Teadusteave MTÜ – Esilehekülg

nadalteaduses-1494528
teadus.ee nr 105

reede, 20. veebr 2009

nädal.mõttes

 

„Kui seisate Emajõe kaldal ja küsite, kust see vesi alguse saab, siis on ju kooliõpikustki teada, et Rannu-Jõesuu kohalt Võrtsjärvest. Aga keegi ometi ei arva, et seal see vesi kõik tekibki?”
Toivo Maimets, Eesti molekulaarbioloog

nädal.arvus

Vanima luige surm
Taanis suri hiljuti arvatavalt vanim luik maamunal. See Taani rahvuslind kühmnokk-luik elas 40-aastaseks. Allikas: New Scientist

nädal.pildis

Darwin sööklas. Inglastel on tõepoolest omapärane huumor. Nende teaduse lipulaev Charles Darwin on marmormehena istumas Londonis loodusmuuseumis. Mis on üsna mõistetav. Kuid kuulus habemik on pandud istuma muuseumi kohvikusse ja nii ta siis vaatab vesise suuga, kuidas rahvas muudkui sööb ja joob. Ilmselt on ta keskkonnaga hästi kohastunud, sest istub muudkui edasi ja põrnitseb. Foto:Tiit Kändler

to.imetaja

KAHE KULTUURI VASTASSEIS LASEB MAJANDUSE PÕHJA

1709. aasta talv oli Euroopas tuntud kui Suur Külm. Pärast 6. jaanuarit saabus kolmenädalane külm, mis jäätas kõik veed, nii et isegi Veneetsia lahel sai vabalt liugu lasta. Isegi rikastel polnud oma tube millegagi või milleski soojaks kütta ja enne aasta lõppu oli külmast või näljast surnud enam kui miljon inimest. Isaac Newton oli tol ajal loomejõus, ja mõtiskles mitte ainult füüsikast, vaid natuurfilosoofiast, religioonist ja kunstidest. Suure Külma jäädvustasid aga mitte fotokaamerad, vaid kunstnikud nagu Gabriele Bella Veneetsias. TOL AJAL, PÕHJASÕJA ALUL, oli haritlaskond muust rahvast üsna eraldi. Kuid haritlaskonna enda sees ei olnud suurt lahknevust praeguses mõttes humanitaaria, kunsti ja loodusteaduste vahel. Humanitaarintelligentsi ja teadlaskonna eraldumine algas tööstusliku revolutsiooniga Inglismaal ja teostus äärmuslikult teadusrevolutsiooniga kahe möödunud sajandi ilmasõja vahel. Sellest on poole sajandi eest kirjutanud inglise teadlane ja kirjanik Charles Percy Snow oma essees „Kaks kultuuri”. Selles kirjeldab ta värvikalt kunstiintelligentsi ja loodusteadlaste lahknemise tagajärgi ja viitab ka põhjustele, miks üks kultuur teisest aru ei saa ja enamgi veel – suisa põlgab. Mõlemal kultuuril on teise suhtes väär kuvand, mistõttu ka 20. sajandi teadus pole Snow arvates avaldanud kunstile muud kui pinnapealset mõju. Kunstnikud ja kirjanikud osutusid sisuliselt ludiitideks, masinapurustajateks ning tehnilise hariduse kuvand omandas tänu neile ühiskonnas üha negatiivsema värvingu. Ometi võttis rahvas tööstusrevolutsiooni omaks ja tõttas küladest linnavabrikutesse – kirjutagu Dickens nonde jõledusest mida tahes. „Keegi Läänes ei tea veel, millised peavad olema isiklikud suhted industriaalühiskonnas,” kirjutas Snow. Ja toob näite Veneetsia langusest, mis ei suutnud oma hiilguse tipul lahti saada oma traditsioonidest – mistõttu ka hukkus. Snow kuldas muidugi tolle aja kombe kohaselt üle Nõukogude Liidu hariduse ja inseneriasjanduse. Kuid tema tähelepanekud kehtivad nüüdis-Eestis üsna täpselt. MEIEGI OLEME LAHTERDUNUD vähemalt kahte kultuuri, ja lisaks on tulnud veel kolmas, keda viisakas kõnepruugis nimetatakse riigiametkonnaks. Eesti nüüdsed hädad pole seotud mitte niivõrd maailmamajanduse olukorraga, kui kommunikatsioonihäiretega, suhtlemisraskustega. Üks osapool mäletab, et oli palju keeleteadlasi, kes tõestasid, et laste arengule on kakskeelsus halb. Nüüd millegipärast – ja igaüks meist ju teab, mille pärast – on tekkinud keeleteadlasi, kes tõestavad meile, et kakskeelsus edendab inimese arengut. Millest teeb vastava kultuuri kohta oma järeldused. Teine jälle peab loodusteadlasi isekateks, ignorantlikeks ja kitsasse maailma kapseldunuteks ning isegi maailma ohutavateks oma GMOde, tüvirakkude ja nanotehnoloogiaga. Poole sajandi eest seadis Norbert Wiener küberneetika ülesandeks niisuguse keele ja tehnika väljatöötamise, mis võimaldaks lahendada juhtimise ja kommunikatsiooni üldprobleeme. Tegelikult on kommunikatsiooniga tegelnud füüsika vähemalt Newtoni, kui mitte Galilei aegadest peale. Optika pole ju muud kui nähtavate kujutiste kommunikatsioon. Ka Einstein tegeles oma teooriates lõppkokkuvõttes kommunikatsiooni probleemidega. Ja üks suuremaid kvantfüüsika mõistatusi, osakeste põimumine pole ju miskit muud kui küsimus sellest, kas saab teateid edastada kiiremini kui välk, st valgus või ehk siis hoopis silmapilkselt. KUID SEDA, ET EESTI HUMANITAARLASED enamvähem õigesti Einsteini ideid kajastaksid, on ikka veel üsna raske loota. Temast on pigem tehtud pigem relativist, kes eitas kõike, mis kindel olla võiks. Kui inimene ei tea, mis asi on fotoelektriline efekt, on see umbes sama hea, kui loodusteadlane kuulutab, et ta pole lugenud ega kuulnud midagi Shakespearest ega isegi mitte Tammsaarest, ja on selle üle veel uhke pealegi. Wiener juhtis tähelepanu, et usk progressi käib tegelikult vaid väga lühikese lõigu kohta kirjapandud ajaloost. Viimased 500 aastat on täiesti erandlik ajajärk maailma ajaloos. Inimene on muutnud oma keskkonda nii põhjalikult, et ta ei suuda sellega kuidagiviisi kohastuda. Paljudele meeldiks selline korraldatud seisund, kus funktsioonid on alaliseks ära määratud. Ärimees või poliitik, kes ümbritseb ennast oma PR-tegelinskitest järelkiitjate kilbiga, tahab tegelikult eralduda maailmast, mida ta ei mõista – kas enam, või siis pole kunagi mõistnud. Ja kui ei mõisteta, ent siiski on ju vaja midagi teha, siis muudetaksegi pidevalt seda, mis on ajastaega arenenud ja juba saavutanud oma täiuse – olgu see siis hõõglamp, arvutiprogramm või kodanike liigitamise ja arvele võtmise meetod. Ka Eesti prügimajanduse krahh, mille tulemuseks on kodanike orjastamine ahnete jäätmefirmade teenistusse ning sundus tekitada üha enam jäätmeid, tuleneb tegelikult suutmatusest kohastuda maailmaga, mis sõnades on küll globaalne, kuid lokaalselt võttes on üha enam kihistunud eri maailmadesse. Kihistumine mitmeks kultuuriks toob paratamatult endaga kaasa salastamise ja sotsiaalpoliitika väärastumise, mida me Eestis nii värvikal kujul jälgida võime. Kuid infot ei saa alal hoida, ilma et selle väärtus suuresti langeks.

MINGI TÕESTUSTE HULK ei suuda kunagi tõestada, et loodus allub seadustele. Igal hetkel võime me äkitselt täheldada, et maailm muutub mingiks ajaks täiesti juhuslikuks ja nii nagu ei saa 99 mündiviske pealt ennustada, milline tulemus on sajandal viskel, ei saa me ühtäkki midagi ennustada homseks päevaks.

Siiski on Eestis näha ka toredaid suundumusi. Nii näiteks pühendas kunst.ee oma värske numbri just nimelt väärtushinnangutele kunstis, sealhulgas tulevad mõtlemise alla ka kunsti ja teaduse suhted. Ning kirjastus Ilo tõlkis soomlaste füüsikaõpiku bioloogidele ja arstiteadlastele „Santorius. Elusa looduse füüsika”. Muidugimõista on see täis matemaatikat. Kuid matemaatikat on oma nähtamatul moel täis kogu loodus. Kuid seda, et Eestis tekiks vajadus ja sundus sellistest raamatutest aru saavate inimeste ühiskonna etteotsa sattumiseks, jääb üle vaid loota.
Tiit Kändler

vänge.lugu

E-VITAMIIN VÕIB VÄHENDADA ELUIGA

Soome teadlastel on õnnestunud tervisemaailma üllatada. Helsingi ülikooli teadlased kinnitavad, et nende uuringute kohaselt lühendab E-vitamiin suitsetavate keskealiste ja palju C-vitamiini söövate inimeste eluiga, selle asemel et seda pikendada. Kuid kuus aastat E-vitamiini toidulisandit pruukinud 66-69-aastaste suitsetavate meeste suremus vähenes 41%, kui nad sõid ka palju C-vitamiini. Keskealiste, 50-62-aastaste suremus aga samadel tingimustel hoopis suurenes 19%. Siiani pole kinnitust, et E-vitamiini pruukimine kuidagi inimeste suremust mõjutaks.

e-vitamiin-6616887

Harri Hemmila ja Jaakko Kaprio uurisid Soomes aastatel 1985-1993 tehtud laialdatse vähiuuringute tulemusi, mis sisaldab andmeid 29133 inimese kohta oma mätta otsast ja leidsidki, et E-vitamiini lisamine toidule mõjub eri vanuserühmadele erinevalt. Sealjuures neile, kes C-vitamiini võtsid päevas alla 90 milligrammi, E-vitamiin ei mõjunud kuidagi.

Teadlased soovitavad neil, kel vanust alla 65 aasta, olla E-vitamiini sisaldavate toidulisandite söömisega ettevaatlik.
Allikas: AlphaGalileo

looma.riik

NÕRGEMAD JÄÄVAD ELLU

Darwini teooriat on tõlgendatud nõnda, et liikide kadumine seondub nende võimetusega kohastuda uute keskkonnatingimustega. Ning et ellu jääb vaid tugevam. Kuid Müncheni Ludwig-Maximilians-Universitaet üllatas siin oma teadlaste tulemusega. Uuriti kolme liigi tsüklilise võistluse kulgemist. Sealjuures iga liik oli ülejäänud kahest ühest liigist üle, kuid jäi kolmandale alla. Uurimist juhtinud professor Frey sõnul on sellises tsüklilises konkurentsis ellujääjaks eranditult nõrgem liik. Kaks tugevamat surevad välja, mida on näidanud ka laborikatsed bakteritega. Ökosüsteemid koosnevad pajudest eri liikidest, kes vastastikmõjutavad üksteist ja võistlevad nappide ressursside pärast. Kes jääb ellu, kes jääb mällu pole kunagi teada kindlalt, vaid ikka mingi tõenäosusega.

survival-2279292

Iga päev sureb Maal välja hinnanguliselt umbes 50 liiki, millist arvu on seostatud inimese mõjuga. Kuid mis tegelikult toimub, pole teada ei ökoloogidele, ei biofüüsikutele. Kolme liigi tsükliline võistlus ei ole sündinud vaid teadlaste peades – see esineb ökosüsteemi alamsüsteemides nagu näiteks korallriffide selgrootute või siis California sisalike seas. Frey sõnul tegeleb samalaadsete asjadega mänguteooria ja seal nimetatakse kolmiktsüklilisust kivi-paber-käärid vastastikmõjus. Kivi rikub käärid, mis tervena lõikavad puruks paberi, mis omakorda tervena mässib sisse kivi. Nõrgema ellujäämine kehtis ka siis, kui võistlevate liikide vahel olid erinevused väikesed. „Tulemus näitab, et ökosüsteemide dünaamikas mängib juhus suurt osa,” kommenteeris Frey.

Asja kohta saab lugeda siit: nõrgemelus
Allikas: Physical Review Letters, 13. veebruar 2009Allikas:

euroopa.mõtleb

euroopa2-3945557

INIMESE SÕRMEMUSTER VÕIMENDAB VÕNKUMISI

Inimese sõrmejälg ei ole evolutsiooni käigus loodud mitte selleks, et isikut tuvastada. Et sõrmedel on otstes muster, siis saame paremini siledapinnalisi esemeid käes hoida, kuna hõõrdejõud on suurem kui siledate sõrmede puhul.

fingerprint-9444838

Pariisi kõrgkooli École Normale Supérieure teadlane Georges Debrégeas ja tema kolleegid valmistasid võltsnäpuotsa nii sõrmejäljega kui ilma. Selgus, et mustriline „nahk” võimendas mõningaid võnkumisi sada korda enam kui sile näpuots. Nad arvutasid välja, et inimese sõrmeots võimendab võnkumisi, sagedusega 200 – 300 hertsi.
Allikas: Science

mis.uudist

ODAVROOSID ON ERITI OKKALISED

Odavad sõbrapäeva roosid on pööranud oma okkad keskkondlaste poole. Leicesteri ülikooli bioloog David Harper hoiatas 143. veebruaril, et Keenia Naivasha järve ääres kasvatatud odavaid roose ei tohiks osta, kuna need „lasevad sel maal kuivaks joosta”. Nimelt kasvatavat roose firmad, kes ei hoolivat keskkonnast ja mõjuvad hukatavalt selle Keenia südames oleva järve ökoloogiale. Sellised firmad müüvad oma roosid maha Hollandis toimuvatel oksjonitel, ja nõnda teatakse, et „lilled tulevad Hollandist”.

odavroos-3582121

Ühendkuningriikides müüakse Valentinipäeval maha kümme tuhat tonni odavaid roose. Kõnealuse järve ümber elab praegu pool miljonit inimest, kes elatuvad lillekasvatusest. Nende elupaigad on armetud ja eluviis loodust hävitav. Nõnda järv muudkui kahaneb. Harper soovitab osta kalleid roose, mis tulevad „ausa kaubanduse” kaudu. Kuid nagu selgub, tegutsevad ka „ausa kaubanduse firmad” sama järve ääres.
Allikas: AlphaGalileo

mis.toimub

KOMEET TULEB KÜLLA

Ka sellel aastal näib, et saame vähemalt ühte komeeti palja silmaga näha. Komeet C/2007 N3 (Lulin) on juba praegu saavutanud heleduse 5,8-6,4 tähesuurust ning veebruari lõpus peaks see suurenema kuni 5. tähesuuruseni, optimistlikumate hinnangute järgi isegi 4. tähesuuruseni. Komeet peaks olema veebruari lõpus vaadeldav hommikuti Lõvi tähtkujus.

lulin-8963778

Lähem info ja asukohakaardid siit:

comet

comets
comeotography Komeedist kirjutab ka veebiajakiri Vaatleja:

vaatleja
Jüri Ivask, Ridamus

EESTI TEADUSE POPULARISEERIMISE AUHIND 2009

Kandidaatide esitamise tähtaeg 2. märts 2009. Auhinna eesmärgiks on väärtustada teaduse populariseerimist, ergutada teadustegevust avalikkusele tutvustavaid tegevusi ning avaldada tunnusust sellesuunalise silmapaistva töö eest üksikisikutele ja kollektiividele, kes on: olnud edukad teaduse, teadussaavutuste ja teadlaste töö populariseerimisel ning laiemale avalikkusele mõistetavamaks tegemisel ja/või edukalt äratanud noortes huvi teaduse ja teadlase elukutse vastu. Kandidaatideks võivad olla kõik Eestis teadust populariseerinud: tegevteadlased või teaduskollektiivid, trükiväljaannete esindajad, audio-visuaalse meedia ja elektrooniliste kanalite esindajad, innovatiivsete meetodite kasutajad, teised üksikisikud või kollektiivid. Auhinnafond – 320 000 krooni

Konkursi tingimused ja nõuded esitatavatele dokumentidele on veebis aadressil archimedes

Konkursi tulemused kuulutatakse välja aprilli teisel poolel. Konkurss toimub Haridus- ja teadusministeeriumi, Eesti Teaduste Akadeemia ning sihtasutuse Archimedes koostöös.

Lisainfo: Margit Lehis, Sihtasutus Archimedes, 730 0335
Allikas: Archimedes

lugemis.vara

kunst-ee4_-08-6332003

KUNSTIALMANAHH SUHTESTUB KA TEADUSEGA

kunst.ee Kunsti ja virtuaalkultuuri kvartaliajakiri 4/08 Peatoimetaja Heie Treier 96 lk, hind 60 kr Äsja saabus teadus.ee toimetusele sõbralikult kunst.ee toimetuselt nende möödunud aasta viimane number. Vahva näha, et selles on – olgu siis vilksamisi – kohta ka teadusele, senipalju kui kõneldakse kunsti hindamisest ja selle mõjudest. Nii kirjutab Heie Treier oma sissejuhatuses väärtushinnangute ja suhte-esteetika teemale ajakirjas, et kui postmodernistide meelest sõltuvad väärtushinnangud kontekstist, ja praegu on kunstikriitika heaks tooniks üleüldse väärtushinnangutest hoiduda, on õige aeg võtta üles kunstiteose väärtuse hindamise teema. Treier pakub välja ka kunsti hindamise kriteeriumi: „Mulle tundub,et üks võimalik vastus ilukategooria taas kasutusele võtmisele on tegelikult lihtsam, kui esialgu paistab. /…/ Pakun vastuseks matemaatilised proportsioonid ja geomeetria. Kuldlõige toimib inimese meeltele ilusana ilmselt pigem alateadvuse tasandil kui joonlaua ja mõõdulindi abil.” Muidugi mõista. Seda võib selgelt näha või õigemini kuulda muusika puhul, mis on oma harmooniata, tämbrite, helikõrguste ja tempodega seotud matemaatika ja füüsikaga tihedamalt kui esmapilgul tunda võib. „Seega on väärtusotsustused allutatud jõudude mõjule, mida Theodor Adorno kutsus kultuuritööstuseks ja Louis Althusser kutsus ideoloogiliseks riigiaparaadiks,” kirjutas kunstiteadlane Thomas McEvilley 1990. aastate alul oma essees „Väärtushinnangute ümberhindamine”, mille kunst.ee ära toob. Kuid: „Õppides hindama gruppide seisukohti, mis on meist päritolult erinevad, avardame tegelikult oma mina.” Kunsti hindamisega kaasneb muidugi „protsessi hulka kuuluvate kunstnike ja vaatajate vastastikune uudishimu,” nagu Treier sõnastab. Üks prominentsemaid kunstikriitikuid Nicolas Bourriaud viitab koostööst lähtuvatele kunstitöödele kui suhtekunstile: „Kunst on tegevus, mis seisneb suhete loomises märkide, vormide, tegevuste ja objektide abil.” Noh, mida siis Juri Lotman meile muud õpetas! Kunstiteos loob subjektidevahelisi kohtumisi. Ei mäleta, kes küll kuulsustest ja millal ütles umbes nõnda, et ta ei ole kusagil kuulnud suuremaid lollusi kui kunstinäituse vaatajate suust. Suur asi ju seegi – annab mõtetele ruumi. Füüsikas nimetatakse seda kõike vastastikmõjuks ja kuidas sellest ka lahti saada ei taheta, lihtsustades süsteemi tingimusi ja omadusi, et jõuda ilusamate ja lihtsamini lahenduvate võrranditeni, pääsu pole ometi. Kõik on kõigega vastastikuses mõjutuses, saati siis veel kunst. Kas ilmtingimata peab tegema nii nagu Erki Kasemets, kes laseb vaatajatel oma taieseid reastada, on iseasi. Küllap annab see neile tobedate ja mõttetutena mõeldud objektidele mingi inimliku mõõtme.

Jäin pikalt lobisema, lühidalt ent võin ütelda, et kunst.ee on kindlasti üks paik siin maamuna peal, mis paneb mõtted liikuma, ja mitte akadeemilises võtmes, vaid kusagil maailma esirinna läheduses – või vähemasti tundub see nõnda. Mis üldisemalt võttes on üks ja sama.
Tiit Kändler

ut1-6084664

ÜLIKOOLI LEHT KOHASTUS AJAKIRJAKS

Universitas Tartuensis Tartu ülikooli ajakiri Veebruar 2009 Peatoimetaja Sigrid Sõerunurk 52 lk Tartu ülikooli senine nädalaleht Universitas Tartuensis on moondunud kord kuus ilmuvaks samanimeliseks ajakirjaks. Küllap oli see õige tegu. Ühe oma eesmärgina peab see ajakiri silmas ka teaduse populariseerimist. Selle näiteks saab esimesest numbrist tuua esile loo Borgese uurijast Klaarika Kaldjärvest, tarkvaratehnika professori Marlon Dumasiga, loo attomkihistajatest, Leidub ka ülevaade ülikooli raamatukogu viletsast et mitte öelda hullust seisust. Huvitavat on siin muudki. Oleks küll tore, kui edaspidi leiduks lugusid teadlastelt enestelt oma töödest, mitte ainult intervjuusid nendega. Miks seda ülikooli ajakirjas karta? Pigem võiks mõni näitleja välja jääda, mis on sihukesel pistmist ülikooliga? Ega see pole ju mõni igapäevaleht, mille ampluaa Eestis kipubki jääma näitlejate ja sportlaste tasemele. Kui lugeda soomlaste ajakirja Tieteessä Tapahtuu, mis muidugi pole vaid ühe ülikooli pealt tehtud, siis tuleb siingi ütelda, et Eestis midagi sihukest ei ole, kus teadlased kirjutaksid nõnda, et vähemalt teised teadlased aru saaksid.

Muuseas, ajakirjas on 2 fotot rektorist. Selliste fototaieste hulk hakkas silma juba ülikooli ajalehest. See pole ju küll nigu miski vallaleht, mis saab ilmuda vaid siis, kui vallavanem igal leheküljel peal. Noh, ja siis muidugi see vältimatu Marju Lauristin. Aga üldiselt tundub tulevat kandvam, kui leht oli.
teadus.ee

teleskoop-2977412

HORISONT RÕÕMUSTAB TELESKOOBILISAGA

Horisont pakub astronoomia-aastal rohkesti lugemisvara astronoomia kohta. Kõigile, kes tellivad Horisondi enne 24. veebruari, saadame tasuta ka lisaväljaande “TELESKOOBID eile, täna ja homme”. Tellida saab telefoni teel 611 5320 või meie kodulehe kaudu horisont.ee 2009. aasta on kuulutatud rahvusvaheliseks astronoomia-aastaks. Selles on vaieldamatu roll Galileo Galileil. Just Galilei oli see, kes 400 aastat tagasi teleskoobi ehitas ja sellega peatselt tähistaevast uudistama asus. Esimese teleskoobi olevat Galilei valmis saanud 1609. aasta juunis, teise, veidi suurema aga augustis. Taevavaatlusi alustas ta sügisel. Horisont lisab juba märtsinumbrile TELESKOOBI-eri, milles Tartu observatooriumi teadur ja astronoomia-aasta korraldaja Eestis Kalju Annuk annab ülevaate tähtsamatest etappidest optiliste teleskoopide arenguloos. Autor kiikab ka tulevikku ja tutvustab, milliste teleskoopidega astronoomid lähematel aastakümnetel Universumit uudistama hakkavad. TELESKOOBI-eri tehes on Horisont meeles pidanud neid lugejaid, kes tuletavad toimetusele alailma meelde ajakirja algusaegade väikest formaati, ning kujundanud TELESKOOBI-eri just selles legendaarses vormis.

Ühtlasi soovitab Horisont hoida silm peal ajakirja veebilehel, kus üks värskemaid uudiseid kõneleb näiteks Maa-laadsete planeetide pere uuest pesamunast: “Leitud on seni kõige väiksem planeet teise tähe ümber. Maast vaid kaks korda suurema läbimõõduga eksoplaneet viib inimkonna sammu lähemale päris Maa-taoliste planeetide leidmisele ning kirjeldamisele.” Lähemalt vaata juba horisont.ee
Allikas: Horisont

Jaga