teadus.ee » Arhiiv » Inimkliima lepped ja leppimatus

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilmus Postimehes 07. juunil 2017

Kas te suudate ette kujutada, et kui süütate sõpradega jaanitule, siis paiskate atmosfääri  väikese koguse süsihappegaasi, mis ei lase Maal piisavalt jahtuda ning nihutab kliimat soojemaks? Inimene tajub maailma enesele kohastes mõõtmetes. Jalg, seljatäis ja päevatee on pikkuse, massi ja aja loomulikud ühikud. Nanomeeter, miljard ja veel vähem valgusaasta pole meile tajutavad. Sellest suur osa hädasid pihta hakkab. Mida ütleb teile ppm ehk miljondik osake atmosfäärist, veel vähem näiteks tonn kasvuhoonegaasi?

Kui ka inimene on kliimamuutuse vallandanud, siis tegi ta seda kahtlemata omaenese jõust teadmatuses olles. Rootsi füüsik ja keemik Svante Arrhenius, esimesi Nobeli preemia laureaate aastal 1903, selgitas jääaegade toimumist ning juhtis juba 1896. aastal tähelepanu kasvuhoonegaaside võimalikule mõjule Maa soojenemises. Tema lihtne reegel ütleb: „Kui süsihappegaasi sisaldus atmosfääris suureneb geomeetrilises progressioonis, siis keskmine temperatuur suureneb aritmeetilises progressioonis.“ Tuletab meelde Thomas Malthust ja tema sajand varasemat teesi, et inimeste arv kasvab geomeetriliselt, toiduhulk aga aritmeetilises progressioonis. Nälg on maailmas kahjuks olemas, kuid mitte nii laias ulatuses kui ennustati.

Seejärel tuli Charles David Keelingi avastus 1960. aastal, et Maa hingab igal poolaastal välja, siis jälle sisse, kuid süsihappegaasi sisaldus atmosfääris suureneb. See on too kuulus hokikepi graafik. ÜRO kliimamuutuste konverentsid Kopenhaagenis 2009, Durbanis 2011, Kyoto aastatepikkused, kuni 2012 kestnud läbirääkimised, nüüd siis 2015.aastal Pariis kuni tänaseni. Vahepeal veel Rio de Janeiro. See on kui variolümpiamängude graafik, mängude, mille võitjate  pingerida tagantjärele muudkui muudetakse ja muudetakse, sellest öpopöast saaks kirjutada pakse raamatuid, ja ongi kirjutatud, ent kes neid loeb?

20 aasta eest ennustati, et Eesti meri  tõuseb praeguseks meetri. Praeguseks on maapind kerkinud mõni millimeeter aastas, vabanenuna jääkoore raskusest. Kyoto puhul oli juba ette teada, et seal midagi otsustada ei saa, sest Venemaa, Hiina ja USA, vist ka Jaapan panevad veto. Sellest hoolimata saabus Eesti delegatsioon Kyotost võiduka teatega. Pärast Kopenhaagenit oli  sama lugu. Kaua sa usud, et „hunti pole karja kallal!“ Mis on juhtunud praegu?

Väga lihtne asi. Venemaa ja  Hiina lubavad, mida vaja, sest kontrollida ei saa niikuinii. Donald Trump kui Euroopa jaoks erakordselt ebamugavalt aus, ütleb, et tema seda mängu kaasa ei mängi. Küsimus on, mida see muudab? Vastus: ei muuda suurt midagi.

Teaduslik konsensus on, et kliima muutub ja muutused on suuresti tingitud inimtegevusest ja muutus on suuresti pöördumatu. Valitsustevaheline kliimamuutuste paneel IPCC järeldas 2014. aastal, et kliima soojenemine on 95% tõenäosusega inimese põhjustatud. 2007. aasta detsembris oli IPCC samas asjus saanud Nobeli rahupreemia. Aeg voolab tagurpidi – pange tähele lõputuid segadusi!

Muidugi kaasnesid skandaalid, paljastused. Fossiilkütuste pealt saab teenida roppu raha.

Milankoviči tsüklitest jääaegade tekkel ja ookeanivete tsirkulatsioonist võime jäädagi rääkima. Golfi hoovus oleks juba ammuilma pidanud peatuma. Meenutan meie Ernst Öpikut, kes tuletas juba 1950.aastate lõpul Maa kliima perioodilisuse Päikese kui tuumaenergia ahju tootlikkuse muutumisest. Enne kui uurime Donald Trumpi nõuandjate produktsiooni, õppigem omaenese geeniustelt!

Mida on hakatud rääkima nüüd? Et nn taastuvenergiaga inimkond hakkama ei saa, kui tahame süsihappegaasi pidurdada, tuleb käiku lasta tuumajaamad. Mis kahjuks on ikka põhimõtteliselt samad nagu esimene jänkide Manhattani jaam. ITER eht fusioon ehk termotuumajaam, kus kergeid tuumasid ühendatakse, on seisus, et selle prototüübi kallal näritakse hambaid: suurenenud kulud, tulutud sehkendamised, ja lõppude lõpuks võib see osutuda liiga väikeseks.

Jah, kui ka inimene kliimamuutuse vallandas, siis ei teinud ta seda kindlasti mitte tööstusliku revolutsiooniga, vaid palju varem, koriluselt ning küttimiselt põllumeheks hakates. Oli vaja saada haritavat maad, oli vaja niisutada, leida kasutusviis Niiluse üleujutustele. Inimesele on meeldinud ilu, ta on leidnud ilu eri mastike vaheldumises, meie mail leidis ta ilu pankrannikul ja Pärnu jõe ääres Pullis. Või kuhu tal kaugemale minna oligi? Mets tuli maha põletada, maid hakata kas vahetama või hülgama ja edasi nihkuma, nii nagu Põhja- ja Lääne-Eesti loopealsetega sündis.

Homo sapiens jäi ainsa inimlase perekonna liikmena ellu. Kuid ta ei oska siiani rehkendada, kui palju tema leiutised saastavad, kui arvestada kõiki tootmise ja hävitamise astmeid.

Ma võin vabalt väita, et elektriauto saastab enam kui sisepõlemismootoriga auto. Kusagilt ju elekter tulema peab. LED-lamp saastab enam kui hõõgniidiga lamp. Elektriga või gaasiga kütmine saastab enam kui puudega kütmine. Rääkigu meile Brüsseli ülemakstud ametnikud mida tahes. Meie läpakad ja nutiseadmed muutuvad üha pisemaks, kuid akud, mis neid toidavad, ei muutu. Gaasiauto on muutunud nonsensiks, veel enam vesinikul töötav auto, nagu ka on vaibunud eufooria kütuseelemendi ümber.

Nullenergiaga maja on lihtsalt uus perpetuum mobile, mida huvirühmad lollide poliitikute kaasabil läbi suruvad. Füüsikaliselt pole sellist asja meie universumis olemas. Meie rohemaailm on muutunud projektijahtimiseks, söömaahelaks. Tahate, taastame soid? Palun. Kuigi soode taastamine paiskab atmosfääri lugematul hulgal kasvuhoonegaase, sood omakorda metaani. Tahate, ehitame hüdroelektrijaamad. Palun. Tahate, laseme elektrijaamade paisud õhku. Palun.

Kuid kes suudaks välja arvutada, mis saastab enam: kas superfirmad, mis hiiglaslikesse pakenditesse raputavad näputäie ravimeid või pudruhelbeid, või kodanik, kes neid karpidest üles leidma peab?

Kõige lihtsam on süüdistada kodanikku. Kuid tõsiasi on, et näiteks Hispaania meeletute dotatsioonide lõppemine päikeseenergiale ja tuuleveskitele on donkihhoted pannud kahtlema nn roheenergia keskkonnasõbralikkuses. Mõelgem, mis toimub meil Hiiumaal ühe tillukese tuulepargi ümber. Ja ärgem mingem lolliks ning andkem aru, et Eesti vabadus põhines eelkõige põlevkivil. Alati saab toota puhtamalt, see on kindel. Selleks on Eestil vaja insenere. Aga rohelised elektronid ei ole värvilt rohelised, võrreldes põlevkivielektronidega ja kes suudab neid eristada, kui meile üht teise pähe kallimalt müüakse?

Ja lõpuks: kui palju lisavad kasvuhoonegaasi keskkonna-ametnike loendamatud hulgad, sõites mööda maailma kliimakonverentse?. Imekütust ei ole ega tule, nullmaja ei ole ega tule. Meie trump on kindlameelne ja arukas kokkuhoid – nii rahva kui olendina.