teadus.ee » euroopa.mõtleb

20.02.2009

Inimese sõrmejälg ei ole evolutsiooni käigus loodud mitte selleks, et isikut tuvastada. Et sõrmedel on otstes muster, siis saame paremini siledapinnalisi esemeid käes hoida, kuna hõõrdejõud on suurem kui siledate sõrmede puhul.

Pariisi kõrgkooli École Normale Supérieure teadlane Georges Debrégeas ja tema kolleegid valmistasid võltsnäpuotsa nii sõrmejäljega kui ilma. Selgus, et mustriline „nahk” võimendas mõningaid võnkumisi sada korda enam kui sile näpuots. Nad arvutasid välja, et inimese sõrmeots võimendab võnkumisi, sagedusega 200 – 300 hertsi.
Allikas: Science

06.02.2009

Käesolev aasta on kuulutatud astronoomia aastaks seetõttu, et 400 aasta eest võttis Galileo Galilei esmakordselt kasutusele teleskoobi, et vaadelda taevakehasid. Kuid kas oli Galilei ikka esimene? Igatahes inglise teadusajaloolased kahtlevad selles. Nad pakuvad esimese teleskoopi kasutanud astronoomi rolli oma erudiidile Thomas Harriotile, kes vaatles Kuud läbi teleskoobi juulis 1609 ning joonistas nähtu ka üles. Oxfordi ülikooli ajaloolase Allan Chapman väidab koguni, et Harrioti Kuukaart jäi ületamatuks nii Galilei poolt kui ka veel aastakümneid.

Miks siis aastatel 1560 kuni 1621 elanud Harriot on jäänud tundmatuks? Ta õppis Oxfordis, sai matemaatikaõpetajaks ning oli teadlase sir Walter Raleigh kaaslane – kes aga sattus kuningakoja ebasoosingusse ja suleti Londoni Towerisse. Seejärel patroneeris teda Henry Percy, Northumberlandi üheksas krahv, kes omakorda vangistati, süüdistatuna nn püssirohu vandenõus, kui katoliiklikud usumehed kavatsesid tappa protestantliku kuninga James Ient jätkas Harrioti toetamist, kellest sai üks Euroopa juhtivaid matemaatikuid. Ta edendas põhiliselt algebrat.

Nagu Galileigi, ostis Harriot esimese Hollandi teleskoobi, mille valmistas Hans Lippershey 1608. aastal. Harriot suunas selle Kuule 26. juulil 1609. Ta valmistas üha paremaid Kuu kaarte kuni 1613. aastani. Tolleaegse teleskoobi läbi nägi vaid väikest osa Kuu pinnast, ja nii oli kaardistamine keeruline. Kuid erinevalt Galileost Harriot oma kaarte ei avaldanud. Chapman arvab, et põhjuseks oli Harrioti niigi kindel positsioon tunnustatud filosoofina ning ta jõukus. Tal oli suur palk Oxfordist, uhke elamine ja eriliselt sisustatud observatoorium. Seevastu Galileo siples majanduslike raskuste võrgus.Ta demonstreeris oma täiustatud teleskoopi 25. augustil 1609 ja avaldas märtsis 1610 oma vaatluse tulemused. Nii et – publish or perish, avalda või hävi kehtib nii nüüdisteadlaste rahastamisel kui ka teadusajalukku sattumisel. Ja mitte rikkus, vaid vaesus paneb rattad käima.

Allikas: AlphaGalileo

05.12.2008

Me oleme see, mida sööme. Kui see maksiim on õige, siis oli Tirooli jäämees tegelikult samblamees. Glasgow ülikooli professor James Dickson ja ta uurimisrühm analüüsis 5200 aasta vanuse Jäämehe seedekanali sisu, et saada jälile tema elustiilile. Nad leidsid sealt kuus erinevat sammalt, mille põhjal järeldasid, et Jäämees oli ringi rännanud, end vigastanud ja oma haavu ravitsenud. Samblad söögiks ei kõlba ja siiani pole ka teada, et neid ravitsemiseks kasutati. Teadlased oletavad, et üht tüüpi sammalt kasutas Jäämees toidu pakkimiseks, teise neelas alla, kui jõi oma viimastel elupäevadel vett ja kolmandat võis ta kasutada haavade katmiseks. Üht tüüpi ta kõhust leitud sammalt sel alal, kus Jäämees suri, ei leidu, mis teeb võimalikuks oletada, et ta rändas ringi.

Allikas: Scientific American

07.11.2008

Kui te kohtate seni teile tundmatut inimest, siis heidate pilgu talle näkku. Ja ehkki te seda ise ei taju, kaldub see pilk eelistatult vasakule. Ka teie lemmikkoer võib näha teie näost, kas olete kurb või lõbus. Ja nüüd on selgunud, et koer vaatab teie nägu umbes samamoodi nagu teie vaatate inimeste nägusid. Inimene alustab tema jaoks uue näo uurimist vasakult poolt – seega siis partneri paremast näopoolest – , kuhu ta heidab esimese pilgu. Ja uurib seda kauem kui näo teist poolt. Keegi pole aga siiani suutnud selle ebasümmeetria põhjust seletada. Sest see ilmneb vaid inimnägude, mitte aga teiste objektide puhul. Ühe seletusena on näiteks pakutud välja, et inimese näo parem pool väljendab paremini emotsionaalset seisundit. Loomade puhul pole seda täheldatud. Siiski on Ühendkuningriikide Lincolni ülikooli teadlane Kun Guo ja ta kolleegid äsja kinnitanud, et lemmikkoerad käituvad samamoodi.

Teadlased näitasid 17-le koerale inimese, koera ja ahvi nägusid ning filmisid koerte silmade ja pea liikumist. Ning leidsid, et koerad eelistasid heita inimese ja vaid inimese näo puhul pilgu vasakule. Guo oletab, et olles inimesega koos elanud tuhandeid põlvkondi, on koerad õppinud otsima emotsioone sealt, kus neid enam väljendub. Ning inimese puhul on väljendusrikkamaks just näo parem pool. Kui koertele näidati pea peale pööratud inimnägusid, vaatasid nad ikkagi eelistatult vasakule, misvastu inimesed sel puhul eelistuse kaotasid. Oletatakse, et evolutsiooni käigus on koera aju parem poolkera, mis töötleb infot vasakpoolsest vaateväljast, kohastunud inimese emotsioone paremini lugema kui vasak. Guo kinnitab, et tema uute tulemuste kohaselt kaldub koer vihase näo puhul pilgu hoidma näo vasakul poolel enam kui neutraalse või rõõmsa näo puhul.

Allikas: AlphaGalileo

07.11.2008

Tundub nõnda, et niipea kui saabub nädalalõpp, kaob päike ja hakkab vihma sadama. Või kas ainult tundub? Hispaania teadlased kinnitavad, et neil on tõendeid selle kohta, et mõnes Euroopa osas jälgib ilm tõepoolest nädala rütmi. Ja tegu ei ole mingi müstilise ilminguga, vaid inimese mõjuga. Barcelona ülikooli teadlane Arturo Sanchez-Lorenzo ja tema kolleegid uurisid Hispaania ilmajaamade viimase 45 aasta andmeid ja selgus, et see tendents on eriti ilmne suvel. Nad oletavad, et nädalalõppudel paisatakse õhku enam saasteosakesi, mis omakorda soodustavad pilvede teket ja muudavad õhu tsirkulatsiooni.

Nad leidsid ka, et Lääne-Euroopas on õhurõhk nädala keskel madalam kui nädalalõppudel. Sellist suundumust on leitud ka USAs. Nädalatsüklid Euroopas on nõrgemad kui USAs ja Aasias, mis sunnib ilmateadlasi arvama, et tegu võib olla lihtsalt statistilise enesepettusega.
Allikas: AlphaGalileo

18.07.2008

Esimene asi, mida Maale lähenevad tulnukad kuulevad, on vilinad ja sirinad nagu mingis ulmefilmis. Tegelikult aga kaasnevad need helid virmalistega. ESA satelliitide rühm Cluster aitas teadlastel selgusele jõuda, kuidas need tekivad. Neid raadiosageduslikke helisid kutsutakse virmaliste kilomeeterkiirguseks. Selle tekitavad kõrgel Maa kohal samad päikeseosakesed, mis põhjustavad ka virmalisi. Siiani arvati, et need raadiolained reisivad kosmosesse laieneva koonusena nagu taskulambi valgus. Clusteri tulemusi analüüsides saadi aga teada, et raadiolained suunduvad kosmosesse kitsa tasapinnalise joana nagu oleks taskulambi valgusvihu ette asetatud väike pilu.

Kiirgus lähtub virmaliste asukohast mõni tuhat kilomeetrit kõrgemalt ja moodustab vaid mõnekümne kilomeetri laiuse vihu. See saadi teada, kuna Clusteri meeskonda kuulub neli koostegutsevat kosmoselaeva.

Virmaliste kilomeeterkiirgus avastati 1970. aastate alul. Maapinnale see ei jõua, kuna vahel on ionosfäär. Vastasel juhul ei saaks raadiojaamad töötada. See kiirgus on ka 10 000 korda intensiivsem kui kõige tugevam sõjaväe radarisignaal. Kosmosejaamad on näinud virmalisi ka Jupiteril ja Saturnil. Uus teadmine aitab astronoomidel otsida ka päikesesüsteemi väliseid planeete. See ülesanne vajab vaid suuremaid raadioteleskoope, mida parasjagu projekteeritaksegi.
Allikas: AlphaGalileo

18.07.2008

Mõned laululinnud suudavad oma helilihaseid kokku suruda sada korda kiiremini, kui inimene silma pilgutab. Nõnda on nad nende käputäie looma seas, kes on arengu käigus saanud ülikiired lihased. Sellele järeldusele jõudsid Taani bioloogid, kes töötasid Utah ülikoolis.
Need linnud on Euroopa kuldnokk, kes elab Euraasias ja Põhja-Ameerikas, ning Austraalias ja Indoneesias elav sebra-amadiin. Coen Elemansi sõnul on ülikiireid lihased leitud vaid lõgismadude hääleorganites. Ta lisab, et võibolla on sellised lihased ka teistel laululindudel. Paljud laululinnud suudavad muuta oma laulu tugevust ja/või helisagedust kiiremini, kui tavaliste selgroogsete lihased võivad kokku tõmbuda.

Bioloogid mõõtsid vabalt laulvate lindude helilihaste aktiivsust ja ka eemaldatud lihaste omadusi laboris. Nad leidsid, et kuldnokk ja sebra-amadiin suudavad oma vokaalseid lihaseid kokku tõmmata 3-4 millisekundi jooksul. Inimese silmapilgutus võtab aega 300 millisekundit. Lindude helilihased liigutavad inimese helikurdudega sarnaseid struktuure. Need muudavad nende kurdude asendit ja jäikust. Superkiired lihased võivad teha tööd 250-hertsilise sagedusega, mis tähendab, et need linnud suudavad muuta oma lauluelemente 250 korda sekundis. Neid sagedusi tuntakse modulatsioonisageduste nime all.
Allikas: AlphaGalileo

27.06.2008

Kuidas teadlased kommenteerivad, põhjendavad või ümber lükkavad praanast toitumist? St elamist õhust ja armastusest. Kuidas/kas see on võimalik?
Kai

Kommentaar: Kui see oleks võimalik, mis siis viga oleks. Poleks tööd vaja tehagi. Kuid isegi buda mungad käivad, kausid käes, külast toitu saamas. Kindlasti on võimalik lühemalt või pikemalt paastuda. Kuid kindlasti on see ka ohtlik, igati ohtlikum kui pista oma autosse vahend, mis paljast veest teid sõidutab. Kui auto jääb seisma, siis pole häda midagi. Inimesega võib aga paastudes juhtuda midagi hullu. Ja üsna kindel on seegi, et ilma veeta ei pea kaua vastu. Nii et – praanast võib küll pajatada Pealtnägija, aga teadus.ee hoidub seda tõeks pidamast.

Kommenteeris teadustoimetaja Tiit Kändler

27.06.2008

Genfis CERNi juures asuv Maailma Teadlaste Föderatsioon (World Federation of Scientists) omistas viiele reaalteaduste doktorandile eesti kahest uurimiskõrgkoolist stipendiumi teadustööks energeetika, materjaliteaduse ja molekulaarbioloogia valdkondades. Aare Floren Tartu ülikooli füüsikainstituudist uurib dr Raivo Jaaniso juhendamisel uusi fluorestseeruvaid ühendeid hapniku molekulide täpseks määramiseks mitmesugustes lahustes. Näiteks piimas sisalduva hapnikuhulga suurenemise või vähenemise kaudu võib määrata lüpsilehmade tervislikku seisundit. Maarja Grossberg ja Kristi Timmo Tallinna tehnikaülikooli materjaliteaduste instituudist tegelevad professor Jüri Krustoki ja juhtivteadur Mare Altosaare käe all pooljuhtmaterjalide spektroskoopiaga. Need uuringud avavad uusi võimalusi efektiivsete, aga samas odavalt valmistatavate ja lihtsalt kasutatavate päikeseelementide valjatöötamiseks. Kairit Zovo ja Julia Smirnova professor Peep Palumaa töörühmast Tallinna tehnikaülikooli geenitehnoloogia instituudist uurivad vase ja tsingi aatomeid sisaldavaid elusmolekule. Sellistel metalli sisaldavatel valkudel on suur tähtsus organismi regulatsiooniprotsessides ja ka teatud haiguste ravis. Maailma Teadlaste Föderatsioon toetab ühe aasta vältel noorteadlaste väljapaistvaid uurimusi energeetika, keskkonnasäästu, tervishoiu ja teistes globaalselt tähtsates valdkondades.

Allikas: Maailma Teadlaste Föderatsiooni esindaja Eestis Aleksander Rebane

13.06.2008

Ulmi ülikooli teadlased kasutasid ekstra selleks ehitatud robotist kiili, et uurida neljatiivalise lennu aerodünaamilisi põhimõtteid. Kiilid on 300 miljoni aasta vältel arendanud lendu oma eraldi kontrollitava nelja tiiva abil. Teised putukad on läbi saanud kahe tiivaga. Siiani arvati, et neljatiivaline lend ei ole nii tõhus kui kahetiivaline. Kiil peab õhus rippumiseks nagu helikoptergi tõukama õhku allapoole. Kui õhk liigub küljelt küljele, siis peab kiil energiat raiskama.

Kuid nüüd selgus, et kiilid suudavad kasutada oma alumisi tiibu, et korvata energiakadu, kui nad vaid neid õigel ajal vibutavad. Robotkiilid võimaldasid teadlastel näha, mis toimub, kui esi- ja tagatiivad ei tööta koos. Selgus, et mõnel juhul saab nõnda energiat kokku hoida. Kiilide eeskujul loodetakse nüüd ehitada tillukesi õhusõidukeid, mis suudavad lennata kaugemale suurema lastiga.

Allikas: AlphaGalileo