Musta puju varju all Tšernobõl on Eesti asi

28. Apr 2006

“20 aastat tagasi.” See võiks olla isa-Dumas uue romaani pealkiri. Mille tegevuse käigus võideldakse selle eest, et lugejale jääks eluks ajaks meelde puju. Miks puju? Aga sellepärast, et Tšernobõl ehk õigemini Tšornobõl on Ukraina keeles puju. Harilik puju, mida meil prahihunnikutes hulganisti kasvab. Nüüdseks on pujust saanud maailma kõige kuulsam taim. Kuid ega keegi siis tea, et Tšernobõl on puju. Kes armastavad kõiki maailma asju Piibliga seostada, on seda nime tõlkinud ekslikult kui “koirohi” ja seostanud siis samanimelise taevast alla langenud tähega. Ütleb Ilmutusraamat 8:10-11: ”Ja tähe nimi on Koirohi. Ja kolmas osa vetest muutus koirohuks, ja palju inimesi suri vete kätte, sest need olid mõruks läinud.”
Võibolla on keegi otsinud seost ka Lenini või Marxi teostega (“Ammendamatu kui elektron…” ja “Üks tont käib ringi mööda Euroopat…”).

Kuid Tšernobõl oli tegelikult inimese ahnuse ja piiratuse tulemus. Ahnusest aeti seal ülirelva tarbeks plutooniumit, piiratusest ei osatud seda õigel kombel teha.
Millegipärast tahab Eesti teha näo, justkui poleks Tšernobõl meie asi. On ikka küll. Mäletan, kuidas 20 aasta eest Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis meie labori elektrooniliselt taibukamad ehitasid kibekähku valmis radioaktiivse kiirguse loenduri. Ja kuidas seepeale laborisse tassiti head ja paremat alates seenehoidistest, jätkates meepurkidega ja lõpetades teepakkidega. Ikka et mõõdetaks nende kiirgus. Rekordipüstitajaks sai üks Gruusia tee pakk, mida oleks sama hästi võinud pidada radioaktiivse kiirguse standardallikaks.
Tšernobõli puhul on kurb lugu see, et katastroof kinnitab üht vääramatut seadust: inimene ei õpi millestki. Tšernobõli katastroofi ulatusest ja veel ees ootavatest õudustest pole tegelikult vähimatki aimu. Keegi ei tea isegi seda, palju seal sarkofaagis siis uraani, plutooniumit ja mida kõike veel alles on. Samuti pole kogutud ohvrite ja võimalike ohvrite vereproove, et seeläbi mingit usaldusväärset geneetilist analüüsi teha.
Seda toredam, et Eesti soovib nüüd saada tuumariigiks. Meie särava peaministri Ansipi (“Elame suurepärasel ajal!”) ja veel säravama akadeemiku Raukase (“Tuumajaam tuleb ehitada maa alla, kui sealt on enne graniit välja võetud ja ehitustandritele viidud!”) suude läbi sillutab Eesti Energia teed selleks, et Eesti nimi oleks kõneaineks ka siis, kui parvlaev “Estonia” unustuse hõlma vaob.
Tšernobõl polnud esimene. Enne seda oli näiteks Three Mile Island Pennsylvanias 1979. aastal. Ja ikka veel õige mitu avariid õige mitmel maal. Mis tähendab seda, et Tšernobõl pole ka viimane. Inimene pole puju. Tema on ekslik.

Tiit Kändler

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri