teadus.ee

See teaduskirjanik Tiit Kändler essee ilmus täna, 19. märtsil Postimehes.

Kõige odavamad ja kõige tulusamad eksperimendid füüsika ajaloos on olnud mitte hirmkallid osakeste ja gravitatsioonilainete ja neutriinode püüdmise hiigelkallid teadustemplid, vaid mõne nutika inimese ajus toimunud eksperimendid. Neist kõige kuulsamad näited on Einsteini mõtteeksperimendid, milles ta kujutles end lendavat valgusosakesel või seismas kiirenevalt tõusvas või vabalt langevas liftis. „Maailma igavene mõistetamatus seisneb selle mõistetavuses,“ sõnastas Einstein Immanuel Kantist inspireerituna 1936. aastal oma kreedo.

Võib olla juhtunud, et meie vaidlused, mis paisuvad kaklusteks elu võimalikkuse üle Eestis on füüsikaliselt mõttetud.  Sest võib olla juhtunud, et need, kellega me vaielda püüame, on ammuilma sattunud singulaarsuse horisondi veerele ja nende maailm vahetab infot ülejäänud maailmaga vaid osaliselt, jättes antiteadmise enesele.

Singulaarsus on universumis mõõtmatult väike paik, kuhu koguneb mõõtmatult suur hulk ainet ja seega ka energiat.

Singulaarsus on lõpmatu kõrge ja lõpmatu kitsas joon Descartes’i koordinaatide süsteemis. Meile on teada looduslikest singulaarsustest universumi tekke ehk suure paugu aegne singulaarsus, praegusest universumist mustad augud. Looduslikud singulaarsused ei ole küll päris lõpmatu kõrged ja lõpmatu kitsad, need on seda matemaatilises lähenduses. Looduses ei ole ainet lõputult. Lõputult pole ka aega, isegi universumil mitte, ammugi siis maakeral või inimesel.

Mitte miski ei häiri teoreetilist füüsikut enam kui singulaarsus, mis tekib näiteks väljavõrranditesse. Einstein võttis sellega hädas olles kasutusele uue konstandi, tavaliselt aga kasutavad matemaatikud nn renormeerimist, mis tähendab seda, et singulaarsus unistatakse julmalt ära: normeeritakse valem ümber, nii et arvestatakse vaid selle lõplikku, mitte lõpmatut osa. On suur imede ime, et sihukese manipulatsiooni peale valemid veel looduses toimuvat üsna täpselt kirjeldavad. Võib-olla kirjeldavad nad seda üsna täpselt, kuna nagu öeldud, looduslik singulaarsus ei ole päris lõputu.

On hulk märke, mis näitavad, et Eesti ühiskonna nn eliit on sattumas singulaarsusesse või juba otsapidi sinna roninud. Seda singulaarsust võib võtta kujundlikult või sõna-sõnalt, ent seda võib võtta ka otseselt kui musta auku tormamist. Kosmoloogia kinnitab, et me võime elada väga suure musta augu veerel sellel horisondi piiril, taipamata, et miskit on puudu. Mida lähemale me musta augu südamele liigume, seda pikemaks meid tõmmatakse, kuid et singulaarsuses ei pruugi kehtida tavalised füüsikaseadused, siis nii ei pruugi ka juhtuda. Lõppude lõpuks vahetab ka must auk maailmaga informatsiooni, nagu näidanud Stephen Hawking. Seda küll ühekülgselt, kiirates ühe osa ja neelates teise, antiosa infost.

See pole uus asi, et põhiküsimus pole ei rohkem ega vähem kui kultuuri säilimises.

Seegi pole uus, et on aegu, mil põhivooluline mõtlemine ja tehnika, olgu ehituskunst või tööstus, toimivad kooskõlaliselt nagu skolastika ja gootika 13. sajandil või tööstus, tehnoloogia ja üleüldise võrdsuse ideed 18. sajandi keskel või kujutavad kunstid ja kvantmehaanika 20. sajandi alul.

Me ei ole mõtelnud sellele, et võibolla praegu, singulaarsuse tekkides, on hoopis vale loota ja püüelda sellele, et nn demokraatlikult valitud nn eliit ja ülejäänud rahvas peaks üheskoos püüdlema millegi ühise ja jõulise poole, mida saaks kokku võtta lööva ja tabava logoga, nii nagu juba teist korda Eestis püütakse. Singulaarsuse tekke ajal kaovad piirjooned, asi hägustub nagu faasiüleminekute ajal, kui sisemine struktuur on välimisest uduselt eristatud.

Singulaarsusel on oma tasemed ja tipp on alusest ideaalsel juhul lõpmatu kaugel, looduses ikkagi peaaegu et lõputult kaugel. Kogu singulaarsus peab olema täitunud, see imeb enesesse lähipiirkonnad.

Kaob mõttetuks otsida ja võidelda singulaarse korruptsiooniga. Mittesingulaarsel ajal pole võimalik, et ülikooli rektor valitakse korruptiivselt, singulaarsel ajastul on see täiesti loomul,

Kaob seos tegelike vajaduste ja tegeldavate vajaduste vahel. Pole ime, et Riigikogu ei ole aastaid tegelnud mitte millegagi, millel oleks tavainimese jaoks tõeline väärtus. Me ärgem nimetagem neid pseudoprobleemideks. Need on singulaarse eliidi probleemid: sallivus, säästev areng, kooseluseadus, süsinikukvoodid, immigratsioon. Need ei ole ega saagi olla tavakodaniku probleemid, kes veel pole pea ees singulaarsusesse tormanud.

Pole ime, et President on kinnitanud, et Eestis ei sõltu absoluutselt inimese parteilisusest tema ametipost, kui sama ajalehe samal küljel saame lugeda Gerd Kanteri väidet, et ta oleks saanud ehituskrundi, oleks ta astunud parteisse. Pole ime, et President on mind ühes kogu rahvaga süüdistanud selles, et elan veel oma mõtlemisega NSV Liidus, kui ma olen seal elanud vaid kehaliselt. Tegu on lihtsalt infoga singulaarsuse servalt, mis imekombel minuni jõudnud.

Singulaarsuse teket soodustab Eurooa Liidu seisund, milles pumbatakse raha pigem millegi taastamisele kui olemasoleva kaitsmisele. Näiteks saab tuua soode ja jõgede taastamise projektid, aga ka muinsuskaitse suundumuse, kus lagunenut taastatakse, kuid taastatut käigus hoida pole tulus.

Kust on võetud loodusseadusena kõlav väide, et digimaailm ja äpid päästavad Eesti provintsiaalsusest? Võibolla hoopis kiirendab vägisi pealesurutud üleminek virtuaalmaailma selle ägedate entusiastide sisenemist musta auku?

Miks on olulised leiutised tehtud viimati peaaegu poole sajandi eest? Praegu tundub, et inimene on pigem hädas oma arvutustehnikaga, kui jaksab välja mõtelda uusi ideid. 20 aastat digiturgu tipptasemel suunanud USA tehnoloogialiider Andrew V. Edwardsi arvates on digitaalmaailma üheks varjuküljeks, et see tõmbab enesesse suure osa loomingulisi inimesi. Kuna palgad on kõrged, tegeldakse pigem sisuliselt ebavalajalike äppide, tapamängude, virtuaalse rongiliikluse väljamõtlemisega ja idufirmade loomisega nende müümiseks kui inseneeriaga, et välja mõtelda põhimõtteliselt paremaid lennukeid, ronge või autosid. „Tehakse, mida suudetakse, mitte seda, mida me tõepoolest vajame,“ kirjutab Edwards oma raamatus „Digitali is Destroying Everything“ („Digitaal hävitab kõik.“). Väljapaistev makromajanduse teoreetik ja majandusajaloolane Robert J. Gordon on pikka aega kõnelnud, et nüüdisaegsed info- ja kommunikatsioonitehnoloogia leiutised ei saa ligilähedalegi 1870. – 1970. aastate viiele suurele leiutisele nagu elekter, linnade saneerimine, kemikaalid ja ravimid, sisepõlemismootor ja nüüdiskommunikatsioon.

Neist leiutistest lähtunud pidev majanduskasv ei ole garanteeritud igaveseks. Nüüdne on vaid kauge kaja, mis leiutiste ajastust meieni veel jõudnud on, varsti vaibub seegi. IT-revolutsiooni põhipanus muutis töökohad ja äripraktika 1990. – 2000. aastatel ja seegi on valmis. Gordon arvab, et Ameerika elanikud näevad tulevikus stagneerunud elatustaset. See suurendab ebavõrdsust ning soodustab omakorda elanikkonna vananemist.

Musta auku või vähemasti selle veerele jõudmine põhjendab, miks Eesti tipp-pliitikud, -ametnikud ja isegi -teadlased ei suuda võtta enam ühendust reaalsusega. Ja miks valdab hoiak: meie oleme juhid ja teised peavad meie eest raskema töö ära tegema. Me kõik vastutame võrdselt, nagu President oma neoleninismi kuulutab.

Selle üle ei tasu realistidel muretseda, pigem tuleb hoiduda säherduste inimestega üheskoos musta augu veerele sattumast. Samamoodi, nagu liiklusseaduse järgi imetäpselt liigeldes on varsti õnnetus käes, pole võimalik ellu jääda, järgides sõnumeid mustast august.

Üks viimase aja uurimusi on näidanud, et marihuaana toimib mitte ainult uimastavas ja uinutavas ja rahustavas võtmes. Selle pikaajaline efekt on, et keskeas väheneb inimese verbaalne mälu: ta mäletab vähem sõnu, mida ta loeb või mida talle üteldakse. Eestile omases singulaarsusest tuleks selline omadus ainult kasuks vaimsele tervisele. Tahe unustada on ju ka üks emigreerumise põhjusi Sa satud võõrasse riiki ja sealsed mured ei ole sinu mured, sa võid Eesti mustast august saabunud sõnumid vabalt unustada, sest nendega ei seo sind sinu igapäev. Musta augu veerel jalgu kõigutades on veel üks hea asi: kaob vahe vale ja tõe vahel. Kui kipub tunduma, et sulle ühe enam valetatakse, võid end lohutada, et antisõnum, see tõene, on kogusõnumist lahknenud ja musta auku kukkunud.

Hiljuti teatati, et kahe musta augu ühinemisest levinud gravitatsioonilained esmakordselt kinni püüti.  Mõtteeksperimendina neil gravilainetel ulpides võib kujutleda, et säilitad vähemasti minimaalse mõistuseraasu, mis laseb sul kodumaal oma asjatoimetustega hakkama saada.