Teaduse ja usu vahel pole kindlat seina

20. Dec 2007

VAHEL LÄHED ja kõnnid mingis suunas, mis tundub mõttekas, aga satud hoopis millegi muu ja ootamatu peale. See kehtib kahtlemata teadusuuringute puhul. Aga ka igapäevaelus. Minuga juhtus midagi ootamatut, kui jalutasin 28. oktoobri kenal päikeselisel hommikul Roomas Vatikani poole.
Polnud enne Igaveses Linnas olnud, ja nõnda oma vaistu usaldades eksisin ära, pöörasin suisa metsa. Lõpuks muidugi tuli aru pähe, kõmpisin Tevere läänekaldale ja jõudsin kenasti kohale. Et avastada: olen sattunud pühapäevasele missale. Peetri plats oli rahvast pilgeni täis, ja suur osa neist lehvitas Hispaania lippe. Ka teenistus käis hispaania keeles.
Läks ikka tükk aega, mil avastasin platsi ühe nurga pealt raamatukasti, mis aitas mul aru saada toimuvast. Nimelt käis teenistus, mille käigus tunnistati õndsaks Hispaania kodusõja märtrit. 498 vaimulikku, kes langes peaasjalikult ja eelkõige vabariiklaste läbi.
Õhkkond oli tore ja rahulik ning laulukoorid tasemel. Ilm ka ilus. Ning nägin lõpuks paavstigi ära, kes oma raamatukogu aknale ilmus. On sihuke sõrmeküüne pikkune. Järgmisel päeval sattusin lugema International Herald Tribune´i numbrit, kus sündmus oli pandud esiküljele. Ja säherduse tõlgendusega, et hull asi küll see Vatikan, kes toetab siiani frankiste.

SEE HAAKUB meil Eestis käiva ajaloolise madinaga, kus põhiliselt avaldatakse meelt, et miks maailm meie ajalugu ei mõista. Kuid kas mõistame näiteks hispaanlaste ajalugu? Kas oskame kaasa tunda olgu et võibolla õilsatel eesmärkidel sõdinud vabariiklaste süütutele ohvritele? Kas oskame tajuda, et lõppude lõpuks on maailmas ikkagi miljard katoliiklast?
Meile tundub, et maailm muutub hullupöörase kiirusega. Iga päev lisandub ka üha pöörasemana tunduvaid teadusuudiseid. Kuid kas need ikkagi on kõik uudised, millele saab rajada midagi püsivat? “See, mis meediast paistab, ei ole sageli teadus, vaid teadusanekdoot,” kirjutas filosoof Rein Vihalemm oma avaartiklis kogumikule teaduse uuringutest. Nõnda on ka kristlusega, eriti katoliiklusega. Uudised, mis selle nähtuse kohta meile paisatakse, kajastavad pigem selle anekdootlikku poolt, nagu abordid, tsölibaat ja mis veel kõik.

ME VÕIME aga kui mitte muud, siis imestada, miks siiani vaidlevad teadlased selle üle, kas religioon ja teadus on nähtused, mis omavahel käivad risti vastu või pole need seda mitte. Viimastest aegadest meenub tuntud inglise teaduse populariseerija, iseka geeni meemi looja Richard Dawkinsi raamat “The God Delusion”, mis on teadlaskonna jaganud kahte lehte. Kui suur on üks, kui suur teise lehe pindala, ei tea, kuid on neid, kes Dawkinsi religiooni eitamise naha ja karvadega heaks mõistavad, aga ka neid, kes kinnitavad, et religioon on lõppude lõpuks teadusväline nähus ja nagu teadusel on sellelgi oma koht. Ja et üks ei segagi teist nõnda palju, kui arvata võiks.
Näiteks polemiseeris ajakirjas Scientific American sel suvel Ameerika füüsik Lawrence M. Krauss, kes on tuntud selle poolest, et saatis paavst Benedictusele 2005. aastal kirja, mille tulemusena Vatikan kuulutas, et on seda meelt, et looduslik valik on tõsikindel teadusteooria.
Küsimus on tegelikult selles, kas ehitada seina teaduse ja religiooni vahele. Tuleb siinkohalt rõhutada, et selline mõttevahetus toimub ikkagi kristlikus kultuuriareaalis. Õieti on see ju käinud senikaua, kui teadus nüüdisaja mõttes esinenud on. Descartes kuulutas, et Jumal on masin, Laplace omakorda, et tema seda Jumala hüpoteesi ei vaja.

KVANTMEHAANIKA TEKKEGA vaidlused ei lõppenud, muutusid vaid üha raskemini mõistetavaks. Sel teemal on üsna palju kirjutanud sellisedki korüfeed nagu Schrödinger, Einstein, Planck, Pauli, De Broglie. Teadusanekdoodina on levinud Einsteini ütlus maailma näiva juhuslikkuse kohta, et Jumal on võib olla küll kaval, kuid pahatahtlik ta pole.
Sellised tegelased nagu Boyle, Newton ja Priestley, Linné ja Kepler otsisid maailma toimimises korda just nimelt ja eelkõige seetõttu, et olid usklikud. Ja leidsid üles nii mõndagi, mida kasutame tänaseni – olgu meie usk või uskmatus kuitahes suur. Ja seda ei tasuks unustada.
Nii nagu võiks vähemasti enne jõule silmas pidada sedagi, et pahatahtlikke ja lihtsalt lolle leidub nii küllap teadlaste kui vaimulike seas.

TEADUSE TUTVUSTAMISEL avalikkusele on üks oluline raskus. Tahetakse saada muudkui uudiseid ja uudiseid. Kuid seeläbi jääb varju teaduse tõeline olemus, mis põhineb ikkagi kindlatel püsiväärtustel. Sama lugu on kristlusega. Selles on midagi nõnda püsivat, millest ei murra läbi ka kõige vahedam teadusmõõk. See ongi midagi muud kui teadus. Kuid just seeläbi on kristlus ikkagi püsinud üle kahe aastatuhande.
Rooma linna võib vaadata kui taaskasutuse näidet. Tulid kristlased ja kasutasid ära olemasolevad templid, kas siis need oma pühakodadeks ümber nimetades või siis sammaste vahed täis ehitades ja seeläbi ehitusi uuendades.
Vanimas säilinud kirikus imetlevad turistide väed üht väidetavalt valedetektorina töötavat sõõrikujulist raidkivi, mille olev vanamehe nägu pidavat irvitama, kui keegi tema kuuldes valetab. Ajaloo irooniana on aga tegu hoopis iidses Roomas kasutusel olnud reoveekaevu kaanega. Kaane taga olevasse Santa Maria in Cosmedini kirikusse on vähestel asja. Kuid just seal saab imetleda kosmaatide kahe ja poole aastatuhande eest loodud geomeetrilist põrandat. Millest kiirgab midagi meie maailma salapärasest ülesehitusest. 1+1=2, järelikult Jumal on olemas, ütles säherduste asjade kohta Euler.
Tiit Kändler

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri