01.2019 arhiiv

Ajalugu | Filosoofia | lugemis.vara | News

Kõik teed tulevad Roomast

19.01.2019

See Tiit Kändleri arvustus ilmus Postimehe lisas AK 17. jaanuaril 2019.

 

 

Rémi Brague

Euroopa, rooma tee

Tõlkinud Tõnu Õnnepalu

EKSA, 2018, 176 lk

 

 

Kui te ikka veel püüate nuputada, nagu soovitas Lennart Meri, et kes me oleme ja kust me tuleme?, siis pole paremat kaaslast kui äsja eestikeelses tõlkes ja Edmund Burke’i seltsi raamatusarjas ilmunud „Euroopa, rooma tee“. Euroopa üle on viimastel aastatel jahutud nõnda palju, et hakkasin juba kahtlema, kas Euroopa on üldse olemas ja kui, siis kus. Selle mõistatuse lahendust olen käinud otsimas teiste linnade seas Prahas ja Lissabonis, Viinis ja Firenzes, Veneetsias ja Istanbulis. Igas paigas leidsin otsitavat.

Üksi pole lahendust lihtne leida. Jah, alati võib muidugi lugeda Descartes’i. Kuid ka üks nüüdisaegne 71-aastane prantsuse filosoofiaajaloolane, kes on keskendunud keskaja araabia, juudi ja kristluse religioossele filosoofiale, võib olla inimene, kes sellele küsimusele vastuseid pakub. Juhul, kui ta on vaba prantsuse kultuurimarksistide tavahaigusest, mis on juhtinud nende mõttevoolu: miks otse minna, kui ringi saab.

Lähenen Rémi Brague’i raamatule spiraalselt. Itaalia keele ja kultuuri keskmelinna Firenze lõunamäel asub Santa Miniato al Monte kirik. Pärast seda, kui märter Miniatol aastal 250 Rooma keiser Deciuse käsul Arno jõe ääres pea maha raiuti, roninud ta, pea kaenla all, mäkke ja sinna see kirik rajati. Esmased viited pärinevad aastast 783. Kiriku ees olevalt rinnatiselt avaneb Firenzele krestomaatiline vaade. Toetun rinnatisele ja imetlen vaatepilti. Näen, kuidas arhitekt Filippo Brunellesci rajatud kuppel Santa Maria del Fiore katedraali (Püha Lillede Maria) otsas, siiani maailma suurim telliskuppel, justkui õilistab linna, mis kupli valmimise ajal, aastal 1450, sünnitas renessansi ja ühes sellega ka Euroopa nüüdismaailma. Minu kõrvale nõjatub itaalia mees, küllap firentslane, kes juhib mu tähelepanu all terrassil olevale surnuaiale ning selle ääremüüris kõrguvale kaarukselisele hauakambrile. „See on meie kuulus kinomees, Zeffirelli,“ tähendab ta uhkusega. Kergitan kulmu. Teen rõõmsa näo, kuigi ei mäleta seda režissööri. Meie vestlus kulgeb tumm-itaalia keeles, tänada oskan ikka ja ütelda avaneva vaate kohta: suurepärane, kultuuri häll! Olen vist härrasmehe hinge rõõmustanud, taipame teineteist! Hiljem vaatan järele, tõepoolest: Franco Zeffirelli, kelle perekonna kabelist jutt, sündis 1923, elab siiamaani ning on muuseas aastal 1967 Elizabeth Taylori ja Richard Burtoniga filminud Shakespeare’i ainetel näidendi „Tõrksa taltsutuse“ siiani parima versiooni.

Aastal 292 e.m.a. konsul olnud ja umbes 280 surnud Lucius Cornelius Scipio Barbatus (Habemik) laskis rajada Rooma lõunapiirile via Appia äärde hauakambri, milles enam kui 30 tema järglase kirstude seas on tema oma kõige suurem. Epitaafil on kirjas: „Cornelius Lucius Scipio Barbatus, oma isa Gnaeuse järglane, vapper ja tark mees, kelle välimus vastas tema virus’ele. Ta oli teiste seas konsul ja tsensor ja ediil. Ta vallutas Samniumilt Taurasia ja Cisaunia. Ta allutas kogu Lucania ja võttis pantvange.“  Nõnda kirjeldab oma 2016.aastal ilmunud (2017. aastal eesti keeles) raamatus „SPQR. Vana-Rooma ajalugu“ Cambridge’i Ülikooli klassikalise filoloogia professor Mary Beard. Tema käsitluse võib lühidalt kokku võtta kui „tuhat aastat vägivallakultuuri.“ Vabariiklikku poliitikat iseloomustab ta näitega: „neid iseloomustasid poliitiline kirglikkus, häälekas entusiasm ja väga vali  lärm. Ühel juhul, 1. sajandil e.m.a olevat karjumine sellisel koosolekul olnud nii võimas, et mööda lennanud vares oli uimasena maha kukkunud.“ Vrdl: hale virin Toompeal! 3. sajandil e.m.a. ilmutas roomlastele kreeka kirjandus, et kirjutamist saab kasutada ka muul moel kui arvepidamiseks. Ajaloolane Suetonius ei kirjeldanud oma „Keisrite elulugudes“ („The Twelve Caesars“) kõikide Rooma keisrite ajastu õudusi, võttis vist neid kui loomulikku ja esitab vaid kõrvalekaldeid.

Jah, hauakamber, meid roomlastega siduv element – kuni baltisakslasteni! Brague leiab lihtsa lahenduse: tee paganliku Kreeka, juudiusu ja kristluse kultuurist suubub meieni vaid tänu roomlastele, kes kõik need kultuurid kokku keetsid ja edasi jagasid. Roomlased avastasid läbi Kreeka tekstide kirjanduse, läbi Kreeka ülesehituse arhitektuuri, kunstid. Nad säilitasid algallikaid, et üha enam neisse süüvida. Vastupidiselt käitusid araablased: kord Aristotelese (neile vajalikud) kirjakohad tõlkinud, ei hoolinud nad enam originaalist – tõlge oli ju olemas, mis Koraaniga sobitus, ja mis seal enam urgitseda. Sestap jõudsid nad füüsikas vaid optikani, matemaatikas siiski kreeklastest edasi india toel nullini.

Siit leiame ka kahe kultuuri põhierinevuse: kristlastele pakub huvi originaal, selles üha uue otsimine, islami õpetlasele ei tule aga tekstide edasiarendamine üleüldse pähegi: Koraanini ja kõik. Nende ulatuslik tõlkeliikumine kestis vaid sajandi. Siis, XI sajandil lakati tõlkimast.

„Mõistagi saab iga kultuur, nagu iga elusolendki, näha maailma vaid oma vaatepunktist,“ kirjutab Brague võimaliku eurotsentrismi kohta. „Samas pole ükski kultuur iial olnud nii vähe keskendatud endale ja nii palju huvitunuid  teistest kui Euroopa,“ väidab ta. Hiina nägi end „Keskriigina“, Euroopa mitte kunagi. „Eurotsentrism on ebaõnnestunud sõnamoodustis, veel enam, ta läheb tõega vastuollu,“ järeldab Brague.

Euroopa on oma olemuselt roomlik. Roomlased lõid endise uuena. Uusaja Euroopa jaoks oli Bütsantsi päritolu auväärne, islamimaailm enam mitte. Renessanss algas siis, kui araabia vahendust enam vaja ei olnud.

Kas keel kannab väärtust? Euroopas mitte – kultuur jõudis pärale, keel jäi.

Kui ma olin jõudnud leheküljeni 128, leidsin selle vahelt kokkumurtuna musta järjepaela. Kujutage ette, nagu vanas Euroopas! Sellel leheküljel on kirjas, et kui tuntud prantsuse antropoloog Claude Lévi-Strauss möödunud sajandi keskel küsis Brasiilia sisemaa indiaanlaselt, mille poolest erinevad „eurooplased“ indiaanlastest, siis ütles ta, et peamiseks vaheks on see, et indiaanlased ei korja iial lilli. Mis eristab euroopa „tsentrismi“ teiste sarnastest hoiakutest, on puhtalt kvantitatiivne, järeldab Brague.

Selliseid pärleid on raamat parasjagu täis. Kas moslemite puhul saab kõnelda humanismist, milles püütakse luua maailma, kus toimimise keskmes on inimene ja kust Jumal on välja lülitatud? Humanist on Euroopas lihtsalt üks viisakam sõna ateisti kohta. Teatud mõttes võib araabia filosoofias humanismist rääkida, kinnitab Brague üllatuslikult: näiteks Koraanis on kirjakohti, kus räägitakse inimesest kui Jumala asevalitsejast maa peal.
Mu meelest on Brague’i olulisim sõnum: Euroopa tsivilisatsiooni eripäraks on see, et ta on sisserändaja iseenda juurde. Ses mõttes on Euroopa kultuur üksainus renessansside rida.

Siit raamatust saab lugeda selget ja mõistetavat islami kultuuri esitlust. Euroopal on „häda, et see on ainus keskaja kultuur, mis iial teiste kultuuride vastu huvi ilmutas, kirjutab Brague.  Huvi võõraste vastu sai üldiseks. Erinevalt islamist keeldub kristlus olema ühtaegu usk ja riik. Seetõttu võin spekuleerida, et Euroopale on „rändekompakti“ taolised aktsioonid eriti solvavad. Kui juba spekuleerima hakkasin, tuleb lõpetada: raamat on nüüdse sõlmeläinud aja lahtiharutamiseks üsna hea abiline.

 

 

Informaatika | News | Psühholoogia | Tehnoloogia | to.imetaja

Digimaailm võib muuta meie tsivilisatsiooni

18.01.2019

See Tiit Kändleri esse ilmus 10. jaanuari Maalehes

 

Olen aasta alul ikka püüdnud leida nii seda, mis teaduses avastati uut ja head, kui seda, millised leiutised meid ees ootavad. Kuid mis siis, kui mõtelda, mida meil tehnoloogiast karta on?

 

Unustage kliimamuutus, liikide häving, ohjeldamatu migratsioon ja väidetav kurjuse valitsemine. Mõtelge pigem sellele, kuidas jääte ellu peatselt saabuvas digimaailma despootias. Nõnda võib liialdades kokku võtta mõnede tunnustatud mõtlejate soovituse.

Kujutlege, et olete enesele ostnud pardli, külmkapi ja muruniiduki. Vahel tuleb ju uued osta. Kuid poes selgub, et on müügil vaid  kodumasinad, mis töötavad, olles ühenduses internetiga. Olete saabunud asjade interneti maailma. Tore on, uuenduste vastu pole teil ju midagi. Sõidate autoga, rongiga, lennukiga, kasutate äratuskella ja moblaplaneerijat, olete ühenduses internetiga. Loete lehti ja vaatate telekat, ammutate uudiseid internetist.

Üha enam ilmub põhjalikke raamatuid auväärsetelt kirjastustelt ja  tunnustatud teadlastelt, kes muretsevad digimaailma pealetungi  üle, selle üle, milliseks üha kiirenev suurandmete kogumine ja üha edenev asjade internet ühiskonna muudab.

Inimesed üldiselt ohtu veel ei tunneta. USA Pew Uurimiskeskus avaldas 2018. aasta kevadel uuringutulemused: mida inimesed kardavad teaduse ja tehnoloogia innovatsioonis (vt graafik). Enim kartsid inimesed töökaotust robotitele ja biomeditsiini manipuleerimist. USA Chapman University küsitlusest selgus, et üldiselt kardeti enim korruptsiooni, oma rahapuudust, enese ja lähedaste võimalikku haigestumist. Vaevalt, et Eestiski inimesed oskavad karta, et digimaailm hakkab neile üle jõu. Kuid märgakem, mis meil, reklaamitud e-riigis toimub. Paar tühist näidet. Möödunud aastal lubati Tartu linnatranspordis muuta liiklus nutitelefonide põhiseks: reisija pidanuks saama infot sõidukite liiklemise kohta ja tagatipuks ka ilma kaarti  kasutamata saama registreeritud. Projekt tunnistati läbikukkunuks. Eesti uus ID-kaart on paljudel taskus juba kuu aega, kuid seda pole suudetud kõigiks ülesanneteks, millega vana hakkama saab, veel rakendada. USAs istub arst patsiendi vastuvõtul umbes kolmandiku ajast ja suhtleb arvutiga. Vaevalt, et Eestiski olukord teine on.

Ma ei ole digifoob. Ma ei karda ei uusi transpordivahendeid ega digiseadmeid. Kuid  ma kardan seda, et üha enam olen nende tootjate poolt ahistatud: osta uus tarkvara, osta uus seade, osta uus uus! Ma ei näe, et rahvaesindajad mind selle ralli eest kaitseksid. Ja miks ka peaksid: neile on nii digitooted kui teenidus tasuta. Toon ühe näite: paljukiidetud  pakiautomaadid. Iseenesest tore. Kuid postiteenus oli inimlikum: kui auto või sa ise haigestusid, said helistada ja paluda postkontorist kullerit või pikemat hoidu.

Ma ei näe ohtu, et robotite tulekul kaovad töökohad. Ei need kadunud autode, rongide ega aurumasinate ilmumisel. Töökohad näivad kaduvat vaid omanike survel: enam ei ole võimalik helistada kohtadele ei panganduses, ei postinduses: oled ühenduses vaid ühe operaatoriga, kes su palve sisu ei pruugi mõista.

 

Digitaalne muutub sotsiaalseks ohuks

Kuid vaatame, mida pelgavad asjatundjad. USA 20-aastase kogemusega digitaalturunduse tegevjuht, Digitaalanalüütika Assotsiatsiooni juht Andrew W. Edwards kirjutab 2015. aastal raamatus „Digitaalne hävitab kõik“¹: muusikatööstuse; ajalehe; tööturu; inimsuhtlemise; kõrghariduse; linnaelu; demokraatia; digitaalturu; tahte luua midagi mittedigitaalset; finantsteenused; ametid; privaatsuse. „Appide ehitamine on triviaalne nonsenss,“ kinnitab ta. Ajud tõmmatakse suure palga läbi digimaailma ülalhoidmisse, ja seetõttu  on pidurdunud näiteks rongide ja lennukite arendamine. Lisan: ei osata enam teha tuletikkegi.

Edwards on veendunud, et targad ajud keskenduvad digitaalsele. Kui Galileo aeg oleks olnud digitaalne, meil teleskoopi poleks. Ta oleks välja mõelnud mõne digitaalse tapatalgumängu. Näide: kui Kansas City’s loodi 2014. aastal kiire Google’i kaabelühendus, siis juhtus see, et hakati saatma 600 kassipilti nanosekundis. Häda on selles, et digitaalset mõõdetakse digitaalselt, klikkide põhjal, ja hävib inimlik mõõde. Näide: TV auditooriumi mõõtmine toimub Eestiski laigipõhiselt ja nõnda kaob telepildist kõik, mis pakub ajule tööd.

Google’i otsing pakub teile linke teie enese andmete pealt määratud järjekorras, see ei ole nagu entsüklopeedia juhuslik lappamine. Müra puudub. Haridus on muutunud: antakse pigem teadmine miinus kogemus. Oled muutunud traatide ja kiipide pikenduseks. e-hääletamisel pead usaldama iga inimest, kes seda haldab, kontroll puudub. E-poodidest on saanud õuduste poed: näiteks e-raamatut ju rendid, ei osta. Aju uurimise projektid simuleerivad aju arvutil, aju otsene uurimine on selle taha varjunud. Digisigrimigri on varjutanud panganduse, nõnda et keegi ei saa aru, millised tehingud on tegelikult tehtud ja mis tegemata. Keegi ei  tea, mis on krüptoraha taga, kes juhib ja vastutab Taxify eest.

Pole just meeldiv pilt. Vaatame, mida ütleb Inglise keele ja loova kirjutamise lektor Lawrence Scott, „uue põlvkonna mõtleja“.² „Ukse ette on pandud vastupidine piiluauk: väljast sisse on näha, välja mitte. See on digitaalne revolutsioon,“ resümeerib ta. Me ootame rahutult e-maili, facebooki kommentaari nagu messiast. Need on saanud elurütmi osaks. „See on laevahukk pudelis. Ütleme „kliimamuutus“ ja meile langeb pähe kamakas süüdistusi.“

Mesilased kaovad, meie muutume nende sarnasemaks. Digielu röövib meilt peidupaigad. Muudab maailma mürasemaks, nii et keegi ei suuda enam vaikust taluda. Hotellid on nagu kummitavad gooti kindlused, teatavad teile: „14 teist vaatavad seda hotelli just praegu“. On tekkinud võltsnutjad, võltslaikijad …

 

Suurandmete valitsus

„Kui info koguneb hirmkiiresti, siis on praktiliselt võimatu seda  analüüsida, järeldusi teha,“ arvab laialdase ülemaailmse haardega inglise visonäär Peter Townsend³ ning järeldab, et digitaalne ähvardab meie  tsivilisatsiooni, nii nagu me seda tunneme. „Mõne lähima aasta jooksul kas digimaailm kas hävitab demokraatia ja sotsiaalse korra, nagu me seda tunneme, või suudab poliitika kehtestada oma mõju digimaailma üle.“ Nii kirjutab inglise teaduskirjanik Jamie Bartlett, interneti varjatud nurkade uurija⁴. Ta täpsustab, et räägib moodsast liberaalsest esindusdemokraatiast. On tekkinud tume internet nagu tumeaine, mida tavakasutaja ei näe, ja kus toimub oluline osa tehingutest.

Mis on moodiläinud sõna suurandmed all nähtav andmekogu: olgu see Hubble’i taevateleskoop, olgu see CERNi suur hadronite põrguti, olgu see Eesti geenivaramu – kõik on üks suur kogu, kogumise teel saadud andmed.

Varanduse kogumine on veel süütu asi, võrreldes sellega, kuidas digimaailma kaudu kogutakse meie kohta andmeid, mille abil manipuleerida ühiskondi, kasvõi nn demokraatlikel valimistel, tappes demokraatiat.

Ettevaatust! „Mis näib esmapilgul abistavana, see nõrgestab sind pika aja jooksul,“ hoiatab Bartlett, kes pakub ka hulk ideid demokraatia päästmiseks. Eelkõige: plaanige oma aega hoolikalt, muidu muutute internetisõltuvuse orjaks, makstes oma jõu, keskendumisvõime ja sihiseadmisvõime vähenemisega.

Mina lisan: ärge siduge oma kodumasinaid võrgustikesse, ärge muutke oma maja targaks. Ärge uskuge jäägitult digimaailma prohveteid, enne kui olete veendunud, et nad ei promo omaenese palka. Tark maja pole röövlite eest rohkem kaitstud kui vana talumaja puumuukidega lukk. Vähe sellest: õnnetuse hüüdes võte oma tarka majja kinni jääda.

Allikad:

¹Andrew V. Edwards, Digital is Deastoying Everithing, What the tech giants won’t tell you about how robots, big data, and algorithms are radically remaking your future, Rowman and Littlefield, 2015

²Laurence Scott, The Four-Dimensional Human, Ways of being in the digital world, William ja Heinenemann, 2015

³Peter Townsend, The Dark Side of Technology, Oxford University Press, 2016.

⁴Jamie Bartlett, The People Vs Tech, Penguin Random House, 2018.

 

Telli Teadus.ee uudiskiri