teadus.ee » Arhiiv » Tuumavägi vägilaste maal

Vahel tundub, et Eesti energiatulevik on nagu ülehomne ilm. Kõik justkui tahaks, et see oleks kaunis ja soe, aga keegi seda kena tahet teoks teha ei suuda. Kuid arutleda võib ju ikka. Ent siin on üks aga. Arutleda oleks kena, kui üks osapool teist kuidagiviisi lausa lolliks teha ei tahaks.

Minu arust on tuumajaam nõnda hirmkallis ja vastutusrikas asi, et kas ikka Eesti-sugune väikeriik selle ohjeldamisega hakkama saab. Oli äsja juhus kõndida Prantsusmaal mööda Lyoni linna. Võibolla avastasin, miks prantslastel eriti tuumaenergia vastu ei ole. Lyoni linna keskus pole rahvaarvult Tallinnast eriti suurem. Ka seal on oma mägi, tõsi küll jõe ääres ja kaks-kolm korda Toompeast kõrgem. Kui jalutasin selles meeldivas miljöös, mis erinevalt Tallinnast on elumaju täis, avastasin äkki üllatusega, et minust mööda rühkis vaikselt mäkke trollibuss.

Linna servas asub seal kaunis park. Nii nagu hotellitoast aeg-ajalt märkasin, sõitis mööda seda parki politseiauto. Varahommiku, hilisõhtul, küllap siis ka päeval. Ühistransport on kiire ja mugav ning toimib reisijate tarbeks, mitte nende hädaks ja õnnetuseks.

Sellistest pisiasjadest, mida sealmaal loomulikuna võetakse, tekitab valitsus ja omavalitus inimestes turvatunde. Ei mõelda sellele, et mis kole asi seal UNESCO maailmapärandi paigas, sarved seljas, ringi tuhiseb, vaid mõeldakse sellele, et troll võib olla ju pisem ja et las mäest üles-alla jalutuskäik jäägu turistide pärusmaaks, milleks linnakodanikku sellega piinata.

Küllap on ka Lyonis oma probleeme, ei roni ju ilmtingimata kõigisse äärelinnadesse ja eks ole rahutusigi. Kuid olles käinud ühes Loode-Prantsusmaa tuumajaamas, ei näinud ma seal küll mingit ülearust turvapingutust, kõik paistis üsna loomulik ja mõistlik. Jah, see oli küll kümmekond aastat tagasi.

Võibolla oleks Eestil parem paigutada raha kodanike turvalisuse ja mugavuse valdkondadesse ning lisaks veel kasutada ja täiendada oma traditsioonilist põlevkivikasutuse oskust. Mina küll ei saa aru, kuidas tuumakütuse sisseostmine võiks suurendada meie energiasõltumatust või turvalisust. Võibolla võtavad maailma poliitikud ikkagi pikapeale aru pähe ja lõpetavad selle õhukvootide edasi-tagasi müümise ja ostmise. Puid ju ikka ajame ahju, ja puusuits sisaldab lisaks kasvuhoonegaasidele veel peeni osakesi, mis sissehingatuna ei pruugi just kõige toitvamad olla. Kuid mis siis teha – surnuks külmuda või?

Piiblitõlkes tähistab terminit „energia” eestikeelne sõna „vägi”. See on omamoodi ilus, eriti kui tuletada siit energilisuse vasteks vägisus. Kuid vägivaldne pole juba nõnda meeldiv sõna. Muidugi ei leidu nõnda vanas tekstis sõnagi tuumaenergiast – kui just Loti ja tema naise ulmeline juhtum välja jätta. Oleks vahva, kui meie energiavaidlused saavutaksid oma sisemise väe. Kui ei muud, siis harib see rahvast – nagu näiteks Geenivaramu projekt inimesi haris.

Tiit Kändler