teadus.ee » Arhiiv » Sputnik vallandas maailmas teadushuvi

Tahad või ei taha, nüüd, 50 aastat pärast Maa esimese tehiskaaslase orbiidile lennutamist, tuleb tõdeda, et venelaste Sputnik ei vallandanud mitte ainult kosmoseajastu. Ega hoogustanud vaid võidurelvastumist, ajades hirmu nahka ameeriklastel, kes oma arust olid venelastest kosmoseasjades ees, ent avastasid äkki, et olid jäänud oma tehiskaaslasega jänni. Tegelikult oli Sputnik võidurelvastumise kõrvalprodukt. Imelikult kombel Nõukogudemaal selle poliitilist tähtsus alul ei taibatudki. “Nõukogude ajakirjandus ei tabanud esimese sputniku tähtsust,” kommenteerib Roald Sagdejev, 74-aastane kuulus vene füüsik, kes pikka aega, aastatel 1973–1988 juhtis NSV Liidu Teaduste Akadeemia kosmoseuuringute instituuti. “Kuid see sündmus sattus kohemaid rahvusvahelise pressi esikülgedele,” jätkab ta. Iroonilisel kombel töötab Sagdejev alates 1989. aastast USA Marylandi ülikoolis – maal, kellega tema juhitud võimas instituut kosmose vallutamises võidu jooksis. Ameeriklased olid oma edumaas kindlad – oli neil ju teiste vägevate ajude seas võtta sakslane Wernher von Braun, kes Hitlerile peaaegu et tegusa ballistilise raketi valmis meisterdas. Tema V2 rakett oli esimene inimese valmistatud kosmiline objekt, mis Peenemündest 1944. aastal üles lennutati ja 176 kilomeetri kõrgusele jõudis. Venelastel oli sellele vastu panna Katjuša. Ja unistaja Tsiolkovski 19. sajandi lõpul tuletatud valem, mis andis nn esimese kosmilise kiiruse, millega peaks üks keha maapinnalt üles saadetama, et sellest Maa tehiskaaslane saaks.

“Sputnik oli võidurelvastumise kõrvalsaadus,” kinnitab Sagdejev. Selle eksperimendi surus läbi legendaarne ja salastatud Peakonstruktor, kodanikunimega Sergei Koroljov. Sputniku reis sai teoks mingi vene ime läbi, sest Nikita Hrušt%#154ovile ei meeldinud see idee kohe üldse mitte. Kuid kui Sputnik üles lennutati ja see ülemaailmse kõlapinna sai, mõistis Nikita kohe asja tähtsust ja asus sündmust propageerima.

Sputniku üleslennutamine vallandas nõukogudemaal ka tol ajal üsna haruldase suveniiride buumi. Raamatukappidele ilmus Sputniku mudeleid, seda võis näha postmarkidel ja tikutopsidel, plakatitel, märkidel ja vimplitel. Mäletan minagi, tol ajal vaevalt kümneaastane poisike, kuis meie raamatukapile ilmus Sputniku mudel, kuis margialbumisse Sputnikuteemalised margid ja mu koolivormi reväärile Sputnikku kujutav rinnamärk. Nii täitis Sputnik mitte ainult võidurelvastumise ja pingetugevdamise ülesannet, vaid tekitas paljudes koolilastes küll põgusavõitu, kuid siiski täiesti tabatava huvi kosmose ja sealtkaudu ka teaduse vastu. Sputniku raadiopiiksud, mida hakkasid vastu võtma teiste seas ka Eesti astronoomid ja muidu asjahuvilised raadioamatöörid, said praeguse kõnekeele kohaselt suisa kultushelideks. Need 20 ja 40 tuhande megahertsi ümber saadetud signaalid said hinnatud kogumismaterjaliks üle Maa. Kui ameeriklased mõne kuu pärast, 31. jaanuaril 1958 oma satelliidi Exploreri orbiidile saatsid, siis pilas Nikita Hruštšov seda 14-kilost eset “greipfruudiks”. Siseriiklikult sai sellest siiski “apelsin”, sest tollest viljast nõukogude inimene siiski midagi teadis, greibitaolist asja aga oli raske ette kujutada. Siiski oli sel satelliidil ka teadusaparatuuri. Inimesel hakkas olema põhjust oodata uudiseid ilmaruumist.

Pikemalt vt Eesti Päevalehes ilmunud artikkel www.epl.ee

Tiit Kändler

VIIS PÕHJUST, MIKS UURIDA KOSMOST

Ajakirja Scientific American oktoobrinumber toob ära viis põhjust, miks tungida ilmaruumi. Need on: 1. Seirata Maa kliimat. 2. Valmistuda kaitseks asteroidide vastu. 3. Otsida uut elu. 4. Selgitada planeetide teket.

5. Väljuda Päikesesüsteemist.