MAS ja GM võitlevad koha eest äris

21. Jul 2006

Sordiaretuses on viimase ajani otsustatud selle kohta, kuidas loomad/taimed ja nende järglased toimivad, ennustades, kui head on nende geenid. Kuid kasutoovate geenide manipuleerimine tooks edu kiiremini. Kui vaid leiaks mõned sangad, mille järgi sellised geenid ära tunda. Sellised sangad on nn geneetilised markerid. Nende kasutamisel läbi viidud sordiaretust nimetatakse markeritel põhinevaks sordiaretuseks, ingliskeelne lühend on MAS (marker assisted selection).
Geneetilised markerid on justkui ilma funktsioonita ja looma/taime tegutsemisele mitte mõjuvad geenid. Neid saab laboris kergelt määrata. Saame ütelda, millist geneetilise markeri varianti loom kannab. Geneetilised markerid asuvad kromosoomides nagu oad niidil. Saab leida markereid, mis asuvad kromosoomis oluliste (st mingit looma/taime käitumist, meile olulist omadust määravate) geenide naabruses. Nende abil saab looma seemnerakke sorteerida.


Geneetiliste markerite abil kasvatatud uusmets just üllatustega ei hiilga.
Rekombinatsioon teeb küll asja segasemaks — ei saa ütelda sajaprotsendiliselt, et markeriga seondub ka järglase puhul kindel geen. Mida kaugemal asub geen markerist, seda ebamäärasem on ennustamine — 24 kuni 50 protsenti. MAS on põhimõtteliselt klassikaline sordiaretus, ainult et kiirendatud kujul, kuna võimaldab näha taimedel/loomadel varases eas (ka seemnerakkudes), millised geenid seal avalduvad. GM on aga loomasse/taimesse võõrgeenide sisestamine.
Visonäär Jeremy Rifkin peab MAS-i geneetilise muundamise alternatiiviks. Ning väidab, et see on muutnud transgeensed taimed aegunud meetodiks, “mis on tõsiseks takistuseks teaduslikule progressile”. Vt tema artiklit Eesti Päevalehes www.epl.ee
Siin Rifkin küll leebelt öeldes liialdab. Oma 1998. aastal avaldatud raamatus “Biotehnoloogia sajand” (eesti keeles 2000. a) Rifkin nii kategooriline ei ole. Ta kirjeldab, kuidas inimesed kasutavad geneetiliselt muundatud ravimeid südamehaiguste, vähi, AIDS-i ja insuldi raviks. “Tulevikus on võimalik GM-loomi kasutada mitmesuguste terapeutiliste vahendite, näiteks antikehade tootmiseks,” kirjutab ta.
Kuid, nagu Rifkin oma raamatus ütleb: “See, mida me näeme, sõltub alati lõppkokkuvõttes sellest, mida me näha tahame.” Ja ka tehnoloogiate puhul on erahuvid paratamatud. Kuid maailm toimib siiski nõnda, et mis on tehniliselt võimalik, see ka ellu viiakse. Nii et ka selliste maailmameeste nagu Rifkini pajatatud lugude lugemisel läheb ikka oma pead ka vaja.
Tiit Kändler

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri