Mis tunne on olla jumal, kurat, teadlane või loll?

10. Feb 2006

Möödunud nädalavahetusel toimus Tallinna Ülikoolis
üsna haruldase temaatikaga konverents —
“Jumal teaduses”. Kes seal osales? Mida räägiti?

VASTAB KONVERENTSI ÜKS KORRALDAJATEST, TEADUSFILOSOOF
JA KUNAGINE ASTRONOOM ENN KASAK:

Üks konverentsi korraldajatest oli Tartu Ülikooli teoloogiaprofessor Anne Kull. Osalejaid oli umbes 300, sh teadlasi, teolooge, kirikutegelasi ja tudengeid. Omapoolse kokkuvõtte konverentsi kohta on kirjutanud peapiiskop Andres Põder ajalehes Eesti Kirik. Konverentsist tehti film, ettekanded lindistati Vikerraadio Ööülikooli jaoks. Konverentsikogumik peaks ilmuma mais. Järgmisel aastal on plaanis korraldada samal teemal esinduslik rahvusvaheline konverents.
Teaduslik tarkus võib olla rumaluse eriti jõhker vorm. Teadlased kipuvad olema kuradi targad (st on edukad ja efektiivsed oma toimimistes) ja samas jumala lollid = täielikult lollid (st teevad rumalusi strateegilises mõttes). Teadlased peavad tihti tõeks oma teadusreligioosseid uskumusi ning mitte üksnes ei eksi inimese jaoks kõige olulisemates küsimustes, vaid ennetavad eksistentsiaalseid küsimusi juba valmis valede vastustega.


Konverentsi eesmärk ei olnud teaduse ründamine, vaid teaduse kaitsmine iseenda eest. Teaduslikkus on iseenesest muutunud argumendiks ning see on väga ohtlik tendents. Teadlaste uskumus oma tegevuse ratsionaalsusesse on kaastunnet vääriv ning teadus vajab kaitset ja abi oma positsiooni näivast kindlusest hoolimata.
Teadust ja Jumalat ei saa segada nagu vett ja liiva: kui segaja käsi väsib, vajub liiv põhja. Kuid ometi ühendab neid asjaolu, et ka teadlased on inimesed. Teadlane otsib tõde, sageli otsib ta ka jumalat, ise aimamata , mida ta otsib.
Konverentsil avastati, et Kurat on kadunud. Tekib mulje, et rahvas on kuradi kadumist märganud. Küllap on tänapäevaste vandenõuteooriate rohkus tingitud asjaolust, et inimesed otsivad taga seda, kes jätkab kuradi tähtsat tööd.

ETTEKANNETEST (MULJETEL PÕHINEV KIIR-LÜHIKOKKUVÕTE):
Avasõnas rääkis Andres Põder, et teadus on püüdnud olla midagi sellist, kuhu Jumalal pole asja. Teadusele on pandud tänamatu ülesanne tõrjuda ja asendada religiooni ning seega on see ise muudetud religiooniks. See on ebaloomulik roll. Oluline on taasteadvustada mõlema valdkonna erisust — aga ka olulisust ja koostööd. Tervikliku maailmataju taasavastamine näib olevat üks kaasaja väljakutseid. Sellele viitavad holistlikud otsingud ja kõiksuseteooriad. Alfred J.Houghi’i luuleridadest: Kurat hääletati maha ja muidugi on ta läinud. Kuid lihtsad inimesed tahaksid teada, kes jätkab tema tegevust? Kes jälitab töötavat pühakut ja kaevab auke tema teele? Kes külvab umbrohtu põllule, kuhu Jumal külvab nisu?

KUI KURAT KAOB, KES TEDA ASENDAB?
Eesti filoloog Renate Pajusalu näitas, et kurat on tavakeelest tõepoolest kadunud, õigemini lahjenenud. Ka jumal on lahjenenud, kuid täielikkuse või täiuslikkuse mõttes siiski pigem alles. Kurat aga esineb peamiselt täiendi, omadussõna, sidesõna jmt kujul.
Filosoof Mart Raukas selgitas, et loogika abil pole võimalik kirjeldada religioosseid tundeid. Tulemuseks võib olla akadeemiline loba; see, millest räägitakse, on ebaoluline ja tihti lausa vale. Kui targutaja räägib jumala silmast, siis hakkab peagi tunduma, et rääkima peaks ka jumala kulmust jne. Religioossus seisneb religioosses maailmanägemuses ja eluviisis, mitte sõnamulinas. See ei tähenda, et argumentatsioon võimatu oleks, kuid see peab olema informaalne argumentatsioon.
Anne Kull näitas, et üldises kasutuses olevaid sõnu ning väljendeid kasutatakse tihti trooja hobusena oma maailmavaateliste hoiakute propageerimiseks väljaspool oma ringkonda.
Teoloog Meelis Friedenthal rõhutas, et nägemine on ka loomine, see mida nähakse, on loomingulise protsessi saadus. Täiuslik nägemine on midagi sellist, mis kirjeldab täiuslikku loomist. Täiuslik nägija asub justkui peegeldava sfääri keskpunktis ning näeb kõikjal iseennast sfääri moodustamas, samas kui ebatäiuslik nägija, asudes väljaspool keskpunkti, ei näe ennast mitte kusagil mujal kui iseendas. Püüdes mõista täiusliku nägemise olemust, võime leida veel ühe võimaluse läheneda Jumalale kui loojale.
Matemaatik Peeter Lorentz näitas ilmekalt, et matemaatik suudab tõestada peaaegu kõike, sh ka Jumala võimalikkust. Maailm on tehtud nii, et meil on uskumatult palju võimalusi uskumiseks.
Infoteadlane Enn Tõugu rõhutas, et informatsioon ei nõua põhimõteliselt materiaalse kandja olemasolu. Võib osutuda, et me teame lihtsalt liiga vähe sellest, millised on mittemateriaalsed võimalused informatsiooni kandmiseks. Meil ei tasu jumalat otsida materiaalses sfääris, kuid tal võib olla koht infosfääris. Pole välistatud, et teispoolsus võib muutuda probleemiks ka teaduslikus mõttes.
Füüsik Piret Kuusk näitas, et teaduse ajalugu on olnud Jumal tagandamisprotsess. Tänaseks on Jumal teadusest kadunud, ehkki see põhjustab ka mõningaid probleeme, nt küsimuse matemaatika tagamaadest ning selle kasutamise õigustatavusest.
Astronoom Jaak Jaaniste tõi esile inimlike tarkuste taevase tagamaa. Kuid eesti keeles puudub vastandus, mis on olemas nt inglise keeles (Sky — Heaven). Millisest taevast siis pärinevad meie tarkused? Ja kui on tõsi, et sõnas “jumal” on peidus meie kunagine päris taevas, siis ikkagi millisest jumalast me räägime? Kas sellisest, kes paneb ühendvälja võrrandisse alati veel ühe liikme, kui inimesed uue transuraani sünteesivad?
Keemik Mihkel Kaljurand vaatles probleeme, mis on seotud nn antroopsusprintsiibiga. Meie maailm on ebaharilikult sobiv elu tekkeks. Sellise maailma tekkimine on peaaegu võimatu. Tekib kiusatus uskuda, et maailm peab olema kavandatud intelligentse olendi poolt. Kuid teiselt poolt on ikkagi võimalik, et me lihtsalt naudime haruldast loteriivõitu.

MIDA ARVAB JUMAL TEADUSEST? JUMAL SEDA TEAB.
Teoloog Ain Riistan käsitles probleeme, mis on teoloogias tekkinud seoses Jumal mõiste lahjenemisega argikeeles. On tekkinud probleem, kas poleks targem mõiste “Jumal” kasutamisest üldse loobuda? Siiski on teoloogid leidnud, et selline loobumine põhjustab rohkem probleeme kui lahendab.
Psühholoog Aleksander Pulver näitas, et teaduses või vähemalt psühholoogias välditakse probleeme, mida pole võimalik lihtsalt sõnastada ning mille kohta pole võimalik teostada üheselt tõlgendatavaid mõõtmisi. Sellega paneb teadus ennast nö Prokrustese sängi. Mõistagi välistab mõõdetavuse ja korratavuse nõue Jumala teaduse või meie teadmuse vaateväljast — aga samal viisil ka inimese tema erakordsuses ja õnnelootuses. Teadus ei tohiks end ise ahistada, välistades tegurid, mis kuuluvad religiooni valdkonda. Võib osutuda, et teadlane väldib mõnikord tõsiseid probleeme ning püüab kõigest väest lahendada pseudoprobleeme.
Filoloog ja filosoof Linnar Priimägi väitis, et kui probleemi ei saa lahendada samal tasandil, kui see on tekkinud, siis tuleb seda lahendada kõrgemal tasandil ning seda nimetatakse globaalprobleemiks. Kas usuprobleemid on globaalprobleemid? Kas astub Jumal teadusest meie mõttemaailma ja südamesse? Nende küsimustega on tegelenud paljud, ka nt Lotman ja Leibnitz. Neid eraldi on väga raske mõista, kuid neid koos käsitledes hakkab üht-teist arusaadavamaks muutuma, muuhulgas ka Undo Uusi mõtted.
Teadusfilosoof Peeter Müürsepp esitas ülevaate, kuidas muutus tähtsaks nn intelligentse disaini teooria, mis vastandab ennast evolutsiooniteooriale. Tegemist on tänapäeval erakordselt aktuaalse diskussiooniga. Ettekandja mainis korduvalt filosoof Nicholas Maxwelli nime ning polnud juhus, et sama nime mainimisega algas järgnev ettekanne.
Teadusfilosoof Katrin Velbaum tõestas, et ta pole asjata lugenud Newtoni metafüüsilise taustaga artikleid. See, mida Newton tegelikult kirjutas, erineb oluliselt füüsikaõpikute sissejuhatustes toodud väidetest. Nt kui Newton loobus avalikult metafüüsikast, siis seda sellepärast, et ta ei tohtinud propageerida oma ariaanlikke seisukohti. Me ei tohiks jätkuvalt tsenseerida Newtonit, vaid peaksime tähelepanelikult uurima tema töid. Neis avaldub sügav religioossus selgitab mõndagi, mis muidu klassikalise füüsika puhul arusaamatuks jääb.
Teoloog Arne Hiob püstitas küsimuse, kas teoloogia saab olla teadus. Läbi ajaloo on see olnud fakt. Ilmutuse ja jumala uurimine arvatavasti teaduse alla ei käi, kuid usk ja uskujad on olemas ning neid saab ka teaduslikult uurida.

Filosoof Roomet Jakapi demonstreeris, kuidas Rober Boyle käsitles omal ajal teaduslikult, spetsiaalselt ja üksikasjalikult surnuist ülestõusmise võimalikkuse küsimust. Kristlasena loeb Boyle loomulikuks seisukoha, et surnute ülestõusmine toimub maailma lõpus paratamatult. Boyle´i arutluskäigud on põhjalikud ning erakordselt huvitavad. Kuid miks on meil neid uurides naljakas tunne? Nali kaob, kui tajume, et paarisaja aasta pärast on sama naljakas lugeda tänapäevaste loodusteadlaste töid.

KONVERENTSI TEESE SAAB NÄHA MEIE KODULEHEKÜLJELT
https://teadus.ee/index.php?option=com_content&task=blogcategory&id=83&Itemid=84

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri