus ja seostub meie riigis praegu toimuva ägeda diskussiooniga. See ei ole ainuüksi teaduse populariseerimise probleem, vaid kerkib halli müürina ette igale kodanikule, kes veidi hätta sattununa kas mingist registrist, ametist, kohtust või valitsusest tahaks veidi abi saada: mis me teile ikka pajatame, te niikuinii aru ei saa. Palgake advokaat. Kas teadusajakirjanik saab olla amatöör-advokaat, elutähtsate asjade selgitaja?

Imepärane taanlane Hans Christian Andersen kirjutas aastal 1838 imepärase loo vankumatust tinasõdurist. Tinasõdur oli valu viimane, ja nii ei jätkunud ühe tema jala jaoks tina. Ta sattus rändama, armudes enne aknast alla kukkumist pabermajas elavasse baleriini, kes samuti näis ühe jalaga hästi hakkama saavat. Lõpuks neelas vankumatu tinasõduri alla kala.

Kala püüti kinni, lõigati lõhki – ja ennäe! Tinasõdur sattus sama pere lauale, kelle lastele ta kunagi kingiti. Mis tinasõdurist ja baleriinist sai, on kole kurb ja ime ilus, kuid perekond sõi kala ära. Kohutav – Euroopa Liidu seadustega oleks see keelatud! Kala kõhus oli ju mürk, tina! Ent meenutagem, et tol ajal, mil Andersen, kes selles teadust populariseerivas loos tinasõduri seiklused üles tähendas, olid Amsterdami kanalid paras paik visata kõik, mis kehast või toast üle jäi. Tallinnas voolas Härjapea jõgi, ja selgi sama ülesanne. Nüüdseks on inimese eluiga pikenenud mõõdetavalt, ja mitte niivõrd meditsiini, kui hügieeni rakendumise tõttu. Sest patsiendid said targemaks. Sellele aitas kaasa ka teadmiste populariseerimine.

Inimene vajab lugu. Vähemasti nõnda meile lugu peetud inimesed pajatavad. Lugu muutub üha lühemaks. Lõpuks jõutakse välja saripiltlooni ehk koomiksini. Kas teaduse olemuse saab väljendada koomiks? Või muundub see Eestis traagiksiks?

Teiseks

Teaduse lugu vajab algtingimusi ja tausta. See tähendab, et ajalugu ja seoseid, paralleele.

Isegi teadlane on inimene. See tähendab, et teaduse loo esitamiseks tuleb tunda avaldatud artikleid ja kuulata nende kaja teadlaskonnas.

Üsna palju on Eestiski tutvustatud Itaalia kohtu otsust, milles mõisteti elanike tapmises süüdi seismoloogid, kes ei ennustanud õigesti suure maaväringu tulemist. Kohtuotsuse vundamendiks oli kodanike totaalne ignorantsus tõenäosuse kui looduse vältimatu ja lahutamatu kaaslase suhtes.

Sel aastal Nobeli preemia võitnud jaapanlase Shinya Yamanaka välja töötatud tehnoloogiale pretendeeris hoobilt üks Hishasi Moriguchi, kes väitis, et hoopis tema on pluripotentseid tüvirakke patsientide ravimiseks kasutanud esmakordselt. Ajakirjandus võimendas asjalugu, lõpuks aga selgus, et toosinatne Moriguchi valetas nii oma publikatsioonide kui nende retseptsiooni kohta.

Ajakiri Nature teeb juhtkirjas järelduse: teadust vahendav ajakirjanik mitte ei või, vaid peab olema kursis teadlase artiklitega ja nende tsiteerimisega. Isegi teadlased on inimesed ja inimene on teadupärast laisk, edev ning edumaias. See, et mõni eesti teadlane töötab kusagil välismaa teadusasutuses, et aseta teda ilmtingimata püramiidi tippu. Võib näiteks juhtuda, et ta ei saanud kodumaal hakkama, ja nüüd teeb mõnes kuulsa nimega ülikoolis teadusliku sanitari tööd – mida vajab ka iga labor.

See tähendab, et ajakirjanik peab lugema teadusartikleid. Eestis on raske teadlaselt saada kommentaari kolleegi töö kohta. Homme võib kritiseeritav istuda mõnes rahajagamiskomisjonis, ja nälg ongi majas. Ega siis ilma asjata Briti teadusajakirjanikud küsi oma maa teadlase töö kohta arvamust Austraaliast või USAst.

Kolmandaks

Teadusajakirjaniku vaist võib ütelda mõndagi. Seda mõistetamatum on, miks näiteks Riigiringhääling usaldab teadusajakirjaniku rolli multifunktsionaalsetele ajakirjanikele, kõnelemata sellest, et akadeemikut lastakse intervjueerida suisa komödiandil. Pole kahtlust, et need inimesed on omal alal andekad ja vahvad tegijad. Kuid kindlasti mitte teadusest informeeritud ajakirjanikud. Keegi on kunagi kusagil välja mõelnud loodusseaduse – ühelgi riiklikul telesaatel ei tohi olla alla 30 000 vaataja. Eestis tähendab see ausa ja vahva teadussaate võimatust riigitelevisioonis. Et vaatajat püüda, hakataksegi tolatsema.

Miks arukad inimesed vaatavad näiteks saateid MI või OP või kapital? Sellepärast, et neid teevad asjatundjad – muusikud, kunstnikud, majandusega kursis olevad inimesed. Keegi ei tule selle peale, et lasta muusikasaadet teha suvalisel füüsikul.

Kes tahab istuda püramiidi all, las see istub seal ja pajatab, kuid kui lai ka püramiidi all ei ole, ja kogub oma 30 tuhat lõdvalt kätte. Tipus on asjad kvalitatiivselt teistmoodi. Koomiku roll intervjueerijana pigem peletab arukat inimest kui tekitab tunglemise teadusülikoolide uste taga. Mis sest et on karismaatiline ja ekraanikõlbulik.

Neljandaks

Kõige ohtlikum on asi meditsiiniuudistega. Kui need satuvad asjatundmatute interpreteerida, võib see olla ohtlik nii meditsiinile kui tervisele.

Vahemere dieedist, selle imettegevast kasulikkusest on pajatatud vähemasti 2400 aastat, Platoni teose „Pidusöök“ ehk „Symposion“ ajast alates. Söövad oma Vahemere asju, õli ja kala ja veini ja brokolit ja surevadki tervena. Kuid sotsiaalseid suhteid ei võta keegi arvesse – sest neid on raske kui mitte võimatu katseliselt kontrollida. Võibolla on sealsed inimesed südametervemad, stressivabamad tänu lahedate pere- ja sõbrasuhetele, mitte selle tõttu, mida nad sisse söövad – pealegi veel kõige ebatervislikumal ajal, südaöösel.

On üks valdkond, kus mitmekesisus ei esine. Kummalisel kombel hõlmab see valdkond inimese vaimsete võimete maailma. Enamus vaimsete võimete uurijaid on veendunud, et ei ole olemas erinevaid intelligentsuse vorme, eraldi näiteks keele ja muusika, matemaatika või spordi, ruumi või aja intelligentsust. Psühholoogid Jüri Allik ja Anu Realo on välja uurinud, et need inimesed, kes on edukad ühe vaimset pingutust nõudva ülesande lahendamisel, saavad reeglina hästi hakkama ka mõne teise oma ülesehituselt erineva mõtlemist nõudva ülesandega. „Tark inimene erineb rumalast vaid ühel ja ainsal viisil,“ „kõik rumalad inimesed on rumalad ühtemoodi, kuid tark saab olla vaid isemoodi,“ järeldavad nad.

Viiendaks

1663. aastal ehitas Osmanite sultani Mehmet IV ema ehk Valide Sultan valmis Istanbuli Uue mošee ehk Yeni Cami. Selle ülalpidamiseks rajas ta enne turu, nüüdse Istanbuli vürtsituru. Käibemaksust jätkus kooli, sauna ja astronoomi ülalpidamiseks. Kool haris vaimu, saun keha, pildil näha oleva mošee aiakese nurgamajakeses elava astronoomi ülesanne oli määrata kindlaks viie palveaja täpsed ajad – mis sõltuvad Päikese rännust taevalaotusel, seega siis aastaajast, teha kindlas paastu algus ja lõpp püha ramazaani ajal. Võibolla avastas astronoom ka mõne tundmatu tähe. Kuid kindlasti pidi ta ennustama tulevikku sultanile, kes lõbutses haaremis, sel ajal mil ta ema riiki juhtis. Lõpuks läks astronoomil elu ikkagi täbaraks ja ta hakkas ümbruskonna rahva ajanäitajaid parandama. Neid oli kindlasti vähem kui 30 000.

Vankumatu Osmani astronoom toob taas meelde vankumatu Taani tinasõduri. Need meenuvad ja abistavad, kui vahel tekib lootusetu tunne, et Eesti riik on tehtud vaid selleks, et meelt lahutada ja tipp sportida. Meil on tänu vankumatutele teadusajakirjanikele tänu säilinud omamaine teadusajakirjandus, sealhulgas vähemalt kaks ajakirja – mida näiteks ei Leedus ega Lätis ole. Meil on ka piisavalt vaimukaid teadlasi, kellelt vajadusel saab pärida nõu.

Tuleb jääda vankumatuks, olgu teadusajakirjandusel vaid üks jalg ja ähvardagu teda tulleviskamine. Probleemid on ühiskonnal alati. Alati on probleemid lahendatavad. Kuid lahendused ei püsi alatiseks. On vankumatu tinasõduri ülesanne korrata seda kurba tõde, enne kui ta tulle visatakse. Siis kannab tuulehoog tema kõrvale ka armastatud baleriini.

Kuuendaks

„Armastus on nagu Higgsi boson. Paljud usuvad, et ta on olemas,“ kirjutab Jürgen Rooste luuletuskogus „Higgsi boson“, mida tema sõnul inspireeris üks Teaduskabaree õhtu, kuhu kutsusin ta külla esinema. Elame ajastul, mida Teaduskabarees esinenud Mihkel Kaevats nimetab Oma luuletuskogus „Ungari kirsid“ tasapisi totaliseeruvaks säästupirni ajastuks, ajastuks, mis veereb iseenda paratamatu lõpu poole.

Kui me anname alla survele teha teadmistest laadajant ja noorte täiusepüüdlustest pealesunnitud omakohtuga ning pisaratega lõppev teadusvõistlus, on lõpp kiire tulema.

Kui ma küsisin Endel Lippmaa käest, et miks ta ikkagi on nõnda kaua ja visalt, nõnda paljudel aladel teadust teinud, vaatas ta mulle oma nüüdseks veidi pleekinud, ent ometi täpptumedate silmadega ots aja sõnas: „Et lõbus oleks!“

Lõbus peab olema, kas teate. Kuid teadmine on lõbus vaid pingutuse läbi. Lõbus on lolliks minna, aga targaks saada kole igav. Koomik, kui naljakas ta ka ei ole, ei suuda eales küsida inimesi abistavaid küsimusi geneetikult või psühholoogilt, füüsikult või keemikult. Isegi mitte koomikult. Kui riik oleks tõeliselt hariv, siis ei peaks haridusjanused eestlased emigreeruma Soome Yleisradio uudiseid ja kõnesaateid ja teadusdebatte kuulama ja vaatama.

„Mis puutub taimedesse, siis pole keegi seda valdkonda käsitlenud sama vaimukalt kui Manchesteri praost W. Herbert, ning seda ilmselt tänu oma avaratele aiandusteadmistele.“ Nii kirjutas Charles Darwin 21 aastat pärast Anderseni Vankumatut Tinasõdurit oma vaimukas ja teravmeelses teoses „Liikide tekkimine“, mis hiljaaegu ka eesti keeles ilmus. Darwin kirjutas selle raamatu teaduse populariseerimiseks. Darwin teadis hästi, et loodusliku valiku üle elav vaimukus ei ole tolatsemine, vaid teadmisel põhinev teravmeelsus. Tema raamatu esmatrükil oli vaid 1250 eksemplari, ent see murdis teaduses paradigma ja vabastas loodusuurijate mõtte uude universumisse.

Selliseid teadlasi, vaimukaid ja teravmeelseid teadlasi, on Eestis hulganisti. Tehkem siis vankumatult nendega koostööd, nii nagu ka kõigi kunstnike ja kirjanike, muusikute ja arhitektidega.

Meemide vahelises olelusvõitluses on teaduslik meetod – peadpööritavate hüpoteeside ja kontrolli, individuaalse geniaalsuse ja kollektiivse skepsise sümbioos – jäänud püsima tänu teaduse arukale ja imelisele ühendusele kõigi teiste kaunite kunstidega.

Füüsika | Kosmoloogia | mis.toimus | News

Higgsi osakese ilmumine Dublinis

07.08.2012

Kui te olete kaotanud nõela heinakuhja, siis mõtlete ja kõnelete sellest nõelast palju enam, kui kõigist teie õmbluskarbi nõeltest kokku. Seesama seadus kehtib ka füüsikas.

Juuli teisel nädalal Dublinis toimunud Euroteaduse avatud foorumil ilmnes see avatumalt kui mõnes muus paigas. Mitme füüsiku poolt kuue aastakümne eest välja mõeldud mehhanism, mis andis paberil luua jõuvälja, mille kandjad omakorda andsid paberil osakestele massi, on köitnud kõrgeid energiaid uurivate füüsikute, aga viimased paar aastat ka laiema avalikkuse meeli enam kui meie elu reaalselt sekkuvad elektronid ja prootonid, neutronid ja footonid. Köitis meeli, kuna seda Peter Higgsi nime kandvat osakest ei ole siiani ilmkindlalt kätte saadud.

Osatäitjad

Iirimaa pealinna konverentsikeskuse tõmbevälja koondunud 4500 teadlast, poliitikut, ärimeest ja kunstiinimest ilmutas eriti suurt huvi loengute vastu, mis mingilgi moel Higgsi osakesega seondusid. Oli see siis üheks maailma värvikamaks kosmoloogiks ja edukamaks teaduskirjanikuks kujunenud USA Harvardi Ülikooli füüsikaprofessor Lisa Randall – valge pluus, pikad sirged heledad juuksed, kahe käega kõnepuldist kinni – , või uversumi võimalikku ehitust kirjeldava superstringiteooria rajaja ja populaarne teaduskirjanik Columbia Ülikooli füüsikaprofessor Brian Greene – avatud särgikaelus kuue all, vaba kõnepuldi poos –, kes rabas publikut standardmudeli võrrandi osalise hiiglaslikult pika energialiikmega: „Stringide maailm ei ole üldse meie maailma sarnane, see on täielikult matemaatiline konstruktsioon!“.

Jah, ja muidugi CERNi peadirektor professor Rolf-Dieter Heuer – väärikalt hallid habe ja juuksepärg, vältimatult tume ülikond, hele särk, punane lips – mööda peasaali lava tuiskamas, mikrofon pea küljes, pidulikult kuulutamas: „Me siseneme tumedasse Universumisse!“

Higgsi osakest on nimetatud Jumala osakeseks. Paradoks on selles, et kuigi enamik kõrge energia füüsika inimesi kuulutab end leebemal või karmimal moel ateistideks, ilma Jumala nimeta nad ei pääse. Lisa Randall reklaamib oma värskemat raamatut, mille pealkirjaks on „Koputades Taeva uksele.“ „Knocking on Heavens Door.“ Bob Dylani laulu pealkirja on kosmoloog pannud nimeks Universumi ehitusest pajatavale raamatule.

Rolf Heuer on oma LHC ja Higgsi bosoni jutuga suurem staar kui Bob Geldof oma jutuga, et kasv on eufemism ahnusele. Mõlemat kuulatakse hingevärinal, kuid erinevus on selles, et iga Heueri sõna usutakse. „Me oleme ehitanud supermikroskoobi!“ kuulutab ta. Heueri esinemine on ilmekas, ta kord mõtleb, kord ütleb laval, kord kujundab kätega õhus hoogsalt algosakeste trajektoore, kord muutub ta liikumine hüplikuks, siis suisa tantsib.

Lisa Randall on vaoshoitum. Tema püsib puldis, kuid ei hoia oma emotsioone varjul ometigi.

Ta tsiteerib Suzanne Vega laulusõnu: „Mis on nii väike teie jaoks, on nii suur minu jaoks, kui see on viimane, mida ma näen, panen teid nägema.“

Suured energiad ja väikesed vahemaad, see on see mängumaailm, kus hirmkalliste osakeste kiirenditega askeldavad füüsikud – kellest enamik pole osakeste põrgutit näinudki, vaid vahib päevade ja ööde kaupa arvutiekraani. Mõõtkava loeb, ja mikromaailma nägemiseks tuleb sellesse sisse suumida. Inimskaala ei ole universumi skaala, inimese jaoks tundub see olevat liiga suur. Nõndasamuti tundub inimese jaoks algosakeste skaala olevat liiga väike. Inimene on nende kahe vahel. Kui logaritmilises skaalas mõõta – milles sama pika lõigu moodustab kümme või sada või sada miljonit –, tegutseb inimene täpselt vahepeal.

Libreto

Kui inimene poleks sfäär, siis oleks mure murtud, kõik oleks sümmeetriline. Kuid inimene ei ole sfäär, isegi mitte omaenese peegelpilt. Parem ja vasak ei ole üks ja sama. Ühest väikesest sümmeetria rikkumisest tuleneb ka osakeste ja kogu meile teada oleva mateeria mass. Häda meile, et seda teadaolevat mateeriat on nõnda vähe, vaid neli sajandikku arvatavast kogumateeriast.

Pistan küsimuse massiivsest universumist arutleva seminari juhataja pihku. Kust saab massi Higgsi osakene, mis kõigile teistele massi annab? „Iseendalt,“ kõlab vastus. Lihtsalt, selgelt, veidi põlglikultki. Kas te siis ei teagi või? Tunnistan iseendale vaikselt, et ega ei tea ikka küll.

Iga loll oskab kaks rongi kokku põrutada. Targem peab olema, et Genfis LHC peal kaks prootonite kimpu kokku põrutada. Kuid katsu sa pärast kokkupõrget aru saada, et mis oli mis ja kes oli kes ja kus oli kus. Heuer ja tema kolleegid kinnitavad, et nemad nüüd teavad, täpsusega üks osa miljonist.

Teavad, ja kinnitavad, et on avastatud uus osake. Et otsiti Higgsi osakest, siis kleepub see nimi uuele külge. Kuid keegi ei väida, et on avastatud just nimelt Higgsi osakene. Või täpsemalt – et on avastatud osakene, mille käitumine vastab teooria poolt välja rehkendatud Higgsi osakesele omasele käitumisele.

Kuid Heuer visandab juba uusi arengusuundi. Osake on peaaegu käes – see avab optimismi, et avanevad uued rahakraanid. Higgsi osake on tunginud füüsikast väljapoole. Heuer näitab slaidilt tõestuseks juuni lõpul Londonis Royal Opera House’s esietendunud romantilise Hector Berliozi ooperi Les Troyens hiljutist lavakujundust. Kus on seal Higgs, jääb üles leida nupukal vaatajal.

„Kolmkümmend aastat kitsendasime energeetilisi piire, kust Higgsi osakest otsida, ja ühe aastaga leidsime üles,“ kuulutab Heuer. Ta ei maini, et USA Fermilabi Tevatron tegi ära olulise töö piiride kitsendamisel. Ei maini sõnagagi. Juhtub, inimene on erutatud. „Tulevik on hele tumedas universumis!“ kuulutab ta. Saalitäis rahvast plaksutab empaatiliselt, sama kaasakiskuvalt kui konverentsi avamisel Iiri sammtantsijatele.

Ruumi taga on piisavalt ruumi. Küsib stringiteoreetik Brian Greene: „Mis meil peaks sellega asja olema?“ Ja vastab: „Tahame ühe idee ühendada ühe mütsi alla. Sest on jäänud küsimus – kus tulevad meie maailma dimensioonid?“

Jah, need dimensioonid. Lisa Randall: „Ruumi geomeetria on peidetud, väikestel vahemaadel ja suurtel energiatel ilmnevad efektid.“ on Randalli uue raamatu pealkiri on „Higgsi avastus: Tühja ruumi võimsus“. Kõlab nagu zen. Küsimus jääb, kas zen ja string kõnelevad ühest ja samast tühjast ruumist.

Tiit Kändler

Teadustoimetaja osavõttu ESOF2012 üritustest toetas ajakirja Nature projekt Nature Stars.

Foto: Tiit Kändler

CERNi peadirektor Rolf-Dieter Heuer kõneles dünaamiliselt Higgsi bosoni avastamise loost ja näitas slaidil, et Peter Higgs nagu teisedki inimesed asuvad oma suuruse poolest täpselt universumi suurimate ja vähimate objektide keskel.

Euroopa mõtleb | mis.toimus | News

Eoroscience award

18.07.2012

14. juuli 2012. Dublin.

Euroscience Science Writers Award; PIC SHOWS; (L-R) Junior Award Winners, Robert Gast & Karine Nazaretyan, Dr. Wilhelm Krull, of the Volkswagen Foundation, European Science Writers Award 2012 Winner, Tiit Kändler, of the Estonian newspaper Eesti Päevaleht and Katja Ebeling, of the Volkswagen Foundation, pictured on the fourth day of the Euroscience Open Forum (ESOF) 2012 in the Convention Centre Dublin (11th – 15th July 2012).

mis.toimus | News

Teaduskabarees epigeneetikud

29.01.2012

26. jaanuaril Tallinnas Teatri Puhvetis küsis Teaduskabaree nr 5: „Kas geneetika on muutumas geeniüleseks?”

Mis sai selgeks? Et lõpuni selgeks ei saagi, kuidas DNAst RNA saab. Et arstiabi on kõige reglementeeritum inimtegevuse ala. Et vähiravimi välja töötamine on üle jõu kallis. Kuid et selles osalemine on kui mitte tulemuslik, siis innustav ometi.

Fotodel ülat alla:

Kuulavad: Esiplaanil Heidi Soosalu, Arko Olesk, Priit Ennet.

Räägivad: Egle Rebane Vähiuuringute Tehnoloogia Arenduskeskusest, Marko Piirsoo Tallinna Tehnikaülikoolist.

Mõistavad: Egle Rebane ja Marko Piirsoo.

Mõtlevad: Tiit Kändler, Egle Rebane.

Sisendab: Karl-Martin Sinijärv.

Teaduskabaree nr 6 tuleb 23. veebruaril: „Avalik ja salajane matemaatika”, teemajuht Priit Ennet. EW aastapäevaüllatused saadaval. Teadus sinimustvalgel.

Fotod: Martin Vällik

mis.toimus | News

Teaduskabaree nr.4 – Islandilt Genfi ja tagasi Eestisse

29.12.2011

Aasta viimane Teaduskabaree kujunes rahvarohkemaks eelmisest kolmest. Ja kindlasti ka pidulikumaks.

Esinejate laua taha istusid Heidi Soosalu, Andi Hektor ja Jaak Kikas.

Sest Teadusajakirjanike Selts esimehe Priiit Enneti kehastuses andis välja oma esimese auhinna ajakirjandussõbralikule teadlasele. Selle Ökuli nimelises taieses kehastunud auhinna pälvis Eesti ainus vulkanoloog ja seismoloog Heidi Soosalu. Kes järgnenud diskussioonis hoiatas poliitika mõju eest vulkaanipursetele – õieti nende tagajärgedele. Vahel on juhtunud, et kohalike valimiste tulles ei taheta vulkanoloogide hoiatusi kuulda võtta. Ja siis mattuvad tuha alla nii kandidaadid kui valijad.

Füüsik Jaak Kikas seevastu püüdis rahvale selgeks teha, et kõik, mis hiilgab, on tegelikult klaas. Ning et pseudokristallid on küll head asjad, mille üle mõtiskleda, kuid millega pole miskit peale hakata – peale kohatise silmarõõmu. Füüsik Andi Hektor omakorda püüdis jätta muljet, et tema kui Suure Hadronite Põrguti järeldoktor suudab jääda erapooletuks Higgsi bosoni kaasuses ja isegi valgusest kiiremini lendavad neutriinod ei löö ühel Eesti füüsikul jagu alt.

Eesti luulet kuuldus kah, Maarja Kangro kogunisti demonstreeris, et vahel tunneb kirjanik loodusteaduste vastu enamgi huvi kui loodusteadlane luule vastu.

Leelo Tungal küll püüdis seda vastuolu ületada ja meenutas aegu, mil aega polnudki.

Noh, ja muidugi oli ka kuplee – Sädeleva Kassi keeltel ja meeltel.

Kui hästi läheb, siis jätkub Teaduskabaree ka uuel aastal samas kohas samal ajal – see tähendab iga kuu viimasel neljapäeval. Kui nii hästi ei lähe, siis jätkub ikka, ainult et samal ajal ja samas kohas. Ja kui juhtub hoopis halvasti minema, siis jätkub ikka, ainult et samamoodi samal ajal samas kohas. Igav lugu. Külm kah ei ole.

Ahjaa – siinsed fotod tegi lahkelt Martin Vällik, www.skeptik.ee

Tiit Kändler

mis.toimus | News

Teaduskabaree nr 1 sai teoks

02.10.2011


Neljapäeval, 29. septembril sai teoks idee, mis tekkis augustis toimunud teadus.ee suvekoolis Käsmus. Tallinnas Teatri Puhvetis tekkis Teaduskabaree nr 1. Puhveti tagasaali kogunes kokku 30 huvilist. Arutlesime mere üle ning ka musitseerisime sel teemal. Mida me teada saime?

Läänemeres elavad aastaid keeriselised hoovused läbimõõduga paarkümmend kilomeetrit. Allveeujuja, eriti -orienteeruja peab hoovustega arvestama. Läänemeres ei ole lained mitte ainult pinnal – mis on ju vaid vee ja õhu piir. Vaid ka erinevate soolsusastmete ehk siis tihedustega veekihtide piiril. Me võime mere käitumist kuitahes täpse matemaatikaga arvutada, kuid absoluutse täpsusega ei saa me seda teada eales. Selline on juba kord loodus. Meie mere läbipaistvus viimase paarikümne aastaga vähenenud kaks korda. Sadam ei tasu end kunagi ära, mis tasub, see on kaubavedu läbi selle. Saaremaa süvasadam ei sattunud just kõige õigemasse kohta, kuid saarlased vajavad sellist ja las see siis toimib. Majakad on muutumas hotellideks ja teatrisaalideks, kuid need toimivad ka meremärkidena omasoodu. Religioon ja teadus ei ole vastandlikud, kuid neid tuleb eristada, sest vahel muutub ka mõni teadusvaldkond religiooni sarnaseks. Kuid inimene vajab religiooni, ja seda eelkõige selleks, et iseennast paika sättida.

Need on ülilühidalt mõtted, mis praegu meelde tulevad, kuid juttu jätkus muidugi kauemaks, peaaegu kaheks tunniks.

„Mees püüab merd, meri püüab meest.” Kuusalu. Või oli see Emmaste. „Aga kuidas on lugu naisega,” kõlas küsimus, mis jäigi vastamata.

Plaan on tekitada Teaduskabaree ka mõnel oktoobri teise poole neljapäeva õhtul.

Tiit Kändler, kabareetaja

Majandus | Meteoroloogia | mis.toimus | News | Ökoloogia

Suts kliima-saginasse ja energiasaarele

23.12.2009

ÜRO kliimakonverentsi ajaks Kopenhaagenis on niigi hiiglasliku Bella keskuse külge rajatud ajutisi paviljone, et mahutada tuhandeid delegaate, tehnilisi töötajaid ja ajakirjanikke. Aga ikkagi voogab ja sagib keskuse avarates hallides ja koridorides rahvast tihedalt nagu laulupeol.
Olin ligi kahenädalasel konverentsil ainult kaks päeva, üleeelmise nädala reedel-laupäeval, kogumaks taustainfot ja helisalvestisi rahvusringhäälingu teadussaadete tarvis. Kauem ei olnud, sest raha ja aega tuleb kokku hoida. Aga paistab, et umbes sama kokkuhoidlik on “endiste idamaade” meedia üldisemaltki, sest vähemalt ajakirjanikest kolleegide seas märkasin ainult niiöelda esimese ja kolmanda maailma esindajaid.
Plenaaristungite saalid (neid on kaks, Tycho Brahe ja Karen Blixeni nimeline) olid neil päevil veel enamasti ootusärevalt tühjad, delegatsioonide kohtumised ja kõnelused leidsid aset väiksemates rühmades. Mitte-delegaadina ma neile ei kippunud, aga aja sisustamisel oli valida arvukate üheagsete loengute, paneel-arutelude ja pressikonverentside vahel, mida umbes paarikümnes saalis pidevalt toimus.
Oma teise konverentsipäeva, laupäeva, veetsin aga Taani riigi korraldatud tutvumisreisil Lollandi saarele, mis paistab silma erakordselt hästi edendatud alternatiivenergeetika poolest. Tuuleturbiinidest saab kommuun energiat nii palju, et jätkub naabritelegi müüa. Peale selle põletatakse prügi ja biomassi, katsetatakse kodudesse vesinikkütuse-elementide installeerimist ja uuritakse merelaineist energia ammutamise võimalusi.
Majandusraskustes vaevelnud ääremaast on kümmekonna aastaga saanud alternatiivenergeetiline edumudel. Kohalikud omavalitsustegelased on uhked, et kunagi sai valitud just see tee ja hüljatud tollal väga populaarne olnud ja ahvatlev näinud info- ja kommunikatsioonitehnoloogiline arengusuund.
Vikerraadio Labori-saatesse (http://teadus.err.ee/salv?cat=1&saade=98&id=1319&pg=1) tegin aga loo hoopis vetikakasvatusest, mida lollandlased on mereäärseis tiigikestes samuti hoogsalt korraldama asunud. Projektijuht Leo Christensen rääkis, et vetikad seovad väga hästi süsihappegaasi ja aitavad seda atmosfäärist eemaldada tõhusamalt kui muud taimed. Ja biomassi kasvatavad nad nii et mühiseb. Vetikatest saab teha loomasööta, õlisid, kosmeetikat ja mida kõike veel. Peale selle aitavad vetikad kinni püüda põldudelt merre uhutavat fosforit ja seda väetise koostises ringlusse tagasi viia.
Väikeselt idülliliselt saarelt õhtu eel pealinna naastes sai mikrobuss ajakirjanikke viia ainult metroopeatuseni. Teed Bella keskusesse tuli jätkata ühistranspordiga, sest laupäevase suurmeeleavalduse ajaks oli politsei juurdepääsuteed muudele sõidukitele sulgenud.
Nagu päevauudistest kuulsime, olla demonstrante olnud veelgi rohkem kui delegaate.

Priit Ennet, Eesti Rahvusringhääling

Kosmoloogia | mis.toimus | News | Tehnoloogia

Suri harukordne kosmosepioneer

24.11.2009

Eelmisel laupäeval suri 83 aasta vanuselt nõukogude kosmoseinsener ja kosmonaut Konstantin Feoktistov. Ta oli esimesi tsiviilkosmonaute ja ainus nõukogude kosmonaut, kes ei astunud kommunistlikku parteisse. 1964. aasta oktoobris lendas ta orbiidile väikesel kosmoselaeval Voshod. Seal tehti katseid äädikakärbeste ning taimedega. Feoktistov oli esimene kosmoselaeva konstruktor, kes sai võimaluse testida oma loomingut tegelikes tingimustes. 1950. aastate lõpul kirjutas ta oma nägemuse „Pikaajaline programm kosmose hõlvamiseks,” kus ta kirjeldas, kuidas NSVL peaks hõlvama Maa orbiiti, Kuud, Veenust ja Marssi. See nägemus viidi järgmisel aastakümnel ellu. Feoktistov pidas mehitatud lende teistele planeetidele „rumalaks raharaiskamiseks”. Tema 1950. aastate lõpu märkmikud, mis sisaldavad ka lennujärgse intervjuu Juri Gagariniga, pandi ühes muu NL kosmoseatribuutikaga müüki 1993. aastal Sotheby oksjonil.

Allikas: New York Times

mis.toimus | nädal.pildis | News

Maailma teadusajakirjanikud kohtusid Londonis

04.07.2009

Juunikuu ja juulikuu vahele jääval nädalal peeti Londonis teadusajakirjanike maailmakongress. Sel kuuendat puhku toimunud kongressil osales tuhat inimest. Nad on: teadusajakirjanikud, teadlased, mitut sorti teadusteavitajad (PR-rahvas ehk avalike suhete inimesed, teaduskeskuste töötajad ja muu sedasorti seltskond), üliõpilased, teadusega seotud tootmise ja äri inimesed.

Eestist osales viis teadusajakirjanikku: Priit Ennet, kes käsitleb teadust Vikerraadios, Villu Päärt, kes toimetab ajakirja Tarkade Klubi ja veebipõhist Novaatorit, Arko Olesk, kes muidu toimetab ajakirja Tarkade Klubi, ent praegu teeb oma magistritööd Londonis Imperial Colledge´s, Kristjan Kaljund ajakirjast Tarkade Klubi ja Tiit Kändler, kes on Eesti Päevalehe teadustoimetaja, teadus.ee toimetaja ja kes kirjutab teadusest ka mitmesse Eesti ajakirja, Sirpi ja kes teab veel kuhu. Nõnda rohkearvuline osavõtt sai teoks tänu Euroopa Komisjoni teadusdirektooriumi toetusele.

Üritus oli korraldatud parima inglise tava kohaselt. Neis töötubades, plenaaristungitel, pressiesitlustel või siis istungitel, kus mina olin, ei leidunud esinejate seas küll mõndagi, kes poleks maailmatasemel teadlane, ajakirjanik või ettevõtja. Kohal olid näiteks peatoimetajad ajakirjadest Nature, New Scientist, Scientific American, teadustoimetajad ajalehtedest Times, Financial Times, New York Times, Guardian, tipptegijad BBC-st ja kust veel kõikjalt.

Minule endale pakkusid enimat The Royal Society ruumes korraldatud näitus, kus võis mitte ainult näha maailma teaduse tippsaavutusi päikesepatareidest lendavate kunstputukateni, kui ka vestelda neid välja töötavate teadlastega. Ning tunnetada, et ka tippteadlased tahavad sinuga rääkida. Ja siis veel näha-kuulda-vestelda selliste suurkujudega nagu Kuninglik Astronoom Martin Rees (fotol paremal), kvantmehaanikas ühe sensatsioonilise avastuse teinud Alan Aspect (fotol vasakul), teise teinud Anton Zeilinger, ajareisiga laineid löönud ja mustade aukude omaduste peale Stephen Hawkingiga kihla vedanud Kip Thorne – kui nimetada mõnda.

Õppetunni sellest, milline peab olema üks pressiesitlus, andis Euroopa Komisjoni teadusdirektoraadi pressi- ja infojuht Patrick Vittet-Philippe (fotol) ja tema meeskond.

Asi vajab veel seedimist, et anda kogetust teada neilegi, kes polnud kohal nõnda, et lugu ei jääks pelgaks ülevaateks käidud teedest.
Tiit Kändler

mis.toimus | News

Muinaslaager võitles vapralt

18.07.2008

12.– 13. juulil toimus Harjumaal Kõue vallas järjekordne Kiruvere muinaslaager.
Kiruvere muinaslaagri ümber on koondunud huvilised, kes kujutavad ajalugu nii nagu arheoloogid ja ajaloolased oma uurimustes on avaldanud. Samuti kui muistsel ajal, tulid ka sel suvel Eestist ja naabermaadest kokku meistrid, käsitöölised ja sõdalased, et kaubelda, teha käsitööd ning panna proovile oma osavus mitmesugustes võistlustes. Ka laagri külastajad said kaasa lüüa erinevates osavus-mängudes, tutvuda Eesti ja naabermaade vanema ajalooga, vaadata meistrite käsitööd, muinassõdalaste võitlust ja palju muudki.

Ehe muinasaeg elustus vaataja silme all ning pakkus peale alternatiivse meelelahutuse, imekauni loodusnaudingu ja stressivaba õhkkonna veel hindamatut teaduslik-hariduslikku väärtust.
Kiruvere muinaslaagri korraldamiseks on oma jõud ühendanud Austrvegr Selts MTÜ, kes koondab muistse käsitöö ning olmekultuuri taaselustamise ja eksperimentaalarheoloogiaga tegelevaid huvilisi, Muinaseesti Võitlusselts REAS, Haapsalu ja Läänemaa vanema ajaloo huvilisi ühendav klubi MTÜ Rotelevik ja Kõue Vallavalitsus.
Kiruvere Muinaslaagri asukohaks on Kiruvere järve ja Paunküla veehoidla vahel asuv territoorium.
Allikas: Muinaslaager

Telli Teadus.ee uudiskiri