teadus.ee » Arhiiv » Õueonu päevaraamat: Eesti läheb asjale
5. juuni 2014
2. mai 2014
1. Newtoni uusim seadus
Hea teravsilmse Jüri Alliku viitel sattus Õueonu ajakirja Nature 30. mai numbris avaldatud, Newtonist kirjutatud raamatu tutvustusele. „The Newton Papers“ kirjeldab, kuidas 1970. aastatel ei lastud Oxfordi doktoranti Mordechai Feingoldi Newtoni dokumentidele Oxfordsire’i Shinburni kindluses ligi. Põhjendus: eelmisel korral, kui üks Oxfordi sell raamatukogus käis, läks kaduma üks raamat. „Millal see juhtus?“ „1747. aastal,“ kõlas karm vastus.
Nüüd on Cambridge, kus Newton oma kuulsat professoritooli pidas, 10 mln euroga arhiivi ära ostnud.
2. Akadeemik Ergma lõbus vale
Akadeemik „astronoom“ Ene Ergma ja tema takka „sotsioloog“ Marju Lauristin kinnitavad: nüüd on Europarlamendi valimised isikuvalimised. Tuhkagi. Kui ikka mõni häälenoosi kogunu minna ei viitsi, kanduvad hääled samale parteile üle.
Järjekordne tõestus sellest, et kes poliitikuks hakkab, enam teadusest suurt ei jaga.
¤
¤
¤
¤
¤
¤
¤
3. Korruptantide toetajad taovad risti ette
IRL kandidaatide mantra on võitlus korruptsiooni vastu. Huvitav, miks nad seda siis valitsuses olles ei teinud? Aaviksoo sai TA teatel veel ministrinagi Teaduse Akadeemia osakonnajuhataja palka. IRL on muutnud Teaduste Akadeemia vaata et suuremaks parteiliseks organisatsiooniks, kui see oli nõukogude ajal. Presiidiumis on nende nuppe tarbeks. Seepärast ehk polegi TAlt oodata selgeid avaldusi, isegi teaduse rahastamise arutelu otsus jäi kusagile toppama.
Mis ei tähenda, et TAs poleks ausaid teadlasi, on ikka ja üsna palju.
Mitte piiksugi ei tulnud IRLi suust Reformierakonna kilekotiskandaali kohta. Kuriteo varjamine võrdub mõnel pool kuriteoga. Kahju, et muidu sümpaatne Tunne Kelam mängib sama mängu kaasa, selle asemel, et eraisikuna kandideerida.
IRL on mänginud meiega vahvat ümbermaailmareisi: kui miskit jama välja tuli, siis löödi Reformikate nupp maha, kuid enda oma jäeti laua peale alles, nagu poleks midagi juhtunud.
4. Eesti ajakirjandus: loometükitöölised
26. aptillil toimus EL majas Tallinnas arutelu, et kes see Eesti ajakirjanik on. Loomeinimene või tükitööline. Ja et miks EAL ei ole loomeliit. Selleks see ka praeguse koalitsiooni kehtides ei saa, nagu minister Urve Tiidus kinnitas.
EALi kuvand on siiani nõukogulik. Noored sinna ei kipu, teevad pigem oma liidukese. Kahju vaid, et nende põhimureks on teha küsitlus – kas kõik noored saavad ikka omavahel võrdset palka. Ei sõnagi aadetest. Kuigi Maarja Lõhmus TÜst muretses meie ajakirjanduse žanrilise ühehülbastumise üle, tsiteeris Peeglitki. Kuid Peeglisse ei vaata keegi: liiga valus on pilt vanahärrast, kes rõhutas ajakirjanduse harivat ja hingelist osatähtsust.
„Tööandjad“ Meelis Mandel Äripäevast ja Margus Allikmaa riigiringhäälingust kinnitasid seda kurba tõsiasja kui ühest suust. „Meie EALiga liitumiseks takistusi ei tee,“ kuulutas Mandel mesimagusalt kui Charles Dickensi korstnalaste töövahendaja. Kuid ametiühingud – hoidku ajakirjanikud vaid selle eest! „Teised saavad paremat palka,“ oli Mandeli nägu laia naeru täis.
Allikmaa jutt on endine: teie võite rääkida, mis tahate, iga saade peab olema meelelahutuslik ja iga esineja ekraanikõlbulik. Tõe huvides saab nentida, et Allikmaa tööandja on maksumaksja ja Mandeli tööandja on lugeja, mitte nemad ise ei ole teiste tööandjad. Küll aga ülemused.
Selise ootamatult avameelse küünilisuse peale pole loota muud kui ajakirjanikele seaväärset elu. Sest miks muidu Euroopa Komisjoni esindaja Eestis Hannes Rumm on oma malliks võtnud EKle vähegi ebameeldivama teema käsitlejaid minetada „luulu tekitajateks“, „paanika külvajateks“, “Õhtulehega koostöötajateks”, ning tagatipuks tema nimetamises „äraostetavaks kaabakaks“ ja „monopolide suuvoodriks“, nagu nimetas ta Õueonu selle peale, kui too julges kirjutada tasakaalustatud loo peenosakeste Euroopa-uuringute võimalikust tagamõttest puukütte suhtes. Selle asemel, et varustada ajakirjanikke pideva ja pädeva infoga, kallas Rumm ahikütte teema käsitlejad Õhtulehes iroonilist kütet täis.
Pole sobilik unustada, et poes keelati energiakaalutlustel ära hõõgniidipirnid, nüüd on need aga tagasi, ent kümme korda kallimana. Põrutuskindlamad. Võibolla selleks, et peaksid vastu EK palgaliste esindajate ülbe suhtumise tõelistesse ajakirjanikesse – kel süda alati valutab ja kel on alati tunne, et nad on võlgu.
Keskpärane lugu – haritud maades ajakirjanikku sekundiga tänavale visata ei saa, nii nagu Eestis.
Järeldus: siiani saame me kõnelda Eesti ajakirjandusvabadusest kui vabadusest alluda ja minema löödud saada. Aga eks Vildegi alustas ajakirjanikuna…