Teadusteave MTÜ – teadus.ee nr 32

nadalteaduses-3300389
teadus.ee nr 32

reede, 2. detsember 2005

nädal.mõttes

“Ta vihkab lasta end fotografeerida või siis poseerida kunstnikele ja need vaevavad teda alati. Räägin teile naljaka loo Albertist. Ta istus trammis ja keegi võõras mees jõllitas ja jõllitas tema poole ja küsis siis lõpuks, et mis ametit ta peab. “Olen kunstnike modell,” ütles mu abikaasa pahuralt. Ta vihkab ka anda autogramme ja nüüd võtab igaühe eest maksu ning annab raha heategevuse jaoks.”
Albert Einsteini abikaasa Elsa jutustus, nii nagu selle pani 1930. aastal Berliinis kirja inglanna Neysa Perks. Allikas: Physics World, January 2005

nädal.pildis

Foto: Tiit Kändler

Ilmastik mõjutas Iiri iidseid ehitisi. Halb ilm sundis meie esivanemaid kokku hoidma ja kaitserajatisi ehitama. Nõnda järeldasid Austraalia teadlased, kes uurisid Iirimaa kaitseehitiste rajamist viimase 9000 aasta jooksul. Iirimaal vaheldus kuiv ilmastik märjemaga 800-aastaste tsüklite läbi. Selgus, et paljud linnused ja kunstlikud saared järvedel ehitati just vihmaperioodidel. Kuna needsamad tsüklid võisid esineda ka mujal Atlandi ookeani mõjupiirkonnas, siis võis samalaadne nähtus ilmneda ka teistes maades. Miks mitte ka näiteks Saaremaal. Pildil detail Iirimaa Newgrange´i kultusrajatisest aastast 3200 enne meie ajaarvamist.

teadus.ee täna.kavas vänge.lugu. JOOME TASSI KARTULIT!
asja.tundja. MATUSED MEENUTAVAD MINEVIKKU.
au.tasud. RIIGI TEADUSPREEMIATELE OODATAKSE ETTEPANEKUID.
Teadusaabits. KONDID JA LUUD.

Kerige allapoole, saate teada!

to.imetaja

TEADUSE POOLT VÕI VASTU

Möödunud nädalal andis endast teada üks kodanikualgatus. Algatus, mis suunatud kodanikuvabaduste säilitamise poole. Ja siin tsitaat: “Ei aita meid selles usuõpetus ega reaalainete mahu vähendamine. Õnneks oskame seda leeki väärtustada ja hoida ka vaatamata aegajalt üles puhutavatele tormidele, mis üritavad ausat ja kompromissitut valgust minema puhuda.” Nojah, äge nagu see on, võib ju ometi sama meelt olla — usu või siis usundeid tuleks õpetada koolis kirjanduse, keelte, kehalise kasvatuse, bioloogia, füüsika, matemaatika ja vahetundides. Ning seetõttu nende tundide arvu suurendada. “Paljud lapsevanemad, õpetajad, teadlased, õpilased, üliõpilased, mitmete erialade esindajad on andnud oma toetusallkirja avalikule pöördumisele, mis osundab mõningatele viimasel ajal silmahakanud suundumustele, mida võib tõlgendada hiiliva küünlakustutamisena.”

Pagan seda teab, mis teha. Üks aga on mu meelest kindel. Eesti on kestnud ja kestmas suuresti ka seetõttu, et oleme paganad. Eks igaüks tea ise, mida teeb. Ja vaatab: http://www.petitiononline.com/evpsuv/petition.html

Ja meie lapsukesed, need imearmsad olendid. Noh, anname ikka neil olla.
Tiit Kändler vänge.lugu

JOOME TASSI KARTULIT!

Kartuli saab voolida jäneseks. Aga tegelikult on ta kohvi sugulane. Eksootiline kohvi on meie ühe tavalisema köögiviljaga kartuliga lähemas suguluses, kui siiani eales arvata osati.

Kohvitaime Coffea canephora geenide uus andmebaas näitab, et tema geenid sobivad peaaegu täiuslikult tomatitaimega Solanum lycopersicum.

Kohvi genoom koosneb 13 000 geenist ning peaaegu igaühel neist on teisik, mis täidab sama funktsiooni tomatis. Võiu siis mõnes teises nagu näiteks baklažaan või kartul. Cornelli ülikooli teadlane Steven Tanksley tegi oma kaastöötajatega selle avastuse, kui nad analüüsisid kohviubades avalduvate geenide järjestusi eri arenguastmetel ja võrdlesid seda teiste liikide varem avaldatud järjestustega.

Kui ka kohvi kartuli sugulaseks osutus, siis kahe taime maitsed ja toimed jäävad ikka einevaks. Nii et kartulibaarides ei hakata meile pakkuma kuuma kartulijooki, vaid ikka praekartuleid. Ja kohvibaarides ei pea me sööma keedetud kohviube, vaid joome ikka aromaatset kohvi.

Allikas: Nature mis.juhtub

KOOLITEADUS

teadus.ee pakub sellest sügisest koolidele abi teadust populariseerivate ürituste läbiviimisel. Aitame leida lektoreid, korraldada külaskäike teadusasutustesse ja oleme algatuseks koos oma koostööpartneritega välja töötanud mõned koolidele sobivad programmid.
Marsi sügis. Koostöös astronoomidega astronoomilised vaatlused Tallinnas Linnahalli katusel või oma kooli juures.
Külaskäik Tartu (Tõravere) Observatooriumi. Suur teleskoop, stellaarium, päikesesüsteemi makett jm.
Mere elu ja mereelukad Käsmu rannas. Mereelukaid otsimas, meremeeste elu, merebioloogia, meenete valmistamine.
Värviline sügis Lahemaal. Algteadmised metsast kui terviklikust ökosüsteemist. Kuidas taimed ja loomad on valmistuvad talveks. Õpime puid ja maitseme sügist.
Küsige lähemalt tel 51992928 Tiit Lepik või e-mailil toimetus@teadus.ee
Täielikku teksti ja tingimusi näeb aadressil http://www.teadus.ee/index.php?option=com_content&task=blogcategory&id=88&Itemid=93
teadus.ee

EESTI ESIMENE TEADUSFOTO VÕISTLUS

eestiteadusfoto20051-8864431

TÄHTAEG PIKENDATUD KUNI 31. JAANUAR 2006 Kuna korraldajatele selgus, et teadusega seotud inimesed on aasta lõpul hõivatud oma aruannete ja taotlustega, siis otsustasime pikendada võistluse tähtaega. Osalema on oodatud kõik. Ka formaat võib olla paberpildist kuni digitaalseni.

Teadusfoto on laiem, kui esmapilgul arvata võiks. Teadus uurib ju mitte ainult silmaga nähtamatut. Vaid ka üsna igapäevaseid asju. Ja teadlased ise on ka üsna igapäevased inimesed. Kui nad just parasjagu teadusega ei tegele. Kui aga tegelevad, siis saab neistki teadusfoto võtta. teadus.ee teadusfoto võistlusest vt lähemalt http://www.teadus.ee/index.php?option=com_content&task=blogcategory&id=82&Itemid=83

teadus.ee mis.uudist

SAURUSTE VÄLJAHEITED PALJASTASID ROHTTAIMEDE IIDSUSE

Teadlaskonna seas on siiani peetud veaks, et raamatutes kujutatakse dinosaurusi kõndimas rohul. See oleks umbes sama, kui kujutada neid koos koopainimesega, arvati. Kuid nüüd on sauruste väljaheited kunstnikud õigeks mõistnud. Selgub, et rohttaimed on palju vanemad kui arvati. Saurused maiustasid vähemasti viit tüüpi rohttaimega. Taimerakkudes leidub ränikristalle fütoliite, mis taluvad seedimist ja fossiliseerumist. Neid ongi leitud Kesk-Indiast saadud fossiilses sõnnikus. Osalneist kristallidest on kuju, mis esineb vaid rohttaimedes.

65 kuni 70 miljoni aasta vanused kristallid seostatakse eri rohttaimeliikidega, mis tähendab, et rohttaimed pidid tekkima vähemat 100 miljoni aasta eest. Lähikonnast on leitud taimetoidulise titanosauruse luid. Kuid rohi oli tal siiski vaid kõrvalpala, kõhtu täitsid teised õistaimed ja okaspuud.

Allikas: Nature

TIIBETI MÄGIJUMALAD ON LOODUSKAITSJAD

Paikades, kus Tiibeti budistid mediteerivad ja palvetavad jumalate poole, on looduslik mitmekesisus suurem. Nii leidis Missouri botaanikaia teadlane Danica Anderson. Pühades mägedes leidub nii liigiliselt kui arvuliselt palju enam haruldasi taimi ja ka ravimtaimi. Kas inimesed valisid pühamuteks rikkama taimestikuga paigad või need paigad on paremini kaitstud näiteks puude raiumise eest, küsivad teadlased.

Allikas: New Scientist

MIKS KASS KOHVIKUS EI KÄI

Kassile ei ole mõtet mett mokale määrida. Ning talle kohvikukooki pakkuda. Sest kassil on defektne magusa retseptorgeen. See imetajate seas haruldane tunnusjoon on võibolla juhtinud ka kaslaste evolutsiooni. Mille tulemusena tekkis eelistus lihaseid ehitava valgu, mitte süsivesikute järele. Või oli asi vastupidi – geen muutus defektseks, kuna kaslased eelistasid valku süsivesikule.
Allikas: National Geographic

EI SAA ME LÄBI MURDETA

Vastupidiselt keeleteadlaste suure osa siiani kehtinud arusaamale, et üleilmastumine ja massimeedia ning massikultuuripealetung lihvib keelemurded maatasa, on märgata hoopis vastupidist suundumust. Äsja ilmunud Põhja-Ameerika inglise keele atlase kohaselt on kohalik identiteet Ameerika Ühendriikides hoopis suurema mõjujõu saavutanud. Kanada ja USA eri piirkondade dialektid erinevad üskteisest enam kui kuinagi varem. “Ka Inglismaal ja mujal Euroopas muutuvad kaua arenenud kohalikud murded tugevamaks,” kinnitas üks atlase autoreid, Pennsylvania ülikooli keeleteadlane Bill Labov ajakirjale National Geographic.
Nii et setud ja võrukesed ja kihnlased ja kes veel kõik – ei saa me läbi murdeta.
Allikas: National Geographic asja.tundja

GEENI MÕISTE LAIENEB

Möödunud nädalal viitas teadus.ee ühele ajakirjas Akadeemia ilmunud artiklile, mis tutvustas, kuidas geeni mõiste läbi aegade muutunud on. Kas selline teadusmõiste muutumine ajas ei tekita segadusi? Energia mõiste on ju küll täienenud, kuid muutunud pole.

Vastab Tartu ülikooli molekulaarbioloog Toivo Maimets, artikli “Kas sinistesiölmade, valgete õite ja haiguste geenid on olemas?” autor :

Aga üldiselt nii ongi, et geeni mõiste on “ujunud” sedamööda kuidas me bioloogia alal üha targemaks saame. Vaata näiteks Cambridge Healthtech Institute kodulehekülge, kus minu arust probleemi olemus selgelt välja toodud on:

http://www.genomicglossaries.com/content/gene_def.asp

Kuna geeni mõiste on ajas muutunud/muutuv, siis tulebki selgelt öelda, mida konkreetses kontekstis geeni all mõeldakse. Muidu tuleb segadus. Minu artikli pealkirjale vastus on, et siniste silmade jms. geenid on olemas ja ei ole ka, sõltub, millisest geeni kontekstist me räägime. Selle “möödapanemise” tegi ka teadus.ee oma lühilõigus, kus arvas, et minu arust siniste silmade geeni ei ole. On, on. Ka haiguste geenid on olemas. Kui me räägime näiteks pärilikust retinoblastoomist, siis me saame sugupuud pidi taga ajada ja näidata, et Mendeli (Johannseni) mõttes on see retsessiivne geen sellel ja teisel isikul, sest nad põevad silmakasvajat — retinoblastoomi. Aga molekulaarbioloogi jaoks ei ole seda haigust tekitavat geeni olemas — tegu on veaga, puudujäägiga, defektiga rakutsüklit reguleerivas geenis (s.o DNA järjestuses)Rb.

MATUSED MEENUTAVAD MINEVIKKU

Mööduval aastal tegid arheoloogid rea matuseeksperimente. Miks selliseid üsnagi värvikaid eksperimente tehakse?

Vastavad arheoloogid Tõnno Jonuks ja Marge Konsa:

Kõrvaltvaatajale tundub sageli kummastav, kuidas arheoloogid järjekindlalt üritavad tummade artefaktide alusel taasluua mineviku keerulistest inimsuhetest ja kirevatest käitumismustritest koosnevaid ühiskondi. Matusepaikade ehituse, säilinud luustike ja hauapanuste põhjal püütakse aimata matusekombestiku, rituaalsete süsteemide, maailmapildi ja usundi olemust. Lisaks otseselt kalmetesse matmise rituaalide ja usundi analüüsile, on kalmematerjali kasutatud elavate inimeste riietuse, relvastuse jt argiste probleemide uurimisel. Kas kalmetest leitud riietusosade põhjal saab rekonstrueerida elavate inimeste riietust või on selle tulemuseks suririiete rekonstruktsioon? Kas kalmematerjal peegeldab elavat ühiskonda üks-üheselt või esitab see hoopis “idealiseeritud” nägemust ühiskonnast, mitte nii nagu see on, vaid nii nagu see olema peab? Lisaks on viimasel aastakümnel Eesti arheoloogias püstitatud mitmeid teooriaid surmajärgsete rituaalide kohta. Kas nende puhul on kindlasti tegemist inimeste poolt läbi viidud rituaalidega või võivad nende taga olla ka looduslikud protsessid? Mis toimub tegelikult kivikalmes kui surnu sinna pannakse? Kas liha kõduneb kiiresti ning tulemuseks on puhtad inimluud, mida võidi potentsiaalselt kasutada rituaalide läbiviimisel. Kuhu on kadunud suurem osa minevikus elanuid ja miks on meieni säilinud vaid väiksema osa säilmed? Mismoodi toimus tegelikult surnukeha kõdunemine ning millised rituaalid surmajärgselt üldse võimalikud olid?

Loomad imiteerivad matust. Need, ja paljud teised küsimused olid põhjuseks miks tekkis soov ja vajadus viia läbi eksperimentaalarheoloogiline projekt “Eesti muinasaja matmisviisid”. Kindlasti ei ole võimalik anda kõigile neile küsimustele vastust meie poolt sen tehtud üksikute eksperimentidega. Ja enamgi, iga katse käigus tekkis hoopis rohkem ja teistsuguseid probleeme, millele enne, matuste puhtteoreetilise interpretatsiooni faasis, ei osanud tullagi. Kuna projekti ettevalmistamise käigus oli selge, et tegemist on distsipliinidevahelise projektiga siis võtsime ühendust mitme eriala uurijatega. Meie suureks rõõmuks olid kõik, kelle poole pöördusime kohe valmis projektiga ühinema, tuues kaasa oma uurimistraditsioonid ning probleemid. Kõikide eksperimentide juures osalesid lisaks arheoloogidele ka osteoloogia, mikrobioloogia, entomoloogia ja mullastiku teaduse uurijad Ajaloo Instituudist, Tartu Ülikoolist ja Eesti Maaülikoolist. See kõik avardas projekti probleemistiku ning võimaldas näha uusi aspekte.

2005. aastal alustati kolme inimmatust imiteerivat katset loomadega. Kaks neist olid laibamatused ning üks põletusmatus. Mõlemat laibamatust käidi vaatlemas iga 7 — 10 päeva järel. Igal külastuskorral võeti matuste juurest temperatuuri ja õhuniiskuse näidud, määrati laibaga seonduvad putukaliigid ning tehti matuste üldine kirjeldus. Kõikide eksperimentide alt pinnasest võeti ka pinnaseproovid, mille võrdlev analüüs enne ja pärast eksperimenti võiks aidata edaspidi leida uusi probleeme ja võimalusi päris muististel. Lisaks fikseeriti olukord fotodel ja filmil. Kui algselt oli soov olla võimalikult “teaduslik” ning püüda kõike mõõta või kirjeldada mõõdetavana, oli peagi selge, et meie emotsionaalne reaktsioon oli piisavalt tugev, et seda kirjeldada.

Maapealne laibamatus. Esimese katse, maapealse laibamatuse, üheks olulisemaks eesmärgiks oli uurida, kas on võimalik leida mingeid keskkonna mõju iseloomustavaid tegureid, mis aitaks mõista sellist matmisviisi ja annaks tulevikus alust hakata otsima muinasajal maapinnale jäetud surnute jälgi. Matuseks kasutasime kuu-vanust vasikat, kes oli surnud kõhulahtisusse. Looma asetasime raiesmikule, kus enne oli kasvanud segamets. Vasikas sai selga kaks villast kampsunit ja kõrva taha kimbu kevadlilli.

Praeguseks on eksperimendi algusest möödunud seitse kuud. Roiskumise etapp algas teisel nädalal ning aktiivne lagunemine kestis kaheksa-üheksa nädalat. Sellel ajal oli looma keha täis laibamardikaid, kelle arv lagunemise lõpuperioodil järjest tõusis. Matus nägi sel perioodil välja ohtlik ning meie emotsionaalse kirjelduse järgi sarnanes ta siis paljudest traditsioonidest teadaoleva tabu-perioodiga, mil surnu on ohtlik. Üheksandal nädalal toimus muutus, kui laibamardikad lahkusid loomalt järsku (ilmselt vaid mõne päeva jooksul) jättes alles vaid puhtad luud, mis võrrelduna eelnevaga jättis hoopis sõbralikuma ja neutraalsema mulje. Visuaalselt oli matus selline ka meie viimasel külastuskorral, ehkki samal ajal jätkub mikroorganismide tegevus. Matuse eel võeti eksperimendi alalt pinnaseproovid. Esialgsete tulemuste põhjal võib väita, et lagunemine mõjutab mullastikku keha all, kuid kuidas täpselt, selgub edaspidi.

Matus kivikalmes. Teiseks läbiviidud eksperimendiks oli matus kivikalmes. Ehkki matuse-eksperimente on läbi viidud mujalgi, ei ole meile teadaolevalt veel keegi uurinud laibamatust sel moel kivikalmes. Eksperimendi kohaks valiti läbikaevatud ning rekonstrueeritud kivikalme üksikute puude ja põõsastega loopealsel. Katse algas juunis kui oli suhteliselt kuiv ning soe. Kalmekividest kujundati nelinurkne kirst, mis kaeti pärast matust kolme suurema paeplaadiga. Maetavaks kasutati u aastast siga. Sea alajäsemetele tõmmati linasest püksid ning kere keerati villase vaiba sisse. Matusele pandi kaasa erinevaid pronks- ja raudesemeid, mille puhul jälgime nende muutumist matuse kontekstis.

Sarnaselt maapealse matusega algas lagunemisprotsess kiiresti ning ka selle matuse puhul oli jälgitav nn tabu-periood. Meie üllatuseks ei lagunenud aga loom lõpuni, vaid pärast mardikate lahkumist jäi keha ja ümbritsevad kivid kaetuks mingi musta ebamäärase ainega. Eksperimendi eel oli ettekujutus, et kivikalmes, kus matust ümbritseb suhteliselt hõre kivikiht, kuhu pääseb kergesti ligi nii tuul kui niiskus kuid kus päike ei kuivata, toimub lagunemine kiiremini ning tulemuseks on puhtad luud. Lisaks soodustab üldiselt kõrgem temperatuur ja õhuniiskus keha lagunemist. Kõik tingimused olid seega looma kiireks lagunemiseks soodsad, ometigi kattis must aine looma luid ja kirstu põhja veel novembriski.

Põletusmatus. Võrreldes laibaeksperimentidega, on põletusmatused arheoloogide poolt üsna laialdaselt praktiseeritud ning kohati on need muutunud avalikkusele suunatud muinaspäevade atraktiivseteks vaatemängudeks. Meie eesmärgiks oli jälgida, mis juhtub keha ja erinevatest materjalidest panustega põletamise käigus. See on ka ainus matuseeksperiment, mida on Eestis varem katsetatud, kahjuks ei ole selle kohta aga säilinud mingit dokumentatsiooni.

Põletusmatuse eksperiment kestis kokku kaheksa tundi. Eksperiment viidi läbi täiskasvanud seaga. Tuleriidaks kasutati 30 — 40 cm pikkusteks halgudeks lõhutud kuiva kaske ning eksperimendi lõpus ka metsakuiva palke ja hagu. Mitte kõik eksperimendi osad ei läinud kõige õnnestunumalt. Esiteks oli siga liiga raske, üle 100 kg. Ka lühikesteks halgudeks lõhutud puud põlesid liiga kiiresti. Lisaks tõusis süütamise-järgselt tugev tuul, mis kandis suure osa riida kuumusest kehast eemale. Eksperiment kestis kokku kaheksa tundi. Selle esimese paari tunni jooksul ehitati valmis ventilatsioonikoridoridega tuleriit, mille peale pani villane tekk ja panustega sea kere. Alates süütamisest kestis täielik laiba põletamine kokku kuus tundi ning põletuse lõppedes jäi järgi vaid tuhaase tugevasti põlenud luudega. Üllatavaks meie jaoks oli, et osa luid oli juba kolmandaks eksperimendi tunniks tugevasti põlenud, samas kui liha põlemine kestis veel kuni tuleriida täieliku kustumiseni kuuendal tunnil. Teise üllatusena selgus, et hoolimata kuuest tunnist tugevas tuleriidas põlemisest oli kuumuse mõju panustele ebaühtlane. Mõned sulasid/põlesid täielikult, samas mõned esemed olid pärast tuleriidast väljakorjamist üksnes tahmunud.

Praeguseks on käimas matustega kolm eksperimenti. Kõik need tekitasid aga hoopis uusi küsimusi, selliseid, mida esialgu ei osanud endalt küsidagi. Seega plaanime mõnede olulisemate probleemide kontrollimiseks eksperimente veelgi.

au.tasud

RIIGI TEADUSPREEMIATELE OODATAKSE ETTEPANEKUID

Riigi teaduspreemiate komisjon kuulutas välja järjekordse teaduspreemiate konkursi tingimused. 2006. aastal antakse üks 500 000 krooni suurune preemia vastava teadusala paradigmat ja maailmapilti mõjutava või uut teadusvaldkonda rajava teadusliku avastuse või olulise sotsiaal-majandusliku mõjuga innovaatilise tooteni viinud avastusel põhineva leiutise või teadus- ja arendustöö eest; kaks (? 300 000 kr) preemiat pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest ja kaheksa (? 150 000 kr) aastapreemiat eelneva nelja aasta jooksul valminud ja avaldatud parimate teadustööde esiletõstmiseks täppisteaduste, geo- ja bioteaduste, keemia ja molekulaarbioloogia, põllumajandusteaduste, tehnikateaduste, sotsiaalteaduste, arstiteaduse ja humanitaarteaduste vallas. Ettepanekuid võivad teha Haridus- ja Teadusministeeriumi teadus- ja arendusasutustena registreeritud ülikoolide ning teadus- ja arendusasutuste nõukogud, samuti Eesti TA akadeemikud. Komisjon ootab ettepanekuid 25. detsembrini aadressil: Eesti Teaduste Akadeemia, Kohtu 6, 10130 Tallinn. Sealt ka täpsem info.

Preemiad antakse kätte Eesti Vabariigi aastapäeval.

Allikas: TA

TEADUSTE AKADEEMIA AUHINDAS ÜLIÕPILASTEADLASI

Eesti Teaduste Akadeemia üliõpilaste teadustööde võistlusele esitati 61 uurimistööd. Tuginedes ekspertide hinnangutele määras Komisjon akadeemik Georg Liidja juhtimisel parimatele 19 auhinda. Esimese auhinna (5000 krooni) võitsid Martin Järvekülg, Linda Kaljundi, Rasmus Kattai ja Pavel Starkov Tartu Ülikoolist. Teise auhinna (2500 krooni) võitsid Liisi Laineste, Aivo Lokotar, Mart Moppel, Pille Penjam, Indrek Zolk, Piret Voolaid ja Niina Voropajeva Tartu Ülikoolist, Carol Kirss, Helena Lind, Taivo Lints, Taisi Rõlova, Margus Simson ja Kristi Timmo Tallinna Tehnikaülikoolist ning Marit Kasemets ja Anastassia Zabrodskaja Tallinna Ülikoolist.

Teisipäeval, 6. detsembril algusega kell 12.00 toimub Eesti Teaduste Akadeemia majas Toompeal Kohtu 6 võistluse laureaatide autasustamine ja konverents. Auhinnasaajatest esinevad Martin Järvekülg (“Hafnium(IV)butoksiidi kasutamine oksiidsete materjalide väljatöötamisel”), Linda Kaljundi (“Barbarite ootel: Teise kuvand, funktsioonid ja dünaamika Põhja-Saksa misjonikroonikates, XI-XIII sajand”) ja Margus Simson (“Internetiturunduse kontseptuaalne raamistik ning strateegiliste turunduseesmärkide saavutamine internetiturunduse vahendite kaudu”). Esineb ka 2005.a Euroopa Liidu noorte teadlaste konkursi kolmanda koha võitja Margus Niitsoo Tartu Ülikoolist teemal “Fibonacci jada üldistused”.

Allikas:TA teadus.aabits

KONDID JA LUUD

teadus.aabits on rubriik, kust saab lugeda, mis teaduses tegelikult toimub.

Paleoantropoloogia.

Paleoantropoloogia ülesanne on kahetine. Esiteks kutsuda normaalsetes inimestes esile õudusega segatud hämmingut sellise nime olemasolu üle iseenesest. Ning teiseks otsida üles kõik kondid, mis veel on Aafrikas alles jäänud Uganda sõjast, šaakalite pealetungist ja ülemaailmse soojenemisega kaasnevast veeuputusest. Täpsemalt öeldes otsib paleoantropoloog selliseid konte, mis on kiviks muutunud ja enam süüa ei kõlba, nii et näljahäda ta kellelegi ei põhjusta. Ja kui paleoantropoloog ütleb maitsva saagi peale kohale tormanud hambuni relvastatud Kongo hõimule, et ta on paleoantropoloog, siis põgeneb Kongo hõim tagasi metsa sööma pügmeesid, kel on küll vähem liha kontidel, ent see-eest mitte nii hirmuäratav nimi. Kõik kivistunud kondid, mida paleoantropoloog leiab, nimetab ta fossiilideks ja seostab need otsemaid kõige esimese inimesega, kel tuli pähe õnnetu mõte lõigata tagant ära oma saba, hakata kahel käpal kõndima ja õppida selgeks, kuidas teha üks kivikirves, millega saaks naabrile pähe virutada.

Üks hämmastavamaid asju siin maailmas on see, milliseid järeldusi suudab paleoantropoloog teha ühest silmahamba tükikesest, mille ta surmava päikesepalavuse all kümneaastase kaevamise, sõelumise ja teravmeelsete vaatluste tulemusel üles on leidnud. Muidugi teab paleoantropoloog, et selle kivistunud hambatüki omanik elas 4,82 miljoni aasta eest, tundis end kodus nii puu peal kui põõsa all, sõi banaanikoori, ginkopuu lehti ja toorest gerunuki lihast valmistatud hamburgerit, mida tol ajal nimetati australopiteekusburgeriks. Ilmastik oli siis vihmane ja kõle, nii et vahel tuli kogu päeva läbi kaasas kanda vihmavarju, mida tol ajal tehti kivist. See tähendab, et ürginimene oli väga tugev. Silmahamba tükikese omanik esindab uut liiki meie esivanemate seas, seni leitutest kõige vanemat, ja nimeks paneb meie paleoantropoloog sellele Australopithecus shovelensi, millest esimene sõna tähendab lõunainimest ja teine paleoantropoloogi nime, mis on juhtumisi Shovel. Siis läheb paleoantropoloog koju, mis asub tavaliselt Londonis sügaval loodusajaloo muuseumi keldris, peseb esimest korda kümne aasta jooksul käed puhtaks ja avastab, et vahepeal on tema töölaua alt läbi ehitatud uus metrooliin, kust kostavad emaliini pidi meie Aafrika ürgkodust kohale sõitnud esindajate korraldatud plahvatused.

Kuu aja pärast materdavad kõik teised maailma paleoantropoloogid meie paleoantropoloogi, sest ta järeldus olid absoluutselt vale ja õige on täpselt vastupidine. Meie paleoantropoloog on oma kuulsuse ja õnne tipul.
Tiit Kändler vaatamis.vara

KLAASI MEELITATUD OPTIKA

Veel vaid laupäeval, 3. detsembril on avatud Tallinnas Pärnu mnt 6 arhitektuuri- ja disainigaleriis Eve Koha ja tema õpilaste näitus OPTIKA. teadus.ee sattus sellele peale alles hiljuti, nii et varem ei osanud soovitada. Kes aga saab, võioks pilgu peale ja sisse visata. Just nimelt sisse, sest klaasist objektid näitusel avavad oma imelise maailma, kui neid pikemalt ühe, teise ja kolmanda nurga all uurida. Siis näeb, kuidas valgus koondub ja hajub, peegeldub ja lahkneb. “Minu töösse on koondunud teda ümbritsev keskkond,” kirjeldab Eve Koha üht oma tippteost “Kaduvik”. Ühel hetkel jõllitab sellest vastu ka pilt vaatajast.
teadus.ee im.pressum Väljaandja: Teadusteave MTÜ, toetab eenet. Toimetajad: Tiit Kändler, Tiit Lepik. Kujundus Eerik Kändler.

Teaduse tutvustamine on vaba tahte avaldus. teadus.ee lugude kasutamine on lubatud ajakirjanduses ja mittetulunduslikel juhtudel, kui märgitakse ära www.teadus.ee ja autor.

Jaga