teadus.ee » Arhiiv » Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni „Kuninglikud kaelkirjakud“

Tiit Kändler, muusikasõber

Mis on kunagi kirja pandud, see peab ühel heal või pigem halval ajal ka täide minema. Mark Twain kirjeldas oma Tomi ja Hucki lugudes rändteatrit, milles mängiti „Kuninglikku kaelkirjakut“. Etendus seisnes selles, et paljaks kooritud ja triibuliseks võõbatud näitlejad käpuli üle lava jooksid. Janti näinud külarahvas kiitis seda teistelegi, ja nii olid saalid täis, kuni viimasele etendusele koguneti, mädamunad ja munakivid taskus. Kuid trupp oli mööda Mississipit põgenenud. Klassikaline ja ilus Twain realiseerus kogu mõeldavas hiilguses Tallinnas Noblessneri valukojas, kus Eesti Kontserdi korraldusel etendati Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni draamat „Aadama passioon“. Heatahtliku uudishimutsejana läksin minagi seda ajakirjanduses üles kiidetud etendust 16. mai päisel päeval nautima. Olles eelnevalt lugenud ümaraks kirjutatud arvustusi erinevates ajakirjandusväljaannetes, ja arvates lihtsameelselt, et arvustuste üks mõte on kõnelda tõtt, mitte valetada kokku soovunelmaid, otsustasin mälu järgi kirja panna, mis toimus sellel kahtlemata erakordsel kultuurisündmusel, mida ei oska nimetada teisiti kui finantsilis-panganduslikuks tragikomöödiaks, milles naer langes korraldajate, tragöödia aga vaatajate pangaarvetele.

Ütlen kohe otse välja ainsa kiiduväärse asja: kindlasti oli korraldajatel Thamesi mõlemalt kaldalt eriliselt raske ülest otsida selline kulunud klišeede, poliitkorrektsuse ja olematu koreograafia meisterlik valdaja nagu Robert Wilson, kellest kunsti jahedad tuuled on käinud mööda nagu ettekandja maksujõuetu kliendi lauast. Mida lava peal näha sai, oleks olnud paras näidata Võidupüha ajal Kingissepa linna kultuurimaja eesriiete vahel või kõige parem taga. Koreograaf oli lavale tassinud ühe liputaja, kes palja riistaga mööda catwalki sihitult edasi-tagasi kõndis, punnis silmad suunatud kusagile sinna, kust võis aimata Tallinna lennujaama päästvat väravat. Laval tolknes ka hulk naisi ja mehi, kes ei osanud teha muud kui tühja pilguga juhuslikku suunda vahtida ning kaks last, olenevalt maitsest kas pioneeri või hitlerjugendi prototüüpi, kes kulminatsioonis oma puupüssidega vehkima asusid.

Samas püüdis rahva selja taha lae alla paigutatud muusikute hulk Tõnu Kaljuste vapral juhtimisel tekitada helisid, milles võis hea tahtmise korral tunda lõike Arvo Pärdi teostest, ent mille mitte ainult et ülemtoonid, vaid ka kõrgemad sagedused neelas armutult lagi, nõnda et kuulajateni jõudis midagi sellist nagu läbi pioneerilaagri kõlarite lastud pühapäevalõunane soovimuusikasaade. Kuna mul ja mu kaaslannal õnnestus täishinnaga osta piletid toolidele, mis osutusid keerlevateks, ümmargustest raudseibidest välja saetud seljatoeta tasakaaluharjutusvahenditeks, tuli olla õnnelik hr Madis Kolgi ja tema meeskonna suurepärase ärivaistu üle müüa istumiseks sobimatuid kohti, mis kahtlemata suurendas honorare ka teose autoritele, kelle lahkel kaasabil algusest lõpuni osaliselt suitsuga varjatud laval ei toiminud muud kui üks magedast filosoofiast suureks puhutud, ent kahtlemata imepärase meelekindlusega teostatud haltuura. Nagu juba mainitud, ei kostnud ka etendust saatev muusika meieni just parimal moel, lisaks varjutas seda loodan et autorivälise täiendusena mingi ventilatsiooniks või soojenduseks määratud toru meelekindel mühin.

Pärast kõike seda maailmatasemel praagi, haltuura ja konjunktuurluse paraadi olin nõnda kurb, et minust jäi nägemata, kas „Kuninglike kaelkirjakute“ geniaalsed etendajad Kaljuste, Wilson, Kolk ja Pärt viimaseks etenduseks parvel Helsingi poole põgenesid. Sel polnuks ka mõtet – etenduse filosoofiline idee sai ju rahvani toodud täpselt: pärleid kodumaa sigade ette ei loobita.