Konverentsi – „Jumal teaduses“ teesid

10. Feb 2006

JUMAL JA KURAT ARGIKEELES
Renate Pajusalu
Tartu Ülikool

JUMAL ja KURAT pole mitte ainult mõisted religiooni ja filosoofia vallast, vaid ka eesti keele sõnad. Erinevate kõnekäitumisnormide tõttu kuuluvad need sõnad eelkõige suulisse redigeerimata keelekasutusse. Ühelt poolt kasutatakse neid peaaegu sünonüümsete intensiivistajatena (kuradi ilus või jumala(st) ilus), kuid neil kummalgi on ka oma spetsiifilised funktsioonid. Näiteks jumal rõhutab vähemalt mõnedes kontekstides absoluutsust (iga jumala päev), kurat võib olla küsisõna afektiivne süntaktiline dubleerija (mida kuradit sa siin teed?) jne.

Oma ettekandes vaatlengi seda, millised funktsioonid on sõnadel jumal ja kurat (koos mõnede variantidega, näiteks kuramus või jumaluke, samuti issand) tänapäeva eesti argikeeles. Nende funktsioonide kaudu püüan jõuda lähemale ka sellele, millist rolli mängivad mõisted JUMAL ja KURAT tänapäeva keeleühiskonna teadvuses. Materjalina kasutan Tartu Ülikooli suulise kõne korpuse argivestluste allkorpust.


JUMALA SILM JA JUMALA KULM
Mart Raukas
Tallinna Ülikool

G. Frege eristus kaudse osutuse ja otsese osutuse vahel võimaldab selgitada miks teatud akadeemilised arutlused Absoluudi kohta peaksid olema tõsisemalt võetavad kui teised, Absoluudi kohta käivad akadeemilised arutlused.

Võttes eelduseks traditsioonilise teistliku arusaama, sh. Absoluudi trantsendentsuse idee, on probleem Absoluudi suhtes esitatud osutusaktide samasusest või mittesamasusest paremini mõistetav kui me eristame religiooni keeles metafoori ja analoogiat.

KURADI TARK JUMALA LOLL
Enn Kasak
Tallinna Ülikool

“Tark” ja “loll” on sageli kasutatav vastandmõistete paar.
Rumaluse uurijad (nt Avital Ronell) on püüdnud analüüsida lolliks olemise erinevaid aspekte.

Lause “X on loll” (ei ole tark ega neutraalne) on käsitletav vähemalt kolmest küllaltki erinevast vaatepunktist:
seda väidab X ise;
seda väidavad teised isikud;
X ongi tegelikult loll.

Väide “X on loll” võib tunduda õigustatuna vähemal kolmel juhul:
X ei teadnud midagi teadmist väärivat või teadis vähem kui keegi teine;
X ei saanud millestki/kellestki/situatsioonist aru;
X käitus ebaadekvaatselt.

Lause “X on loll” kasutaja võib püüelda objektiivsusele. Kui see nii pole, siis saab kõnealuse lause aksioloogilisust rõhutada öeldes näiteks “kuradi loll/tark” või “jumala tark/loll”.

Tegelikus keelekasutuses esineb nende võimaluste realiseerimisel tugev asümmeetria. Ja sellel näib olevat väga huvitav tagamaa …

ÜHESUGUSED SÕNAD – ERINEVAD TÄHENDUSED
Anne Kull
Tartu Ülikool

Keeleteooriad näevad enamasti metafoorides oma valdkonda. Metafoor on keeleline kujund, ja sellel on vähe, kui üldse, pistmist mõtlemisega või toimimisega. Kontinentaalse traditsiooni filosoofid väidavad aga, et metafoorid muudavad viisi, kuidas me mõtleme probleemidest, kujutades objekti või sündmust sarnasena mingile teisele objektile või sündmusele. Metafoorid võimaldavad näha asju uues valguses, tekitades analoogiaid, mis toovad lagedale varem märkamatuks jäänud või alahinnatud suhted; metafoorid puudutavad kujutlusvõimet ja tundeid, ja on võimsad retoorilised mehhanismid, mis juhivad meie suhtumisi ja uskumusi.

George Lakoff ja Mark Johnson (Philosophy in the Flesh: The Embodied Mind and Its Challenge to Western Thought) väidavad, et nii tavakeel kui ka äärmiselt teoreetilised mõisted rajanevad primaarsetel metafooridel, mida õpitakse lapsepõlvest peale sensomotoorsete praktikate kaudu: nt ülal/all, külm/soe, kauge/lähedane. Mõisted ja metafoorid seega kasvavad välja kehalistest kogemustest, mida alati omakorda saadavad tunded ja aistingud. Metafooride ja kujutluste võrgustikud funktsioneerivad fundamentaalsete mõtteskeemidena, mis juhatavad meie väga argiseid toimetamisi (mida tavaliselt mõistetakse ‘literaalsetena’), nagu ka meie kõige intiimsemaid sisevaatlusi (mis sageli ehituvad ‘metafoorilisele kujutlusvõimele’) ja meie teoreetilisi mõisteid (millest sageli arvatakse, et need ‘transtsendeerivad’ kujutlusvõimet).

Keelelistest ja kognitiivsetest metafooridest veelgi väekamad võivad olla visuaalsed metafoorid. Lynn Randolph, kaasaegne kunstnik Houstonist, Texasest, ütleb oma loomingu kohta: ma püüan luua metafoore, mis kaardistavad uusi mõtlemise viise ja muudavad sümboolset korda.

Järgnevas tutvustan mõningaid Lynn Randolphi maale “Laboratoorium, ehk Onkohiire kannatuslugu” (1994), “Cyborg” (1989), “A Diffraction” (1992). Randolphi väljakutse on “luua kujutlusi, mis häirivad, avaldavad vastupanu ja pakuvad provisionaalseid armastuse, lootuse ja heaolu nägemusi.” Randolphi vestluspartneriks nende maalide puhul oli Donna Haraway, bioloog ja ühiskonnakriitik.

JUMALA SILM JA JUMALA PILK
Meelis Friedenthal
Tartu Ülikool

Lähtudes teatud määral Petrus Lemovicensise traktaadist silma kohta tuleb arutluse alla inimlik ja jumalik silm, nende maailmasolu ja omavaheline vahekord. Millisel viisil on inimesel üldse võimalik midagi näha, mida õigupoolest tähendab nägemine ja märkamine, kuidas sinna sobitub perspektiiv ja pettekujutelm. Kas Jumalal on üldse võimalik midagi näha?

JUMAL INFOSFÄÄRIS
Enn Tõugu
EBS, Küberneetika Instituut

Me oleks arutult enesekindlad, kui arvaksime, et teame maailma olemusest oluliselt rohkem kui seda teadsid inimesed mõnesaja aastat eest. Selle kinnituseks võime mõttelise eksperimendina kujutada, et elame aastal 2200 (või 3000, kui soovite) ja tagasivaates hindame meie praegusi teadmisi maailma olemuse kohta. Seega peame paratamatult tunnistama, et maailmas on ääretult palju meile teadmatut, kuhu mahuks ka jumal.

Kuna jumala olemasolu või puudumine on puhtalt usu küsimus, on käesoleva arutelu raames mõttekas eeldada tema olemasolu. Informaatiku kogemus ütleb mulle, et infoprotsesside mõistmiseks pole vaja mateeria mõistet. Kohe tekib ka küsimus, kas nende toimumiseks on ikka mateeria olemasolu paratamatu, või on see meile tarvilik ainult seetõttu, et me ei kujuta ette mittemateriaalset maailma osa ja seal võimalikke infoprotsesse.

Kui eelmine sajand oli energia/mateeria sajand, siis alanud sajand on informatsiooni sajand, mis võib meid viia hoopis idealistlikuma maailmavaateni, ja pakkuda põhjendatumat kohta ka jumalale kui loojale ning ülivõimekale vaatlejale/sekkujale. Infosfääris on looja ja suure jälgija/sekkuja olemasolu hoopis kergem eeldada kui puhtalt materiaalses maailmas.

JUMALA TAANDUMINE FÜÜSIKAST: JUMALA SILMAST VAATLEJA SILMANI
Piret Kuusk
Füüsika Instituut

Uusaja füüsika alusepanijad Descartes ja Galilei tõid füüsikalise maailma nähtuste kirjeldamisel sisse matemaatika. Nad õigustasid seda sammu väitega, et matemaatika absoluutne tõsikindlus teeb temast teaduse, mis on ühine nii Jumalale kui inimesele.

Newton ei vajanud Jumalat matemaatilise tõe garantiina. Kuid tema matemaatilise füüsika juures on hiljem leitud koht ka Jumalale: ta võrrandid, mille järgi arvutatakse mateeria liikumised, näikse kirjeldavat maailma kõikenägeva Jumala silma seisukohalt.

Erinevalt Newtoni deterministlikust mehaanikast on kvantmehaanika indeterministlik ja mõõtmisprotsess, mille juurde alati kuulub vaatleja, on teoorias omandanud olulise, kuid seni veel lõpuni mitte mõistetud rolli.

TAEVANE TARKUS
Jaak Jaaniste
Eesti Maaülikool

Me räägime Jumalast: Meie Isa, kes sa oled taevas … Au olgu Jumalale kõrges … … sest Sinu päralt on Taevariik.

Inimühiskonda korrastab hierarhia. Need, kel rohkem mõjuvõimu, asuvad “kõrgemal”, nad on teistest “üle”. Üle kõigi meie tegemiste laiub taevas, ja üle taeva valitseb Jumal. Meie “siin taeva all” oleme Jumala orjad.

See tähendab, meie ülesanne on täita Jumala käske. Need käsud antakse “kirjalikult”, nad on kirjutatud tähtedega, otse taevasse. Tähed taevas – see ongi taevane tarkus. See, kes oskab neid tähti lugeda ja loetut teistele edasi anda, saab ametikõrgendust. Temast saab Jumala sulane – preester. Või teiste sõnadega – tähetark.

Oma raamatus “Iidne tähetarkus” võrdleb Enn Kasak eri rahvaste ja kultuuride arusaamisi tähistaevast ning seal aset leidvatest nähtustest. Nende nähtuste tõlgendused ja nendega seotud legendid on erinevad, aga praktilised järeldused – mida võikski nimetada taevaseks tarkuseks – on üllatavalt sarnased. Taevased märgid – Päike, Kuu, tähed – aitasid määrata suunda, mõõta aega, ennustada ilmamuutusi, järjestada põllutöid. Erinevalt maapealsest virrvarrist on taevased liikumised korrapärased ja neid saab suhteliselt julgesti ennustada (ette arvuada).

Kavatsen rääkida astronoomia osast tänapäeva tehnoloogilise kultuuri kujunemisel. Etapikaupa:
astronoomia mõju matemaatikale
astronoomia kui mehaanika (masinaõpetuse!) alusmaterjal
astronoomilise tehnika mõju: päikesekellast ballistilise raketini
maailma loomise ja lõpu astrofüüsikalised versioonid

Ja küsin:
Kas selline areng on Jumalast määratud?
Kui jah, siis millisest Jumalast?

KEEMIA: METAFÜÜSIKA VAENE SUGULANE
Mihkel Kaljurand
Tallinna Tehnikaülikool

Keemia keskse mõiste – aatomi – üks tähtsamaid omadusi on diskreetsus, mis tähendab seda, et aatomite hulk piiratud ruumalas on loenduv ja lõplik ning on väljendatav ühe suure (~1023) naturaalarvuga. Keemik saab selle arvu väärtust ainult mingi tõenäosusega oletada, sest aatomite täpne kokkulugemine on võimatu. Samas on aatomite arvu määramise ülesanne arusaadavalt püstitatud, mis juhib vägisi mõtted sellele, et kui eksisteeriks kõiketeadev mõistus, siis oleks see number Temale ka teada. Ta võiks seda teadmist meiega jagada, ilma et tekiks mistahes tõlgendusraskusi nagu võiks eeldada paljude muude küsimuste korral, mida inimene tahaks Jumalale esitada.

Erinevalt muudest teadusharudest, keemia ise palju rohkem materjali Jumala ideele jõudmiseks ei paku. Keemilised tõed on hästi verifitseeritavad/falsifitseeritavad sajandivanuse paradigma raames, mis ei sisalda mingeid tavamõistuse jaoks hoomamatuid kontseptsioone. See asjaolu teeb keemiast üsna tänamatu valdkonna mõnesuguse metafüüsiliste diskursuse ülesehituseks. Sellegipoolest on keemias teada kaks tõsiasja: süsiniku aatomi olemasolu ja valkude spetsiifilisus, mis on aluseks tänapäeva kahe populaarse idee – fundamentaal-konstantide täppishäälestuse ja intelligentse plaani – väljaarendamisele. Nendele faktidele seletuse otsimisel on võimalikud kaks teineteist välistavat tõlgendust, mida kumbagi ei saa falsifitseerida. Nii jätkub igivana vaidlus maailma olemuse üle. Kummaline on selle juures asjaolu, et pool, kuhu debatis osaleja sattub pole määratud mitte argumentide esitamise järjekindlusega või faktide ümberlükkamatusega vaid näib olevat tingitud täiesti teaduse-välistest ja väheolulistest tõikadest.

TEOLOOGIDE JUMALAD
Ain Riistan
Tartu Ülikool.

Mõiste “jumal” üheks eripäraks on asjaolu, et sellega üritatakse hõlmata midagi, mis on põhimõtteliselt hõlmamatu. Sellega kaasneb aga küsimus: kuidas võib siis üldse kindel olla, et sama mõiste kasutamisel kõneldakse ikka samast asjast? Teoloogias võib täheldada kahte vastakat suundumust: ühel juhul öeldakse, et “kuigi meie lähtealused erinevad, peame me ikkagi silmis sama Jumalat”, teisel puhul aga väidetakse, et “sinu Jumal ei ole minu Jumal”. Ettekandes käsitletakse ajalooliste näidete varal nende väidete sisu ja aluseks olevaid tingimusi.

PROKRUSTESE PRINTSIIP PSÜHHOLOOGIAS, RÄÄKIMATA KOERAST”
Aleksander Pulver
Tallinna Ülikool

Juttu tuleb Seymour Epsteini mõtlemise, C. Robert Cloninger isiksuse, Kenneth Pargamenti religioonipsühholoogia töödest ja Ed Diener’i töödest. Põhiidee – psühholoogia paradigmad eeldavad, et vaid statistilise mudeli (reeglina lineaarse mudeli) parameetritena kirjeldatav on teaduslik ja see, mida ei saa mõõta või parametriseerida, on mudeliväline tegur. Tegur, mida ei saa kirjeldada ja mis kuulub kategooriasse: “alateadvuslik”, “irratsionaalne” või “transendentaalne”. Tulemuseks on raskused näiteks käitumise või kohanemisedukuse ennustamisel, sest olemasolevad mudelid ei sisalda mittemõõdetavaid “parameetreid”.

EVOLUTSIOON VS INTELLIGENTNE DISAIN
Peeter Müürsepp
Audentese Ülikool

Põhjendades oma esinemist tunnistajana nn Doveri juhtumi arutamisel väitis Warwicki Ülikooli sotsioloogiaprofessor Stephen Fuller, et jumala olemasolu eeldus on olnud ajalooliselt oluline teaduslike probleemide käsitlemisel, eriti kõige kõrgemal üldistustasemel seoses kavandamise (disaini) mõistega, mida bioloogid tänase päevani kasutavad. Seejuures ei tohi jumalikkuse stimuleerivat rolli teadusliku mõtte edendamisel segi ajada jumala olemasolu kinnitamisega. Oluline on eristada avastuse konteksti õigustamise kontekstist. Mõlemad on teadusele tarvilikud, kuid nad peavad toimima eraldi. Vaevalt piisab neist seisukohtadest, et põhjendada vajadust õpetada teadusliku maailmapildi kujundamisel lisaks evolutsiooniteooriale ka ID-d.

JUMALA VÄGI NEWTONI FÜÜSIKAS
Katrin Velbaum,
Tartu Ülikool

Isaac Newtonit on peetud üheks oluliseimaks empiristlikku teadusmetodoloogia rajajaks, sellise teadusmetodoloogia, mille eesmärgiks on puhastada teadus kõigest segavast, eelkõige ideoloogiast ja metafüüsilistest eeldustest.
Ometi, kui vaadelda Newtoni teadustegevust lähemalt, on võimatu eitada usu rolli – teadustegevus ise oligi Newtoni jaoks õige viis Jumala väelisuse kummardamiseks, see oli religioosne praksis, mis omakorda on vaieldamatult kätketud teoloogiliste arusaamade raamistikku.
Oma ettekandes kirjeldan Jumala ja religioosse maailmavaate rolli Newtoni füüsikas ning püüan selgitada tema metodoloogiliste normide ja teadustegevuse kirjelduse vastuolude põhjuseid.

TEOLOOGIA KUI TEADUS
Arne Hiob
Usuteaduste Instituut

1. Teoloogia kui teadus – kas selline määratlus on üldse võimalik?
Vastan: läbi ajaloo on see olnud võimalik – see on fakt!

2. Kas saab ka tänapäeval kõnelda teoloogia teaduslikkusest?
Jah, teoloogia teaduskonnad on ülikoolides – teatavasti ülikoolidesse
kuulumise tingimuseks on vastamine teaduslikkuse standarditele.

3. Kas teaduslik teoloogia on võimalik ka tulevikus?
Väidan, et teoloogia teaduslikkuse võimalust kahtluse alla seada on peaaegu
võimatu.

ROBERT BOYLE, KORPUSKULID JA SURNUIST ÜLESTÕUSMINE
Roomet Jakapi
Tartu Ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool

Robert Boyle (1627-1691), üks kuulsamaid varauusaegseid briti teadlasi, on kirjutanud rea teoloogia ja filosoofia valda või piirimaile kuuluvaid teoseid ja arutlusi. Ühes neist käsitleb ta spetsiaalselt ja üksikasjalikult surnuist ülestõusmise võimalikkuse küsimust. Kristlasena võtab Boyle loomulikult seisukoha, et maailma lõpuperioodil surnute ülestõusmine toimub, ning püüab vastata vabamõtlejate kriitikale selle õpetuse suhtes. Täpsemalt on probleemiks surnuist ülestõsva(te) inimkeha(de) samasus varem Maa peal tavapärasel moel eksisteerinud inimkeha(de)ga. Tuginedes oma korpuskularistlikule mateeriakäsitlusele ja asjakohasele piiblieksegeesile pakub Boyle välja spekulatiivse teaduslik-filosoofilis-teoloogilise lahenduse. Ta seletab ära, kuidas või mis mõttes on võimalik keha taastamine või taastekitamine ning mille läbi on tagatud kord elanud inimese samasus surnuist ülestõusvaga.

1 kommentaar postitusele “Konverentsi – „Jumal teaduses“ teesid”

  1. Malazie

    Sarnaselt maapealse matusega algas lagunemisprotsess kiiresti ning ka selle matuse puhul oli jälgitav nn tabu-periood. Meie üllatuseks ei lagunenud aga loom lõpuni, vaid pärast mardikate lahkumist jäi keha ja ümbritsevad kivid kaetuks mingi musta ebamäärase ainega. Eksperimendi eel oli ettekujutus, et kivikalmes, kus matust ümbritseb suhteliselt hõre kivikiht, kuhu pääseb kergesti ligi nii tuul kui niiskus kuid kus päike ei kuivata, toimub lagunemine kiiremini ning tulemuseks on puhtad luud. Lisaks soodustab üldiselt kõrgem temperatuur ja õhuniiskus keha lagunemist. Kõik tingimused olid seega looma kiireks lagunemiseks soodsad, ometigi kattis must aine looma luid ja kirstu põhja veel novembriski.

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri