Tüvirakud, surematus ja meeste viljatus

21. Jul 2006

„Eesti Päevalehe” viimastes numbrites on juttu tehtud tüvirakkudest ja nendega seotud meditsiiniprobleemidest. 12.juulil avaldati tõlge ajakirjas „The Independent” ilmunud Maxine Frith’i artiklist „Lõplik lahendus meeste viljatusele” ja 14. juulil ajakirja „Scientific American” materjalidel põhinev Tiit Kändleri artikkel „Nurjatud tüvirakud viivad vähini”.

Viimatinimetatud teadusajakirjaniku poolt toimetatud interneti-ajakirjas „teadus.ee” arutati ka tüvirakkude surematuse küsimust.
Tüvirakkudele ennustatakse suurt tulevikku. 2001.a detsembris organiseerisin ma Eestist teadlaste grupi osa võtma sel teemal toimunud Euro-foorumist, mille nimetuseks oli „Stem cells — a future of medicine” („Tüvirakud – meditsiini tulevik”). Tüvirakud on seotud muuhulgas ka kloonimise probleemidega. Need seosed tõin välja oma „Eesti Päevalehes” avaldatud artiklis „Kloonimine – tulevikumeditsiini suund”. Käesolevas sõnavõtus puudutan mõningaid aspekte ülalnimetatud tüviraku-kirjutistes. Esiteks: mis on tüvirakk ja kas ta on surelik või surematu? Nii nagu taimedel on tüvi okste allikaks, on tüvirakk lähtekohaks paljudele teistele rakkudele. Tiit Kändler nimetab elundeid, kust on tüvirakke leitud: aju, veri, sarvkest, võrkkest, süda, rasv, nabaväät, nahk, hambamass, luuüdi, veresooned, luustiku lihased, siseelundid. Maxine Frith lisab siia veel spermatogoonid kui seemnerakkude eellased.
Siit tulenebki vastus tüvirakkude surematuse küsimusele. Teatavasti viivad sugurakud elu edasi — see ongi see kunagi nõukogude korra ajal kritiseeritud kurikuulus Weismanni surematu iduplasma. 3 miljardi aasta taha ulatuv eluteke ja igikestvus oleksid mõeldamatud, kui sugurakkude eelkäijad — spermatogoonid ja oogoonid oleksid surelikud. Pikapeale lahkuvad siit ilmast iga konkreetse elusolendi ehk eluri keharakud koos neid tekitanud tüvirakkudega, mitte aga need, mis tekitavad seemne- ja munarakke.
Selleks, et tagada spermato- ja oogoonide surematust, eraldatakse nad juba varases looteeas keharakkudeks eristuvatest tüvirakkudest. Newcastle´i ülikooli professoril Karim Nayernia’l õnnestus Saksamaal sooritatud katsetes märgistada spermatogoone hiireloodetel, neid eraldada, neist seemnerakud kujundada ja nendega kunstlikult munarakke viljastada.
Teiseks küsimus: millist osa võiks edendada võimalus eraldada spermatogoone meeste viljatuse e infertiilsuse ravis. Maxine Frith suhtub positiivselt vaid ühte kasutusviisi — kui neil eellastel on raskusi täisväärtuslikeks seemnerakkudeks küpsemisega, võiks neid selles suhtes katseklaasis aidata. Miks mitte?
Aga, mis siis, kui ka munarakud ei ole täisväärtuslikud, näiteks esinevad naise genoomis parandamatud DNA mutatsioonid? Siis tuleks tavakohasest viljastamisest loobuda ja kasutada kogemusi , mida saadi Wilmuthi poolt juhitud šoti teadlaste uurimisrühmas Dolly-lambukesega tehtud katsetes. Munarakust on vaja eemaldada pärilikkusaine kahjustusega tuum ja asendada see spermatogooni tuumaga. Kuna munaraku tsütoplasma on häireteta, annab ta õiged käsud loote arenemiseks nn partenogeneesi e neitsisigimise teel. Mis siis, et sünnib laps, kes on isale sarnane nagu hilinenud ühemunarakuline kaksik, kuid ta on terve kui purikas ja kuigi tal puuduvad ema geenid, on viimane sünnitanud endale ja teda armastavale abikaasale tubli maailmakodaniku. Spermatogoonid on kindlasti vähem kahjustatud tüvirakud kui rinnanäärme omad, millest arendati šoti talleke. Niisugust viljatuse ravi või pärilike haiguste vältimist nimetatakse reproduktiivseks kloonimiseks.
Maxine Frith märgib, et mõned teadlased peavad seda meditsiinitehnikat „libedale teele” sattumiseks. Teatavasti aga on skeptitsismi tekitanud paljud uued suunad arstiteaduses, meditsiini arenedes aga on reeglina hirmupilved hajunud.
Vt ka artiklit EPL-is www.epl.ee
Raik-Hiio Mikelsaar

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri