Rubriigi ‘Filosoofia arhiiv

Filosoofia | News | Teoloogia | to.imetaja

Vaba tahe – jumal temaga

22.03.2013

See Tiit Kändleri essee ilmus ajalehs Sirp 22. märtsil 20123.  Lisatud autori illustratsioonid

Ja alguses oli Martin Vällik, kes ütles Postimehes Eesti hümni kohta nõnda: „Riiklikult sanktsioneeritud palve /…/ on ebateaduslik.“

Ja Toomas Paul ütles Sirbis sellepeale nõnda: „“Ei ole konkreetse indiviidi valida, kas ta on usklik või uskmatu.“

Ja Rein Raud ütles Eesti Päevalehes selle kõige peale nõnda: „Tegelikkus kui süsteem ei allu kellegi plaanile või tahtele, vaid toimib ja kujuneb nende seaduste põhjal omasoodu.“

Kui üks osaline kirjutab ühes lehes, teine talle aga vastu vaidleb teises lehes, kolmas teisele kolmandamas, kuidas seda nimetada? Kas on see vaba tahte avaldus või lihtsalt kaose ilmumine rahvale? Olen segaduses, tahaks vastata, aga kus – võibolla hoopis kusagil kõrgemal pool? Jumal küll, mida teha? Oi-oi, vabandust, palun, juba see nimi tuli. Aga olgu, otsustan, et sekkuda on sobilik ka siin.

Alguses, teadagi, oli, on ja jääb sõna, kuni inimene või mõni muu olend seda kasutada mõistab või viitsib. Ja kinnitagu vaidlejad mida tahes, varjaku nad oma mõtteid kuitahes suure lugemuse raudse eesriide taha, tegelikult ju käib vaidlus ikka selle üle, et kas Jumal on või Jumalat ei ole mitte. (Ei midagi uut siin taeva all (olgu seal Jumal või mitte) – Jumala olemasolu kütab enam kirgi isegi sellest, kas elektriturg peaks olema avatud või suletud või kas muuseum peaks olema linnast väljas või peaks linn olema muuseumi sees.) Ja see annab lootust. Kuni rahvale pole ükskõik hingeline küsimus – on Jumal või ei ole Jumalat, pole veel kadund kõik ja saab loota, et vähemalt keskmised koju tulevad.

Eks me kõik, kes me veel säherdusi dispuute loeme ja kirjutame, ole midagi tarka ka ennemuiste lugenud, aga püüan sedapuhku hakkama saada keerutamata, ilma nende diskursuste ja pööreteta, mille taha võib varjuda nii hõlpsalt saatan ise.

Vastus peitub keeles

Vastus on lihtne. Asi pole Jumalas või vabas tahtes, asi on keeles. See pole miskit uut – kui selgus (eksperimentidest), et Newtoni mehaanika (klerikaali oma) ei sobi, et on veel miskit, mida see ei kirjelda, siis tehti valmis kvantfüüsika. Metsikute filosoofiliste vaidluste saatel. Kuid filosoofiast pole abi, ütles Heisenberg, ja täiendas Bohri komplementaarsuse printsiipi määramatuse relatsiooniga.

Need kaks – koplementaarsus ja määramatus – tähendavad inimkeeli umbes järgmist (sest vaid umbes saab neist inimkeeli kõnelda!): on asju looduses, mille kirjeldamiseks inimkeel ei kõlba. Ja vähe sellest – neid asju ei saa ka keeletute riistadega ühekorraga kuitahes täpselt mõõta. Pole ime, et sihuke asi võttis keeletuks. Kuid abi oli ka üsna lähedal. Selliste asjade kirjeldamiseks tuleb välja mõelda midagi muud. Heisenberg mõtles maatriksmehaanika, Schrödinger lainemehaanika, teised jälle muud, nimetagem seda kõike kokku matemaatikaks.

Nii lihtne see asi ongi. End skeptikuks nimetav Vällik arvab, et Jumalat pole, ja kui juba ei ole, siis ei sobi tema nime isegi mitte hümni laulmisel suhu võtta. Tehkem siin väike tagasiast. Mis imeloom on skeptik? Kas see, kes kahtleb aias, kui näeb aiaauku? Või kahtleb augus, kui näeb aeda?

Ei ole siin sobilik hakata ajama filosoofilise skeptitsismi jälgi. See meid jälile ei vii. Skeptikute liikumine USA kontekstis, mis jõudis üsna peatselt ka Euroopasse, tegeleb nn paranähtuste lahtiselgitamisega, posimise paljastamisega ning teaduse vastaste rünnakute tõrjumisega seal, kus need rünnakud toimuvad. Kordan – seal, kus need toimuvad. Nii ka skeptikud näiteks Soomes. Häda on selles, et skeptitsism Eesti moodi on enesele võtnud ka ateismi rolli. Ateist olla on lihtne, usklik olla raske – kogu aeg kahtled, et kas Jumal on või teda ei ole. Ateisti jaoks pole maailmas mingeid kahtlusi. Kuid kuna ateism nõukogude aja ajaloo kontekstis hästi ei kõla („teaduslik ateism!“), siis saab selle toppida skeptitsismi alla.

Mu meelest aga peaks õige skeptik olema kahtleja, nii nagu õige usklikki.

Kas inimene, kes hüüab „Tule jumal appi!“ usub Jumalat? Kes usub, Jumala nime niisama suhu ei võta. Tähendab ei usu. Kes ei usu, see Jumala nime taha ei poe. Tähendab usub.

Mis näitab, et loogikaga pole siin miskit pihta hakata, jõuame tüüpilise habemeajaja paradoksini.

Vaba tahe kui kvantnähtus

Kui teadus selle nüüdisaegses mõistes pihta hakkas, see tähendab et tuldi selle peale, et ainuüksi arutlus ei vii tõele lähemale, vaid tuleb katsetada, siis olid just vaimulikud see rahvas, kelle seast tuli suur hulk teadlasi ja teadustulemusi. See nende usklikkust ei seganud.

Ei sega ka nüüd, kõneldagu mida tahes. Jah, Richard Dawkins küll püüab tõestada teisiti oma eestigi keelde tõlgitud raamatus „Luul jumalast“, kuid Francis Collins jälle teistpidi oma raamatus „The Language of God“. Kõik tühi töö ja vaimu närimine. Kas sellest, et esimene neist on tõlgitud eesti keelde, teine mitte, võime siis järeldada, et Jumalat pole, kuna ta ei toetanud oma ustava sulase raamatu tõlkimist?

Kunagise loodusteadlasena tean üht ja väga selget asja – kui sead enesele eesmärgiks midagi välja uurida ja hakkad ehitama katseseadet (kirjutuspaberil või laborilaual), siis pole kohta ei filosoofial ei religioonil ega ka ateismil. Pole mingit usku ka teaduse vastu, aga pole ka mingit kahtlust. Tuleb vaid mingi asi täpsemalt ja uudsemat ja olulisemal määral ära mõõta.

Jumal ja mittejumal on vajalik kasvõi selleks, et mõtlemist korras hoida, mõtteid mõlgutada üldisematel teemadel. Kahtlus on teaduses in corpore, kogu tema verifitseeritavusega, see toimib vaid kamba kohal olles ja tegutsedes. Ja vaata – sama lugu on usuga jumalasse. Sellekski on vaja kampa. Erakule eriti.

Meil on vaba tahe arvata, et meil on vaba tahe. Kui jänni jääme, siis kipume selle kena vaba tahte mõttekese hülgama kiiremini kui sisalik saba. Hüüame ette ja taha: „Meil polnud ja pole valikut!“ Ometi me näeme alatasa märke sellest, et juhib miski muu kui see, mille valimata valisime. Küsigem siis nõnda: kas veekeerisel jões on vaba tahe? See on olulisim küsimus, mille taga peitub Jumala olemasolu. Me arvame, et veekeeris sellist küsimust ei esita. Igatahes ei ole meil mingit märki, et esitab. Ometi ei oska ja ei saagi põhimõtteliselt osata öelda, kuidas veekeeris kasvõi silmapilgu murdosa pärast välja näeb. Sihuke on kaootiline korrapärane maailm. Üldjoontes elatav, üksikasjus vahel talutav, vahel mitte.

Kui inimene esitab küsimuse, kas tal on vaba tahe, siis selge see, et on. See aga ei tähenda, et igal inimesel oleks. Lugu on nagu rahaga. Mõnel on seda rohkem, mõnel on seda vähem, mõnel üldsegi mitte. Kuid raha on olemas – ent vaid siis, kui on olemas kamp.

Kas pole nõnda ka Jumalaga. Mõnel on teda rohkem, mõnel vähem, mõnel üldsegi mitte. Ja see ongi jumalik. Mu meelest on see olukord, millest kõneleb kvantfüüsika: antud ajahetkel on lõputu arv minevikke. Kuidas need summeeruvad, selgub olevikus. Kuid mitte tulevikus, sest neid on jälle lõputu arv. Kas Jumal suudab luua nii suure kivi, mida ta ei suuda üles tõsta? Kes vähegi füüsikat tunneb, see teab õiget ning lihtsat vastust: suudab ja ei suuda ka.

Need on asjad, millest meie keeles rääkida ei saa. Ei saa ka matemaatika keeles. Võibolla kunagi tuleb keegi Neobohr ja mõtleb välja uue komplementaarsuse.

Oma mõttekäikude tõestuseks soovitan läbi viia järgmise eksperimendi. Võtke trükkige välja Pauli ja Raua artiklid. Eemaldage autorite nimed ja pealkirjad. Lõigake kumbki artikkel pooleks ja kleepige kokku üks pool ühest, teine teisest. Saate jälle kaks artiklit. Paluge vabatahtlikel katsealustel artikleid lugeda ja hinnata. Tulemused jätke enda teada.

Nõnda siis. Kes usub vabasse tahtesse, see uskugu. Kes Jumalasse, see uskugu. Neid kahte asja ühte heita pole mu meelest kohane. Vähemasti mitte inimkeeles.

Filosoofia | News | teadus.kabaree

Teaduskabaree muutub teadvuskabareeks

23.04.2012

Teadvuse teadmise õhtu

Kel kõrvad, see kuuleb, kel silmad, see näeb, kel teadvus – kas see teab?

Neljapäeval, 26. aprillil kell 19.00 Tallinnas Teatri Puhvetis toimuva teadus.ee ja keskkonnajakirjanike seltsi korraldatav teaduskabaree on omamoodi teadvuskabaree. Selle teemaks on „Kuidas valmib vaim?” Vestlevad psühholoog Talis Bachmann ja füüsik Laur Järv, vestlust seab teadusajakirjanik Priit Ennet. Kupleed ja muu muusika ansamblilt „Sädelev Kass”, mõttemängu juhib Tiit Kändler. Pääs vaba, info www.teadus.ee

Keeled hääles

Keelest kõneldi märtsi viimasel neljapäeval toimunud teaduskabarees.

Keelte paabel: Jaak Johanson tunnistas lapsena vaid ingliskeelseid laule, Tiit Kändler kuulis raadios venekeelset reibast koorimuusikat, Meelis Mihkla näitab arvutile eesti keelt ja Andres Langemets on vahel keeletu.

Keeled hääles: Jaak Johansoni kitarril on keeled hääles, tema hääles on keeled keelel.

Fotod: Martin Vällik

Filosoofia | lugemis.vara | News

Vares, protsendid ja Toomas Paul

06.03.2010

Toomas Paul

Seitse sabasulge

Katse kirjeldada inimeselooma

Pilgrim

Toimetanud Jaakko Hallas

Illustreerinud Raul Meel

Kujundanud Piret Mikk

196 lk, kõvad kaaned

Hind poes ca 200 kr

Ütlen kohe välja, et Toomas Pauli raamatuid on mul veidi kõhklev tutvustada, ta on mu sõber. Teistpidi jälle pole see kõhklus ehk mitte niivõrd seotud minu enese kui ühiskonnaga, kus tundub et kõik kahtlustavad kõiki. Noh, las nad siis kahtlustavad. Et nende kahtlusi õrritada, ütlen kohe välja: loetagu seda raamatut. See on parimaid populaarteaduslikke raamatuid, mis eesti autorilt siinmail ilmunud, kohe kindlasti. Muidugi pole see ainult aimeraamat, siit saab aimu paljust muustki kui teadusest.

Toomas ütleb oma „Seitsmes sabasules”: „Mis puutub põhiväärtustesse, siis nemad valivad meid, mitte meie ei vali neid. Isegi Jean-Paul Sartre´i tingimus väärtuse valimiseks – vabadus – pole väärtus, mida me valime, vaid väärtus, mille on peale sundinud meie loomus.” (lk 81) (NB: Toomas Paul ja Jean Paul.)

Parasjagu loen Graham Farmelo vaimustavat aimeromaani Paul Diracist, „The Strangest Man” (ehk tulen selle juurde kunagi tagasi) ja seal on värvikalt esitatud, kuidas Dirac suhtus matemaatikasse kui mitte millessegi, mis inimene välja nuputanud, vaid millessegi, mis looduses olemas. Matemaatika valib meid.

„Pythagoras ütleb, et arv on kõigi asjade algus; tõepoolest on arvude seadus võti, mis keerab lahti universumi saladused,” kirjutas aastal 1906 Paul Carus (1852–1919), saksa-ameerika kirjanik.

Nojah, ega ma ei hakka siin ometi kogu Toomase raamatut lahkama. Kirjutan arvust. Sellest samast arvust, mille Toomas on pannud oma raamatu pealkirjaks. Seitsmest. Toomas kirjutab, kuidas surmapatte on olnud just seitse, ja neist on parimal juhul jäänud järele kolm (lugege või arvake ise ära, millised). „Seitsmest piisab, sest meie aju seab töömälule piirangud.” (lk 21)

Tõsilugu: Kord 19. sajandi Saksamaal elas üks vares. Et tal oli igav või kõht tühi, otsustas sisse kolida mõisahärra pargis olevasse torni. Härra aga ei olnud ehitanud torni varese jaoks. Vaid ikka endale. Saatis siis küti varest maha kõmmutama. Vares sai haisu ninna, laskis lendu. Siis läks kaks kütti torni sisse, üks kõmpis välja. Vares pettusest aru saama ja lendu pistma. Sama lugu edasi: kolm sisse, kaks välja. Vares ikka lennus. Siis neli sisse, kolm välja. Vares enam lahutada ei oska, torni jääma. Ja pauk ja lõpp tema lool.

M.O.T.T.: matemaatika on eluliselt vajalik.

Nüüdisaegsed etoloogide tehtud katsed on näidanud, et kui panna vares kahe ivakuhja vahele, siis valib ta alul ikka suurema. Kahe asemel kolmeteralise, kolme asemel neljateralise ja koguni neljateralise asemel viieteralise. Edasi on tal juba sassis. Või kas on? Äkki on varesel ükstapuha?

„Loodan, et ma väga eksperimentaalfüüsikuid ei šokeeri, kui ütlen, et me ei aktsepteeri nende avastusi enne, kui need on kinnitatud teooria poolt,” ütles sir Arthur Eddington (1882–1944), Briti astrofüüsik. Nii et loome siis teooria.

Rehkendame. Üks tera kolmest on 33%. Üks tera neljast on 25%. Üks tera viiest on 20%. Kah väga oluline kõhutäide. Kuid üks tera kuuest on 16%. See on juba pisem lisapaluke.

Nii et võibolla on vares hoopis selgeks õppinud protsentarvutuse – paremini kui seda oskab Eesti äkklaenaja? Vares rehkendab, et edasi pole mõtet oma peakest vaevata, see võib võtta rohkem aega ja energiat kui lisapaluke pakub.

Vaatame edasi. Üks tera seitsmest on 14%. Üks tera kaheksast on 12%. See on hoopis teine tera. Ega see enam hinges ei hoia isegi mitte masu ajal.

Nii et ega siis pühakirjutaja polnud loll. Seitsmest aitab küll, edasine rehkendamine kulutab juba rohkem energiat, kui tilluke iva juurde annab.

Nojah, selle „Seitsme sabasule” puhul on nii, et alusta, kust tahes – jõuad ikka samasse kohta välja. Filosofeerima. Aga eks kõndige ise.

„Filosoofia on vaid viis kõnelda avastustest, mis on juba tehtud,” kuulutas noor Paul Dirac (1902–1984), inglise füüsik. See ei takistanud tal keskeas pidada filosoofilisi loenguid.

Ahjaa, üks hea asi veel. Raul Meele pildid ja Piret Miku kujundus. Saigi kaks kokku.

Ja veel. Seitsmendal leheküljel on kirjas „Seitse sabasulge” ja 77. lehekülg lõpeb lausega. „Ja nüüd tead Sa Saladust.”

Aga, Toomas ja toimetajad: „Kuhu jäid siis kirjanduse loetelu ja register?” (Täiesti iseenesest tuligi seitsmesõnaline etteheide.)

Tiit Kändler

Filosoofia | nädal.mõttes | News

Filosoofia viletsusest

22.02.2010

„Filosoofia on vaid viis kõnelda avastustest, mis on juba tehtud.”

Paul Dirac (1902–1984), inglise füüsik

Filosoofia | nädal.mõttes | News

Teadus ja surelikkus

15.05.2009

meeldiv on rääkida inimestega, kes usuvad teadusse.
kuid kas on inimesi, kes on sada protsenti kindlad,
et nad surevad lõplikult ja nendest ei jää mitte midagi järele?

Kirill Medvedev, vene luuletaja

Telli Teadus.ee uudiskiri