teadus.ee » Arhiiv » Öpiku jälgedes kõndiv Armagh astronoom avastas Saturni mõju meteoriitidele
3. sept. 2013
Tillukesed sügisöötaevast läbi lendavad lendtähed võivad tõepoolest täita inimeste soovi. Astronoomid soovivad õppida tundma meie universumit ja meteoorid, mis vahel tähesadudena inimesi lummavad, kannavad endaga kaasas teavet maailma ehituse kohta. Hiljuti tõestasid Ulsteris asuva Armagh observatooriumi teadlased, et meteooride liikumist suunab ka vastastikmõju gaasigigandi Saturniga.
Istun Armagh 225-aastase observatooriumi nõupidamislaua taga, kus kolmandiku möödunud sajandist, 1948st kuni 1981. aastani esitas täheteadlaste maailma hämmastanud mõttekäike meie erakordne astronoom Ernst Öpik. Mu selja taga on pruunimustriline tiibklaver, millel Öpik vahel musitseeris ja mille ta direktor Eric Mervyn Lindsay surma järel 1974. aastal ostis ning observatooriumile kinkis. Mu vastas, laua otsas istub Aswin Sekhar, noor headusest ja energiast pakatav hindu soost astronoom, kes pajatab mulle silmade taeva suunas välkudes oma avastusest, mis täiustab Öpiku ja tema õpilaste arusaama sellest, kust meteoorid tulevad ja kuhu nad lähevad. Täpsemalt – aitab ennustada, millal saabub Maa taevasse suuremat sorti meteoriidisadu.
Sekhari selja taga seisab toekas väärispuust raamatukapp, selles leidub ka Öpiku pool toimetatud ja kirjutatud raamatuid. Sekhar ise ei väsi kordamast, kui palju tegi Öpik meteooride uurimisel ja kui hea meel tal on oma avastusest just nimelt Öpiku rahvuskaaslasele rääkida. „Mu töö on teoreetiline, kuid vaatlused on selle tulemusi kinnitanud,“ ütleb ta veidi kahtlevalt, kas keerulisest teooriast aru saan. Lohutan teda, et ka Öpiku meteoriidialased põhjapanevad tööd olid ju teoreetilised, kuid see ei takistanud tal alustada lihtsatest loendustest, olgu Moskvas või Turkestanis, Tartus või Arizonases. Ning leiutamast täpsete mõõtmiste tarbeks võnkuva peegliga seadme, mille abil sai mõõta meteooride liikumise kiiruseid ja kõrgusi. Ning andmetest tuletada, kust nood lendtähed välja vupsavad.
Et olla täpne, siis Sekhar uurib pisemat sorti meteoore, mis mõõdult alla sentimeetri või kogunisti tolmuterakeste mõõtu ja mida astronoomid meteoroidideks kutsuvad. Paljud varasemad tööd on näidanud, et meteoroidide liikumine satub vahel resonantsi Maast üle 300 korra raskema hiidplaneedi Jupiteri gravitatsioonijõuga. Kuid Saturn arvati olevat liiga väike, ja Maast kaugel, et meteoroidide liikumist mõjutada – kuigi see „lahjendatud Jupiter“, mis koosneb peamiselt tahkest ja gaasilisest vesinikust ning heeliumist on Maast ometi sada korda raskem.
Öpiku võnkuv meteoorikaamera, mis omal ajal sai ajalehe The Irish Times kaanekangelaseks, tegi oma tööd 60 aastat tagasi. Nüüd mõõdavad meteoriite digikaamerad observatooriumi katusel ja nende trajektoore arvutatakse eriliste arvutiprogrammide abil. Otsesed meteoorivaatlused on jäänud amatöörastronoomide pärusmaaks, nii nagu näiteks vaadeldakse Eestis augustikuiseid perseiidide voolusid. Sekhar keskendus kuulsaima komeedi, Halley komeedi küljest pudenenud meteoroididele, mida nende näivast lähtumisest Orioni tähtkuju suunas orioniidideks nimetatakse ning oktoobri lõpus nähakse.
On vaja olla täpne ja nupukas, et eristada Saturni mõju Jupiteri mõjust meteoroididele. Sekhar kasutas andmeid, mis pärinevad Halley komeedi varaseimast kindlalt teada olevast registreerimisest aastal 240 eKr, kuid kasutas ka kuni nelja aastatuhande taguseid andmeid. Ning tõestas, et Saturn on kindla peale Halley komeedist pärit orioniide ja ka leoniide mõjutanud, nõnda et see on mõjutanud ka nende meteoriidivoolude võimsust.
Komeedid poetavad oma teel välja meteoroide ja tolmuterakesi ning lõpuks kaovad olematusse. Kuid neilt pärit tugevad meteoorisajud võivad tulevikus esineda ka siis, kui komeeti ennast pole enam ollagi. Maa liigub korrapäraste vaheaegadega läbi komeedijälje nagu matkaja ronib üle Haanjamaa kuplite, kui neid põhjustanud jääaega pole enam ollagi.
„Oleme kindlalt näidanud, et orioniidide pursked, mida täheldati aastatel 1436–1440, 1916, 1933–1938, 1993 ja 2006–2010 olid põhjustatud Halley komeedist veel enne aastat 240 eKr pudenenud resonantsetest osakestest,“ kinnitab Sekhar. Tema ja ta kolleegid töötavad praegu mudeli kallal, mis simuleerib orioniidide voolu kuni 12 000 aastat minevikku ning sekke abil ennustada nende ilmumist tulevikus. Kes saab, see olgu valmis järgmiseks orioniidide purskeks – 2070. aasta 18. oktoobril kell 19:12 universaalse aja järgi. Öpik vaatab meie juttu fotolt Armagh asutajate ja direktorite ja peapiiskoppide vahelt ja muigab oma universaalset sissepoole suunatud naeratust.
Tiit Kändleri uurimisreisi Ulsterisse Armagh observatooriumi toetas teaduse populariseerimise programm TeaMe
Tekst ja fotod: Tiit Kändler
Ülal: Armagh Observatooriumi astronoom Aswin Sekhar on õnnelik, et täiustas Ernst Öpiku alustatud meteooride teooriat ja avastas Saturni mõju meteoroidide vooludele.
All: Ernst Öpiku õpilane ja dissertant, Armagh Observatooriumi raamatukogu hoidja John McFarland näitab tähetorni katusel nüüdisaegseid seadmeid, mis meteoore registreerivad.
Tänases Eesti ÜPPäealehes ilmunud artikkel, digivarianti vt: