teadus.ee » Arhiiv » Näitus

Teadusfoto 2007 võidutööde näitus on avatud Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu fuajees veel laupäevani (k.a). Teadusfoto 2007 toetajad: Haridus- ja Teadusministeerium, Tallinna ülikooli akadeemiline raamatukogu, Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituut, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Eesti Päevaleht, ajakiri Tarkade Klubi,

Overall Eesti, ilm.ee

Teadusfoto 2007 võitjad:
Peavõit. Generatsioonid. Heiti Paves, Tallinna tehnikaülikooli geenitehnoloogia instituudi teadlane.

elegans-5857508

Caenorhabditis elegans on 1 mm pikkune mullas elav ussike, kuulub ümarusside hõimkonda. C. elegans sai molekulaar- ja arengubioloogia mudelobjektiks 1974. aastal (Sydney Brenneri tööd) mitmel põhjusel: ussikest on lihtne ja odav pidada (toitub bakteritest), talub hästi külmutamist, katseteks pole vaja eetikakomisjoni luba. C. elegans on põhjalikult kirjeldatud hulkrakne organism (959 rakku täiskasvanud hermafrodiidil, 1031 rakku täiskasvanud isasel isendil), kellel esinevad hulkraksetele omased koed, sealhulgas närvikude, samas on tal suhteliselt väike genoom (20 000 geeni, lõplikult sekvineeritud aastal 2002). Mudelsüsteemina kasutatakse ussikest paljudes teadusvaldkondades molekulaarbioloogiast käitumisteaduseni. Näiteks nikotiinisõltuvuse mehhanismid arvatakse C. elegansil ja Homo sapiensil olevat väga sarnased. Nobeli preemia on C. elegansi uurijatele antud 2002. ja 2006. aastal. C. elegans oli ainuke organism, kes elas üle kosmosesüstiku Columbia katastroofi 2003.a. Pildil on erinevates arengustaadiumides C. elegans, kelle kolme neuronisse on viidud GFP (green fluorescent protein), et visualiseerida nende neuronite arengut elavas ussikeses.

Mikrofoto, fluorestsents + diferentsiaalne interferentskontrast, 2007.

Parim loom. Kalakajaka (Larus canus) pesapoja rõngastamine. Kalev Rattiste, EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituudi zooloogia osakonna teadlane.

kajakas-9274838

29. juuni 2006 Kakrarahu, Matsalu Rahvuspark. Evolutsioonilise suunitlusega ökoloogilistes uuringutes on vajalik järglaste märgistamine, jälgimaks nende elukäiku. Esiteks võimaldab see hinnata vanemate sigimise edukust mitte ainult ajani, kui pojad viibivad koos nendega, vaid ka pikema aja jooksul, näiteks poegade suguküpsuse saabumiseni. Ei ole ju vanemate eesmärgiks võimalikult paljude munade munemine, vaid suguküpsete järglaste produtseerimine. Just suguküpsed järglased on need, kes kannavad oma vanemate geenid edasi järgmisesse põlvkonda. Teiseks võimaldab järglaskonna järjepidev märgistamine konstrueerida sugupuid, mis on vajalik mingi uuritava tunnuse (näiteks munemisaeg ja kurna suurus) päritavuse hindamiseks. Pärandub ju järglastele genotüüp, mitte fenotüüp. Viimane kujuneb välja genotüübi ja keskkonna koosmõjuna. Sugupuude olemasolul saabki välja arvutada erinevate tunnuste geneetilisi väärtusi (aretusväärtusi) ja seega uurida looduslikku valikut mitte enam fenotüübi, vaid juba geneetilisel tasemel. Praegu Maaülikooli teadlastel kasutada olev Matsalus pesitsevate kalakajakate sugupuu hõlmab seitset põlvkonda enam kui 1200 suguküpse järglase ja nende vanematega. Kalakajaka poegi võib rõngastada juba nende esimesel elupäeval, sest kasutatavad rõngad ei jää neile väikseks. Pildil saabki juba kuivanud kalakajaka poeg jalga oma esimese rõnga. Kui tal on õnne ja ta asub tulevikus (enamasti kolme- või nelja-aastasena) pesitsema, saab ta lisaks ka suurema plastikrõnga, et teda oleks kergem ära tunda.

Kalakajaka kui mudelliigi ökoloogia uurimise algatas Sven Onno 1962. aastal. See teadustöö on jätkunud seniajani.

Parim armastuspilt. Epifüütse samblikufloora uurimine põlenud metsades. Nele Ingerpuu, Tartu ülikooli ükoloogia ja maateaduste instituudi teadlane.

puuproov-2701497

Pildistatud 30. 09. 2007 Harjumaal Kuusalu vallas Mähuste järve lähedal eelmisel aastal põlenud metsas. Fotol on TÜ ökoloogia ja maateaduse instituudi botaanika osakonna teadur Piret Lõhmus. Uurimuse eesmärk on selgitada välja, kuidas mõjutavad metsapõlengud ning inimese majandustegevus samblike, seente ja taimede liigilist koosseisu koosluse taastumise käigus. Metsapõlenguid on esinenud ka enne inimasustusi ja teatud liigid on põlemisega kohastunud ning lausa eelistavad põlemisjärgseid kooslusi. Samas võivad inimese süüdatud põlengud ohustada teiste liikide levikut ja püsimist.

Tore emotsioon. Samblaliikide tuvastamine Rõka katsealal. Nele Ingerpuu, Tartu ülikooli ükoloogia ja maateaduste instituudi teadlane.

loendus-7777517

Pildistatud 24. 09. 2007 Tartumaal Rõka küla lähedal eksperimentaalalal. Fotol on TÜ ökoloogia ja maateaduste instituudi botaanika osakonna teadur Kai Vellak ja tagaplaanil doktorant Tiiu Kupper. Kaitseala rajati prof Olavi Kulli eestvedamisel. Katsealal, kuhu on istutatud hübriidhaavad ja -kased, on seadmed õhuniiskuse kunstlikuks suurendamiseks. Eesmärk on uurida kliimamuutuste mõju nii puude füsioloogiale kui maapinna taimedele ja juurestikulegi.

Tehnoloogia. Tilk. Hannes Luidalepp, Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi biomeditsiinitehnoloogia doktorant.

tilk-6646073

Pilt on tehtud 2007.a detsembri keskel Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudis. Kuna ma ise uurin väikseid asju suures vaates (bakterid ja nende elutsükkel üldiselt), siis sai ka pildistatud väikseid, kuid laboris olulisi asju suures vaates. Pildile on jäädvustatud tavalise automaatpipeti otsiku küljes olev tilk. Automaatpipett on molekulaarbioloogi laboris (ka paljudest teistes laborites) täiest asendamatu töövahend. Automaatpipeti teeb asendamatuks see, et temaga saab välja mõõta väga täpselt erinevaid vedelikukoguseid. Erinevaid vedelikukoguseid saab välja mõõta ka mõõtesilindriga, aga siis on juttu „milli-skaala“ kogustest (milliliitrid). Automaatpipett saab mõistliku täpsusega välja mõõta erinevaid „mikro-skaala“ koguseid (mikroliitrid) ning ka kümnendik mikroliitrist on täiesti võimalik (keskmine veetilk on sellest vähemalt 300 korda suurem).

Ja just selliste kogustega ringikäimine teeb molekulaarbioloogia ja teised nn bioloogilised täppisteadused võimalikuks. Tihti ei ole ju otstarbekas ja sageli ka võimalik paarikümnest mikroliitrist suuremate kogustega opereerimine.

Parim portree. Teadus määrib. Tallinna tehnikaülikooli mäeinstituudi pildikogust.

maendus-6347702

Teadus algab mõõdistamisest. Välitööl aga ilma valida ei saa ning tihti on töö porine ja märg. Kuid pole olemas halba ilma teaduse tegemiseks, on vaid vale riietus. Kaevanduse nr 2 juurde rajatud veetrassi süvendis mõõdeti põlevkivi pinnatugevust.

Teaduse populariseerimine. Katrin Vaher, Pärnu Noorte Loodusmaja loodusringi õpetaja.

kool-1364039

Teise klassi tüdrukud jälgivad, kuidas keedetud muna pudelisse tõmmatakse. Pildile on jäänud ka väike tammepuu, mis on kahekuune ja pandud tõrust klaaspurki kasvama. Kindel on see, et laste peas tekkis katsetamise käigus mitmeid mõtteid, küsimusi ning mõistmine, et kõik ei ole alati nii, nagu esmapilgul paistab.

Parim labor. Geenipanka uuendamas. Viive Rosenberg, Eesti Maaviljeluse Instituudi taimebiotehnoloogia osakonna EVIKA teadlane.

geenipank-2450824

Osakonna juhataja Katrin Kotkas kloonib kartulitaimi. Katseklaasides säilitatud taimed lõigatakse ühe lehealgega mikropistikuks ja iga pistik pannakse eraldi katseklaasi toitesegule.
Mikropistikutest regenereeruvad uuesti taimed, mida säilitatakse fütotronis vastaval kliimarežiimil. Uuendamise intervalli pikkuse, sordi eripära, toitesegu koostise ja säilitamise kliima optimaalseid tingimusi uuritaksegi.

Kunstisaavutus. Kõrgemale, ikka kõrgemale…veel veidi. Timo Palo, Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduse instituudi teadlane.

arktikapael-5421175

16. mai ja asukohaks 88 19´ pl ja 104 09´ ip. Taas atmosfääri sondeerimise päev. Sedapuhku kaunis selge ilmaga; just selline, et ka kena temperatuuri inversiooni võib tabada. Enamasti on jäävälja kohal suvel pilves ja sombune tulenevalt suurest aurustumisest ja õhuniiskusest. Ja kui veel tuul peaks olema, on vähe lootust maksimaalkõrguse lähedalegi sondi saata. Kuid päikeselistel ja tuulevaiksetel päevadel on suur tõenäosus jälle liin jää ja taeva vahel sirgeks ajada ning 2 kilomeetrit kätte saada.

Eks ta omamoodi rekorditaotlus ka olnud. Ikka ergutasime maapinnalt kaasa ja jälgisime arvutimonitorilt õhinaga kõrgusarve ning oh seda rõõmuhõiset, kui uus rekord tuli. Paariline Audun ongi hetkel pingsalt jälgimas palli teekonda kõrgustesse. Sportlik entusiasm on teaduse rutiini vältimiseks vahel oluline.

Parim välitöö. Pikad puurid, tugevad poisid. Timo Palo, Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduse instituudi teadlane.

arktikaproov-9147999

23. august, asukohaks 86 41´ pl ja 16 42´ ip. Arktikas näib veel paksu jääd olevat küll. Oleme Guillaume’iga jääkattepaksuse radarile kontrollpuurimisi tegemas. Kui muidu enamasti ajab Arktikas juba kahe 1-meetrise puurilüliga läbi, siis nüüd olime sunnitud käiku laskma kogu kaasavõetud arsenali. Saime ka lõpuks jääst läbi. Tegemist ilmselt mõne vana rüsijääga. Guillaume kiikabki üles, et palju meil seda paksust siis tulemas on. Arvatakse, et merejää paksus Arktikas väheneb isegi kiiremini kui selle pindala. Kuigi jääkatte paksuse määramiseks on proovitud nii satelliitide kui allveelaevade abi, ei ole siiski need tulemused kuigi suure usaldusväärsusega. Veel tänasel päeval puudub hea täpne kaugseiremehhanism jääpaksuse mõõtmiseks. Nii ongi kohapealsed mõõtmised väga väärtuslikud, näidates suvist kahanemise kiirust.

Allikad: Teadusfoto 2007 võistluse võitjad

Jaga