Rubriigi ‘Filosoofia arhiiv

Ajalugu | Filosoofia | lugemis.vara | News

Miłoszi üleajalooline aasta

01.05.2019

 

Miłoszi üleajalooline aasta

 See raamatuessee ilmus Postimehe AKs 13. aprillil 2019.

Czesław Miłosz

Jahimehe aasta

Tõlkinud Hendrik Lindepuu

Hendrik Lindepuu kirjastus, Edmund Burke´i seltsi toetusel, 2018, 350 lk.

 

 

Kui sulle linnud tõepoolest meeldivad, siis arvan, et sellest ei tohi kõnelda. Muidu hakkavad kõik neid küttima.

Czesław Miłosz on oma „Teeäärses koerakeses“¹ osutanud, et linnu sära ilutseb tema nimes, mitte linnus. Nõnda et kui näen praegu mööda oma sõbra, iidse männi krokodillikoort pea alaspidi ronivat (laskuvat) puukoristajat, nimega Sitta europea, millega Lamarck teda õnnistas, peaks see nimi linnu mulle justkui säravamaks tegema. Aga eestlasele vist ei tee, ehkki Miłoszi näide – Emberiza citrinella võib-olla teeb, kuigi selle taga siutsuv „talvike“ on mulle säravam.

Puukoristaja nimele sattusin juhtumisi, et oma lugu „Jahimehe aastast“ kuidagi alustada. Mulle toob selle raamatu pealkiri mälusilme ette Karel Čapeki „Aedniku aasta“², autor ise väidab, et pealkiri pärineb Włodzimierz Korsaki samanimeliselt jahimehe käsiraamatult. Minule, kes ma sõltuvalt Čapekist ja sõltumatult Miłoszist avaldasin raamatukese „Õueonu aasta“³, viitab nii linnu kui raamatu nimi keelelooduse fraktaalsele, enesesarnasele iseloomule. Kirjandus pole pelk looduse jäljendamine, see on omaette loodus ise.

Oma „Jahimehe aasta“ vältel matkab Miłosz 1. augustist 1987 kuni 30. juulini 1988, Californiast Berkley’st Poola Henrykówisse, millenimelisi paiku on Poolas lademes, ent siin tähendab Varssavi äärelinna osa. Muuseas, 13. Sajandil ilmunud „Henrykówi raamatus“, mis pajatab ladina keeles tsistertslaste kloostri ajaloost Alam-Sileesias, leidub esimene trükitud poolakeelne lause aastast 1270: „Lase, ma vaevan end, ja sina puhka.“ Läti Henriku kroonika kirjutati veidi varem, ja seal on sees eestikeelne lause: „Laula, laula, pappi!“, vaat siis.

Oma „Jahimehe aastal“ saab Miłosz 77 aastaseks. „Ma ei teadnud, et Berkeley künkad jäävad viimaseks,“ tsiteerib ta oma jahireisi alul iseenese luulerida. Kus või millal ka Miłosz ei kirjutaks, reisib ta läbi oma elu ajal elanud Euroopa ja selle ajaloo. Elades Ühendriikides, sikk-sakitab ta Uue ja Vana maailma vahel, mälus vaid see esimene, Vana. Olgu Pariis või London, Rooma või Varssavi – ikka otsib ta väsimatult põhjust, miks kõik on läinud nii, nagu läks ning ta pidi uisa-päisa ja ribu-rada põgenema oma noorusest, mille kohta ütles ta oma Nobeli auhinnakõnes 1980. aastal: „Hea on sündida väikesel maal, kus loodus on inimlikku mõõtu, kus aastasadu on külg külje kõrval eksisteerinud eri keeled ja usutunnistused.“ Ta pidas silmas Wilnot ja Leedumaad.⁴

Miłoszi „Sünnimaa Euroopa“⁵ on meil eesti keeles võtta aastast 2012 ning see on üks hädavajalik lähiajaloo üldõpik eestlasele, kes on läbinud umbes sama ajakadalipu nagu poolakas Miłosz. Lisa pakub muidugi tšehh Bohumil Hrabal oma romaanitriloogiaga, mis on tõlgitud inglise keelde⁶. Ja servapidi mehhiklane Sergio Pitol oma romaanitriloogiaga⁷, mida saame ka lugeda inglise keeles. Tõsi, kummastki kirjanikust saab maitsta Loomingu Raamatukogu raamatutest⁸,⁹.

Ma ei pääse kuidagi „Jahimehe aastasse“, sest taust tükib esile, minu taust, ent lohutan end mõttega, et Miłosz on mõtleja, kes, vahel tundub, et vaid tausta annabki, läbi tausta tuleb lugejal enesel leida tee – siis kuhu? – kuhu ise soovid. Miłosz abistab meid „Teeäärses koerakeses“:  „Näib sedamoodi, et Looja, kelle eetilistes motiivides on inimesed õppinud kahtlema, juhindus eelkõige soovist, et oleks võimalikult ilus ja lõbus.“ Kolm aastat hiljem ilmunud „Jahimehe aasta“ enam nii lõbus ei ole. Aastad lähevad, ent mõtleja ei muutu: Miłosz arvab jätkuvalt, et inimeste kujutlusvõime on sama piiratud nagu nende teadmised. Ning et inimene eelistab pigem mittemiskit kui religiooni koos selle poliitilise kurjusega.

Kui järgida inimese kehtivat kommet jaotada oma kogutu eri sahtlite vahel, siis mina looksin Miłoszi jaoks sahtli: „Vabameelne katoliiklane“. Ta teab, et luule ja igasugune kunst on hälve. Mina tean, et teadus uurib vaid hälbeid. Inimene tahab kanda kõike, süüa kõike, reisida kõikjal, kogeda kõike, mida kogevad teised. Ja Miłosz on inimene, pole kahtlust.

Ta reisib mööda kirjanduse maastikke nagu hullunud liblikapüüdja, otsides ennenägematuid liike ja vehkides oma liblikavõrguga maade ning merede kohal. Jõuab servapidi Eestissegi: 1. juulil 1988 märgib ta oma päevikusse, et 1918. aasta juunis naasis ta repatriandina Venemaalt, „täpsemalt Dorpatist, aga läbi bolševike territooriumi,“ nagu ta kirjutab. „Valitud luuletuste“ järelsõnas mainib Lindepuu, et Miłosz on poola keelde tõlkinud Ivar Ivaski „Balti eleegiad“ ning temast mälestuskillu, mõlemad 2003. aastal.

On imeilus, et saame võrrelda, mis toimus luulegeeniuse hinges, samal ajal, mil meil Eestis, teadagi, vallandus omamoodi närviline vabanemine sellisest lähiminevikust, mida ei sooviks kellelegi ega kunagi. 15. augustil 1987 kirjutab ta: „Tuleb jõuda minu meeleheite põhjusteni. Kui kellegi elu on kulgenud avalike ja eraelulise õnnetuste tähe all, siis ei ole mingi kunst neid üles lugeda. Aga mõtlemapanev on asjaolu, et ma elasin riikides, mida enam ei eksisteeri.“ Nõnda nagu eestlase mälu elab viies sellises riigis: Tsaari-Vene, Saksa keisririik, EW, Ostland, NSVL. Samal päeval, 15. augustil 1987 moodustavad endised poliitvangid eesotsas Tiit Madissoniga Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamise Eesti grupi, MRP-AEG.

Mis on luule, kui see ei suuda päästa

Rahvaid ja inimesi?“

Nii küsib Miłosz aastal 1945. Kuid esineb lootus, et siin Miłosz eksis. Lõppude lõpuks tema ju pääses oma uskumatute seiklustega läbi  Hiiglaste ja Liliputtide maa. Ei saa mõttest välja Ernst Öpikut ja tema peret, kes pääses võib-olla samadel põhjustel: ülim mõte, mis temal vormunud teadusesse ja muusikasse.

„Jahimehe aastat“ lugedes tuleb end suruda läbi poola kultuurinimeste nimede metsa, jäädes tähelepanelikuks, et ei jääks märkamata Miłoszi arvamus üksteise armutut õgimist etendavast loodusfilmindusest, mis solvab inimese moraalitunnet: „… juhtmõte kõlab järgmiselt: kas näete, kuidas looduses asjad käivad, ja sellepärast on see loomulik ja meie oleme osa loodusest, me kuulume evolutsiooniketti ja peaksime võtma maailma sellisena, nagu see on.“

Miłosz arutleb nagu üks korralik filosoof kunagi inimese jagamise üle hingeks ja kehaks (Baudelaire tiirleb keha ja teadvuse vastuseisu ümber, ütleb ta, Descartes lahendas küsimuse ratsionaalselt: need kaks on eraldi, kuid neid ühendab Jumal, lisan mina. Imelik et keha ja hinge dualism on ikka veel „XX sajandi metafüüsiline külg“, imestab Miłosz.)

Konverentsid ja seminarid on õudsed igal alal, nii füüsikas kui ka nagu selgub – kirjanikele. Kuid, Miłosz on maininud, et kusagil mujal ei maksta luule lugemise eest nii hästi kui Ameerikas. Huvitav, kuidas oli Venemaaga? Lennukites võib-olla une ja ärkveloleku vahel kirjutatud päeviku osad omavad seost maisega väga lihtsal põhjusel: tänu oma päritolule teab Miłosz, misasi on põld, mets, põllutöö, metsatöö.

Ka geenius on erapoolik: Miłosz sarjab Mandelštami imperiaalse patriotismi pärast („Siis, kui kogu maailma lapsed õpivad vene keelt.“) 1914, mil Piłsudski leegionid valmistusid Venemaast lahku lööma, oli too imeline vene juudipoeet vihane, meil aga on põhjust küll takkajärgi rõõmustada, et suure osa oma vabadusest on Eesti saanud tänu poolakatele, kes suutsid Trotski punaarmeele vastu panna ning nii jäi Narva rinne nõrgemaks.

Miłosz lendab läbi kirjanduse kui „mäletsejaliku eksistentsi eituse“, ent ometi mäletseb pidevalt läbi omavahelisi Poola tülisid, pahastiütlemisi, eiramisi. Saatuse mängukann, балован судбы – nõnda nimetanud teda, kahekümneaastast, üks Wilno kirjanik (sõnamäng, mängukann on баловен, puupea on болван). Ja talle jäi eluks ajaks meelde. „Jahimehe aasta“ on detailide möll, ajapommist üles ja segi paisatud ajakildude kaos, milles püüab Miłosz korda luua, ent ilma lugeja samasuunalise pingutusega kaoseks see jääbki. Pitol tormab oma romaanides, mis on esseelikud nagu Miłoszil, kah läbi kirjanduse nagu Miłosz, kuid ometi on ta lend silutum. Nagu nahkhiirel ööliblikaga võrreldes.

„…paistab sedamoodi, et me oleme murrangu ajajärgu tunnistajad ja osalised, samasuguse nagu paganlusest kristlusesse üleminek Rooma impeeriumis,“ kirjutas Miłosz 1. veebruaril 1988. See, mis oli filosoofia, on liikunud kirjandusteadusesse. Ta tõdeb, et venelased võtavad allutatud maid kui ansamblit või liitu, see on nende hell koht. Selgub, et kõiki kommunismivastaseid hakkas „fašistideks“ nimetama poola filosoof Tadeusz Krónski, kes pärast sõja lõppu koonduslaagrist vabastamist Pariisi sõitnult läks üle Poola Rahvavabariigi saatkonna poole.

Tuleb ometi rõõmuga tunnistada, et isegi Miłosz on inimene. Kui ta on lehekülgede kaupa materdanud filmikunsti kui labast kunsti, lisab ta: „Aga – võib öelda – on filmikunstiski šedöövreid.“ Muuseas, kui Brexiti kutsusid esile poola torumehed, siis 1920. aastate Pariis tegutsesid les bandits polonais, teatab Miłosz meile suvel 1988, mil Eestis toimusid öölaulupeod.

Lõpetuseks: „Miks ma jätan teemasid teistele?“ küsis Miłosz endalt „Teeäärses koerakeses“. Ja vastas umbes nii – selleks, et tekitada inimestes huvi.

 

¹ Czesław Miłosz, „Teeäärne koerake“, tõlkinud Hendrik Lindepuu, Hendrik Lindepuu kirjastus, 2011.

² Karel Čapek, „Aedniku aasta“, tõlkinud Lembit Remmelgas, LR, 40/41, 1964.

³Tiit Kändler, „Õueonu aasta“, Teaduslugu, 2013.

⁴ Czesław Miłosz, „Valitud luuletused“, tõlkinud Hendrik Lindepuu, Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2013.

⁵ Czesław Miłosz, „Sünnimaa Euroopa“, tõlkinud Hendrik Lindepuu, Hendrik Lindepuu Kirjastus

⁶ Bohumil Hrabal, Dancing Lessions for the Advanced in Age, Vintage, 1998;  Cutting it Short, Penguin, 2017; Harlequin’s Millions, Archipelago Books, 2014.)

⁷Sergio Pirol, The Journey, 2015; The Art of Flyght, 2015; The Magician of Vienna, 2017, Deep Vellum Publishing.

⁸,⁹ Bohumil Hrabal, Ma teenindasin Inglise kuningat, tõlkinud Küllike Tohver, LR 24 – 27 /2013; Sergio Pitol, Mefisto valss ja teisi jutte, tõlkinud Ruth Sepp, LR 19 – 20, 2108.

 

 

Ajalugu | Filosoofia | lugemis.vara | News

Kõik teed tulevad Roomast

19.01.2019

See Tiit Kändleri arvustus ilmus Postimehe lisas AK 17. jaanuaril 2019.

 

 

Rémi Brague

Euroopa, rooma tee

Tõlkinud Tõnu Õnnepalu

EKSA, 2018, 176 lk

 

 

Kui te ikka veel püüate nuputada, nagu soovitas Lennart Meri, et kes me oleme ja kust me tuleme?, siis pole paremat kaaslast kui äsja eestikeelses tõlkes ja Edmund Burke’i seltsi raamatusarjas ilmunud „Euroopa, rooma tee“. Euroopa üle on viimastel aastatel jahutud nõnda palju, et hakkasin juba kahtlema, kas Euroopa on üldse olemas ja kui, siis kus. Selle mõistatuse lahendust olen käinud otsimas teiste linnade seas Prahas ja Lissabonis, Viinis ja Firenzes, Veneetsias ja Istanbulis. Igas paigas leidsin otsitavat.

Üksi pole lahendust lihtne leida. Jah, alati võib muidugi lugeda Descartes’i. Kuid ka üks nüüdisaegne 71-aastane prantsuse filosoofiaajaloolane, kes on keskendunud keskaja araabia, juudi ja kristluse religioossele filosoofiale, võib olla inimene, kes sellele küsimusele vastuseid pakub. Juhul, kui ta on vaba prantsuse kultuurimarksistide tavahaigusest, mis on juhtinud nende mõttevoolu: miks otse minna, kui ringi saab.

Lähenen Rémi Brague’i raamatule spiraalselt. Itaalia keele ja kultuuri keskmelinna Firenze lõunamäel asub Santa Miniato al Monte kirik. Pärast seda, kui märter Miniatol aastal 250 Rooma keiser Deciuse käsul Arno jõe ääres pea maha raiuti, roninud ta, pea kaenla all, mäkke ja sinna see kirik rajati. Esmased viited pärinevad aastast 783. Kiriku ees olevalt rinnatiselt avaneb Firenzele krestomaatiline vaade. Toetun rinnatisele ja imetlen vaatepilti. Näen, kuidas arhitekt Filippo Brunellesci rajatud kuppel Santa Maria del Fiore katedraali (Püha Lillede Maria) otsas, siiani maailma suurim telliskuppel, justkui õilistab linna, mis kupli valmimise ajal, aastal 1450, sünnitas renessansi ja ühes sellega ka Euroopa nüüdismaailma. Minu kõrvale nõjatub itaalia mees, küllap firentslane, kes juhib mu tähelepanu all terrassil olevale surnuaiale ning selle ääremüüris kõrguvale kaarukselisele hauakambrile. „See on meie kuulus kinomees, Zeffirelli,“ tähendab ta uhkusega. Kergitan kulmu. Teen rõõmsa näo, kuigi ei mäleta seda režissööri. Meie vestlus kulgeb tumm-itaalia keeles, tänada oskan ikka ja ütelda avaneva vaate kohta: suurepärane, kultuuri häll! Olen vist härrasmehe hinge rõõmustanud, taipame teineteist! Hiljem vaatan järele, tõepoolest: Franco Zeffirelli, kelle perekonna kabelist jutt, sündis 1923, elab siiamaani ning on muuseas aastal 1967 Elizabeth Taylori ja Richard Burtoniga filminud Shakespeare’i ainetel näidendi „Tõrksa taltsutuse“ siiani parima versiooni.

Aastal 292 e.m.a. konsul olnud ja umbes 280 surnud Lucius Cornelius Scipio Barbatus (Habemik) laskis rajada Rooma lõunapiirile via Appia äärde hauakambri, milles enam kui 30 tema järglase kirstude seas on tema oma kõige suurem. Epitaafil on kirjas: „Cornelius Lucius Scipio Barbatus, oma isa Gnaeuse järglane, vapper ja tark mees, kelle välimus vastas tema virus’ele. Ta oli teiste seas konsul ja tsensor ja ediil. Ta vallutas Samniumilt Taurasia ja Cisaunia. Ta allutas kogu Lucania ja võttis pantvange.“  Nõnda kirjeldab oma 2016.aastal ilmunud (2017. aastal eesti keeles) raamatus „SPQR. Vana-Rooma ajalugu“ Cambridge’i Ülikooli klassikalise filoloogia professor Mary Beard. Tema käsitluse võib lühidalt kokku võtta kui „tuhat aastat vägivallakultuuri.“ Vabariiklikku poliitikat iseloomustab ta näitega: „neid iseloomustasid poliitiline kirglikkus, häälekas entusiasm ja väga vali  lärm. Ühel juhul, 1. sajandil e.m.a olevat karjumine sellisel koosolekul olnud nii võimas, et mööda lennanud vares oli uimasena maha kukkunud.“ Vrdl: hale virin Toompeal! 3. sajandil e.m.a. ilmutas roomlastele kreeka kirjandus, et kirjutamist saab kasutada ka muul moel kui arvepidamiseks. Ajaloolane Suetonius ei kirjeldanud oma „Keisrite elulugudes“ („The Twelve Caesars“) kõikide Rooma keisrite ajastu õudusi, võttis vist neid kui loomulikku ja esitab vaid kõrvalekaldeid.

Jah, hauakamber, meid roomlastega siduv element – kuni baltisakslasteni! Brague leiab lihtsa lahenduse: tee paganliku Kreeka, juudiusu ja kristluse kultuurist suubub meieni vaid tänu roomlastele, kes kõik need kultuurid kokku keetsid ja edasi jagasid. Roomlased avastasid läbi Kreeka tekstide kirjanduse, läbi Kreeka ülesehituse arhitektuuri, kunstid. Nad säilitasid algallikaid, et üha enam neisse süüvida. Vastupidiselt käitusid araablased: kord Aristotelese (neile vajalikud) kirjakohad tõlkinud, ei hoolinud nad enam originaalist – tõlge oli ju olemas, mis Koraaniga sobitus, ja mis seal enam urgitseda. Sestap jõudsid nad füüsikas vaid optikani, matemaatikas siiski kreeklastest edasi india toel nullini.

Siit leiame ka kahe kultuuri põhierinevuse: kristlastele pakub huvi originaal, selles üha uue otsimine, islami õpetlasele ei tule aga tekstide edasiarendamine üleüldse pähegi: Koraanini ja kõik. Nende ulatuslik tõlkeliikumine kestis vaid sajandi. Siis, XI sajandil lakati tõlkimast.

„Mõistagi saab iga kultuur, nagu iga elusolendki, näha maailma vaid oma vaatepunktist,“ kirjutab Brague võimaliku eurotsentrismi kohta. „Samas pole ükski kultuur iial olnud nii vähe keskendatud endale ja nii palju huvitunuid  teistest kui Euroopa,“ väidab ta. Hiina nägi end „Keskriigina“, Euroopa mitte kunagi. „Eurotsentrism on ebaõnnestunud sõnamoodustis, veel enam, ta läheb tõega vastuollu,“ järeldab Brague.

Euroopa on oma olemuselt roomlik. Roomlased lõid endise uuena. Uusaja Euroopa jaoks oli Bütsantsi päritolu auväärne, islamimaailm enam mitte. Renessanss algas siis, kui araabia vahendust enam vaja ei olnud.

Kas keel kannab väärtust? Euroopas mitte – kultuur jõudis pärale, keel jäi.

Kui ma olin jõudnud leheküljeni 128, leidsin selle vahelt kokkumurtuna musta järjepaela. Kujutage ette, nagu vanas Euroopas! Sellel leheküljel on kirjas, et kui tuntud prantsuse antropoloog Claude Lévi-Strauss möödunud sajandi keskel küsis Brasiilia sisemaa indiaanlaselt, mille poolest erinevad „eurooplased“ indiaanlastest, siis ütles ta, et peamiseks vaheks on see, et indiaanlased ei korja iial lilli. Mis eristab euroopa „tsentrismi“ teiste sarnastest hoiakutest, on puhtalt kvantitatiivne, järeldab Brague.

Selliseid pärleid on raamat parasjagu täis. Kas moslemite puhul saab kõnelda humanismist, milles püütakse luua maailma, kus toimimise keskmes on inimene ja kust Jumal on välja lülitatud? Humanist on Euroopas lihtsalt üks viisakam sõna ateisti kohta. Teatud mõttes võib araabia filosoofias humanismist rääkida, kinnitab Brague üllatuslikult: näiteks Koraanis on kirjakohti, kus räägitakse inimesest kui Jumala asevalitsejast maa peal.
Mu meelest on Brague’i olulisim sõnum: Euroopa tsivilisatsiooni eripäraks on see, et ta on sisserändaja iseenda juurde. Ses mõttes on Euroopa kultuur üksainus renessansside rida.

Siit raamatust saab lugeda selget ja mõistetavat islami kultuuri esitlust. Euroopal on „häda, et see on ainus keskaja kultuur, mis iial teiste kultuuride vastu huvi ilmutas, kirjutab Brague.  Huvi võõraste vastu sai üldiseks. Erinevalt islamist keeldub kristlus olema ühtaegu usk ja riik. Seetõttu võin spekuleerida, et Euroopale on „rändekompakti“ taolised aktsioonid eriti solvavad. Kui juba spekuleerima hakkasin, tuleb lõpetada: raamat on nüüdse sõlmeläinud aja lahtiharutamiseks üsna hea abiline.

 

 

Filosoofia | lugemis.vara | News

Maagilise teaduse palverännak

19.03.2017

See teaduskirjaniku Tiit Kändleri raamatututvustus ilmus Maalehes nr 19, 9. märtsil 2017

RMaagia

 

Matt Kaplan

Teadus maagia taga

Pühast Graalist armujookide ja üliinimesteni

Elav Teadus

Tõlkinud Triin Olvet

Argo, 2016, 246 lk

 

Punane meri lahknes kaheks, aga Läänemeri mitte. See-eest oli viikingitel kaksikmurdev kristall kompassiks. Egiptust tabas seitse nuhtlust või kümme, aga see-eest Euroopas on üheteistkümnes. Naabri lehm kooles, aga mul põles saun maha. Kõik puha maagia. Imevesi. Lõputu elu. Lendvaibad. Marsi mõjud.

Ameerika teadusajakirjanik Matt Kaplan on ajaloole lähenenud nõnda, et müütidel ja maagial on taga midagi teaduslikku, st korratavat ja reeglipärast. Ja miks ei saa seda ideoloogiat jätkata tänapäevani. Evolutsioon on kõikvõimas ja me ei tea pooltki oma tegelikest võimetest. Ta toob ohtralt näiteid ja tõestusi, millest tuleb veel juttu, kuid enne kui unustan, tahan rõhutada, et ega iga maagia ikka ole ka teadusliku tagapõhjaga. Et näe, maag teab, aga teadus veel ei tea. Mõni jutt on lihtsalt jamps, mõni teadlik šarlatanlus.

Muidugi teadis Kepler, et astroloogia, st sünnihetkel valitsenud taevamustri kuju inimese tulevikule on leebelt öeldes oraaklus, kuid selle eest maksti palka, ja sai teha astronoomitööd. Kaplani raamat on huvitav lugeda ja annab alust mõtiskleda iseenesegi varjatud võimete üle. Sest lõppude lõpuks, kui Jeesus ütles: „Sinu usk on sind päästnud,“ ega see ju vale ole. Õnnetunne on seotud teatud geenide avaldumisega, aga ka oma elust viimase võtmisega, pühendumisega millelegi ühiskondlikult olulisele, „oma saatuse lõimimisega jumalatest ja inimestest koosnevasse maailma, mis on sinust enesest palju suurem,“ nagu sõnastab südame siinusarütmiat uuriv Põhja-Carolina ülikooli psühholoog Barbara Fredrikson. Selgituseks: südame siinusarütmia on seotud aju uitnärviga ja rütm sisse hingates kiireneb, välja hingates aeglustub. Kui see erinevus on väike või olematu, ohustab infarkt. Süda ei tohi töötada nagu kellavärk!

Muistsete egiptlaste pliirikkad silmavärvid võisid tugevdada immuunsüsteemi, Delfi oraaklid hingasid sisse joovastavaid, maapraost immitsevaid gaase, viikingid muutusid berserkideks kärbseseene söömisest. Inimesed on läbi aegade osanud otsida amfetamiine, et ergastada aju mõnuaine dopamiiniga. Ma ei tea, kas keegi tahaks olla nüüdisajal surematu, ent sellest, kuidas inimene on surematust läbi aegade püüdnud saavutada, saab siit raamatust lugeda küll. Hea tahtmise korral leiab isegi vihjeid taimedele, mis vähendavad söögiisu. Me saame teada, miks täiskuu ajal magame kehvemini ning kuidas kutsuda esile torme.

Ja muidugi loomad: targad rongad, kes juhatasid iidseid kütte saagile, taimede omavaheline suhtlemine, mis juhatas korilasi söödavatele taimedele. Isegi Lumivalgekese ja Okasroosikese lood on seletatavad. Rääkimata sellest, miks on suurimatele gripipandeemiatele eelnenud La Niña.

Tänavune aasta on Eestis pühendatud turteltuvile. Kuidas need linnud valivad kolmest võimalikust rändeteest lõunasse ühe, ja kuidas selle pealt ennustada, saate teada. Nii nagu sedagi, kuidas kolme aastatuhande vanune loomamaksa pealt ennustamine toimib. (Seamaks ei sobi, sest „sigades on liiga palju hinge“).

Mis juhtub poolel teel teispoolsusesse? Miks tunneli lõpus paistab valgus? Miks looduslik valik on andnud enamikule liikidele loomariigis kogeda eufoorilist „pilvesolekut“ ilma drooge manustamata ja Lätti viina järele sõitmata?

Kes tahab segada armujooke või unejooke, mis viib poolsurma, see leiab siit mentaalset abi. Kust tulevad savantid ehk imelapsed? Autistide seast. Kuid kas savantlus jääb alles, kui autismile omane vasaku ajupoolkera düsfunktsioon kõrvaldada? Kuidas buda mungad soojendavad lumehanges konutades oma keha? Kuidas kõndida sütel? Ja lõppude lõpuks viib Kaplan meid mustkunstimaailma, seletades ära isegi mõningaid trikke. Võite õppida ka mõõganeelamist. Raamatu lugemisel tuleb kasuks, kui olete vaadanud müstikale põhinevaid filme või seriaale, millest Kaplan ohtralt näiteid toob.

Ettevaatust: maagia esitamine, nagu oleks see pealtnäha tõelisus, ei ole maagia ses mõttes, nagu pidasid silmas meie esivanemad. Raamat on näidustatud neile, keda huvitab teadus, ja ka neile, keda huvitavad Gunnar Aarma, Vigala Sass ja Igor Mang ja/või tema koer; ei sega üks teist. Nii nagu teadus on otsetee religiooni juurde, nõnda esineb teadus ka maagia taga ja vahel isegi ees.

 

 

Ajalugu | Antropoloogia | Filosoofia | lugemis.vara | News | Tehnoloogia

Raamat tulekul: Leiutised, mida ei osatud oodatagi

24.11.2015

Leiutised_kaas.OKMinu raamat “Leiutised, mida ei osatud oodatagi,” läks eile kogu täiega trükikotta. Poleks uskunud, et nii paksu raamatuga kunagi letti tulen. Peaaegu 500 lk. Fotod ja ajagraafikud ja puha. Esitlus tuleb ka, aga sellest täpsemalt edaspidi.
Nii või naa, uus käsitlus leiutamise asjus.
Kujundus ja graafikud ning küljendus Eerik Kändler.
Kirjastus Ühinenud Ajakirjad.

Filosoofia | News | to.imetaja

Tõel on pruunid silmad

29.10.2014

See Tiit Kändleri essee ilmus Õpetajate Lehes 17. oktoobril.

Minu meelest ei pea teadust õpetama kui faktide kogumikku, kui lõplikku tõde. Teaduse loomuseks on liikumine, püüd tõe poole. Ja kui juba liikumine, pole kohatu küsida, kas on sellel siis ka lõpp? Võib ju näha, et viimase poole sajandi jooksul ei ole tehtud mingeid pöördelisi avastusi, mis katkestaksid teaduse senise arengu ja jõuaksid eelnenu ümberhindamiseni. Nõnda nagu olid seda kvantmehaanika tulek (või avastamine, kui tahate) ja universumi arengu tabamine.

Teaduspüramiid

Võibolla oleks õigem teadust õpetada tagurpidi, saavutatult tagasi, läbi selle, kuidas saavutused on saadud. See ei ole minu originaalne mõte, eestlastest oli seda meelt näiteks hiljuti lahkunud Madis Kõiv. Kuid sellel ideel, esialgu hullumeelsusena näival, on oma võlu. Pole ju mõtet laste eest varjata valguse kahepalgelisust – footon käitub kas osakesena või lainena, olenevalt sellest, millisesse olukorda see asetatakse. Maailm on üles ehitatud algosakeste ning nendevaheliste vastastikmõjude peale. Kui eriti radikaalseks minna, siis peaks ka ajalugu õpetama tagurpidi, alustades tänapäevast ja järk-järgult tagasi minnes. Pole sugugi kerge algklasside lapsel mõista varajase inimese, saati veel tema eellaste elu ja olu, probleeme, mille ees ta paratamatult seisis.

 

Nobeli preemiate mosaiik

Tänavuse Nobeli keemiapreemia võitsid Eric Betzig, Stefan W. Hell ja William E. Moerner superlahutusvõimega fluorestsentsmikroskoopia eest. Füüsikapreemia pälvisid Isamu Akasaki, Hiroshi Amano ja Shuji Nakamura sinist valgust kiirgava dioodi leiutamise eest. Füsioloogia- ja meditsiinipreemia au said John O’Keefe, May-Britt Moser ja Edvard I. Moser aju positsioneerimissüsteemi avastamise eest. Need avastused on tehtud aastatel 1971 kuni 2006. Võidukate teadlaste nimed ei tule meelde just paljudele, neilegi, kes on püüdnud teaduse edukäiku jälgida. Sinine LED-lamp võimaldab teisevärvilistega koos saada valge värvusega valgust, selle eluiga on väidetavalt 100 000 tundi – hõõglambi 1000 tunni vastu. Skeptiline olles pole sugugi kindel, kas hõõglambi eluiga pole mitte tootjafirmade poolt nimme vähendatud – et rohkem müüa. Mina olen igatahes selleteemalist dokumentaalfilmi näinud. Fluorestsentsmikroskoopia võimaldab jälgida paremal juhul ka üksikuid molekule – kuid neile tuleb fluorestseeruvad märgised külge panna. Selliste molekulide jälgimisega tegeles fluorestsentsi korrelatsioonspektroskoopia juba 40 aasta eest. Aju positsioneerimissüsteem on skeptikute arvates siiamaani lõpuni tundmata.

See ei vähenda loetletud teadlaste töö väärtust. Kuid osutab teaduse üha mosaiiksemale olemusele. See tähendab, et teadust ei saa võtta sõna-sõnalt, vaid arengus, areng on aga inimesele pigem taibatav tagantjärele kui ettepoole, tuleviku suunas.

Vähe sellest – maailm muutub ohtlikuks, kui võtame teadust sõna-sõnalt. Sest tulevik ei ole kujutletav. Me liigume probleemidelt parematele probleemidele. Mida edasi, seda enam tajume, et meie teadmine on tilluke ja teadmatus üüratu. Probleemid on vältimatud ja on küsimusi, millele ei olegi nõndanimetatud teaduslikke vastuseid.

Tulevik eksisteerib, meil tuleb vaid selleni jõuda. Võibolla on teadusel oma piirid? Võibolla elame praegu üleminekuajastul – avastuste, innovatsiooni ja inimvõimete saavutamise ajastul? Sel juhul on kujutlus, et ühtäkki ei suuda inimene enam vastu võtta kõike uut, mida teadus ja tehnika tema ellu toob, paisutatud ja ülepingutatud kujutlus.

Võib vabalt juhtuda, et murrangulised teadusavastused saavad ühel hetkel läbi. Ning me peame rahulduma järgmiselaadsete teadusuudistega. Nagu näiteks see, et vanarahval oli järjekordselt õigus. Soovitust: „Ära ole nii sinisilmne!“ tuleb võtta täht-tähelt või õigemini silm-silma vastu.

Teadusuudiste voo EurekAlert! teatel selgus Tšehhi Karli Ülikooli teadlase Karel Kleisneri ja tema kolleegide teadustöö tulemusena tähtis teadustõde: pruunisilmsed inimesed on usaldusväärsemad kui sinisilmsed inimesed. Möödunud aastal avalikus ajakirjas PLOS ONE ilmunud artiklis avaldati töö tulemused, mille käigus näidati 288 vabatahtlikule mees- naistüliõpilasele 80 inimese näofotot, ja päriti, kui usaldusväärsed nähtud tüübid on. Oluline osa küsitletutest pidas pruunisilmseid nägusid usaldusväärsemaks sinisilmsetest, kuulusid siis need naistele või meestele. Ümaramate nägude ja suuremate suude ning põskedega mehed tunduvad usaldusväärsemad, naiste puhul paistis olevat ükskõik.

Kui aga katsealustele näidati fotosid mehenägudest, mille ainus erinevus oli silmade värv, siis arvati mõlemad variandid ühtviisi usaldusväärseteks. Seega ei mängi usaldusväärsuse tõstmisel rolli mitte ainuüksi silmade värv, vaid pruunisilmsusega kaasnevad näojooned.

Selle peale meenub Ameerika inimese ja loomade suhete uurija Hal Herzogi väide: „Viis, kuidas me teistest liikidest mõtleme, eirab sageli loogikat.” Lisada tuleb vaid, et mõtleme ebaloogiliselt ka omaenese liigist.

 

Põnevaks võiks minna alul

Anglo-Ameerika poeedil Wistan Hugh Audenil oli selline mõttekäik. Teadlase teemaks on loodussündmuste hulk igal ajal; ta eeldab, et see hulk ei ole reaalne, vaid näiv, ja ta püüab avastada sündmuste kohta looduse süsteemis. Luuletaja teemaks on minevikust mäletatavate asjalooliste tundepuhangute hulk; ta eeldab, et see hulk on reaalne, kuid ei peaks olema; ning püüab seda kogumiks muuta. Nii teadus kui kunst on esmajoones vaimsed tegevused, ükskõik milliseid praktilisi rakendusi nende tulemustest ka tuletataks. Korratus, tähenduse puudumine on vaimsed, mitte füüsilised lahendused.

„Malepartii algul on laual alati 32 malendit, aga keegi ei nimeta algseisu keeruliseks… Keerulisest seisust võib rääkida alles siis, kui vastasleeride jõud kokku saavad. Kriisimoment saabub sel hetkel, kui puhkeb kokkupõrge vastasleeride vahel ja komplikatsioonid kasvavad nagu lumelaviin,” on ütelnud Garri Kasparov. Kriisid on niisugused pöördepunktid, mis panevad proovile meie jõu ja võimalused. Kui te ei suuda meenutada viimast kriisi teie elus, siis olete õnneseen – või juba ammu elust väsinud.

Miks mõned üksikasjad satuvad uudistesse, teised aga jäetakse tähelepanuta? Kui te mõtlete järele selle üle, miks meile jutustatakse ühte või teist lugu, siis võite teada saada hoopis rohkem kui sellest, millest jutustas lugu ise.

Ameerika füüsik Richard Feynman iseloomustas matemaatikat möödunud sajandi keskel nõnda: „Kui läheme üha arenenuma füüsika poole, siis saab paljusid lihtsaid asju tuletada matemaatiliselt palju kiiremini, kui on neid võimalik mõista fundamentaalses või lihtsas mõttes.” Geniaalne inglise kvantfüüsik Paul Dirac arvas möödunud sajandi keskel: „Ma mõistan, mida võrrand tähendab, kui mul on viis ära arvata selle lahendi omadusi, ilma seda tegelikult lahendamata.” Ja teisal tähendas ta: „Jumal kasutas maailma luues imekaunist matemaatikat.”

Kui juba tsiteerimiseks läks, siis olgu meenutatud Poola kirjanik CzesƗaw MiƗosz: „Näib sedamoodi, et Looja, kelle eetilistes motiivides on inimesed õppinud kahtlema, juhindus eelkõige soovist, et oleks võimalikult huvitav ja lõbus.“ Tuleb temaga nõustuda, et loodus on siiski ilus ja sinna pole midagi parata. Kuid võrreldes asja endaga jäävad igasugused sõnad nõrgaks. Sama kehtib ka teaduse kohta. „Kõik, mida inimrass on teinud ja mõtelnud, puutub sügavalt tunnetatud vajaduste rahuldamisse ja valu leevendamisse,” arvas Albert Einstein. Küllap arvas ta nõnda ka footonist, mille kohta ta tõestas, et footon on igavene, sest kuna see liigub valguse kiirusega, siis tema jaoks aeg seisab.

Mida edasi kerime loodusteaduste ajalugu, seda põnevamaks läheb. Kas pole siis kuidagiviisi võimalik, et me seda põnevust põimiksime ka loodusteaduste koolikursusele, lükkamata seda edasi ülikooliaega, mida paljudel lastel ei pruugi tullagi.

Filosoofia | lugemis.vara | News

René Descartes ja tema kuus tundmust

26.10.2014

See Tiit Kändleri käsitlus ilmus lühendatult ja muudetult ajalehes Eesti Ekspress 15. oktoobril.

RDescartes

René Descartes

Hinge tundmused

Tõlkinud Andres Raudsepp

Järelsõna Ilmar Vene

Ilmamaa, 175 lk

 

 

„Hinge tundmused“ koosneb 212-st artiklist. On siis loomulik sellest kirjutada artiklites.

¤

¤

¤

1.artikkel

„Hinge tundmuste“ lugemise viisidest

 

„Hinge tundmused“ (1649)  on Descartes’i (1596–1650) viimane raamat. Seda saab lugeda kui romaani. Nagu romaanil ikka, on puänt etteaimatav – maises elus sõltub kõik hea ja halb üksnes tundmustest. Kuid viis, kuidas selleni jõutakse, on nauditav ka siis, kui ei olda nõnda masohhistlik, et lugeda nüüdisaegset Prantsuse filosoofiat oma narratiivide, diskursuste, dekonstruktsioonide ja muu moodsa sõnavaraga. Descartes on Suur Sõnameister ja selge mõtlemise geenius. Siin on ta eriti selgelt nüüdisaegne kirjanik, kes jagab oma teksti lühikestesse artiklitesse, mis on loetavad eraldi ja mis tahes järjekorras.

 

2. artikkel

Kuidas „Hinge tundmused“ võivad eksitada

 

Mööngem, et „Hinge tundmustes“ esitab Descartes hinge ja keha omavahelist mõju nende arstiteaduslike teadmiste põhjal, mis tulenesid inglise arsti William Harvey (1578–1657) avastatud vereringest ja omaenese teostatud lahkamistest. Iga asjatundja võib nüüdisaegsed seletused juurde mõtelda. Olulisem on see, et hinge ja keha koosolemist tuleb seletada keha talitlemisest. Inimene sureb, kuna sureb keha, mitte kuna sureb hing.

 

3. artikkel

Hinge kuus tundmust

 

Descartes „märkab hõlpsalt“, et hinge tundmusi on kuus: imestus, armastus, viha, iha, rõõm ja kurbus – ülejäänud on mõnest neist kokku pandud või on nende liigid. Iha on ainus, millel pole vastandtundmust. Kas mitte seepärast ei ole inimtegevust üha enam vallutamas tippsport, meelelahutus, seks ja poliitika? (Minu, mitte Descartes’i küsimus.)

 

 

4. artikkel

Kuidas on Decartes siiani oluline

 

Selles, kas oli Descartes esimene või teine või kolmas uusaja mõtleja, on praegu vaid filatelistlik väärtus. Olulisem on, et ühena väga vähestest filosoofidest lähtus ta oma järelduste tegemisel iseenesest, mitte ei maskeerinud neid millegi „objektiivsema“ taha. Nagu tegi seda tema kaasaegne Galileo Galilei, aga eriti tema mõttekaaslane Albert Einstein oma mõttelistes eksperimentides: mis oleks, kui sõidaksin footonil või kukuksin liftis? Descartes järeldas vaimu ja keha kaksikolemuse. Seega ei jäänud tal üle muud kui tõestada Jumal ja panna seda kuristikku ühendama. Einstein järeldas erilise ja üldise relatiivsuse. Tal ei jäänud üle muud kui välja mõtelda kosmoloogiline konstant.

 

5. artikkel

Mida tegi Descartes enne „Hinge tundmusi“

 

Kõigepealt avaldas Descartes „Arutlusi meetodist“ (1637), kus ta tõestas, et iga mõõtetegevus on läbi viidav ühte laadi korrastatud viisil. Sellega koos kolm esseed „Meteoorid“, „Dioptika“ ja „Geomeetria“. Siis avaldas ta „Meditatsioonid esimesest filosoofiast“ (1641), kus ta kinnitas, et Jumala ja hinge tõestus tuleb anda pigem filosoofia kui teoloogia abil. Ta järeldas, et ta ei tea midagi muud, mis puutub tema olemisse, kui mõtlemisvõime.

Iga loom kasutab oma koordinaatide süsteemi, et enesele olulisi asju kaardistada. Descartes avastas koordinaatide süsteemi, kolme üksteise suhtes täisnurkselt paikneva pulga süsteemi, mis on praeguseks inimese pähe istutatud nõnda kindlalt, et on raske end sisse elada mõnesse muusse, universumi geomeetriaga sobivamasse süsteemi.

 

6. artikkel

Millest tunneb ees- ja järelsõnade nõrkust ja tugevust

 

Descartes’i raamatud on pälvinud hulganisti ees- ja järelsõnu. Nende tugevus on see, et neid lugedes jääb mulje, justkui oleks Descartes sellega saavutatud. Tegelikkuses eksitavad ees- ja järelsõnad lugeja Descartes´i maailmast segasesse tihnikusse, milles kasvab kõike läbisegi, mida maailmas üleüldse on kasvanud. Descartes on võetav kui iseenese taust ega vaja muud kunstilist tausta rohkem, kui vajab tausta mind ründav lõvi või eksitanud Boroni ürgmets.

 

7. artikkel

Kuidas on Descartes Eesti ajaloo tegelane

R.Descartes.Kristiina

Decartes elas igaks juhuks enamiku elust Hollandi Vabariigis. Loobus raamatute lugemisest ja astus oma raha eest armeesse, et saada aega mõtlemiseks. Et erinevalt Galileost vabaks jääda, jättis avaldamata oma esseed „Maailm“ ja „Inimene“. Peaaegu kõik oluline on nüüd eesti keeles olemas. 1650. aastal sõitis Descartes külla Rootsi (sealhulgas Eesti) kuningannale Kristiina Vasale Stokholmi. Teda ei hirmutanud, et 1644. aastal sinna sõitnud Hugo Grotius oli haigestunud kopsupõletikku ja surnud. 1632. aastal kuueaastasena Rootsi trooni Gustav Adolfilt pärinud Kristiina eest valitses riigikantsler Oxenstierna. Kristiina oli teaduste ja kunstide huviline ning naissooarmastaja. Ta sundis Descartes’i alustama tundidega külmal talvel kell viis hommikuti, ehkki too oli hiline töömees. Descartes haigestus kopsupõletikku ja suri. Kristiina hakkas katoliiklaseks ja pidi seetõttu loobuma 1654. aastal troonist. Descartes oli ainus katoliiklane, keda ta kohtas või kellega oli kirjavahetuses. Kristiina järel tuli Karl X, Karl XI, seejärel Karl XII, kes selle asemel, et aastal 1700 jälitada Narva alt taganevat Vene armeed, suundus lõunapoolseid maid vallutama ja kaotas seetõttu 1710. aastal Eesti.

Maalil: Pierre Louis Dumesnnie (1698–1781) maalil on kuninganna Kristiina keskel, Descartes paremal. See on maalitud peaaegu sajand pärast Descartes’i surma.

 

8. artikkel

Hinge tundumused kui eneseabiõpik

 

Imestagem, et Descartes kirjutas oma raamatu nii, nagu praegu kirjutatakse eneseabiõpikuid. Kuid et Descartes oli matemaatik, leiutades analüütilise geomeetria, mis ühendab algebrat ja geomeetriat nagu Jumal hinge ja keha, siis teadis ta, et kolmnurk on kujundina mõistetav inimesele ka siis, kui ta ei tea, et nurkade summa on kaks täisnurka ning muid kolmnurga teoreeme. Sellest hoolimata on need teoreemid tõesed.

 

9. artikkel

Lõpmatusest ja tühjusest

 

Descartes ütles, et lõpmatust ei ole võimalik tunnetada, seda saab vaid arvesse võtta, tühjust aga ei ole olemas. Vaakum ja singulaarsused on siiani inimmõttele kättesaamatuks jäänud. Esimese jaoks on välja mõeldud vaakumist välja ja jälle sisse lupsavad osakesed (ei ole tühi), teise jaoks renormeerimine (lõpmatus võetakse teatavaks ja eemaldatakse).

 

10. artikkel

Mis sellest kõigest kasu on

 

Descartes’i viimane lause: „Kuid tarkus on kasulik peamiselt selle poolest, et õpetab meid oma tundmuste isandaks saama ning nende üle nõnda osavalt valitsema, et nende põhjustatud hädad osutuvad päris talutavateks ning me isegi tunneme kõigist neist rõõmu.“ The rest is silence. On tunne, justkui ma kirjutanuks raamatust, mis on ilmunud äsja.

Filosoofia | News

Pulseeriva teadushuvi universum

07.10.2014

See Tiit Kändleri essee ilmus Eesti Ekspressis 10. septembril

Aisoposel on mõistujutt astronoomist, kes läks igal öösel õue tähti vaatlema. Ühel ööl, kui ta linnast välja jalutas, paelus taevas teda nõnda, et kukkus sügavasse auku. Kui ta seal hädaldas, tuli mööduja ja oleks mehikese august välja aidanud, kuid saanud teada, et too on astronoom, tõdes: „Kui sa tõepoolest vaatasid taevasse nii pingsalt, et ei näinud isegi seda, kuhu su jalad sind maapinnal kannavad, siis oled mu meelest oma saatuse ära teeninud.“

Eesti psühholoog Endel Tulving tõestas, et inimene on ainus olend ilma peal, kel on võime kronesteesiaks, see tähendab, kes on võimeline siduma möödaniku sündmusi omavahel ajalises järgnevuses, nägema mineviku aega, seostama sündmusi minevikus toimunuga. Kui meie siin Eestis kõneleme teaduse rahastamise mõneti mõistetamatust muutmisest ja koguraha vähenemisest, siis minu meelest pole paha küsida, kas auk, kuhu meie teadus näib olevat kukkunud, on muu Euroopaga ühine või meie oma auk. Teadusrahastamine on seotud teadushuviga, huvi teaduse vastu aga muutub ajast aega.

Parim eesti teadlastest teaduse populariseerija Ernst Öpik avaldas 1960. aastal USAs raamatu, kus ta esitas pulseeriva universumi idee. Nüüdseks on see vananenuks tunnistatud – universum paisub kiirenevalt.

MILLEST POLE RÄÄGITUD, on et huvi teaduse vastu meile paremini teada olevas maailmas ehk siis Läänes ja Venemaal pole viimase sajandi jooksul olnud jääv, vaid pigem pulseeriv. Kui pulseerib avalikkuse huvi, pulseerib mingi faasinihkega ka rahastamine.

Huvi saab tunda asja vastu, mida mõistetakse, teisisõnu: osatakse mõistetavaks teha. Tühjuse kartus, horror vacui  sai otsa pärast hobuste kurnamist Magdeburgi poolkerade katses 17. sajandi keskel. Nüüd koormatakse Euroopa rahakotti Suure Hadronite Kollaideri ülivaakumiga. Vaatetoru, mille hollandlased 17. sajandi alul leiutasid, oli meelelahutuslik riist, kuni Galileo seda veidi täiustades teleskoobina Kuu ja Saturni peale suunas. Nüüd koormavad teleskoobid nii ESA kui NASA eelarveid. 18. sajandi Louis XV huvitus teadusest, kuid meelelahutuslikult, lastest üksteisel käest kinni hoidvast seitsesajast mungast läbi elektrilaengu. Sai palju nalja. Lõpuks sai sellest naljast Eesti Energia.

Kvantmehaanika tulek muutis teaduspildi tavainimese jaoks mõistetamatuks. See avaldas mõju maalikunstile puäntilismi ja impressionismi näol, aga ka kirjandusele dada liikumise kantuna. Dadaistid tegutsesid enne Esimest maailmasõda Zürichi vanalinna õllekeldris, kust sadakond meetrit üles mäkke minna elas teisel korrusel Lenin. Nüüd on mälestustahvel dadaistidele kõrtsiukse kõrval käeulatuses, Lenini tahvel teisel korrusel kahe akna vahel käeulatusest väljas.

Teadus tekitas hiiglasliku huvi, kui Einsteini üldrelatiivsusteooria üks ennustusi – et gravitatsioon muudab ruumi kuju –, leidis tõestust tähelt lähtunud valguse kõrvalekaldumise näol Päikese gravitatsiooniväljas. Einsteinist sai üleilmne superstaar, kelle USA loengute edu kasutasid sionistid ära oma riigi loomiseks vajaliku raha kogumiseks.

Siis teadushuvi vaibus, kvantmaailma inimmõistusele mõistetamatuse tõttu. Kuid kvantfüüsika rakendus tuumarelvana ja seejärel tuumaelektrijaamades vallandas tehnoloogilise tsunami ning teadushuvi plahvatusliku kasvu mõlemal pool raudset eesriiet.

SIIS HUVI TAANDUS, taibati plaanide utoopilisust. Huvi tõusis uuesti arvutustehnoloogia imbudes kodudesse, ent see muundus mitte niivõrd huviks teaduse, kui uut moodi tarbimise vastu. Huvi tõstis uuesti lakke geneetika ülespumpamine kahe võistleva inimgenoomi projekti ning sellega seotud lootuste läbi. Kui palju lubati uusi ravimeid, ei saa sõnas jutustada ega kirjas kirjutada, jätkus neid lubadusi Eestissegi. Vaikselt hääbunud on needki lubadused, mis ei tähenda, et tulemusi poleks olnud.

Teadlane.Näpp

Leiutised, ka teaduslikud avastused võib jagada arengut hüppeliselt muutvateks ehk arengut katkestavateks ja kohastuvateks, mõneti etteaimatavateks. Viimastel aegadel ei ole katkestavaid avastusi teaduses ette tulnud, üha enam käib töö kohastuvate avastuste kallal. Keegi ei tea, mis on tumeaine ja tumeenergia, keegi ei tea, kuidas saaks tõhusalt tööle panna tuumareaktori ITER. Maailmapilti katkestavad avastused nii kvantmehaanikas kui astronoomias tehti aastakümnete eest. Eksperiment on läinud üle jõu käivalt kalliks. CERNi avastatud Higgsi boson on esimene füüsikaavastus, millele anti Nobeli preemia, ilma et sõltumatu katse oleks seda kinnitanud. Tulemus võib olla õige, samas oli seda vaja CERNi hingeshoidmiseks.

Teadlaskonnal ei jää teadustegevuse rahastamise vähenedes ikka veel üle muud, kui otsida arenguks väljapääsu eri valdkondade veel suuremas koostöös. Kuid see on loosung, mida hüüti nii kaua, kui mina mäletan, üle poole sajandi taguse teadushuvi tõusu ajastulgi.

HÄDA POLE mitte selles, et kõik on teaduses juba ära tehtud, vaid selles, et äratehtu kohta teatakse üha vähem. Veel vähem osatakse see teadaolev üles leida. Hea näide on nn kvantarvutite juhtum: need arvutavat ülikiirelt ja paralleelselt. Kuid kvantarvuti, isegi kui selline õnnestub teda hävitada püüdva kaootilise maailma taustal ehitada, pakub mustmiljon lahendust, mille seast tuleb õige üles otsida. Kuidas, ei tea keegi.

Rootsi Karolinska Instituudi rahvusvahelise tervise professor Hans Rosling tõi suvel Euroopa Teadusfoorumil kõneldes oma loengus „Faktidel põhinev maailmapilt“ välja suureneva lõhe selle vahel, kuidas suur osa inimestest maailma näeb ja selle vahel, milline maailm tegelikult on. „Keegi ei mõista tulevikku, kes ei mõista olevikku,“ kuulutas ta, tuues näiteid küsitlustest, mis käsitlesid maailma rahvastiku kasvu, selle vanuselist koostist ja jõukust ning mis paljastasid suure lõhe arvamuste ja tegeliku maailma vahel. Näiteks arvatakse Euroopas, et maailmas on vaktsineeritud 15 protsenti inimestest, kui tegelikult on 80. Meil ole enam nõnda palju ruumi edeneda, kui arvame olevat.

Kvantmaailm on ennustatav, kuid hoopis teises mõttes kui meie tavapärane maailm. On selgunud veider, kuid ometi keerulise matemaatikata hoomatavat tõde: on küsimusi, millele polegi täpseid vastuseid, on nähtusi, mille seletamine sõltub taustast.

Nüüd arutletakse, kas teadus saab otsa. Seda arvati ka Briti tööstusrevolutsiooni järel, siis veidi enne kvantmehaanika ilmumist – noil aegadel, mil inimeste teadushuvi tundus otsa saavat. Teadushuvi ei paisu kiirenevalt nagu universum. See pulseerib. Isa Brown ütles oma seriaali ühes osas, et kui Piibliraamatut sõna-sõnalt võtta on maailm üsna ohtlik koht. Tundub, et see kehtib ka Teadusraamatu kohta.

 

 

Filosoofia | Füüsika | lugemis.vara | News

Rumi Suure Ühendteooria luule

14.05.2014

 

RumiRumi

Päikesesõnad

Valinud ja vahendanud Doris Kareva

Kirjastus Verb, 192 lk

 

 

Jalāl ad-Dīn Muhammad Balkhī. Rūmī. Mawlānā. Õpetaja kolm nime. Inglased kirjutavad lihtsalt Rumi, selle tee on valinud ka Doris Kareva, kes aastatel 1207–1273 elanud Pärsia-Türgi mõtleja luuletustega on tegelnud pikka aega. „Rumi tõlkimine on lummav, ühtaegu meditatiivne ja ekstaatiline tegevus,“ kirjutab Kareva järelsõnas ja võrdleb seda dervišite pöörlemisega.

Kui 800 aasta eest kirjutatud luuletused kõlavad kaasa nüüdisajaga, nõnda et nende kallal on mõtet kõva vaeva näha, mis see siis on, mis Rumi meie ajaga nõnda kõvasti seob nagu päev seob enesega öö läbi päeva? Lihtsus, selgus, mõtte ootamatu lend, mis ühtäkki muutub sinu enese mõtteks.

 

„Kui neelad mu sõnu, siis see,

mis tõeliselt toidab sind, sõber,

on sinust enesest kerkivad kujundid –

kuld,

mis oodanud kaevajat.

 

Mitte midagi uut.

 

Elavaks õndsuseks saab minu luule

alles su kujutluses,

ärkvel südame soojuses.“

 

Meil on vedanud. Raamatul on piisavalt järelsõnu ja lisaks Haljand Udami Türgi-raamat. Puuduvad vaid illustreerivad miniatuurid, mille kultuurist on meil eesti keeles võtta Orhan Pamuki „Minu nimi on Punane“.

Mis Rumi ajal oli eesti poeesia? Kui siia kolis hulk pappe Albertiga eesotsas. „Laula, laula, pappi!“ või midagi sellist? Kindlasti mitte. Pigem mingi vingerdi-vängerdi Setu värk. Neil Türgis olid seevastu mongolid.

Rumi ei tahtnud ega hakanud luuletajaks, see lihtsalt elu lõpupoolel juhtus nii. Muu selgines mõttetuseks. Ta räägib meile sellest, millest mõtleb nüüdisfüüsikute seltskond. Kas saab olla Suurt Ühendteooriat, kas kõik, mida me enese ümber näeme ja kuuleme, saab kirjutada üles ühe võrrandiga. See on füüsikute sufism – nagu keerlevad dervišid ringlevad nad ümber oma telje, et esitada nõnda algosakese spinni, mis peaks tooma korra majja ja taastama algosakeste ning gravitatsiooni lahutamatuse. Huvitav, ma ei silmanud, et Rumi kasutaks sõna „aeg“. Aegruum oli tal selge enne Einsteini.

 

„Salapööris meis

paneb tiirlema universumi.“

 

Kuu ja Päike, vari ja valgus. Kuid mitte aeg. Kui pöördud vaid hetkeks, et aias lilli vaadata, kurjustab kallim: „Siin on mu nägu, kuid sina silmitsed lilli.“ Kes pole luusinud Istanbulis Mevlana kalmistul Galata mäe veerel (päike tungimas läbi lehtpuude) ega näinud mevlana dervišite tantsu ega kuulnud selle muusikat, seda võib lohutada: mu meelest on see just see, mida füüsikud otsivad. Otsitakse ühendust luule ja tuule vahel.

Sufi avab meeled universumile. See tähendab kõigele, mis on olemas, mitte ainult kosmosele, tuntud osale universumist. Saab ühenduse Suure Ühendteooriaga.

„Sufi avab käed universumile

Ja annab vabaks iga viimse kui hetke.“

Rumi tekst on nii puhas, et ei kogu külge tolmu nagu ei kogu tolmu ka algosake, elektron või neutriino. Rumit lugedes selgub, et Suur Ühendteooria, või mis veel hullem – sümmeetriline peegelteooria on lahendatud juba ammu. Rumi kogus lahenduse kokku. Me ei saa õnnelikumaks, kui tõestame paralleeluniversumi või kokkukeerdunud ruumimõõtme.

On inimesi, kes on toonud paralleele taoismi ja füüsika vahel. Kuid see siin Rumi raamatu kaante vahel ongi universum ilma igasuguse paralleelide ja füüsikata.

See Tiit Kändleri kirjutatud tutvustus ilmus lühendatult ajalehes Eesti Ekspress 14. mail 2014

 

 

Filosoofia | Folkloristika | News | õue.onu

Õueonu semiootikaloeng II

01.04.2014

Õueonu semiootikaloeng II

„Eesti kvantmehaanika lühikursus“

Kaasautor Nikita, Lingvistiline Mets, 34. kvartal, lasipuu.

Soovmõtlemise ülistuseks.

Tekst ja foto: Tiit Kändler

 

Eesti uusrahvuskangelasel Valdur Mikital on erakordne taju, kaksiktaju. Mis tähendab seda, et ta võib ära trükkida igasugust geniaalset mõtteamokki, mis aga pea välja kannatab. Soovmõtlemine on muidugimõista minev kaup, ja nõnda usutakse meelsasti Mikita energeetilist nägemust, et eestlane on väljavalitud rahvas, elab metsa ja kes teab mille piiril ja et tema keele sügavus on sihuke, milleni ükski teine keel ei küüni. Mis tähendab, et kui maailm päästetakse, siis vaid eestlase käe ja meele läbi.

Pole siis ime, et viimastel kuudel on siinmail Mikitat tsiteeritud enam kui Nikitat, Jossifit, Volodjat ja Karlat kokku ühel keskmisel 1954. aastal (Friedrichist kõnelemata).

Võime muidugi olla õnnelikud: viimaks ometi on eestlasel olemas omaenese Vana Testament, Mikita tõlkes Lingvistiline Mets, mis tõestab veenvalt, et eestlane on väljavalitud rahvas. Mis omakorda tõestab seda tõsikindlalt, sest milleks eestlast solvata: Mikita ei vaja mingeid uuringuid, faktoloogiat, korralikke tsitaate, vastuväiteid, nii nagu Vana Testamentki. Enamgi veel, Mikita raamat on Eesti rahvuslase „Mein Kampf“ – seda tuleb vaid kooris ja kõva häälega rahvale ette karjuda. Kuni saabub kaksiktaju või vaikijad ahju aetakse.

Õueonul jälle omakorda on kah erakordne taju, pooliktaju. Ta kuuleb poole kõrvaga, näeb poole silmaga ja haistab poole ninaga ja katsub näpuotsaga. Seepärast on Õueonu otsustanud kirjutada Eesti rahva hüvanguks „Eesti kvantmehaanika lühikursuse“,  võttes ses osas nagu Mikita eeskuju Stalini „VK(b)P lühikursusest“.

Treppoja.Apr.2014A„Eesti kvantmehaanika lühikursuse“ esimene reegel: „Kui saabub reede, siis kargavad kõik mikitad üle Eesti oma urgudest välja, käivitavad mootorsaed ja hakkavad metsa langetama. Sest kui sa armastad metsa nii meeletult, nagu õigemetsausklik eestlane, siis peab tema sinu jalge ees lebama, et saaks pai teha.

„Eesti kvantmehaanika lühikursuse“ teine reegel: „Mets tuleb lõigata osakesteks, kvantideks, et lained seda kenasti kanda saaksid.“

See on laine ja osakese dualism, määramatuse printsiibi kohaselt aga ei ole võimalik ühekorraga kindlaks teha, kus asub mets, kus selle asemele valatud asfalt.

Mikita ood tuleb kindlasti lülitada Laulupeo kavva, ja kui lavale enam ei saa, siis õlleplatsile. Sponsorid kipuvadki sinna üksikuks jääma.

01.04.15:35

Fotol: Treppojal,1. aprill kell 14:30

Ajalugu | Astronoomia | Filosoofia | Füüsika | News

Galileo: 450 aastat esimest eksperimentaalfüüsikut

16.02.2014

 

Täna või eile 450 aasta eest, 15. või 16. veebruaril 1564, sündis Pisa muusiku ja muusikuteoreetiku Vincenzo Galilei ja tema kangakaupehe tütrest maise Giulia Ammannati poeg Galileo.

Kolm eitust:

I Galileo ei sündinud päeval, mil Michelangelo suri, vaid seitse päeva hiljem.

II Galileo ei leiutanud teleskoobi, vaid pani selle autorikaitseõigusi ennetades hollandi prilliklaasimeistritelt pihta.

III Galileo ei hõisanud Maa kohta „Ta pöörleb siiski!“, või kui, siis pomises seda Päikese koha.

Esimene inimese mehaaniline leiutis oli kiil. Galileo rakendas kiilu kaldpinnaks ja mõõtis sellel välja, et raskemad esemed langevad Maa poole samamoodi nagu kergemad. See ei olnud lihtne katse, nagu tunduda võib – proovige seda korrata nüüdsete kelladega, kasutades veerejateks näiteks puust või rauast silindreid. Galileol oli võtta vaid veekell, aga ta sai asjaga hakkama. Temast sai esimene teadaolev ja ajalukku läinud teadlane, kes tõestas, et eksperiment on tõe kriteerium.

Galileo.450Detsembril esimesel päeval 1609. aastal suunas Galileo oma parima, 20-kordse suurendusega teleskoobi taevasse. Ta nägi seal paljutki, mida ei oldud enne palja silmaga nähtud, aga ka seda, mida oli nähtud, ent mille kohta ei olnud aimu, mis asjad need on. Päikesel olevaid plekke nägi ja kirjeldas Firenze astronoom ja astroloog Gualterotti 1604. aastal, Kepler jälgis samu plekke camera obscura abil 1607. aastal, pidades neid Merkuuriks. Galileo asus päikeseplekke vaatlema 1611. aasta kevadel ja jõudis lõpuks järeldusele, et Päike pöörleb ümber oma telje. „Päikesel ei ole mingit põhjust eelistada seismist pöörlemisele,“ kirjutas ta kenasti.

Galileo ei olnud rohkem matemaatik kui oli muusik, kunstnik, kirjanik, filosoof, nii et temast põhjaliku raamatu kirjutanud Ameerika teadusajaloolane John Lewis Heilbron peab kõige õigemaks sõnaks, mis võtab Galileo kokku, lihtsalt „kriitik“. „Galileo tõstis maa taevasse,“ kirjutab ta oma raamatus „Galileo“.

Galileo mehaanika kohaselt suudab vähimgi jõud liigutada suurimat raskust, kui aega on piisavalt. Liikumise suund on selge.

Tekst ja joonistus: Tiit Kändler

 

Telli Teadus.ee uudiskiri