09.2018 arhiiv

Bioloogia | News | Sotsiaalteadus | to.imetaja

Võõrtöösipelgate Eesti

13.09.2018

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilmus septembrikuu Eesti Looduses.

Sageli on inimesele mõistetavam sipelgas, kui inimene ise. Olgu siis nii. Oletagem, et mingil põhjusel hakkab Eestis sipelgate arvukus vähenema. Põhjus pole oluline, kuid sipelgate tööjõudu me vajame, ehkki kahjuks ei rakenda nad oma osavust ja meelekindlust mitte alati meie jaoks sobivates kohtades, toimetades näiteks ka elamutes ja supelrandades. Kas hakkame seepeale sisse tooma sipelgaid muudest ökosüsteemidest? Ökoloogid oskavad täpsemalt öelda, kuid mulle tundub, et isegi kui võõrsipelgad on vormiliselt sama liiki, mis meie sipelgad, tuleb nende ja kohalike vahel löömist ning kui nad on sigivamad, siis kaovad kohalikud sipelgaliikide geneetilised modifikatsioonid ja kes teab, kuidas uued käituma hakkavad.

 

Eestisse on inimene toonud võõrliike, kelle käitumisega oleme suisa hädas. Sõitke Venemaal näiteks Kuldse Ringi teedel, ja te näete, milline oleks Eesti, kui meil ei võideldaks Siberi karuputke vastu. Jah, võõrtöölised on meiega samast liigist. Kuid ometi geneetiliselt veidi erinevad. Ja kultuuriliselt enamgi veel. Mitte halvemad ega paremad, vaid erinevad. Ka katoliiklased ja protestandid käituvad teatus olukordades erinevalt. Kristlased ja ateistid samuti. Kuid see ei ole Euroopa kultuuri kõikuma löönud. Naeruväärne on seda väidet vastustada jutuga, et kristlus hävitas ja tappis kohutaval kombel. Seda on ikka olnud, olenemata religioonidest, võibolla eriti just ateistide juures. Praeguseks on katoliiklased, protestandid, juudiusulised, ateistid ja ükskõiksed tasakaalu saavutanud, kui jätta välja „õige“ usu pretensioonid maailmavalitsemisele. Kristlus on liikumas ateismi poole, kirjutab oma essees Toomas Paul, mille avaldas hiljuti Edmund Burke Selts oma portaalis burke.ee.Lugege, ja ehk te ei kahetse!

Mis juhtub moslemite, hindude, hiinlaste usundite sekkumisel, seda servapidi näeme juba praegu. Eri geneetilise või memeetilise pagasiga sipelgapesad peavad olema üksteisest piisavalt kaugel, et mitte üksteist hävitama asuda.

 

Võib-olla on Eesti üks põhilisi vigu suurushullustus. Me ei taju, kui väike on me riik, kui imeline see väiksus on. Meil on rahvast, nimetagem neid euroinimesteks, kes ei taju euro suurust, kuna on sidinud Brüsseli ülemakstud tsoonis, rahahulluse okupatsioonitsoonis. Ja see on nüüd viinud Eesti selleni, et isegi arstid on unustanud oma vande ja pajatavad, et Eesti-suurusel riigil saab olla vaid üks haigla. Mõned pseudoakadeemikud pajatavad ühe ülikooli paratamatusest, mis pealegi olgu ingliskeelne. Meile kõlbab vaid hiigelraudtee, ning kindlasti on vaja tunnelit Soome silla alla, mis toob omadega kaasa Tallinna praeguse kuju ja toimimise totaalse hävingu.

Kui kanavabrik teha, siis kindlasti sama suur kui Saksamaal, ja puidu „väärindamise“ tehas ehk tselluloosikombinaat olgu sama suur kui Rootsis.

Kogu see suuruse jahtimine viibki selleni, et meil on tekkinud miljonäride kamp, kelle ainsaks sooviks on saada miljardäriks, mistap tuleb Eest rekoloniseerida võõrtöövägedega. Ütleksin koguni, et Eesti tuleb „väärindada“ võõrtöölistega – olen nõnda aru saanud, et meie omad ei kõlba. Minu meelest on sõna „väärindama“ väärakas. Sest kõige väärtuslikum puit on kasvav puu, seejärel läheme juba trepist alla. Palgist  saab teha tuhat ja üks asja, prussist sada ja üks, toolist vaid tooli (liialdus: saab ka lauakese jms, kuid see on juba väärkasutus).

Eesti on jõudnud nõnda kaugele, et riigi raha eest tuleb 160 kõrgepalgalist ametniku saata kaheks nädalaks vaatama, mis asi on Virumaa. Sest nemad, vaesekesed, ei näe mujale, kui Brüsseli eurotsooni. Olen pärinud mõnelt meie Europarlamendi saadikult, et mida huvitavat Brüsselis kunstist, teatrist või muust kultuurist esineb. Pole mõtet! Kas teate, neil on nii kiire, et pole aega uurida, kes oli see Wiertz, kelle nime kannab tänav, mis läheb Brüsselis kahe europarlamendi maja vahel läbi. Antoine Wiertz oli 19. sajandi kunstnik, kes maalis piibellikke stseene vanamoodsalt, nõnda et Pariisi salongis visati ninaga. Siis läks ta Brüsselisse, kirjutas sajandi keskel hoogsaid esseesid, kuidas Brüssel tõrjub Euroopa pealinna kohalt Pariisi ja linn kinkis talle ateljee, mis seisab siiani avatuna Europarlamendi maja kõrval. Nii juhtuski, ja nemad ei tea!

 

Pole siis ime, et nagu Siberi karuputk, on meil võimust võtmas eurotulnuklus, ja las käia – siis ka võõrtöölised. Samal päeval, mil kirjutan seda lugu, ilmus Postimehes artikkel Hispaaniast: kuidas see maa vajab võõrtöölisi! Sest tööjõust, kas teate, tuleb puudus! Siiani ei ole ma lugenud muud, kui hala sellest, kui palju on Hispaanias töötuid. Kui vaja, pistetakse töötute sekka ka üliõpilased, ja et samas halatakse, et Eestis ei ole enamikus Eesti pindalast tööd. Täna loen lehest, et tööpuudus Eestis kasvab! Teate, kauplusi ei ole mõtet avada padumetsas, ja tööstusi tuleb ehitada sinna, kus inimesed elavad. Eesti ei vaja üledimensioneeritud, kerget raha toovat tööstust, vaid mobiilset tööstuse võrgustikku. Kui me tahame ikka Eestit, mis poleks mitte Brüsseli või Saraatovi, vaid Eesti nägu.

Väikeriik peabki haridusele ja tervisele ja kultuurile suhteliselt enam peale maksma. Samuti ka loodusele. Riigile on hukatuslik mõte, et siia ei mahu enam kui üks haigla. Jõuame varsti olukorrani, kus on üks apteek, üks postkontor, üks pangakontor. Olgu siis ka üks riigikogulane. Valitsus on kohustatud toetama hädas olevaid maakondi ja punkt. Selle asemel, et unistada võõrtöösipelgate ümberasustamisest, tuleks valitsusel tegelda meie, Eesti venelaste ja teiste rahvuste osavamale tööle rakendamisele. Narvas on tööpuudus? Tänan väga, meelitage siis töökohad Narva ja Valka, mitte kusagile niigi ülemõõtmestatud Tartusse või Tallinnasse.

Heatahtlik lugeja võib ehk pärida, et mis puutub Eesti loodusesse euroraha lõhna nuusutanuid ametnike ülbus või omandatud suurushulluse sündroom. Otseselt puutub. Otsustajad on kaotanud suurusjärkude taju. Parimatel teadlastel on see alati olemas olnud. Näiteks toon Ernst Öpiku, kes oli võimeline peast arvutama Sputniku orbiidiparameetrid või Enrico Fermi, kes suutis lihtsa eksperimendiga, lastes vaatluskaevikust plahvatuse ajal lendu paberilehe, peast arvutada esimese tuumapommi lõhkejõu. Ise saan meenutada Endel Lippmaad, kes tavaliselt kunagi ei eksinud ka temale suhteliselt kaugete katsete suurusjärkudes. Tean, et mu väide on meelevaldne, aga olgu: suurusjärke tajuvaid teadlasi on Eestis ka praegu. Ja on selge, et pole vaja hakata tegema mingit ohuanalüüsi hiigeltselluloositehasele (justkui Emajõge ja teise Eesti jõgesid poleks mitut-setut puhku läbi uuritud, küll Moskva, küll Brüsseli rahadega) või mammutraudteele või lollidemaa tunnelile. Suurusjärkude pealt on selge, et Eestile on need lihtsalt liig suured. Las see kolmik jääda kolmeks, neile saaks lisada veel ja veel, metsani välja – näe, jõudsimegi loodusesse. Seni aga libiseb keskkonnakaitse keskkonna kaitsmiselt inimese lolluse eest lolli inimese kaitsmiseks keskkonna eest.

Mida lohutuseks öelda? Kel meel kurb, see ärgu kasutagu arvutit, vaid oma pead. Pea teab, et sipelgaid on Maal kaalult sama palju kui inimesi. Mitte täpselt, kuid sama suurusjärk ometi.

 

Fotod:

Brüsseli kuningalossi lähedases pargis kohtab inimese mõistuse kohaselt kasvama väänutatud puid. 2013.

Tiit Kändler

Prahas Vinoharady äärelinnas asub maja, mille ehitasid ja kus elasid enne 2. maailmasõda kirjanik Karel Čapek ja tema vend, kunstnik Josef Čapek, kes muu seas leiutasid sõna „robot“. Praegu elavad selle maja teisel korrusel inimesega sümbioosis ka mesilased.

Foto: Tiina Kaljundi

Telli Teadus.ee uudiskiri