teadus.ee » Arhiiv » Tuumaakadeemiku akadeemiline mälu

Vaevalt et Eestis leidub teist akadeemikut, kes oma akadeemikustaatust nõnda tublisti pidevalt ette on tõstnud, kui Anto Raukas. Ka on ta ikka ja alati vahvalt pajatanud, kui kehvad on teised Eesti professorid, võrreldes tema endaga. So far, so good.

Raukase energia oma osalusel valminud artiklite tutvustamisel on kadestamisväärne. Kuigi siin juba tuleb mainida teatavat akadeemilist hajameelsust oma tegeliku osa hindamisel koostöös kirjutatud töödes ning ka selles, mida siis töös tegelikult kirjutatud on.

Kuid muidugimõista on Raukas ületamatu tuumajaamade prohvet Eestis, kelle värvikad ideed on paelunud kuulajate ja lugejate paljusid põlvkondi. Olgu siis mõte paigutada tuumajaam maa alla põlevkivikaevandusse, osta see Venemaalt või pista tuumajäätmed kunagi edukalt käivitatud graniidikaevandusse.

Kahjuks tuleb akadeemik professor Raukasel ette ka tõsisemaid mälulünki. Nõnda näiteks esitles ta end pühapäeval, 20. märtsi hommikul Vikerraadios eetris olnud hommikuintervjuus kui väsimatut ja vaata et ainsat võitlejat fosforiidikaevanduste vastu 1980. aastatel.

Mis seal ikka, avagem Juhan Aare raamat „Fosforiidisõda” leheküljelt 259 ja sealt saame lugeda, mida pajatas Anto Raukas 17. märtsil 1988. aastal toimunud Rakvere rajooni ja Kunda linna rahvasaadikute ühisistungil:

„Lõplikku otsust veel ei ole ja fosforiidi tootmise probleem jääb aktuaalseks. Teravamaks probleemiks loetakse Toolset. Meie vabariigis on fosforiidi tootmise propaganda kahes keeles, eesti ja vene keeles, kuid nad ei ole kooskõlas. Vene rahvuse hulgas levib arvamus, et Eesti vabariik läheb välja NSV Liidu koosseisust ja siis hakkab müüma fosforiiti lääneriikidele. See arvamus on täiesti väär. Kasum fosforiidi eksportimisest on väike ja sellepärast välisfirmad ei ole huvitatud fosforiidi väljaveost.

Kui rääkida fosforiidi ökonoomilisest seisukohast, siis on vajalik alustada fosforiidi väljatöötamist juba praegu. Tuleb leida lahendus, kuidas alustada fosforiidi väljatöötamist, kas lahtise või kinnise kaevandusega. Selle kohta on meie valitsusel oma seisukoht.”

On selles raamatus veel teisigi akadeemiku mälu värskendada võivaid kohti.

Ega asi poleks hull, kellega siis ei juhtu, et vahel midagi unustatakse, aga ehk pole kuigi tervistav, kui tuumajaamandusega seotud argumendid põimuvad unustuse hõlmaga.

Tiit Kändler