teadus.ee » 2017 » April

Seesinane teaduskirjanik Tiit Kändleri esse ilmus veidi lühendatult Postimehe AKs 8. aprillil 2017

Valgus valib enesele tee, mis viib kiiremini sihile. See tuleneb füüsikalises maailmas kehtivast vähima mõju printsiibist. Ometi pole valgusosakestel teadvust. Inimene valib tee, mis vajab vähimat pingutust. See maksab kätte ajastul, mil toimuvate muutuste kiirus ületab inimese kohastumisvõime. Praegu elame ühel sellisel ajastul. Kõik meie suured hädad on lõppkokkuvõttes tingitud sellest, et inimene ei suuda kohastuda keskkonnaga sama kiirelt, kui see muutub.

Olen selle üle mõelnud paar viimast aastat, ja vihjamisi ka kirjutanud. Nüüd, mil olen otsinud ja leidnud tuge ka sama mõistatuse üle mõtlevatelt tippteadlastelt, söandan oma mõtted kokku võtta.

Ütlen kohe välja kõigi lugejate lohutuseks: meid siin Eestis (ja USAs, Inglismaal, Saksamaal, Süürias) ei ahista mitte meie ühise eesmärgi puudumine, mitte võõraviha, mitte naiste ebavõrdne kohtlemine, mitte kristlaste kalduvus otsida tõde Piiblist või  moslemite kalduvus leida ainutõde koraanist, nagu kommentaatorid ikka ja jälle pakkunud on. Meid ahistab meie suutmatus kohastuda.

Kohastumine pole kohanemine. Sa võid vägisi kohaneda sellega, et muutud ühe enam seotuks digimaailma supernoovana toimuva plahvatusega, sa võid enesele kinnitada, et kohaned supernoovana toimuva globaliseerumisega, sa või ennast lohutada, et suudad kohaneda plahvatuslike kliimamuutustega. Kuid kohastuda nende kolme supernoova maailmas sa vajaliku kiirusega ei suuda, sest kohastumine on evolutsiooni käigus tekkivate geneetiliste muudatuste väljasõelumisel tekkiv liigi uus arengutase. Ja see võib tekkida hüppeliselt või pikkamööda.

Linnud arenesid dinosaurustest pikkamööda. Ometi jäid just nemad 65 miljardi aasta eest toimunud meteoriidiplahvatuse järel ellu, nagu ka imetajad ja taimed. Milles võib veenduda igaüks, kes metsa läheb. Meie eellasel, Homo sapiensiks arenenud tegelasel toimus ajus midagi umbes 70 000 aasta eest, mis võimalda hakata pajatama lugusid. Kuid kiil, puri, kang, ratas ja kaldpind jäid muutumatuks, kuni inimene leiutas tooli. See tähendab literatuurses mõttes – jäi 10 000 aasta eest paikseks, muutus kütist-korilasest põllu- ja karjapidajaks. Sellist kognitiivse revolutsiooni mõõteviisi jagab näiteks eesti keeldegi tõlgitud Heebrea Ülikooli ajalooprofessor Yoval Noah Harari.

Tore on, läks veidi aega ja saabus leiutamise ajastu. Selleks oligi tooli vaja. Sest, nagu ütleb Nobeli majanduspreemia laureaat Daniel Kahnemann oma kiire ja aeglase mõtlemise süsteemis, on vaja keskenduda, pingutust tunda, et lülitada meie välkkiire otsustamine ümber aeglasemaks, kontrolli- ja analüüsivõimeliseks otsustamiseks. Nii kurb kui see digimaailma prohvetite jaoks ka ei ole, inimese kontrollivõime oma kiire mõtlemise üle on piiratud. Vähe sellest, piiratud on ka inimese mentaalne töövõime.

Kahnemann toob näiteks oma lihtsa eksperimendi. Kirjutage kaardikesele nelja numbri pikkune arvrida, näiteks 6785. Ja teistele kaardikestele veel ja veel selliseid. Lööge oma jalaga põrandale ühtlast rütmi, näiteks takt sekundis. Ja kirjutage siis arvrida, mille numbrid on ühe võrra suuremad. Pole võimatu. Kuid tehke seda, proovides liita igale arvrea liikmele arvu 3. See osutub lõpuks üle jõu käivaks! Teie pupillid laienevad 50% võrra, teie süda lööb 7 löögi võrra minutis kiiremini. Paralleelülesande täitmine on aga pikaaegselt võimatu. See on ka põhjus, miks kui autojuht kitsal maanteel püüab rekkast mööda sõita, kõik autos istuvad täiskasvanud vait jäävad. See on ka põhjus, miks autojuht sõidab autopiloodil, kasutades vaid oma kiiret mõtlemist, kui näiteks püüab korrutada kahekohalisi arve või argumenteeritult kõnelda moblaga või kaassõitjaga.

See on ka põhjus, mis inimene ei ole olnud võimeline kohastuma nüüdse kolmekordse supernoovaga: digitaalse, globaalse ja klimaatilise plahvatusega. Miks ma kirjutasin, et mu jutt kehtib ka Süüria kohta? Aga seepärast, et enne põgenikelainet oli seal viieaastane põud. Miks see kehtib Eesti kohta? Sest et tahtes olla digimaailma esirinnas, on riik unustanud pakkuda inimestele kaitsekilpi. Lihtne on neil, kel nõunikud ees ja taga, anda üha muutuva tarkvaraga digiallkirju, kui häda korral nood appi tõttavad. Kuid tavainimesel pole võimalik toime tulla ses kiirelt muutuvas tarkavaramaailmas. Justkui ei vajaks see pidevat vaimset pinget, pidevat aeglase mõtlemise kasutamist, kui keegi toksib sulle rütmi kõrva taga: sa sööd valesti, sa elad valesti, sa vägivallatsed kodus, sa oled sallimatu, sa oled läbi imbunud kommunismist, sa oled luuser, sa oled „hinnatundlik“ (loe: kerjus) … Digimaailm vajab ka raha, raha, raha, kõik need nutivärgid ja tarkvara, nii üllatav kui ka poliitikutele see ei või tunduda.

Me elame ohus, mil aina võib oodata ees üllatusi: poes tekivad automaatkassad, lennujaamas pead end ise registreerima, bussijuhid ähvardatakse kaotada, … See tähendab, et üha vähem kohtad oma toimetamistel inimest. Kõik käigu läbi arvuti! Justkui see oleks sama kindel kui Soome kalju. Aga ei ole, pole olemas süsteemi, mis ei või rikki minna. Inimesest alates kuni e-valimisteni välja. Nüüd jõudsin väga terava teemani. Kõnelda e-valimiste ohtudest on üks Eesti tabudest. Ometi olen ma näinud arvamusi nii ajakirjas Scientific American kui Nature, et e-valimised on ohtlik värk, ja paraku tuuakse vahel näitena esile Eesti ja mitte just heas valguses. Pole olemas süsteemi, mida saaks krüpteerida absoluutse kindlusega, ja ei saa kunagi olema isegi mitte võimaliku kvantarutamise maailmas. Punkt. Järeldused saab igaüks ise teha. Küsimus on vaid ajas ja rahas. Kas pole me seda viimaste aastate maailmas piisavalt tõdenud?

Ei, ärge lootkegi, et kutsun üles maailma muutumise kiirust vähendama. Meil ei jää üle muud, kui nagu süstasõitjal kärestikus – tean seda oma noorpõlve kogemustest Valdai jõgedel sõitnuna. Sul on ainus tee – tõmmata aeruga kiiremini või vähemalt sama kiirelt kui vool liigub! Vastasel korral keerab paat ringi ja oled uppis. Kui must jää teeb su autoga trikke, pead lülituma kiirelt mõtlemiselt aeglasemale, ja meenutama, mida oled õppinud: ära pidurda ja keera rool samale poole! Täiesti vastupidine intuitiivsele, eks ole.

Kahnemann ütleb selle peale, et inimese ellujäämine sõltub kontrolli tõhususest oma kiire mõtlemise üle. See on nii nagu kiirsöögiga: sa võid seda mugida, kuid piiratud arvul.

Et iseennast ja teid lohutada, mõelgem näiteks esimese või teise teadus- ja tööstusrevolutsiooni peale. Kui 18. sajandil vallutasid Inglise tekstiilitööstuse automaatsed kangasteljed, oli üks reaktsioon neid lõhkuda. Masinapurustajad on läinud ajalukku kurioosumina. Tegelikult juhtus nii, et kuigi 98 protsenti kangrutest jäi esmalt töötuks, muutus kangas nii odavaks, et igaüks sai osta enesele kaks särki.  Ja tekstiilitööstus hakkas vajama rohkem töökäsi, ent mitte enam endisel viisil töötavaid. Selle näite toob Ameerika ajakirjanik, Pulitzeri preemia kolmekordne laureaat Thomas L. Friedman oma möödunud aastal ilmunud raamatus „Thank You for Being Late“ („Tänan teid hilinemise eest“). Mitte kunagi enam, kirjutab Friedman, ei juhtu nõnda, nagu oli veel 15 aasta eest: et keskmise töö eest sai hea palga. Praegu saab keskmise töö eest keskmise palga, hea palga aga hea töö eest. See selgitab ka Brexiti ja Trumpi tagamaid: head palka saanud hakkasid saama üha kehvemat palka. Lihtne oli siis neid lohutada, ja leida väliseid põhjusi kas Euroopa Liidu või pagulaste näol. Lihtne on meid Eestis kogu aeg noomida, et miks me ei tööta tõhusalt ja miks nii ja miks naa.

Kuid kuni poliitikasse ei jõua teadmine, et peamine oht inimkonnale seisneb selles, et ta ei suudagi kohastuda nende kolme supernoovaga, mida nimetasin, jäämegi kuulama arulagedate arvamusküsitluste teateid. Toon näiteks ühe viimastest: selgus, et Eesti elanikest toetab „vaid mõni protsent“ konservatiive või liberaale, kui „rõhuv osa“ keskmikke, millest järeldati, et küll me ikka oleme lollid ja ei oska oma kohta elus leida. Vastupidi – see arvamus jaotus looduses kehtiva normaaljaotuse kohaselt, tiibadel ongi vähem kui keskel. Nii et järeldus: meie mõistusega on kõik suurepärases korras!

Kuid me ei saa hakkama, nii nagu meilt tahetakse ja see tekitab tunde, et see ongi meie eneste viga. Ei ole, lohutan teid. Kui antropoloog või sotsioloog ütleb, et tema uurib asju vaid kvalitatiivselt ja teda „numbrid“ pro arvud ei huvita, siis on tegu tüüpilise kohastumatuse tunnusega.

Kui sõna on lahti lastud, siis seda kinni ei püüa. Mõned sõnad on elujõulisemad kui teised, seda seletas meile meemide leiutaja Dawkins. Kõige elujõulisemad on sellised sõnad, mida kuulajad ootavad kuulda saada, ehk siis isetäituvad sõnad. Nende peale on mängitud ikka ja jälle. Nõnda oli sõnadega „jätkusuutlik“, „säästev“, „ökopõllundus“, „geopoliitiline“ – rida võib igaüks jätkata. Nõnda on praegu sõnadega „tõejärgne“ ja „uus reaalsus“.

Kuid vaadakem kõiki oma hädasid kohastumuse seisukohalt. Siis taipame, et reaalsus on ikka olnud, ja valesid ka. Isegi bakterid valetavad meie immuunsüsteemi rakkudele, kui aga saavad.

Kuid miks mitte mõtelda teisiti. Miks mitte unustada see ogar kalambuur, et „mis on meid toonuid siia, meid edasi ei vii“. Miks mitte vaadata veidi selja taha ja küsida, kuidas juhtus, et inimene kohastus tööstuse masinate maailmaga, mille märgiks on telefon, auto ja lennuk ja kodumasinad. Ja muidugi sukkpüksid. Veel enam – kohastus teise teadusrevolutsiooniga, kvantmaailma mõistmise ja rakendamisega, mille märgiks on televiisor, triipkood ja Kuu-reis. Ja muidugi lauaarvuti. Mis tõi meid siia, küllap see viib ka edasi!

Kahnemann seletab seda nii, et me oskame oma ette kerkivaid raskusi, pähkleid, murda nõnda, et jagame oma pingutuse paljudeks lihtsateks astmeteks – umbes nii nagu matemaatikud ja nüüd ka arvutid tõestavad teoreeme. (See on ka veel üks põhjus, miks koolis matemaatikat õppida.)

Lõppude lõpuks on kahel jalal käimine kõige raskem trikk, mida on näha sellest, kui keeruline on seda olnud õpetada robotile. Oleme ära õppinud. Jalgrattasõit ja ujumine? Kah selged. Ja ei unune, kui oled selgeks saanud. Kuid pole veel geneetiliselt päritav nagu käimine seda on. Või õigemini – ei ole, seda peab laps õppima. Õppimisvõime aga on päritav. Ja olgem sellega rõõmsad.

Mis siis juhtub, kui Facebook äkitselt ära laob? Mitte midagi. Sest õppimisvõime jääb. Iga mänguminut nutikal on kaotatud aeg õppimiseks, see on kindel. Kuid miks siis inimesed sõrmitsevad oma ekraanikandjaid? Sest nad tahavad põgeneda maailmast, millega ei ole kohastunud ja millega isegi kohanemine on raske, sest tundub, et pead korraga tegema mitte kahte, vaid ei tea mitut tööd.

Jutt elukestvast õppest on lihtsalt üks sõnakõlks. Sest ilma sihukese asjata me oma toolidel ei istuks. Ja ei oleks suutnud kohastuda õige mitmete jääaegadega ja jäävaheaegadega. Et praegune on jääajal toimuv ootamatu jäävaheaeg, ei muuda asja, olgu selle põhjustanud inimene või Päikese termotuumareaktsioonide tsüklilisus, nagu ennustas Ernst Öpik 1960. aastatel.

Mida teha? Lihtsaid asju, samm-sammult. Ehitada kaitsekilp või -võrk digimaailma rünnaku leevendamiseks. See tähendab: avada kõigile kodanikele võrdsed võimalused. Kes ei suuda minna kõiges digimaailma, sellel peab olema kindlus, et saab oma asjad aetud ka vanas pabermaailmas. Pakkuda kõigile kodanikele enam-vähem võrdne internetiteenus. On täiesti skandaalne, et digimaailma eestvõitlejate, pikka aega valitsenud reformierakonna valitsus seda ei teinud ja piirdus digimaailma avamisega koolidele. Asi seegi, tarvilik, kuid mitte piisav.

Tuleb arendada maailma, kus ei oleks kohta tolgustel, kel muu tegemise või oskuste puudumise tõttu pole muud teha, kui ainult muudatusi, veeretades digitõkkeid inimeste teele.

Tuleb arendada vabavara, sest Bill Gates muutub üha ahnemaks, tarkvara muutub üha kiiremini ja hinnad muudkui kerkivad – ainult muidugi mitte poliitikute jaoks.

Ehitada lõpuks ometi üles salliv rahvusriik. Mis erinevalt paljude arvamusest on võimalik. On üsna irooniline, et valitsus hakkas hooga lahendama valdade liitmist 20 aastat liiga hilja: praegu on aeg viia otsustamine võimalikult alla, mitte koondada see veel enam üles ja kasvatada oma parteiniite nagu vähiraku kombitsaid uusvaldadesse.

On ka üsna irooniline ja solvavgi, et meile muudkui pajatatakse nn integratsiooni läbikukkumisest. Miks me ei või olla uhked, et oleme kuidas oleme, kuid oleme hakkama saanud, elades venelastega koos, ja kindlaski üha vähem lahus. Võibolla see kahe kogukonna lahuselamine meid päästiski? Mitte et see kestaks edasi. Käisin ise möödunud suvel põhjalikult Ida-Virumaal, ja imestasin, mis on näiteks Narvaga toimunud nende mõneteistkümne aastaga, mil seal käinud polnud. Siinkohal pole seda võimalik kirjeldada, seda peab igaüks omal nahal tundma. Ja seda ei saa tunda möödaminnes.

Eestlased on kestnud, kuna oleme sellised nagu oleme, arvaku meist mida tahavad itaallased, hispaanlased, inglased või süürlased. Pidagu meid kinnisteks, aeglasteks, sallimatuteks – nende probleem. Meie lootus on see, et meie oleme aeglase mõtlemise inimesed, oleme need, kes hilinevad olulisele, kompenseerides seda ülitäpsusega tähtsusetule koosolekule jõudmisel.

1953. aastal Minnesotas Minneapolises sündinud juut Friedman kirjeldab, kuidas tema lapsepõlves põgenesid juudid kesklinnast ja asustasid ühe äärelinnakese. Ning kuidas see siis hakkas edenema, ja kuidas just see juudikogukond võttis enda keskele elama mustanahalisi ja edasi juba moslemeid ja kuidas see nüüdseks on kujunenud mõnusa, salliva ning otsustusvõimelise rahvusriigi mudeliks.

Põhiline on keerata rooli samale poole, kuhu kaldume, ning mitte pidurdada, vaid tõmmata aeruga – aste-astmelt.

Fotod Tiit Kändler.

Digisaapapuhastaja ootel. Istanbul, 2012.

Aelane kohastumine. Zürich, 2014.