teadus.ee » Arhiiv » Õueonu põuepäevik: Veneetsia ja Veneto, 2016

Õueonu põuepäevik: Veneetsia ja Veneto, 2016

Fotod: Tiina Kaljundi, Tiit Kändler

20. aprill

veneetsia-aprill-2016-003-300x225-9266167

Sa ei jõua kunagi Veneetsiasse ega sealt ära, ilma et lennuk Kopenhaagenis kas vahetatakse või parandatakse. Austusväärne linn. Kui otsustad Marco Polo lennujaamast sõita Veneetsiasse laeval, siis arvesta, et see laevuke on pärit aegadest enne Veneetsia vabariigi vabaduse kaotamist Napoleoni sõjas. Sa istud all trümmis ja ei näe muud, kui porist katuseakent. Ent niipea, kui oled saanud jala maha muutub kõik. See linn on loodud närvide puhkamiseks.

 ¤

¤

¤

21. aprill

veneetsia-vaiad_-300x200-6164631

Hurm Veneetsias. Söögipoes tõstame toidu sekka korvi kaks eri marki pudelit veini. Noormehest kassiir lööb kauba hinnad sisse, vahepeal tõstab sõna lausumata ühe veinipudeli enda taha lauakesele. Püüan aru pärida. Tema vastu, et selle veini hinda tal kassas pole. Meie vastu, et mis see meie asi on, uurigu välja. Meie taga pikk järjekord, kuna toidupoode on ses linnas normaalselt vähe. Igatahes jääme nõkoguliku karastuse läbinuna meelekindlaks ja ei lahku. Vaidlus käib viis minutit, siis läheb noormees korraks ära, tuleb tagasi ja õiendab midagi kassas ning tõstab veinipudeli meie kauba sekka tagasi. Hotellis kviitungit vaadates näeme, et saime selle pudeli tasuta! Kes tahab oma närve puhata, sel soovitan nädalakese olla Veneetsias. Täis rahulikke, iseliikuvaid sõidukeid nimega inimesed ja veel säilinud vabalinnamentaliteeti.

Fotol: puuvaiad kanalites kõiguvad rahumeelselt mudas. Kuid ilmselgelt täidavad oma otstarbe.

22. aprill

Sõidame Paduasse. Kuna pole pileteid komposteerinud, kirjutatakse meile piinliku käekirjaga kuupäevad. Maandume esmalt kuulsasse kohvikusse Cafe’ Pedrocci. Kunagine hiilgus aimatav, ent hõre rahvas, seevastu tihe hinnakiri. Sätime end ülikooli ekskursiooni ajaks Padua ülikooli kesklinnas esindava „Palazzo del Po“ kassasse. 1222. aastal sai ilma. „Ei mingit fotografeerimist,“ kuuleme giidilt korduvalt. See tuletab meelde, et fotokas on töökorras.

img_9273-300x200-9064414

Avastame hämminguks kaks asja. Esimese auditooriumi, milles näidati tudengitele Veneetsia vabariigi loal inimese laiba lõikust ja mis avati aastal 1594. Willam Harvey avastas siin inimese vereringe, Nikolaus Kopernik sai kahe aasta vältel 1501–1503 rahus meditsiini õppida, eemal Poola/Preisi tülidest ja vaimuliku- ning asehaldurikohustest. Pildistan vapustavat kateedrit. See poel veel kõik. Galileo õpetas siin 1592–1610 „kõige õnnelikumad aastat oma elus“.  Kõmu Koperniku õpetusest oli levinud, kuigi kaval Kopernik ei tahtnud pahandusi ja avaldas oma raamatu, mille trükivarianti nägi oma surivoodil 1543. aastal.

img_9268-300x200-2138052

Tõeline hitt – Galieo kateeder, mille ta slaski kokku lüüa, et lüheldase inimesena tõusta üle tudengite peade, „Palazzo del Po“ ehk härja maja nimelise kõrtsi juurdeehitusena valminud peaauditooriumisse. Loomulk. Ent see klopsiti kokku umbes nagu seasululaudadest, hööveldamata, viimistlemata.

Asume otsima botaanikaaeda, Orto Botanico di Padova, maailma vanimat siiani ühes ja samas paigas, alates 1545. aastast tegutsevat akadeemilist botaanikaaeda. Kardilt lihtne, linnast keeruline leida. Keegi küsitletutest ei tea. Veidi enne riiduminekut leiame ometi linnamajade vahelt sissepääsu – viis minutit enne sugemist. Siia tasus tulla. Nagu surnuaed – korrapärased peenrad. Metallvõreaiad.

img_9296-300x200-2543596

Ja ringjas müür, mille lõunaosas torn, tornikeses kasvamas 1585. aastal istutatud palm, „Goethe palm“, kuna poeet kirjutas sellest oma essees “Geschichte meines botanisches Studiums” 1786–1788.aasta Itaalia reisi päevikus. Goethe valmistus selleks reisiks pool sajandit. Ja jõudis pärast tuhat aastat kestnud ning 1796. aastal sõltumatuse kaotanud Veneetsia sõltumatu vabariigi lõppu.

23. aprill

Otsin üles hotelli, milles peatusin aastal 1999, ühe omamoodi absurdse seminari rahastatuna. Et kuidas kanamunades kasvatada arstirohtusid. See asub seljaga Rooma väljakul, raudteejaama ja autobussiplatsi poole.

img_9228-300x200-1489132

Leian üles müürile toetuva kivikioski, kust ostsin toona, mil nägin Veneetsiat vaid veebruariöödel ja kus jõudsin segamatult ära eksida, käsitsimaalitud küünlajala. Nüüd istub siin toonase noormehe asemel soliidne vanahärra. Küünlajalg on saadaval, isegi veidi suurem. Kas on ta nii kiiresti vananenud? Meile antakse meie Tintoretto hotellis hommikuti keedetud kanamuna. Seosetud seosed seovad.

24. aprill

1949. aastal Veneetsias Suure kanali ääres paiknveneetsia-aprill-2016-155-300x225-6278593ev kunstikoguja ja –metseeni Peggy Guggenheimi muuseum. Toetun imekitsale söögilauale, mille taga tagasihoidlikud toolid. Laud võbiseb. Hirmunud valvur ei ulge mind isegi rünnata, ent selge, et teen minekut. Oleksin peaaegu lõhkunud Peggy Guggenheimi laua, mille taga on selle kitsidest nautinud Picasso ja Ernst, Braque ja Kandinsky, Chagall ja Malevich, de Chirico ja Dali, Magritte ja Marini, Pollock ja kes veel kõik. Läks veel hästi, Gallerie Dell’Accademia oma Tintoretto ja Canalettoga sai nähtud sündsamalt.

25. aprill

Istume Grand Canali äärde restoranilaua taha. Tahaks vee tõelist risottot. Saamegi. Ja punast majaveini. Jään laua taha joonistama maju ja silda, mis paistab kätte üle vee. Joon veini. Kuni tuleb veneetslanna, õige võimukas, ja kärutab mind laua äärest minema. Reserveto! Silti ometi pole, et tuhande-aastasele jõule tuleb vastu panna. Vihma tibutab, istun tänavauurdes seisvale toolile, sealtki juhatatakse mind edasi. Siis lähen, seisan restorani sees, seina äärde püstlauakese ette. Näen oma ees silti Reservato. Pistan sildi tasku.

veneetsia-aprill-2016-113-225x300-7580254

Joon rahulikult veiniklaasi tühjaks. Pilt jääbki koloreerimata. See ehk ongi veneetslaste omamoodi uhkus ja jäärapäisus, mille eest hoiatas inglane Peter Ackroyd 2009. aastal oma raamatus „Venice: Pure City“ („Veneetis. Puhas linn“). Jah, meil ei olnud poolt aastat, võtsime vaid kolm kuud, et Veneetsiasse valmistuda.

Läheme ja jalutame platsile, mida ümbritses alates 1916. aastast getto, esimene maailmas. 500 aastat Veneetis getot: paika, mille väravad tagusid eest Napoleoni sõdalased, ent ei unustanud itaalia fašistid.

¤

¤

26. aprill

veneetsia-aprill-2016-036-300x225-4440376

Lahkume oma Tintoretto hotellist. Via Nouvo jääb meist tegutsema. On Vabariigi aastapäev. Lippe kandvad inimesed liiguvad Markuse platsi poole. Või oli see eile? Marco Polo lennuväljal parandatakse veel meie SAS lennukit. Kipuks tagasi Markuse väljakule, börsihone ette, hiiglaslikule laudadeplatsile, ihuüksi, kuulama härrasmeeste jazzbandi, seljaga Õhkamiste Silla poole, mis suundus Doodžide paleest vangikongi – et karistada Veneetsia kodanikku, kes oli suhelnud 18. sajandil alanud turismi esindajaga. Võib-olla isegi Goethega. Reservato.

Jaga