teadus.ee » eesti.mõte

See teaduskirjanik Tiit Kändleri esse ilmus detsembrikuu Eesti Looduses.

Leidur ja suurtööstur Alfred Nobel jättis endast maha omanimelise auhinna. Iga aasta oktoobris määratakse neile, kes “inimkonnale on toonud suuremat tulu”, viis preemiat. Füüsika-, keemia-, meditsiini- kirjandus- ja rahupreemiale lisandus 1969. aastal ka majanduspreemia, mis antakse välja “Alfred Nobeli mälestuseks”.

10. detsembril 1901. aastal andis Nobeli preemiate komitee Stockholmi Muusikaakadeemia saalis “teadlaste ja inimkonna tänu märgiks“ esimese Nobeli füüsikapreemia Wilhelm Conrad Röntgenile. Tema tegi nähtavaks salapärasena tunduvad kiired, mis teenivad inimkonda tänaseni.

Meie nimetame neid röntgenkirteks, anglo-ameeriklased X-kiirteks. Spekulatsioonid, kas mõni eesti teadlane või kirjanik võib võita Nobeli preemia, on jätkuvad. Eriti heidutatud on kirjanikud, kelle uste taha koguneb iga aasta oktoobri alul ajakirjanike hulk. Ometi on Nobeli preemiate statuudis, et kandidaadid jäävad saladuseks 50 aastaks. Nõnda on kandidaadi avaldamine, olgugi see esitatud sobiliku komisjoni poolt, kandidaadile hoop: preemiat pole loota.

Oma elu lõpul depressiooni all kannatanud Nobel jäi siiski kindlaks veendumusele, et levitada teadmisi tähendab levitada heaolu. Et Nobel oli pidanud oma preemiaid “kingituseks inimsoole”, solvas ja vihastas see rootslasi. Rootsi ajakirjandus alustas käredat kampaaniat leiutaja ülbuse ja ebapatriotismi aadressil. Nõnda jätkus vaidlus viis aastat, kuni 1901. aastal esimesed preemiad välja jagati.

Fotod: Tiit Kändler. Eesti Nobel: vesi ühel ja samal ajal kolmes, võib-olla neljandaski olekus.

.

Alfred Nobel määratles, et tema auhinnad jagatakse välja igal aastal “neile, kes eelnenud aastal on toonud inimkonnale suurimat tulu.” Nobeli preemiate komitee on sellest klauslist osavalt kõrvale hiilinud, põhjendades oma tegevust väitega, et preemia saavad need, kelle toodud tulu on selgunud eelmisel aastal. Kirjanduspreemia soovis Nobel määrata kirjanikule, kelle teostes on parimini realiseeritud “idealistlikud suundumused”. Sellestki nõudest on nüüdseks alles vaid idealistlik kõla. Bob Dylan siiski on erand.

Kuid Nobel unustas oma preemiate statuudis ära ühe asjaolu. Nimelt selle, et tema nimel määratud preemiatest ka keegi aru saaks. Ja teise asjaolu, et loodus on teadlaste avastatu juba ammuilma ise „välja nuputanud“. Nii näiteks selle aasta Nobeli füsioloogia- või meditsiinipreemia võitnud jaapani teadlane Yoshinori Oshumi, kes avastas, kuidas rakk koristab ära rikkis valgud ja muud osised ehk kuidas rakk iseennast sööb ehk autofaagia on nähtus, ilma milleta inimene ei elaks või kui, siis sööks ikka veel üksteist. Keemiapreemia võitnud ja keemikute ehitatud molekulaarne masin on olemas bakteril viburi ehk flagellina, mis bakterit propellerina edasi liigutab, füüsikute avastatud topoloogiline faasiüleminek pole muud kui kahemõõtmelise lina lauale panemine, kui seda enne peaaegu absoluutse nullini külmutada: aukude ehk pööriste kohale püüame ju nende varjamiseks taldrikud panna.

Jah, esimene oli Röntgen. Kuid tingimus, et laureaat peab olema elus, on jätnud preemiast ilma paljud leiutajad, kellele tänu on meil viis inimkonna varaseimat ja tähtsaimat leiutist: kiil, kaldpind, ratas ja telg, puri ning kang.

Tegelikult on probleem selles, et teadus on saja ja viieteistkümne aastaga oluliselt muutunud. Üha vähem saavad areneda imelapsed, keda inglise keeli nimetatakse savage ja kellest võib Eesti teadlaste seas nimetada Ernst Öpiku, Endel Lippmaa ja Endel Tulvingu, kui vaid kolm võtta. Lai haare, vilgas mõistus ja ei mingit projektiteadust – või täpsemalt, sellest kõrvalehiilimine Lippmaa poolt. Öpik kirjutas oma lähetuste ja õppetöö aruanded ruudulisel vihikulehel, mille ökonoomsuse mõttes rebis pooleks. Teadus oli niigi näha publikatsioonidena. Tuleb teada, et aruande kinnitas Konstantin Päts. Lippmaa kirjutas aruanded Moskvasse, kust enamik rahastust tuli, ja need olid üsna paksud kaustad, ent sisaldasid enamjaolt artiklite kokkuvõtteid. Tulvingust ma ei tea.

Minu lemmik puukoristaja on juba kümmekond aastat esimesena kohal, kui toidulaua pidulikult avan. Tihased tulevad hiljem. Linnudki peavad oskama avastada.

Siin on koht, kus Eesti saab mängu sekkuda. Me ju oleme vilunud arvutama saastet ja matemaatikaõpet, laulumeelt ja turnimisoskust ühe elaniku kohta. Et saavutada esikohti, keda küll keegi peale meie ei märka, ent meie ometi. Meil on inimese kohta kõige vaheldusrikkam loodus, kõige enam verivorsti ja rabadesse ehitatud laudteid. Kes ei usu, mõõtku järele. Mõtleme nüüd sellele, mida kõike minu vanaemade ja ema, vanaisade ja isa põlvkonnad kõike kokku ei osanud teha, ja eks midagi minagi. Autot parandada, torutöid teha, müüri laduda. Puupõrandaid ja -lagesid ehitada, terrassipõrandat laduda, rõivaid õmmelda, kududa, heegeldada, loomi talitada, korstnat pühkida, elektriühendust putitada, pükse paigata, pintsakut ümber pöörata  ja ma ei tea, mis veel. Nüüd ei suuda tänu üleüldisele ärilisele leiutustegevusele enam auto esilaternatest pirnigi vahetada. Mis seal autost, tavalise lambipirni vahetaminegi pole keskmisele eurooplasele jõukohane.

Me Eestis oleme ikka veel looduse ümberkorraldajad. Ühed paisud laseme õhku, samas ehitame suure paisu, millega Eesti kaheks jagame. Soid taastame, samas selle suure paisu jaoks kuivendame. Vaadake vaid keskmise talumaja ümber konutavat sõidutehnikat. Seda on küll veidi vähem, kui kümne aasta eest, kuid omajagu ikkagi: sõiduautod, veoautod, traktorid, kaarutajad, kobestajad, mootorrattad, võrrid, sahad ja isesõitvad rehad. Need on muutunud looduse osaks, nii nagu kolhoosikorra varemed küngaste otsas: laut pidi oleme ikka mäe otsas, et virts ala jookseks – Nobeli preemia vääriline teadmine, kas pole? Nagu seegi, et kui saed maha suure puu, astu ikka puu tagant ära. Või siis see, et võlg on võõra oma – süda rahul, meel kerge. Nobelit väärt teadmine, mis tänapäeval unustuses.

Nobeli preemiasaajate avastuste lõppeesmärk on üks: et me üha vähemate töödega hakkama saaksime. Ämblikud on nutitelefonis, milleks siis neid vahtida, kui ka lauale uudistama tulevad. Kuid mida enam on taimeliike nutitelefonis, seda vähem me taimi tunneme. Iseasi, kui nutitelefoniga nendega rääkida saaksime. Ehkki, mõneti juba saame: on sul janu? On sul külm? On sul kahjurid?

Nõnda on viimane aeg Eesti esitada Nobeli preemia kandidaadiks. Et Nobelit ei anta üle kolmele teadlasele? Ma arvan, et see reegel muudetakse niikuinii ära. Võib-olla just selle piirangu pärast ei saanud sel aastal Nobelit gravitatsioonilainete avastajad. Ja kui arvestada meie suhtlusvõrgustikke, siis on Eesti ammugi peaaegu et üks, olgu, kolm: eestlased, venelased ja valitsejad. Nobelit pole me saanud vaid sellepärast, et keegi pole tulnud selle peale, et esitada. Ise reeglite kohaselt ei saa, palume siis lätlasi.