Inimhulk ei erine lambakarjast

15. Feb 2008

Kui te olete ennast avastanud sealt, kuhu teil polnud vähimatki kavatsust minna, siis teadke – olete täiesti normaalne inimene. Lugesin just hiljuti uudist, et Leedsi ülikooli teadlased avastasid, et inimene on tegelikult karielajas nagu lammas või parvelind.
Nad nimelt kogusid ühte saali paarsada inimest ja palusid, et nad üksteisega ei suhtleks. Liikuda võisid nad kuhu iganes, juhuslikult, ainult et nad pidid hoidma vähemalt käteulatuse võrra distantsi. Teadlased aga informeerisid teiste katsealuste teadmata väikest hulka katsealuseid, kuhu liikuda. Ja nii selguski, et 200 inimese puhul piisab vaid kümnest suunateadlikust inimesest, et teised alateadlikult nende eesmärgikindlatega samas suunas liikuma hakkaksid. Seega, vaid 5% rahvahulgast määrab, kuhu ülejäänud 95% suunduvad.

Leedsi ülikooli professor Jens Krause jäi küll poliitiliselt korrektseks ja kinnitas ajakirjanikele, et nende tulemusi saab kasutada näiteks õnnetuste puhul või jalakäijate organiseerimiseks inimestest tulvil tänavatel.
Mis ütlemata jäi, on et seda teadmist kasutavad ka massirahutuste organiseerijad. Ning muidugi igasugused revolutsionäärid, ekstremistid ja muud äärmuslased. Nii lähi- kui kaugajaloost on selle kohta hulgaliselt näiteid tuua. Inimene on lambakarja liige – see ütelus ei tundugi nüüd pahatahtlikuna, vaid lihtsalt tõdemusena.
Siit võib minna veel edasi ja küsida – kas mitte pole üks autostumise põhjusi alateadlik püüd saada eemale lambakarjast, mis tõmbab su endasse, kuni lõpuks avastad end näiteks oma kodu asemel hoopis mõnel laulupeol olevat. Autoplekk kaitseb karja eest. Või siiski. Kas pole ka meie teedel toimuv ohjeldamatu kihutamine siiski lambakarja efekt. Piisab, kui 5% autodest kihutab, ja kohe teevad seda kõik.
Tiit Kändler

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri